..niimoodi nad siin seda nimetasid..linedays..Täpsemalt oli see taaskord väike nö Norraks ettevalmistumise tripp. Neljapäeva hommikul 8.00ks olid kõigil ju otseloomulikult matkakotid pakitud, kõiksugu vajaminevat varustust täis, käisid veel viimased ponnistused toidumoona kallal ja 8.30 võis buss kooli eest startida..Paaritunnine sõit kohta, kust oma teekonda alustasime ja matk võis alata! Tüdrukutel ligi 10kg kotid seljas ja poistel 15kg`sed, ega see kerge ei olnud. Matkatud mingi tosin kilomeetreid, oli käes lõunapausi aeg – nii me siis otsisime mingi tuulevarjus koha, kus oma kaasatehtud võikusid nohistama hakata. Tõsine energialaeng saadud ning järgmised kilomeetrid läksid juba palllju ladusamalt:) 
Kuskil keskpäevaks jõudsime Malmö linna outdoori keskusesse, kus ootas meid ees nägus (vägagi kohe) giid, kelle käe all me järgnevad paar väga huvitavat tundi oma ajast veetsime. Olime jagatud 3ks võistkonnaks, kes pisikeses maastikumängus omavahel võistlema hakkasid. 
Küll mõõdeti meie tasakaaluoskust, siis pidime tuld tegema, pudelikastidest torni ehitama, kirvest viskama, vibu laskma, kalossi heitma jne jne. Ülihuvitavad tegevused. Kui lõpuks endast kõik olime andnud , välja nägime kui tühjaks pigistatud sidrunid ja kõht oli nii tühi, et oleks kasvõi hobuse nahka pistnud, oli küll tunne, et viskaks end pikali ja ei tõusekski enam kunagi..aaaaga ei, kaugel sellest – siis tuli veel ju süüa tegema hakata..nutsid ja tegid:D Jagasime endid 3gruppi, otsustasime, et teeme 3l erineval tulel süüa, siis saab igaüks millelegi käe külge panna..sest onju tavaliselt nii, et kui kõik ühiselt tehakse, siis paar-kolm töötavad ja ülejäänud vahivad pealt! 
Nüüd aga jagus tegevust kõigile – kes tõi vee, kes tegi tule, kes hoolitses, et riis keenuks saaks jne jne. Terve päev värske õhu käes müttand, kõhud tühjad, eks tuli seda pahurdamist siit ja sealt, aga kui toit valmis, peeretas kõigil nägu peas ja kui see veel kõhu ka ilusti täitnud oli, siis oleks 1teisele nähtud vaeva eet kuu ja tähed ka taevast alla toonud:D
Igatahes, suu kõrvuni peas ja punud ees, istusime lõkke ääres ja tegime kokkuvõtteid möödunud tegusast päevast – mida uut õppisime, mida Norras paremini teha, kes mida hästi või halvasti tegi jne. Ja siis pani Johnny meid valiku ette – kas jääda sinna outdoori keskusesse, otsida shelterid, end sliipingbäägidesse mõnusalt kerrat tõmmata, et öösel kell 3 ärgata ning ette võtta väike 10km´ne matk kohta, kus meid hobused ootasid, VÕIIII..Võtta KOHE ette see paaritunnine matk, jõuda hobustefarmi ja magada varajaste hommikutundideni. See teine variant tundus nagu kõigile rohkem meelepärane olema..sest siis olime juba üleval ja erksad, aga no kesse viitsib öösel ärgata, kott selga visata ja kõmpima hakata, tuia seal siis poolunes eksole. Ja see magamine VARAJASTE HOMMIKUTUNDIDENI, oiii kui ahvatlev see tol hetkel tundus. Nii me siis kõik üksmeelselt võtsime selle raske, kuid otsustava sammu ja hakkasime tipa tapa astuma, et südaööks oma magam
iskohta jõuda. Aga mitte kõik koos, nagu me seda päeval tegime, ei, 2e kaupa, ja niimoodi, et paarilistest vähemalt 1 oskaks kaart lugeda. Mina kui mitteoskaja kaardilugemises, läksin loomulikult kokku Tessaga, kes, jumaltänatud, oskas seda teha:D Missiis, et tuul puhus nii kõvasti, et ma vahepeal lihtsalt seisin, sest ei jõudnud tuulele vastu panna või siis seesamune tuul mässas mu jalge all nii hirmsalt, et ma olin sunnitud hetkeks õhku tõusma ja missiis, et õues juba nii pime oli, et ei näinud oma jalge ettegi kuhu astud ja missiis, et poole tee peal jõudis mu talla alla vill tekkida..jah, missiis…sest hoolimata kõigist nendest segavatest faktoritest olime me südaööks oma magamispaigas kohal nagu 5 kopikat:) Valisime endile sobiva shelteri, laotasime matid maha, võtsime riided seljast, mässisime end ilusti magamiskoti sisse ja juba silm vajuski looja…
