tag:blogger.com,1999:blog-22765477740251046342024-03-05T15:13:47.293-08:00LiisuLiisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.comBlogger125125tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-71345318107584265102013-08-18T12:54:00.001-07:002013-08-18T12:54:38.860-07:00<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhlGuWFHP2v3_kthKODNhkjEiSTNTorrrnb_zQkxZzo9aeoCpB0Y70SngCBoWJ9XcTblaSRFS6zSe6ES6v2T3QwRKR6wHXjvbcmqjozZVtNeBDyXZgiRrl6OuTORnn-F6C04XWl83HXWt_/s1600/1098359_673733575988867_596830360_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="236" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhlGuWFHP2v3_kthKODNhkjEiSTNTorrrnb_zQkxZzo9aeoCpB0Y70SngCBoWJ9XcTblaSRFS6zSe6ES6v2T3QwRKR6wHXjvbcmqjozZVtNeBDyXZgiRrl6OuTORnn-F6C04XWl83HXWt_/s320/1098359_673733575988867_596830360_n.jpg" width="320" /></a><span style="background-color: white; color: #333333; font-family: 'lucida grande', tahoma, verdana, arial, sans-serif; font-size: 11px; line-height: 14px;">Mulle on nuga selga löödud inimeste poolt, kellelt ma seda kunagi oodanud ei oleks. Inemeste poolt, keda olen vajanud kõige rohkem. Mulle on haiget teinud inimesed, keda ma armastan. Nad on reetnud minu usalduse. Ma olen ennast tundnud üksildasena. Rohkem kui ma iial arvanud oleks, et see üldse võimalik on. Kuid tänu sellele olen ma teada saanud, kes ma olen. Valu on mind kasvatanud. Teinud minust... Parema, ausama ja tugevama inimese. Ma olen iseendaga rahu leidnud ja tean, et tegelikult olen ma ise see üks ja ainus, kellele saab kindlalt loota.</span>Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-6517127395899122212012-12-31T01:53:00.001-08:002012-12-31T01:55:28.530-08:00Mine, kui Su süda kutsub!Pole olemas probleemide vabu inimesi või probleemide vabu suhteid. On
olemas nõrk iseloom, nigel suhtumine ja valelt valitud suund. “Ma kardan
haiget saada,” üt<span class="text_exposed_show">les üks minu hea sõber
oma naisele, kui teemaks oli kas proovida nende rappa läinud suhet veel
ellu kutsuda. Südames soovisid seda ju mõlemad, nad teadsid ja teavad
siiani, et vaatamata eluraskustele on nad leidnud hingesugulase,
kellegi, kelle kõrval nad soovivad igal hommikul tõusta, kellegi, kes
mõistab sõnadeta. “Ma kardan haiget saada” - kas see pole mitte tuttav
lause paljudele meist? Kas pole mitte nii, et hirmust haiget saada,
teeme haiget neile, kes meile tegelikult olulised on? Mida on meil
inimestena kaotada, kui anname ühele südamesoovile võimaluse? Kas haiget
saamise eest on keegi meist kunagi kaitstud? Kas on suhet või inimest,
kelle puhul saame 100% kindlad olla, et kõik õnnestub, et just see
inimene on see õige? Pole vahet, kas kahtled mõne uue suhte loomises või
vana taaselustamises, ära lähene sellele hirmuga. Ära mõtle, et mis
saab homme, aasta või 20ne pärast. Tähtis on see hetk siin, täna ja
praegu. Vahel on need viis õnnelikult koosveedetud aastat märksa
kaalukamad, kui 20 või 30 turvalist aastat kellegagi, kellega meil
tegelikult pole iial midagi sügavamat kogeda õnnestunud. Mine, kui Su
süda kutsub! Ära keela enesele elu. Kes pole haiget saanud, pole ka
kunagi tõeliselt armastanud, aga armastada, see on õnnistus ja see on
alati riski väärt.</span>Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-19630012572181964592012-08-29T01:26:00.000-07:002012-08-29T01:30:32.670-07:00Kes tuleb, on ja läheb, kes tuleb, on ja jääb!<h6 class="uiStreamMessage userContentWrapper" data-ft="{"type":1,"tn":"K"}" id="u4txz4_69" style="font-family: Georgia,"Times New Roman",serif; font-weight: normal;">
<span class="messageBody" data-ft="{"type":3}" style="font-size: small;"><span class="userContent translationEligibleUserMessage">Igal
inimesel meie elus on oma aeg ja roll. Mõni tuleb vaid viivuks ja
muudab kogu Sinu maailma, teine tegutseb aastaid. Ajafaktor pole
oluline. Mõni inimene ongi saadetud kandma keerulisemat rolli, saadetud
Sind õpetama ja suunama, mõne roll ongi olla hetkeks Sinu õlg või tänase
päeva naeratuse looja.</span></span></h6>
Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-56416410224097548002012-08-27T12:16:00.000-07:002012-08-27T12:16:33.800-07:00Kas elu eest on mõtet põgeneda?Mõnikord tuleb meil ehk kõikidel tunne, et lööks sellele kõigele käega ning jalutaks lihtsalt minema. On selleks siis probleemid töö juures, karile jooksnud paarisuhe või puberteedist segast peksvad lapsed - kõikide jaoks on kuskil taluvuse piir.
Sellistes olukordades võib meile tunduda, et oleme suutmatud end ise aitama. Meile küll ei meeldi see, mis toimub, aga midagi ette võtta ei ole ka justkui võimalik - asjad on lihtsalt meie kontrolli alt väljas.
Need asjad, mis on meist väljaspool, on meie kontrolli alt väljas. Sina ise aga oled ju täiesti enda kontrolli all. Ja kes seda kõike traagikat kogeski? Ikka sina ise. Järelikult pead sa olema suuteline end antud olukorras siiski aitama - mitte küll viisil, nagu me tavapäraselt tahaksime end aidata (teeme kõik korda), vaid viisil, mis päris korraga kõik asjad korda teeb.
Kui põgeneda ei saa, siis tõmba lihtsalt tagasi
Põgeneda ei ole tegelikult mitte millegi eest. Mõned on proovinud põgeneda oma elu eest ära välismaale, ja avastanud kaks nädalat hiljem, kuidas kogu probleemistik vudinal järele tuleb. Kõik see toimub meie peas, mistõttu me ei saa selle eest põgeneda.
Kuid ehk ei olegi vaja selle eest põgeneda? Ehk piisab sellest, kui me lihtsalt tõmbame tagasi.
Vaata enda ees olevaid tähti, millest see artikkel koosneb. Hetkel on sinu tähelepanu suunatud väljapoole - tähtedele, sõnadele ja lausetele. Kuid kui su tähelepanu on millelegi suunatud, peab olema paik, kust see tähelepanu alguse saab. Paik, kust tähelepanu lähtub.
Vaata uuesti tähti enda ees ja koge, kuidas tähelepanu sinu seest teatud tüüpi vektori moodustab - see algab sinu seest ja lõpeb objektiga (antud juhul tähtedega), millele su tähelepanu hetkel koondatud on.
Nüüd tee selline trikk, et tõmba tähelepanu objektilt (tähtedelt) ära sinna, kust tähelepanu alguse saab (piltlikult öeldes enda pea keskele). See võib tunduda alguses keeruline, kuid proovi siis uuesti. Et see tunnetus kätte saada, võid vahetada ka objekti. Vaata näiteks enda ees lille, ja siis pööra oma teadlikkus pähe sellesse kohta, kust lille vaatamine lähtub.
Väline rahu ja sisemine rahu
Kui see väike eksperiment sul õnnestus, koged sa hetkeks rahu. Sa koged rahu just nii kaua, kuni sa suudad oma teadlikkuse (sisemise tähelepanu) sellel sisemisel tähelepanu allikal hoida (kuidagi teisiti on seda lihtsalt raske sõnadesse panna). See on koht, kus on kogu aeg rahu - ajast ja sündmustest sõltumata.
