Korra olime õues kaljudel roninud,nüüd oli siis jälle aeg seda teha. Ja järjekordselt pean ära mainima KUI raske on mööda praktiliselt täiesti sirget seina end üles kedrata. Ja asja tegi veel raskemaks see, et kindaid kasutada ei saanud, kuna siis halb pragudest kinni haarata, aga ilma kinnasteta ka ei saanud, sest nii külllllllm oli – nii me siis samm-sammu haaval üles taeva poole püüdlesime, sõrmed külmast kange ja varbad spetsmägironimissussi sees krõnksus. Küll on see elu ikka raske:D Ja siis kui Liisu PEAAEGU tippu oli jõudnud, andis Claus märguande allatulemiseks, kuna kell oli juba niipalju, et aeg oli oma kodinad kokku korjata ja sisse sooja minna. Phihh.
0 kommentaari:
Postita kommentaar