Oiiii küll OLIII pikk öö, sest otseloomulikult ei märganud ma ju õhtul pissil ära käia..ja no see piinas mind ju ööööö otsa..viitsisin ju küll kotist välja ronida ja pepu shelteri uksest välja pista..ja no magamiskoti sisse ka ei lase ju, samas, soojem oleks hakand küll:D Nii ma siis mõtlesin
terrrrrrve aeg, et millal küll see hommik juba 1kord tuleb..ja kui ta siis lõpuks tuli ja paak tühjendatud sai, no küll oliii hea olla:) Kepslesin ringi nagu noor kits, oleks maidea mida ära teinud:D Hommikupuder söödud, seadsime sammud meie ööbimiskohast paarisaja meetri kaugusel asuva farmi poole, kus ootas meid ees mitumitu hobust ja nende nö pidaja. Siis hakkas ju päeva kõige parem osa..Kõigepealt oli vaja grupid teha, selgitada välja profid ja keskmised ja algajad. Esimene voor: 
„ Tõske palun käed, kes on enne hobusega sõitnud“ Mõned käed ikka tõusid..Teine voor:“ Okei, need kes varem sõitnud ei ole, siis hobuse seljas istunud ju ikka on?“ Palju käsi tõusis..Viimane:“On neid, kes pole hobuse selja isegi istunud mitte?“ Tõstsin käe, ise jumala uhke enda üle..vaatan ümber ringi, lootsin vist kätemerd näha..aga ei, tuli välja, et ma olen ainuke..ja olingi:D Jumala naljakas..Aga no see onkel oli küll sellise näoga, nagu arvaks, et ma pole hobust kunagi näinudki:D:D Päris nii hull nüüd asi ka ei ole, aga ma natuke kardan küll neid olevusi..sest..kannaga näkku tahad saada? Ei taha, novot, kabjaga siis veel vähem ju:D Küll ma olin teiste naerualune:D Algas see minu hobuse selga minemisega..Läksin omaarust ühelt poolt üles, aga sadasin teiselt poolt sama targalt alla tagasi:D:D Mis valesti see uuesti, ja juba TEISEL korral istusin sadulas – panin kannaga ikka mõnusa obaka hobusele kõhtu ja sõit võis alata..
Algul pold midagi, lihtsalt „kõndisime“..aga no teistel läks ju igavaks..mine pekki, siis oli vaja ju kaloppima hakata..mis te arvate kas ma püsisin sadulas w? Mhm, nii palju püsisin, et vähemalt maha ei kukkunud, aga no hüplesin seal sadulas küll nagu mingi kaltsunukk – ühele poole, teisele poole, ühele poole, ühele poole, teisele teisele teisele..Ja ma olin koguaeg teistest maas, sest otseloomulikult oli mu suxul vaja ju keset kaloppimist kakahäda peale tulla..Ja siis jälle kakahäda ja jälle kakahäda – muudkui plörts ja plörts..oli siis vaja nii palju süüa ah?:D Ma muudkui piitsutasin teda, laks tagumikule, ise karjudes:“ Kappa nüüüüüüüd, mu hobune, ei ole siin mingit kakamist!“ Kuulas ta küll ju, lasi ikka oma kooke edasi:D Kui lõpuks tagasi olime, oli minu jaoks justkui 1 õudusunenägu lõppenud..Sadulast maha tulles oli ikka selline tunne, et miskit suurt on endiselt su jalge vahel, justkui oleks see hobune..Mitu korda kontrollisin kas ma ikka tulin hobuse seljast maha või hakkas nii meeldima, et jäingi sinna? Vahel ma vist ikka kujutan endale liigapalju asju ette;) Aga kuradima hea tunne on ikka kui jalad kindlalt maapeal on..see tunne valdab mind alati – olgu see siis lennukilt või laevalt maha tulles või kustiganes..ja nüüd ma tean, et hobuse seljast maha tulles on see tunne lausa üüratu..Kõigile võib nüüd mulje jääda, et minu jaoks olid need 2 tundi hobusesõitu kui piinapingis istumine, ei old tegelt, ei old. Tegelt mulle hulllult meeldis..äge ja meeldejääv kogemus, KINDEL SEE!!!