Kui me tavaliselt räägime rahust, siis mõtleme rahu all seisundit, kui elus on kõik hästi. Selline olukord annab põhjust end hästi ja rahulikuna tunda. Kuid seesama sõna «põhjus» on siin viguriga. Kui tihti on meil ikkagi elus olukordi, kui saame end rahulikult tunda? Ikka ja jälle toob elu meile sündmused, millega on vaja tegelda ja mis meid rahuseisundist välja viivad. Selle kinnitamiseks ei ole vaja kaugele minna. Proovi näiteks üks päev mitte millegi peale ärrituda (mitte väliselt, vaid ka sisemiselt). Sa võid märgata, et see polegi nii lihtne, sest juba väiksemgi ebakõla oma elukaaslase, lapse või kolleegiga võib sind sellest rahuseisundist välja viia.
See on nii seetõttu, et me kasutame tavaliselt tingimuslikku «välist» rahu. Seda kasutades oleme rahulikud siis, kui meid parajasti midagi närvi ei aja. Selliseid hetki aga ei ole palju.
Sisemine rahu, paik, kuhu sa hetk tagasi oma teadlikkusega jõudsid, on sündmustest sõltumatu. Ükskõik, kas keegi ütles sulle midagi halvasti, sa nägid midagi jubedat, või sa lihtsalt mõtled millegi halva peale, mis võib juhtuda - need kõik on eespool kirjeldatud vektori välised otsad. Sisemine ots «kinnitub» aga alati sisemisse rahusse, kuhu sul on võimalik oma tähelepanu ära tõmmata, olgu see siis inimeselt, kes sulle halvasti ütles, jubedalt sündmuselt, mis sind endast välja viis, või mõtetest, mis sulle kuidagi asu ei anna. Need kõik on sinu jaoks objektid, millega sinu teadlikkus tegeleb. Pöörates aga oma teadlikkuse sissepoole, sisemisse rahusse, koged sa püsivat rahuseisundit. Las nad karjuvad... Ikkagi on hea olla, sest sisemine rahu on konstantne.
Enam ei ole põgeneda vaja
Kui sa selle triki selgeks saad, ei ole vaja/ei ole võimalik kuhugi põgeneda, sest mõlemad - nii sisemise rahu allikas, kui ka kõik objektid, mis sind endast välja viivad, on alati sinu teadlikkuse ulatuses. Just seetõttu ei aita ka välismaale põgenemine. Me võime küll lennata 10 000 km kaugusele, lootes rahu leida, kuid meie tähelepanu leiab ikkagi kõik probleemid üles ja tekitab meis sisemise tormi. Kui me soovime sellest tormist pääseda, peame oma tähelepanu viima sisemise rahu allika juurde. Kuid selle tegemiseks ei ole vaja lennata maha 10 000 kilomeetrit.
Tähendused - muutused peas muudavad sündmusi väljas
Kui sa hakkad eespool kirjeldatud viisil oma tähelepanuga «mängima», võib sul alguses tekkida tunne, et see on vastutustundetu. «Kuidas ma ikka ei mõtle nendele asjadele, kui nendega on vaja tegelda?», võib sul küsimus peas tekkida. Vastus on siinjuures lihtne: «Tegele nende asjadega siis, kui nendega tegelemiseks on aeg õige. Kui sa aga ei saa hetkel midagi ära teha, siis sumbu sisemisse rahusse».
Kuigi harjutamine teeb meistriks, on esialgu seda siiski oluliselt raskem teha kui lugedes välja paistab. Seetõttu sooviksin anda veel ühe meetodi, kuidas põgenemist väärivate ebamugavate olukordadega hakkama saada. See toimub tähenduste andmise kaudu.
Võtame näiteks töö. Minu jaoks suureks üllatuseks vihkavad paljud inimesed oma tööd. Kas see pole mitte sadistlik elamise viis? Me veedame tööl enamuse ärkveloleku ajast, mistõttu juhul, kui me oma tööd vihkame, oleme enamuse ärkveloleku ajast vihkamist täis. Kes sellises olukorras kõige rohkem kannatab? Eks ikka vihkaja ise.
Me ei saa paljude olukordadega hakkama, sest nendega tegelemine on lihtsalt nii ebamugav. Olgu selleks siis igapäevane töö, pesu triikimine või kellegi kolmanda jaoks muude vajalike, kuid sinu jaoks nõmedate, tegevuste tegemine, peab olema viis, kuidas end selle kõige juures normaalselt tunda. Põgeneda ei ole ju kuhugi. Siin tulebki appi mõtestamine - toiming, mille käigus me anname tegevusele oma peas uue tähenduse.
Võta näiteks oma töö. Oled sa kunagi küsinud, miks sa seda tööd teed? Kui sinu vastus on, et palga pärast, vaatad sa olukorda liiga kitsalt. Kui palk sind ei motiveeri, aga hetkel ka ühtegi teist pakkumist käepärast ei ole, tasub proovida muid lähenemisi, mis sinu jaoks muidu vastumeelse töö talutavamaks muudavad. Saad seda tehes, küsides endalt: «Kes minu tööst kasu saab?».
Sellisel viisil viid sa oma tähelepanu ära sellelt, mida sina oma tööst saad, sellele, mida keegi teine saab. Kui muidu oled sa tööd teinud sellepärast, et palka saada, ja saad osta endale meelepärast, siis nüüd hakkad tähelepanu suunama sellele, kuidas teised inimesed sellest kasu saavad. Miks seda teha?
Oled kuulnud mõistest «andmise rõõm»? Psühholoogid ütlevad, et andmise rõõm on meie sisse kodeeritud, ja ei ole olemas sellist inimest, kes teisele head tehes ka iseennast hästi ei tunneks. Ja just sellele toetub ka tööl tähenduste andmise metoodika. Palk on vajalik, kuid kui see on näiteks järgmiseks aastaks fikseeritud, siis ei ole mõtet selle üle pead vaevata, vaid leida uusi viise, kuidas ennast töö juurest hästi tunda. Tööle uue tähenduse - kuidas minu töö teisi inimesi aitab - andmine on kindel viis selle ellu viimiseks.
Kus rahu asub?
Oma tähelepanu tagasitõmbamine sisemise rahu juurde, ja tegevustele uute tähenduste andmine, on kaks väga efektiivset meetodit oma elu rahumeelsemaks muutmisel. Iga inimese elu kätkeb eneses tõuse ning langusi. See on täiesti normaalne. Kui oled tõusulainel, siis nautle - mine välja, ja tegutse kõige selle nimel, mis sind õnnelikuks teeb. Kui aga algab langusfaas, siis põgeneda kuhugi ei ole võimalik - kõik mured on ju meie peas. Just sellest lähtuvalt saame langusfaasist läbi minna kohtudes oma sisemise rahu ning uute tähendustega. Tegutse, aga sisemises rahus. Ja tegutse, kuid uute, sinu jaoks olulisemate tähenduste valguses. Siis ei ole põgeneda vaja.Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-51267071601800793572011-09-06T06:05:00.000-07:002011-09-06T06:15:22.152-07:00Sinuga sügises<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbIRAVW6O0WjTxUw8GJ-8j0fNy3OCxA3UFZOPrICl7Ai5jSk-ZqVa7zo9fLFInDp2DLiaZk1C-_6DrKPM76QRj8y1VQL1jrS5ACY8KZZonl1EWUSoI1W7MvyY6gu4_ah31kNMKBRSSfsDC/s1600/1140650861_1fc7f51d46.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 162px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbIRAVW6O0WjTxUw8GJ-8j0fNy3OCxA3UFZOPrICl7Ai5jSk-ZqVa7zo9fLFInDp2DLiaZk1C-_6DrKPM76QRj8y1VQL1jrS5ACY8KZZonl1EWUSoI1W7MvyY6gu4_ah31kNMKBRSSfsDC/s200/1140650861_1fc7f51d46.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5649234519975778290" /></a><br />Meeles suvised teed, meeles iga käidud lõik - ise valisime neid, sinu omaks ma sain. Nüüd sügisetuul, ta vintsutab meid, kuid meil pole lõpp ju veel. End hoian neis koos, seistes veel nendes värvides. Iga langev leht õrnust toob, ta hellust loob meie sees...<br /><br />Kallis hoia mind, kallis kaitse mind, kallis armasta mind, kuni veel saad. Kallis hoia mind, kallis suudle mind, kallis armasta mind sügisel ka...<br /><br />Aeg meid edasi viib, hing valmis karjuma. Sinu kallistustest märg, vaid sellest unistan. Olgu kevad, suvi, talv, olgu sügisetuul, su armastus ju veelgi päiksena on kuum. End hoian neis koos, seistes veel nendes värvides, iga langev leht õrnust toob, ta hellust loob meie sees...Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-10022353778130675092011-08-22T06:38:00.000-07:002011-08-22T06:41:43.177-07:00Mõnikord tahaks lihtsalt olla...<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzzi3Gg1Px19ObQ3i_H97wRrX3ztUxbqRHXg0LfC2c8e8guFvgiWdPRR5DBIwwD9LZk3-F4eLs1bT8py6seLa-ymvPRckgvzabWDim0DxuxszTZmbK2DxWcu0UH2HVh3rwKrmhgSjR6o_f/s1600/OgAAAMEseKc0VY_4Q9-J3qj4r0vz391CYPI_nBC5NM_mumFdBRXXaLL1mPTGTIEotrYd8uFi4lx9JItr7y8IbnDgWncAm1T1UEWQHEOCGKSsTYg4c6igATGgD8TD.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzzi3Gg1Px19ObQ3i_H97wRrX3ztUxbqRHXg0LfC2c8e8guFvgiWdPRR5DBIwwD9LZk3-F4eLs1bT8py6seLa-ymvPRckgvzabWDim0DxuxszTZmbK2DxWcu0UH2HVh3rwKrmhgSjR6o_f/s200/OgAAAMEseKc0VY_4Q9-J3qj4r0vz391CYPI_nBC5NM_mumFdBRXXaLL1mPTGTIEotrYd8uFi4lx9JItr7y8IbnDgWncAm1T1UEWQHEOCGKSsTYg4c6igATGgD8TD.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5643674527742162866" /></a>
<br />Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-91556012692386247622010-11-04T14:47:00.000-07:002010-11-04T14:49:40.702-07:00Kõik, mis juhtub, on millekski hea!!!Kallid sõbrad/tuttavad/kolleegid! <br />Minuga juhtus täna üks tore asi, mida sooviksin teiega jagada! :)<br />Mõtlesin, et lähen veel peale trenni (loe: 20.30) tagasi kontorisse ja teen natuke tööd (ma ei ole tegelikult töönarkomaan, mulle lihtsalt meeldib tööd teha). Teadsin, et saan seal olla kuni 23.00ni, so ajani, mil teadupärast peaks peale minema automaatne valvesignalisatsioon. Okei fain. Tegin tööd. Muusika mängis. Hea rahulik oli olla... seda aga kuni hetkeni, kui kõrvulukustav häirehelin mu enda võimusesse võttis.. SIGNALISATSIOON HAKKAS TÖÖLE!!! Kell oli 22.17.. Mis sai kell 23:00 käivituma pidanud signast? Fain. Läks siis läks, mõtlesin! Olin endiselt rahulik. Kui tahtsin haarata telefoni, et nõu küsimiseks helistada ja mulle sealt ainult must ekraan vastu vahtis, sain aru, et mu telefon on sussid püsti visanud (loe: aku oli tühjaks saanud). No enam ma nii rahulik ei olnud :D Okei, mis nüüd? mõtlesin. ÕNNEKS on tänapäeval olemas veel lauatelefonid ja KÕIK vajalikud telefoninumbrid Internetis, seega sain abi siis sedasi! (Siinkohal ma detailidesse laskuma ei hakka, säästan teid lugemisvaevats! :)<br />Häire maas ja kõrvadel pidu! Juhhuuu..<br />Ühesõnaga lõpp hea - kõik hea!<br /><br />Okei, lõpetan tänase tegusa päeva ametlikult ära, so panen i`le täpi peale ja keeran end oma väiksesse pessa ära ning lähen Unedemaale, sest homme tuleb sama teguderohke päev! :) Ja loodetavasti lõppeb see natukene rõõmsamalt! :P<br />Aaa.. ja kõige tähtsam - loo moraal: Ära ole kurb, kui mõnikord ei lähe kõik nii nagu peaks või nii nagu loodad, sest kõigil juhtub... ja vigadest ju õpitakse! :) Mina näiteks kannan nüüd edaspidi alati telefoni laadijat endaga kaasas!!<br />Tsideerides Railit - kõik, mis juhtub, on millekski hea.. Hakka või uskuma! :D<br />Aitähh tähelepanu eest!Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-10903890669375525652010-02-21T10:35:00.000-08:002010-07-28T04:12:00.599-07:00Kui sa oled kaugel...Tänapäeval, kui piiri taga on rohi rohelisem ja taevas sinisem, kauge maa nõlvadel libiseb suusk paremini ja ookeaniäärne päike päevitab pruunimaks, on kogu aeg keegi kuskil ära – tööl, õppimas, puhkamas, lastega, perega, pruudiga, peigmehega, sõpradega. Alati jääb keegi koju igatsema. Iga kord kui nädalakski kodust lahkun, jõuab parim sõbranna juba kolm päeva ette öelda, et tal piisab vaid mõttest, et mind mõnda aega ei ole ja ta läheb igatsusest pooleks. Ja see on kõigest nädal või paar sõbrannade vahel. Mõned meist... mõned elavad terveid pikki aastaid nii, olles rohkem eemal kui koos ja seda mitte sõbrast või sõbrannast, vaid elukaaslasest või abikaasast.<br /><br />Enda ümber ringi vaadates avastan, et nö kaugsuhteid on üllatavalt palju erinevaid variante. Mõni on tingitud lihtsalt erinevates linnades elamisest, mida olude sunnil ei saa hetkel ühe postiindeksi alla kokku pakkida, teisel juhul käib üks pool kuskil piiritaga tööl ja sellel omakorda on miljon alajaotust – olla kuude kaupa ära ja paar kuud kodus, olla paar nädalat ära ja paar kodus, paar päeva... Ja mõned algavad, nagu iga tavaline suhe või kooselu, millesse kuhjuvate tööreiside hulk teeb kodusolijast automaatselt sama hästi kui meremehe kaasa.<br /><br />Palju räägitakse, et tuleb võtta aega iseendale. See "üksi-aeg" on sellisteks toiminguteks ideaalne. Paraku kulub aega miljon "üksiolemist", et lõpuks taibata kui kavalalt on seda aega võimalik ära kasutada. Olen viimase paari kuuga lugenud läbi rohkem raamatuid kui terve varasema täiskasvanuelu jooksul kokku. Rääkimata sellest, et ei ole paremat aega kui praegu, kui päike pilvede vahelt elumärke saadab ja tuul on kevadelootust täis, saada kokku sõbrannadega, keda ei ole pikka aega näinud;panna omale laupäevaks juuksuriaeg, hetkekski mõtlemata, et äkki on kellelgi sinu jaoks juba muud nädalavahetuseplaanid tehtud. Saab käia korralikult trennis ja näiteks kodus koristamist tuima näoga edasi lükata. Hea on vahepeal lubada endale laiskust, mil pesemata nõude kuhjad teevad kodus söömise võimatuks – puhtad nõud on lihtsalt otsas.<br /><br />Teisalt, õhtul teleka ees midagi naljakat vaadates võib iseenda naerupahvakas surnuks ehmatada, sest tavaliselt on sellele taustaks kellegi teise naer. Ja magamistuba tuleb mitme kraadi võrra soojemaks kütta, et teki alla pugedes ei oleks esimene mõte – üksi on nii külm.<br /><br />Üldiselt vaadatakse sellistele suhetele kui ebatraditsioonilistele. Ikka ja jälle nenditakse, et ise küll nii ei suudaks ja varjamatult pööritatakse hämmingu märgiks silmi, kuuldes, et keegi teine suudab juba näiteks seitse aastat. Ilmselt kui endal on inimene kogu aeg kõrval, on raske ette kujutada, mis tunne võib olla saada vahepeal paar kuud omaette olemist ja ei tule pähegi, et samal ajal kui oma suhe ennast vahepeal pooma kipub ja mees suudab olla tüütum kui väike laps, kes on jõudnud miks?-faasi, siis sellised mured on kaugsuhtes olija jaoks just kui kontvõõrad. Päevad on täis omaette toimetamist ja õhtud kibemagusat igatsust, mida traditsioonilises suhtes olija vaevu mäletab esimeste kohtingute ja armumiste ajast. Ja üle pika aja kokku saades on rõõmu rohkem kui avastades, et vastu kevadet on paar strateegilist kilo maha sulanud.