Tagasitee Viborgisse möödus bussis magades..uskumatu, sest hobusesõit ei nõua ju suurt füüsist, aga eks see 2päeva õues värske õhu käes viibimine ja kõik need matkad ja mängud ja..ja pissihäda pärast magamata ööd – need kõik annavadki juba kokku ühe suuuuuure väsimuse!! Kooli jõudes oli meie kõigi KÕIGE SUUREM SÕBER vannituba – kerge lõõgastav dush ja sliipi ära:) Vapustav algus nädalavahetusele..
Kuskil keskpäevaks jõudsime Malmö linna outdoori keskusesse, kus ootas meid ees nägus (vägagi kohe) giid, kelle käe all me järgnevad paar väga huvitavat tundi oma ajast veetsime. Olime jagatud 3ks võistkonnaks, kes pisikeses maastikumängus omavahel võistlema hakkasid. 
Küll mõõdeti meie tasakaaluoskust, siis pidime tuld tegema, pudelikastidest torni ehitama, kirvest viskama, vibu laskma, kalossi heitma jne jne. Ülihuvitavad tegevused. Kui lõpuks endast kõik olime andnud , välja nägime kui tühjaks pigistatud sidrunid ja kõht oli nii tühi, et oleks kasvõi hobuse nahka pistnud, oli küll tunne, et viskaks end pikali ja ei tõusekski enam kunagi..aaaaga ei, kaugel sellest – siis tuli veel ju süüa tegema hakata..nutsid ja tegid:D Jagasime endid 3gruppi, otsustasime, et teeme 3l erineval tulel süüa, siis saab igaüks millelegi käe külge panna..sest onju tavaliselt nii, et kui kõik ühiselt tehakse, siis paar-kolm töötavad ja ülejäänud vahivad pealt! 
Nüüd aga jagus tegevust kõigile – kes tõi vee, kes tegi tule, kes hoolitses, et riis keenuks saaks jne jne. Terve päev värske õhu käes müttand, kõhud tühjad, eks tuli seda pahurdamist siit ja sealt, aga kui toit valmis, peeretas kõigil nägu peas ja kui see veel kõhu ka ilusti täitnud oli, siis oleks 1teisele nähtud vaeva eet kuu ja tähed ka taevast alla toonud:DIgatahes, suu kõrvuni peas ja punud ees, istusime lõkke ääres ja tegime kokkuvõtteid möödunud tegusast päevast – mida uut õppisime, mida Norras paremini teha, kes mida hästi või halvasti tegi jne. Ja siis pani Johnny meid valiku ette – kas jääda sinna outdoori keskusesse, otsida shelterid, end sliipingbäägidesse mõnusalt kerrat tõmmata, et öösel kell 3 ärgata ning ette võtta väike 10km´ne matk kohta, kus meid hobused ootasid, VÕIIII..Võtta KOHE ette see paaritunnine matk, jõuda hobustefarmi ja magada varajaste hommikutundideni. See teine variant tundus nagu kõigile rohkem meelepärane olema..sest siis olime juba üleval ja erksad, aga no kesse viitsib öösel ärgata, kott selga visata ja kõmpima hakata, tuia seal siis poolunes eksole. Ja see magamine VARAJASTE HOMMIKUTUNDIDENI, oiii kui ahvatlev see tol hetkel tundus. Nii me siis kõik üksmeelselt võtsime selle raske, kuid otsustava sammu ja hakkasime tipa tapa astuma, et südaööks oma magam
iskohta jõuda. Aga mitte kõik koos, nagu me seda päeval tegime, ei, 2e kaupa, ja niimoodi, et paarilistest vähemalt 1 oskaks kaart lugeda. Mina kui mitteoskaja kaardilugemises, läksin loomulikult kokku Tessaga, kes, jumaltänatud, oskas seda teha:D Missiis, et tuul puhus nii kõvasti, et ma vahepeal lihtsalt seisin, sest ei jõudnud tuulele vastu panna või siis seesamune tuul mässas mu jalge all nii hirmsalt, et ma olin sunnitud hetkeks õhku tõusma ja missiis, et õues juba nii pime oli, et ei näinud oma jalge ettegi kuhu astud ja missiis, et poole tee peal jõudis mu talla alla vill tekkida..jah, missiis…sest hoolimata kõigist nendest segavatest faktoritest olime me südaööks oma magamispaigas kohal nagu 5 kopikat:) Valisime endile sobiva shelteri, laotasime matid maha, võtsime riided seljast, mässisime end ilusti magamiskoti sisse ja juba silm vajuski looja…Oiiii küll OLIII pikk öö, sest otseloomulikult ei märganud ma ju õhtul pissil ära käia..ja no see piinas mind ju ööööö otsa..viitsisin ju küll kotist välja ronida ja pepu shelteri uksest välja pista..ja no magamiskoti sisse ka ei lase ju, samas, soojem oleks hakand küll:D Nii ma siis mõtlesin