<br /><br />Pikamaasuhe, nagu pikamaajookski, nõuab kõva portsu tahtmist ja korras närvikava. Oskust ennast välja lülitada kui üksi tänaval kõndides tundub, et ümberringi on ainult paarid. Et siis, hiljem, olla ise see paar, kelle kohta sosistatakse sapiseid kommentaare nagu nt "Get a room!"<br /><br />Kipub ununema, et millises suhtes me ka poleks, oleme selles oma kaaslase pärast, mitte suhte enda pärast. Eks igal olukorral ja elukorraldusel on nii hunnik plusse kui ka hunnik miinuseid. Nagu banaani-jäätise magustoidul – ühtpidi on üks ports koos šokolaadi ja vahukoorega peaaegu terve päeva kalorinorm, teistpidi on magusaisu pärast ühe söömist kuudeks kadunud.<br /><br />Nende sõnadega teen endale värske tassi kohvi ja poen voodinurka.Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-49934536505213893202009-12-21T14:15:00.000-08:002010-07-01T09:54:47.377-07:00Elu tegelikest ja näilistest väärtustest!<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9KEikoWcATQFw17coBfKzj_GRQ30xsL2FMbSC-gBwwx49hhLLUwuWTQVa1opnk6kj5KnL1f67qe1t_ehTP9i7XNLd-q4eCXei1O9sWhLs5EBHTjJ0WKs1bHrwrAkbcT1CpYKdFFQv_L6_/s1600/StairwayToHeaven-D-4d.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9KEikoWcATQFw17coBfKzj_GRQ30xsL2FMbSC-gBwwx49hhLLUwuWTQVa1opnk6kj5KnL1f67qe1t_ehTP9i7XNLd-q4eCXei1O9sWhLs5EBHTjJ0WKs1bHrwrAkbcT1CpYKdFFQv_L6_/s200/StairwayToHeaven-D-4d.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5488980422957127090" /></a>Elu pakub inimestele palju tundmatuid müstifikatsioone ning nähtusi, mida inimmõistus kahjuks või ka õnneks veel terviklikult mõista ei suuda. Üheks selliseks on väärtus käsikäes väärtushinnanguga. Elu on väärtus, ilma milleta ei saaks tänapäeva maailm eksisteerida, toimida. Kas tähtsaimad on hingelised, vaimsed tõekspidamised või materiaalsed ning teostust vajavad eelistused?<br /><br />On selge, et 21. sajandi üheks mõjukaimaks väärtuseks on raha ja sellest tulenev võim. Just raha on vahend, mille abil inimesed loodavad parandada oma materiaal-sotsiaalset positsiooni ühiskonnas ning selle abil heita kõrval kõik negatiivne, mis nende ümber igapäevaselt toimub. Raha on väärtus, millega saab osta tänapäeva maailmas näiliselt väärtuslikke tõekspidamisi:välimust, autot, maja, võimu.<br /><br />Just need neli, väliselt väga tähtsat kriteeriumi, pimestavad inimesi. Uhked majad, kallid autod ning kena, võimuahne inimene nende omanikuna on muutunud nüüdisajastu “popiidoliks”. Nende tegemisi jälgib ajakirjandus ning kajastab meedia. Igapäevaelus on paljud meist tänaval kadedusega imetlenud hinnalisi sõiduautosid ja kauni välimusega kodanikke, kuid sisemisele ilule on mõelnud vast vähesed.<br /><br />On tore, kui inimesed oskavad elada õnnelikult ning materiaalne kindlustatus seda neile pakub, siiski peab säilima aga väärtus– mõistus, mis teadlikult hoiab inimesi ohjes. Nende ohjade rakkes oleks inimlikkus ja mahasurutud egoism, mida raha tihtipeale pahena sünnitab.<br /><br />Kui teaduse areng on endaga kaasa toonud lisaks teistele teadusvaldkondadele ka arstiteaduse arengu, siis aina enam on inimesi, kes pole oma välimusega rahul ja julgevad seda muuta läbi iluoperatsioonide. Kas siin on väärtuseks tegelik hea enesetunne, sobimaks ühtsesse kultuuriruumi või näiline uhkustamine millegi tehisliku ja ebapraktilisega? Inimene, kes mõistab oma sisemist ilu, ei pea kunagi pingutama välise ilu nimel ja see on elu üks tegelikke väärtusi.<br /><br />Raha kui mingi materiaalsete väärtuste siduja, moodustab tervikuna võimu, mis mõjub inimestele nagu oopium. Kord võimu manustades on sellest raske loobuda. Nii nagu igal meelemürgil on omad vastunäidustused ja -reaktsioonids on seda ka võimul. Suur võimuiha kahjustab ajapikku inimeste südametunnistusi, perekondlikke väärtusi, tolerantsust kaaskodanike vastu ning muudab nad võimu nimel elavateks robotiteks. Sageli ei tähenda raha omamine võimu kõigi oma lähedaste, teiste indiviidide üle. Raamatus “Isa Goriot”, oli Goriotil vana mehena raha, kuid puudus võim oma perekonna – tütarde üle. Ta nägi lahendusena “osta” hoolt ja armastust tütardelt raha eest. Kui isa oli aga majanduslikult laostunud, mõistis ta, et kogu see aeg on elanud valede tõekspidamiste kujutelmas – raha ei taga armastust.<br /><br />Elu tegelikud väärtused on näiliste vastandid – inimsilmale tihtipeale nähtmatud kullafondid. Need väärtused on surutud tahaplaanile ja küllap sellepärast ongi neid esmapilgul väga raske üles leida ning arvesse võtta. Armastus perekonna, sõprade ja lähedaste vastu on kõigile väga igapäevane, iseenesest mõistetav, kuid tõelise väärtusena ei oska me neid koheselt seostada. Seos tekib tavaliselt kas mingi hea või halva emotsiooni tagajärjel, mitte aga pidevalt seda endale teadvustades. Samamoodi on ka hariduse ning tolerantse iseloomuga. Jah´, me teame, et haridus on vajalik edasisiseks eluks, kuid mis eesmärgil? Raha?<br /><br />Haridus ja haritus on väärtused, mille eesmärkideks on olnud sajandeid inimese enesearendamine ning loovuse suurendamine. Haritus - väärtus, mis on abiks ja tarkuseks iga elujuhtumi lahendamisel. See on vaimneväärtus, mida ei saa keegi meilt ära võtta, erinevalt rahast ning võimust. Haridus avardab inimeste silmaringi ning loob väga hea aluse mõistmaks elu tegelikke eesmärke koos üldise intelligentsuse kasvuga.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLplgQS2qXOWuHup10wVWZYU0k5tG9Xq31zljpeCY2aIKqYKbvzJhGC9OIgciUZDWwZywgpsXlHrxUagBKRoBd_R4Ydxs92abXYvELj9tR56m4FGQdUUgSrqj0UmLkLQkVwmBGimfbyr1z/s1600/armastus7.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLplgQS2qXOWuHup10wVWZYU0k5tG9Xq31zljpeCY2aIKqYKbvzJhGC9OIgciUZDWwZywgpsXlHrxUagBKRoBd_R4Ydxs92abXYvELj9tR56m4FGQdUUgSrqj0UmLkLQkVwmBGimfbyr1z/s200/armastus7.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5488982201722105906" /></a>Üheks kõige suuremaks ja minu jaoks olulisimaks reaalseks väärtuseks elus on armastus – armastus austada, mõista, toetada. Kui kõik muu elus on kadunud ja viimnegi lootuskiir kustunud, siis on armastus see motivaator, mis sunnib valgust otsima ning aitab inimesed taas jalule. Olles hooliv ja toetav oma lähedaste ja üldse kaasinimeste vastu, avastame peagi, et ka meid on märgatud. Meie tegemisi pannakse tähele, arvestatakse ning hinnatakse inimestena. Kui puudub armastus, ei eksisteeri väärtusi ning elu täisväärtusliku tervikuna. Nagu ütleb tuntud Hiina vanasõna: “Parem üldse mitte olla, kui olla mitte keegi.”<br /><br />Igal mündil on kaks poolt. Elades väga materiaalses ning küllaltki agnostilises maailmas, on raske mõista ühe või teise väärtuse suurust. Inimeste väärtushinnangud on erinevad ning tähtis on leida mõlema väärtussuhte juures stabiilne tasakaal. Inimsuhted, haridus ja armastus peavad siiski domineerima võimu ja raha üle, sest viimastest pimestunud inimesed ei ela oma elu täisväärtuslikult.Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-64309048239656635772009-12-21T10:08:00.000-08:002009-12-21T10:41:15.809-08:00Jõulud on huvitav aeg.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzKRg5XXDLwZt_mT6xijX6rU76cwcpuB6KMDuf6zBKBO3wJoYeLUsPjA7AjpuCnJ2iA4ERt5LuozcQC8yTHjscIK4nK9VhoZ8Z5EXcyhxH6uBZIHQmIYyndXXYdOzv32IQYvKT32H5TsVo/s1600-h/j%C3%B5ulud.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 160px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzKRg5XXDLwZt_mT6xijX6rU76cwcpuB6KMDuf6zBKBO3wJoYeLUsPjA7AjpuCnJ2iA4ERt5LuozcQC8yTHjscIK4nK9VhoZ8Z5EXcyhxH6uBZIHQmIYyndXXYdOzv32IQYvKT32H5TsVo/s200/j%C3%B5ulud.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5417761004486527938" /></a><br />Jõulud on kohe kohe ukse ees ning kaubanduskeskused on täis sahmivaid lapsevanemaid, kes oma maimukestele kingitusi otsivad. Aga kas jõulud on tõesti ainult kingitused, kingitused ja kingitused?<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQtGeG6ywShUFUrK6p1JdaWMulEhkjvdPn3AhHhV0Qu1YcooluSwtYSSkPcd36B7KRaZVWgawe1KQRPaf25BJTX1fD2X0w0-gqZhABR_yRLOCCM_ZNEAoS1uK2iXF-uK8XHvtmvlLEPoB5/s1600-h/kyynal.jpeg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQtGeG6ywShUFUrK6p1JdaWMulEhkjvdPn3AhHhV0Qu1YcooluSwtYSSkPcd36B7KRaZVWgawe1KQRPaf25BJTX1fD2X0w0-gqZhABR_yRLOCCM_ZNEAoS1uK2iXF-uK8XHvtmvlLEPoB5/s200/kyynal.jpeg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5417761328051246082" /></a><br />Ei ole ju tegelikult.. Mulle täiega meeldivad jõulud! Tänapäeva ühiskond on küll jõulud teinud kommertslikuks ja seetõttu on ehk paljud jälle väsinud sellest “ninnust-nännust”, kuid siiski minu jaoks on see ikkagi rahulik ja huvitav aeg, mil inimesed on ebaharilikult sõbralikud, saame kinke ja lapsed ootavad pikisilmi jõuluvana tulekut. Nii tore! :)<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNOeqkZlpTOVS7Ru2hVZRk_E6TNd36EOwJzRLKgLPtmuzwY2dDuR_3QeJtVF3njwmDBxtcTuEZzgqhVXDlfKc8ZbchHRVAVrhUvgofu8ghcOq4SYNbwxoYGVllV-DlcrJ3D3BsJxA3r6Sj/s1600-h/talvev6lumaa.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 133px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNOeqkZlpTOVS7Ru2hVZRk_E6TNd36EOwJzRLKgLPtmuzwY2dDuR_3QeJtVF3njwmDBxtcTuEZzgqhVXDlfKc8ZbchHRVAVrhUvgofu8ghcOq4SYNbwxoYGVllV-DlcrJ3D3BsJxA3r6Sj/s200/talvev6lumaa.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5417761136936997058" /></a>Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-81467031775646964222009-12-21T10:01:00.000-08:002009-12-21T10:42:18.604-08:00On olnud eriline aasta..<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNXLXOuoVPf4f9kP53SmdEzGQ3A19uaBgAQWaUh4hktK9EFmfExbwUbuItb_1aNAPwNKigPvyzW7JOVIj-ReRcwnZNLMbzLuUoCrb_oBURNXzo1DzBrRW3RDlgXqjt2TvuVUCDlWGThfmW/s1600-h/free-christmas-light-screensaver.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNXLXOuoVPf4f9kP53SmdEzGQ3A19uaBgAQWaUh4hktK9EFmfExbwUbuItb_1aNAPwNKigPvyzW7JOVIj-ReRcwnZNLMbzLuUoCrb_oBURNXzo1DzBrRW3RDlgXqjt2TvuVUCDlWGThfmW/s200/free-christmas-light-screensaver.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5417761646081718450" /></a><br />Aasta, mis sammub ajalukku.. aasta,mis möödub ja millest jääb vaid mälestus...<br />Iga aasta on eriline..tegelikult ju on?<br />Ka mööduv aasta..<br />Minu aasta oli täis keerulisi aegu, ent ka ilusaid hetki..<br />Ja seda viimast just tänu inimestele, kes osalesid selles aastas, tänu inimestele, kellega sel aastal tutvusin või kellega minu tutvus süvenes. <br />Tänu inimestele, kes andsid mulle palju, kes said mulle oluliseks.<br />Igalühel Teist on minu jaoks oma osa ja väärtus, oma tähendus ja mõiste.<br />Mõtle lõputult palju häid mõtteid ja usu endasse.<br />Soovin, et Teie kõigi elus oleks palju päikesesära, mõistmist ja ilu :)Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-7138654764985059352009-12-17T13:40:00.000-08:002009-12-17T13:53:42.844-08:00Parimad sõbrad!Ma ei tea, mida homne toob või mis ma õhtuks söön. Ma ei saa teile öelda, kas olen leidnud omale saatusekaaslase või mis ma homme kannan. Siiani ei tea ma, mis tulevik mulle toob või kas ma viitsin täna midagi teha. Aga ma tean, et mu kõlaritest kostub muusika, mu kapp on riideid täis ja mis peamine - mul on parimad sõbrad, keda üks tüdruk võib tahta. Ja kullakesed, see ongi kõik, mida ma vajan!<br />Aitähh, et olete!<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiweTmm9DxvhgRsFoda2D1icLthynwjOh8nSGWgN1eVJhnC2YTPOq0OnE7OIbRoTlaDh5cqAc3iT7PWuOKIjwFds5VmhgPlvmqFSLB3kM3dAE4YvRjFQigk8VN-uQ1T0gigKTAco4QuS2LI/s1600-h/s%C3%B5prusest.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 143px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiweTmm9DxvhgRsFoda2D1icLthynwjOh8nSGWgN1eVJhnC2YTPOq0OnE7OIbRoTlaDh5cqAc3iT7PWuOKIjwFds5VmhgPlvmqFSLB3kM3dAE4YvRjFQigk8VN-uQ1T0gigKTAco4QuS2LI/s200/s%C3%B5prusest.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5416326579987466706" /></a>Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-69771030843202918902009-09-08T13:43:00.000-07:002009-09-08T14:27:52.887-07:00Back in business.Mõtlesin, et teen siin kahh siis selle nn ametliku osa ära ja teatan rõõmuhõisetega, et olen tagasi. Kodus kodumaal, jeppjepp. Et siis nendele, kes veel ei tea (kuigi minu mitteametlike andmete kohaselt peaks enamus ikka kursis olema minu residentluse lõppemisega välismaal) siis täpselt kuu aega tagasi puudutasid minu armsad tätsud (siinkohal tervitused Kailile) Eestimaa pinnast ja kohemitteüksteps ei kipu nad enam kuskile mujale minema. Ei tagasi ega edasi. Vähemalt praegu küll mitte, enne kui kool lõpetatud ja load käes. Siis vaatame edasi jälle ;)<br /><br />Ah et küsite kas on hea tagasi olla? Ausalt? On küll :) Nii palju kui keegi teab või ei tea - kuna asjad ei läinud nii, nagu nüüd viimane kord ära minnes esialgu plaanitud oli ja nagu me lootsime neid minevat, siis ka sellest tulenevalt oli mul pidevalt meeeletu kodu- ja lähedaste- ja sõprade igatsus peal. Niuniu eks, aga tglt ka oli :D Aga nüüd on õnneks kõik taas käejala ulatuses :P<br />Ning hoolimata sellest, et ilmselgelt olen ma ju hetkel üks nende 73175 töötu seas, ei lase ma end sellest absoluutselt heidutada, mitte karvavõrdki, sest mulle meeldib nii nagu praegu on. Nagu siiani on olnud igatahes. Sest tööd omades ei oleks ma saanud teha asju, mis teinud olen ja käia kohtades, kus käinud olen. Aga, AGA justnüüd, kui hakkasin mõtteid m6lgutama tööle minemise asjus (mitte et ma seda varem teinud ei oleks, aga sel korral nagu FOR REAL), sain mina täna ühe vaffa telefonikõne, kus kutsuti töövestlusele. Jipppikajeee. Ma olen alati öelnud, et iga asi omal ajal ja k6ik läheb täpselt nii nagu minema peab, kui ise vaid natukene tahta ja kaasa aidata!!