terrrrrrve aeg, et millal küll see hommik juba 1kord tuleb..ja kui ta siis lõpuks tuli ja paak tühjendatud sai, no küll oliii hea olla:) Kepslesin ringi nagu noor kits, oleks maidea mida ära teinud:D Hommikupuder söödud, seadsime sammud meie ööbimiskohast paarisaja meetri kaugusel asuva farmi poole, kus ootas meid ees mitumitu hobust ja nende nö pidaja. Siis hakkas ju päeva kõige parem osa..Kõigepealt oli vaja grupid teha, selgitada välja profid ja keskmised ja algajad. Esimene voor: 
„ Tõske palun käed, kes on enne hobusega sõitnud“ Mõned käed ikka tõusid..Teine voor:“ Okei, need kes varem sõitnud ei ole, siis hobuse seljas istunud ju ikka on?“ Palju käsi tõusis..Viimane:“On neid, kes pole hobuse selja isegi istunud mitte?“ Tõstsin käe, ise jumala uhke enda üle..vaatan ümber ringi, lootsin vist kätemerd näha..aga ei, tuli välja, et ma olen ainuke..ja olingi:D Jumala naljakas..Aga no see onkel oli küll sellise näoga, nagu arvaks, et ma pole hobust kunagi näinudki:D:D Päris nii hull nüüd asi ka ei ole, aga ma natuke kardan küll neid olevusi..sest..kannaga näkku tahad saada? Ei taha, novot, kabjaga siis veel vähem ju:D Küll ma olin teiste naerualune:D Algas see minu hobuse selga minemisega..Läksin omaarust ühelt poolt üles, aga sadasin teiselt poolt sama targalt alla tagasi:D:D Mis valesti see uuesti, ja juba TEISEL korral istusin sadulas – panin kannaga ikka mõnusa obaka hobusele kõhtu ja sõit võis alata..
Algul pold midagi, lihtsalt „kõndisime“..aga no teistel läks ju igavaks..mine pekki, siis oli vaja ju kaloppima hakata..mis te arvate kas ma püsisin sadulas w? Mhm, nii palju püsisin, et vähemalt maha ei kukkunud, aga no hüplesin seal sadulas küll nagu mingi kaltsunukk – ühele poole, teisele poole, ühele poole, ühele poole, teisele teisele teisele..Ja ma olin koguaeg teistest maas, sest otseloomulikult oli mu suxul vaja ju keset kaloppimist kakahäda peale tulla..Ja siis jälle kakahäda ja jälle kakahäda – muudkui plörts ja plörts..oli siis vaja nii palju süüa ah?:D Ma muudkui piitsutasin teda, laks tagumikule, ise karjudes:“ Kappa nüüüüüüüd, mu hobune, ei ole siin mingit kakamist!“ Kuulas ta küll ju, lasi ikka oma kooke edasi:D Kui lõpuks tagasi olime, oli minu jaoks justkui 1 õudusunenägu lõppenud..Sadulast maha tulles oli ikka selline tunne, et miskit suurt on endiselt su jalge vahel, justkui oleks see hobune..Mitu korda kontrollisin kas ma ikka tulin hobuse seljast maha või hakkas nii meeldima, et jäingi sinna? Vahel ma vist ikka kujutan endale liigapalju asju ette;) Aga kuradima hea tunne on ikka kui jalad kindlalt maapeal on..see tunne valdab mind alati – olgu see siis lennukilt või laevalt maha tulles või kustiganes..ja nüüd ma tean, et hobuse seljast maha tulles on see tunne lausa üüratu..Kõigile võib nüüd mulje jääda, et minu jaoks olid need 2 tundi hobusesõitu kui piinapingis istumine, ei old tegelt, ei old. Tegelt mulle hulllult meeldis..äge ja meeldejääv kogemus, KINDEL SEE!!!Tagasitee Viborgisse möödus bussis magades..uskumatu, sest hobusesõit ei nõua ju suurt füüsist, aga eks see 2päeva õues värske õhu käes viibimine ja kõik need matkad ja mängud ja..ja pissihäda pärast magamata ööd – need kõik annavadki juba kokku ühe suuuuuure väsimuse!! Kooli jõudes oli meie kõigi KÕIGE SUUREM SÕBER vannituba – kerge lõõgastav dush ja sliipi ära:) Vapustav algus nädalavahetusele..
0 kommentaari:
Postita kommentaar