<br />Häppihäppihäppi olen :)Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-68825450867660633112009-07-30T05:52:00.001-07:002009-07-30T06:47:00.514-07:00Frangokastello.<p>Eile sai mööda l6unarannikut jälle tripitud, seekord sai käidud sellistes kohtades nagu Frangokastello ja Hora Sfakion. Lootsime nagu midagi enamat, seepärast ei ole sel korral ka minu tektsis mingeid ülimaid tundeelamusi ega ektaasi. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcUrx48zXbJH3lBi_SkZpyPgx6XUzpfGX9w_Jo7ft7RyDAREDm8T7LOzB0xfW4Mp23fWXhaRgyBknE8HVvopkEoOKm40xrxUFDOOuOnhxDm9Tk5sKtb64_dY9ex6rMdu3rfH6KJRrClwkY/s1600-h/Frangokastello.blogisse.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcUrx48zXbJH3lBi_SkZpyPgx6XUzpfGX9w_Jo7ft7RyDAREDm8T7LOzB0xfW4Mp23fWXhaRgyBknE8HVvopkEoOKm40xrxUFDOOuOnhxDm9Tk5sKtb64_dY9ex6rMdu3rfH6KJRrClwkY/s200/Frangokastello.blogisse.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5364248093866994306" /></a>Frangokastellos viskasime pilgu peale kindlusele, ega ausalt öeldes ei saanudki nagu aru, kas tegemist oli/on üles ehitatud kindlusega v6i oli ta siis  t6esti nii hiilgavalt oma esialgse kuju säilitanud. Igatahes täiesti mitte midagi ütlev. Järgnev paik, kus pikemalt peatusime, oli Hora Sfakion, seda ka ainult päikesev6tuks. Aga kell 15.30 koju j6udes olid need 5h läinud kui lennates, ei saanudki nagu aru. K6ige jubedam oli jälle läbi kanjoni s6it, esiteks kardan ma ju k6rgust ja teiseks oli ju Kadil otseloomulikult vaja rääkida oma teooriast kuidas auto teatud nurga all tuule alla v6tab ja kuristikku v6ib lennata. Tänks Kadi, mul ei olnudki sellest mägedes kurvitamisest veel süda liialt paha ;)</p> <p>Aga varsti ootab meid ees juba uus saar ja uued ahvatlused :P</p> <p>Baila bailaaaa, Jai Hoo :D</p> <p>NB! Kui üleeile 6htul veel omaarust viiiimase tarakaniga toas maid jagasime, siis täna öösel manala teele saadetud hing pani meid t6siselt m6tlema: “Huvitav palju neid meiega koos siin veel elab?” Aga 6nneks nüüd oleme me tarakanide suhtes juba nii karastatud, et neile sussiga hoope pähe lajatada on juba titeasi, aga just see protsess sinna j6udmiseni niiväga titeasi ei ole, sest esiteks on nad kuradima kiired plehku pistma ja teiseks oskavad nad end ka kuradima hästi ka igasugustesse prigudesse ja pragudesse ära peita. </p>Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-14883419039587831462009-07-27T08:15:00.000-07:002009-07-27T08:28:13.784-07:00Ilu on vaataja silmades.Ma kulgen, ja see ongi asja juures k6ige huvitavam. Jälgin ja panen tähele. Ma näen, mida ma tahan näha. Mulle meeldib meeldida. Seiklused on üks osa minust, mhm indeed. Isepäine kohati, aga vahel peeglisse vaadates ma meeldin endale. Ja vahel olen võib-olla ehk liialt hingeline, kuid siiski kahe jalaga maas. Päike laeb mu patareisid. Nojah ja vahest unustan end ka unistama, sest elu on ju tegelikult armas. Ja sõbrad on tähtsad! Südames on ilu. See ilu meeldib mulle k6ige rohkem maailmas. Tegelikult on ju kõik ilus ja täpselt nii piisavalt hea, et tahta rohkemat, kuid samas ka mitte nii vähe, et seda igatsema peaks...!!!Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-49003324905449643522009-07-24T13:32:00.001-07:002009-07-24T13:55:27.035-07:00Tarakanide paraad.<p>… üks filmidest, mis me vaatasime, oli 6udukas, ja sel ajal olid meil otseloomulikult ju tuled kustus.. muidu ei saa seda 6iget horrori fiilingut :D Film vaadatud, näitas kell juba magamaminekuaega, aga selleks, et end ilusasti voodisse sättida ja igasugused magama-minekuks-vajalikud-protseduurid läbi viia, vajasime me valgust. Seda, mis aga sellest tulenevalt pärast toimuma hakkas, m6tlen praegu tagantjärgi, et vb oleks olnud parem neid asju pimeduses korda saata..!?</p> <p>Ühes6naga nii kui tuled p6lema saime, läks madin lahti.. K6igepealt nägi Kadi üht <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8tjtP0aBrTBZpZ-hKwWLk1-Z4ApVbI9pwrrY0m128ropRli2fOHHBsxIjPunMaIkREJ-CrLkLjqVPeFqxMM2OH8Z9seLJ3bhVtcIxvBIoPVFXA36TYttfke7mPlyXpxiKIGOnvfuogS_g/s1600-h/tarakan.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 135px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8tjtP0aBrTBZpZ-hKwWLk1-Z4ApVbI9pwrrY0m128ropRli2fOHHBsxIjPunMaIkREJ-CrLkLjqVPeFqxMM2OH8Z9seLJ3bhVtcIxvBIoPVFXA36TYttfke7mPlyXpxiKIGOnvfuogS_g/s200/tarakan.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5362132743804368066" /></a>tarakani kapi otsas teki peal, oli teine end ikka eriti mugavalt end sinna sisse seadnud, pikutas nagu oleks oma kodus olnud, on nahhaal. Siis jäi pilk peatuma teisel, kes külmkapi peal bossilt oma jalga puhkas, teda ahvatlesid seal ilmselt Kadi 3 šokolaaditahvlit, mis Lidlist hea hinnaga ostetud sai. Kolmas aga ilmselt aimas juba midagi halba ja pani oma kapjade välkudes ning tundlate lehvides vannitoa poole ajama, kui mina talle l6puks järgi j6udsin, oli tema juba end uksepiida ühest august sisse upitamas, niiet mina nägin vaid ta ahtrit veel. Kadi oli selle ajaga j6udnud näost täiesti valgeks minna, aga no olgem ausad, oli see ka ika šokk omaette, oleks nad siis mingi tavalise mutuka m66tu, no krt kui sulle ikka ühe pöidla pikkune ja kahe pöidla paksune elukas vastu vaatab, lööb p6hja alt ära küll. Kui tavaliselt on olnud Kadi see aktiivsem pool, kes neid lendava taldrikuga taga ajab, sest mina lihtsalt istun ammuli sui voodil jalad taeva poole ning kategooriliselt keeldun end liigutamast, siis seekord oli julgusepoiss hoopis minu sees, kes mind tegutsema pani. Nähes Kadi kaamet nägu, mul lihtsalt ei olnud muud varianti :D Aga ega minulgi v6ttis see k6ik ju aega.. K6igepealt oli vaja leida parajalt tugev ja suur asi, millega neile niimoodi lagipähe saaks lajatada, et ta tundlad jalgadeks muutuks ja vastupidi. Vahepeal oli see külmkapitarakan teinud väikse hüppe kapi otsa oma s6bra juurde. See intsident tegi aga Kadi näo pool tooni veel valgemaks. Siis sai mul villand, haarasin oma valge tossu, vähemalt tol hetkel tundus see k6ikidest olemasolevatest asjadest k6ige m6istlikum.. Kiskusin laua alt välja tooli, sest nii pikk ma ka ei ole, et kapi otsa ulatuksin, isegi kui käe pikalt välja sirutasin, ei andnud m66tu välja, ja no ma pidin ikka kindel olema, et ka pihta saan.. Panin siis ühe jala toolile, teise hoidsin esialgu kindlalt maa peal, ega see asi ei käinud nii kiirelt, et hops toolile ja lajatus sellele sitapeale.. no ma pidin ju hoogu v6tma :D niimoodi sellises asendis ma seal siis olin, otsides seda “6iget” momenti :P 15 minutit ootasin :D no maaaaaa ei saand, v6ttis ikka jala tudisema küll, ma olin talle ju niii lähedal, ja no ta vahtis mulle täpselt otsa ka, minu esialgne plaan talle tagant poolt läheneda läks vett vedama :S L6puks v6tsin siis julguse kokku ja lajatasin, aga MÖÖÖÖÖÖDAAAAAA :D Mineeepekkinohh, nii palju aega ja vaeva, tulemus aga täiesti null. No siis pani ta ju otseloomulikult kuskile sügavamale teki sisse ajama, kaval ka nohh :D Kuidas ma sain mööda lüüa mai saa aru :D:D Piinlik. Olime Kadiga ühel n6ul, et tarakanide tapjaid meist ei saa, v6tsime appi teise 6lek6rre ja t6ttasime baari abi järele. No sealt saime me seda vurtsu, millesse k6ik nii t6siusklikult usuvad. V6tsime viisakusest vastu, aga sama kiirelt kui me selle saime, kadus ka see kuskile kaugele voodi alla, sest kui me t6esti seal seda vurtsutama oleks kukkunud, siis oleks me ise enne sussid püsti visanud ning hommikuks oleks tarakanilaipade asemel 2 inimlaipa olnud. See variant meile millegipärast ei meelt mööda ei olnud. Tuli kasutusele ka viimane 6lek6rs, s6braabi - meile t6ttas appi ka veel öövalvur, kes juba kuskilt oli ühe k6rvaga kuulnud meie “kaklusest” tarakanidega. Kui ta oma käe sinna teki sisse toppis, siis mul jooksid külmavärinad üle kere, tundus, et mees oli teistega t6eliselt sina peal.. no kle ta rääkis ju ka nendega, nagu, RÄÄÄKIS!?? Kuidas sa üldse saad selliste elukatega rääkida? Fuhh. Aga ega tema nö v6luv6tetest ka suurt kasu ei olnud, ühe sai kapi otsast alla ning hirmsa jala hoobiga ta igatahes uksest välja lendas, aga teine suutis end ikkagi kuskile niimoodi ära peita, et me l6puks ei leidnudki teda, sai küll k6ik tekid läbi raputatud, aga ei miskit. Soovisime “abistajale” head teed ja 3kesi me sinna jäime. No asi seegi, parem kui 5kesi! Tuli ju uni küll, proovi sa jääda magama teadmisega, et mingi vastik parasiit pesitseb su toas teadmata-kohas ja ta v6ib iga kell sul sita lahti ehmatada. Meie igatahes väga vaimustuses sellest m6ttest ei olnud. Nii ma siis vaatasin iga 10 min tagant kella, ise iga kord naiivselt lootes, et ehk on juba hommik käes :D Igatahes 5.48 vaatasin kella ja ma polnud veel s6ba silmale saanud. Edasise kohta aga mul andmed puuduvad, ise järeldan, et ehk siis jäin L6PUKS ikkagi magama. Thänks gad! </p> <p>V6in ka veel niipalju öelda, et seesamune tarakanielukas on endiselt teadmata kadunud, aga meie toast ta ilmselt kuskile kaugemale pole j6udnud, sest aegajalt ta ikka kolistab kuskil.. ja ta teeb seda ikka päris valjult, pärisausalt. Kui ikka keegi mu läheduses magab, siis ma suudan ka vaiksemalt sammuda kui see mutuk meil lärmi teeb :D</p> <p>AGA meie elus puhuvad hetkel uued tuuled, kui miskit kindlamat selgub, eks ma siis riputan ka siia miskit ;)</p> <p>Seniks aga selget m6istust ja kainet meelt :P</p> <p>PS! Eile pidas Top Tours oma 5.ndat sünnipäeva Eestis klubis Hollywood, homme tuleb aga sünnipäev meile siia Kreetale ja siis on meie aeg teda pidada. Can`t wait. NOOOOOT :D </p>Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-56969922653337344952009-07-23T08:00:00.001-07:002009-07-23T08:00:12.031-07:00Tants ja tagaajamine.<p>Kas teie juhtute juhuslikult teadma, mis mürk aitab venelaste ja tarakanide vastu???  Mina veel kuni eilse 6htuni jumala t6siusklikult ja naiivselt kaldusin arvama, no vähemalt lootsin, et midagi ju ometigi peab olema, aga nüüd v6in julgelt väita, et ei aita siin ei ussi- ega püssirohi!!!</p> <p>Selgitus:</p> <p>Kui eile , r66msalt CD käes, oma iga6htust lastediskot tegema ruttasime, punnis üks suure 6llejoomise tagajärjel ümmarguseks kui maakera paisunud k6hu ja vanadusest halliks läinud turris juuksekarvadega vana vene päss meile tugevalt vastu, et tema ei taha mittemingist lastediskost kuulda ja teda ei huvita absoluutselt, mis keegi selle peale ütleb v6i teeb. Muusikamängijas olevat tema plaat sees ja seda ta siis seal nii hoolega nautles, kas ta ise ka tegelikult sellest midagi m6istis ja iseendale aru andis, mis tegi, selles ma sügavalt kahtlen, sest kui tal oli juba raskusi jalgel püsimisega, siis ilmselgelt oli ta aju juba alkoholist täiesti läbi vettinud ning oma m6istuse hoopistükis koju jätnud. Mis aga asja juures k6ige iroonilisem on, tema enda tütar oli just sellest samast diskost, mis vana meil ära keelas, vaat et k6ige rohkem vaimustuses. Üks 6htu jooksis ta tuhatnelja kohale, keel vestil küsides ega ta jumala eest hiljaks ei jäänud. Oi tütar oli eile 6htul isa peale pahane: Paaaaaaapaaaa..” Isegi see ei heidutanud teda. Tropp mis tropp nohh. Ja ta saigi oma tahtmise, sest ta on ju KLIENT, kliendi rahulolu on ju hotellile esmatähtis, omanik naeratas mehega ilusasti kaasa, mhmh jajahh, k6ik on korras ja sinnapaika see jäigi. Täpselt sama tarkade v6i lollidena kui me sinna baarileti juurde enne läinud olime, läksime ka oma tuppa tagasi, CD oli endiselt käes, aga selle asemel, et sabaots taeva poole teda r66must liputada, ripnes ta meil lihtsalt jalge vahel, emotsioonid, mis sellega kaasnesid, jätaksin ma ka pigem kuskile sinna.. kas nüüd just jalge vahele, aga sinna alla poole küll. Okei, meie emotsioonid emotsioonideks, aga need vaesed lapsekesed, kes spets tantsulka pärast  kohale olid tulnud.. no kuidas sa vaatad sellele 6hinal silmadega lapsele otsa ja ütled, et täna jääb diskens ära. Ja no p6hjenda siis ka veel et miks eksole. Noja siis eile oligi, 1 pisitibu, mis ta v6is olla, vast mingi 3aastane, jooksis r66mujalul meie juurde: “ Sevodnja budem tants6vat?” Mille peale meie siis Kadiga kui ühest suust vastasime: “ Sevodnja ne budem, paprobajem zaftra”. Noja proovi siis head nägu teha, kui ta sulle oma kurbade silmadega otsa vaatab. K6ige ägedam oli veel ka see, et päris paljudele lastele oli eilne siin nende viimaseks puhkuse 6htuks.. Ja k6ik see komejant mingi suvalise lakkutäis vene jorsi pärast. No teretore exole.</p> <p>See aga oli väike intsident selle k6rval, mis veel pärast meie toas toimuma hakkas:</p> <p>Kuna lastedisko ärajäämisest tingituna oli kell veel magamaminekuks vähev6itu, sai seekord ühe filmi asemel ära vaadatud 2…</p> <p>Jätkub :D</p> Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-54885748063980476812009-07-17T08:26:00.001-07:002009-07-17T09:02:14.344-07:00“I Love Sales”.Nagu öeldakse, et igas negatiivses asjas tuleb leida ka midagi positiivset, sest pole halba ilma heata, siis miks mitte ära kasutada praegu seda ootamisest ja <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigvHqtD5PyyfvgffG9m802br0PFBEkRW6OLPks9-X8dKJtRhgUPh98XwKuNKzceSHZE22bGTdCW_AU9dHFbSB3TEm1tdz5MmEF0pGSpJLQ1ajz7d8F1dUtKDW9meX8F_pLxEjsWGm2zBtv/s1600-h/Crete+2009+007.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEigvHqtD5PyyfvgffG9m802br0PFBEkRW6OLPks9-X8dKJtRhgUPh98XwKuNKzceSHZE22bGTdCW_AU9dHFbSB3TEm1tdz5MmEF0pGSpJLQ1ajz7d8F1dUtKDW9meX8F_pLxEjsWGm2zBtv/s200/Crete+2009+007.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359459308230374834" /></a>teadmatusest tingitud mittetöötegemist - otsustasimegi kolmapäeva hommikul pärast einestamist Iraklioni poole p6rutada. Nädala algul alanud meeletud allahindluses t6mbasid meid sinna lausa magnetina. Sai t6epoolest odavaid asju. Tagasiteel sai läbi p6igatud ka <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinxV7c0mY49LL_bGrGjeoAZG5qIwtfAqCSlnmKgPsvoZNJ57UR9DPdiwznqL69XUekyl1FUqZzikpzLV81056y3FtcmftY8svdx6nBcP9uz2__Mg73HGBxMuZjGiIB8g_k2GnhbDqSViPT/s1600-h/Crete+2009+013.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinxV7c0mY49LL_bGrGjeoAZG5qIwtfAqCSlnmKgPsvoZNJ57UR9DPdiwznqL69XUekyl1FUqZzikpzLV81056y3FtcmftY8svdx6nBcP9uz2__Mg73HGBxMuZjGiIB8g_k2GnhbDqSViPT/s200/Crete+2009+013.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359453098459107154" /></a><br /><p>ühest kohalikust rannast. Ühes6naga taaskord üks kordaläinud päev. Tagasi hotelli j6udes oli see kordaläinud päev juba 6htas, hüppasime veel korra läbi Kristeli juurest, saime juurde uusi filme, käis ka kibe piltide ja muusika vahetus. Et öö lühem tunduks,   vaatasime veel enese petuks ka enne suikumist paar dvd`d ära. Selleks, et hommikul hirmuga üles ärgata, ei pea siin küll selleks 6udusunenägusid nägema, siinne öö üle elamine ongi 6udusunenägu omaette. Kahjuks.Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-30068320937661381132009-07-17T08:23:00.001-07:002009-07-17T08:23:34.702-07:00Uus “kodu”.<p>Aega v6ttis, aga asja sai – olemegi nüüdseks siis juba 3.ndat päeva uues hotellis. Siit v6iks ju järeldada, et oleme 6nnega koos, sest see on ju see, millest me oma viimased 3 nädalat unistanud oleme, aga asi on 6nnest kaugel. Nüüd annaks me ei tea mida selle eest, et kasv6i Ariassegi tagasi saada, sest see siin on P6rgu suure tähega. Ainuke asi, mis paremuse poole läks on teadmine, et enam ei ole me metsas ja teistest eraldatud. Ega see hotell nüüd ka ma ei tea kus tsentris ei ole, aga natukenegi linnale lähemal ja natukenegi tsivilisatsiooni. Aga kogu ülejäänud.. hotell ise, toad, söök, mändžment.. See viimane ongi antud hetkel meie k6ige suurem peavalu. Okei, kannatame ära need 5x3cm suurused toas ringi jooksvad tarakanid ja ilma sahtliteta kapid ja voodi kas siis ühel v6i teisel pool magamise, kuna keskele poole kaldudes saad vedru kintsu.. Kindlasti on neid asju veel, aga mul hakkas vahepeal pea valutama mille tulemusena pole enam just k6ige teravam pliiats pinalis ja olgem ausad ega see teema ei kannata pikalt kirjutada ka. Ühes6naga sattusime perekonna, kes antud hotelli juhivad, terrori alla. Pärast pooletunnist nendega jutlemist (loe: nende poolsete tingimuste ette lugemist) andsid nad selgelt m6ista, et hakkame tegema seda, nagu nemad ütlevad, kuigi nemad on viimased inimesed, kes meile midagi üldse öelda v6ivad – k6ik on juba Eesti firma poolt paika pandud. 6nneks on kogu see välismaal veedetud aeg meile nii paksu naha peale kasvatanud, et oskame enda eest seista ja mingitel suvalistel lontidel endale ikka nii kergelt pähe istuda ei lase. Teatasime, et enne, kui meile inimlikke elamis- ja töötingimusi ei v6imaldata, meie keeldume tööle hakkamast. Aga otseloomulikult oli juba see, et me midagi vastu julgesime öelda omanikule vastukarva ja kus siis hakkas marutama kui punast riiet näinud pull. Nüüdseks oleme siis nii kaugel, et ootame siinmail meie eest vastutava isikuga personaalset kohtumist, et asjad selgeks rääkida – kaua meid siis väntsutatakse? On seda taluvust ja sallivust ja head nägu juba küll tehtud, aga kuskil on ikka piirid ka!!!</p> <p>PS! Seda hotelli ei soovitaks oma vaenlasele ka. AUS6NA!</p> <p>Ega ma ei oskagi muud öelda kui et ootame jälle :D</p> Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-88106775783069109992009-07-17T07:51:00.000-07:002009-07-17T08:11:50.230-07:00Seiklus l6unarannikul.Teisipäeval ei olnud Kristelil ühtegi ekskursoiooni, seega kasutasime juhust ja p6rutasime saare l6una ossa päeva nautlema. Kristel oli seal enne käinud ja teadis väita, et seal pidavat megailus palmirand olema. Ei ole just palju kohti, kuhu Kristel tahaks tagasi minna, aga ju siis see oli seda väärt. Tagant järgi noogutan kaasa ja ütle, et asi oli seda sajaga väärt.<br /><br />S6it sinna v6ttis natuke rohkem kui tunnike. Kilomeetreid sinna oli tglt k6vasti alla saja, aga enamus meie ajast v6tsid vahepeatused. Ja siinkohal ei pea ma silmas pissikaid, vaid tunne-oma-kodumaad stoppe. Unustasime fakti, et oleme siin olnud juba pea 2 kuud ja jääme siia teiseks sama kauaks veel – uudistasime ringi fotokas kaelas kui t6elised turistid. Saime ära käia kohtades, kuhu me oma elu jooksul vb enam kunagi satu. Üks k6ige meeldejäävam seik kogu tripi jooksul oli kanjonis s6it, <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFq6D1KmuLRaHi_TU9bHOWnofIBHCp5EIOWJxrcggUeXHEPBFVZFouGbLFcUHXiJMwBl2hBqrEYYehaOzqyLxkUgtAHR-lluRDRPxxqloJ0Kh8_07z-55Q_M3dR3dGt4FQOiBqfabp1tGN/s1600-h/DSCN1403.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFq6D1KmuLRaHi_TU9bHOWnofIBHCp5EIOWJxrcggUeXHEPBFVZFouGbLFcUHXiJMwBl2hBqrEYYehaOzqyLxkUgtAHR-lluRDRPxxqloJ0Kh8_07z-55Q_M3dR3dGt4FQOiBqfabp1tGN/s200/DSCN1403.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359444043638534642" /></a>see megailus vaade ja mägedega v6rreldes täpitunne ning meeletu tuul – oi kuidas me ukerdasime seal pilte tehes, kui kuskilt kinni ei oleks saanud haarata, oleks minema lennand nagu tuulispask. Ja nagu pildilt ilmselgelt näha v6ib olid tol päeval seelikud meile rohkem tüliks kui naiselikkuse sümboliks. Seelikusaba j6udis päeva jooksul rohkem üle pea käia kui ma silmi pilgutada. Ja no teine omaette elamus oli muidugi siis palm beach – seda <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2ojGkv46OfrPpKKrPkK7kKL0hsXM1gitQ-Iot6gP9-NvOWk_M_owFtfEyKeg1fwF2ps5Pun7npwmWWDl98sAjXQJhzq5fmV_ZfodfZXrZETktyxeylktT02UMtOzqk6uwHsl_AEZVAB1g/s1600-h/DSCN1509.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2ojGkv46OfrPpKKrPkK7kKL0hsXM1gitQ-Iot6gP9-NvOWk_M_owFtfEyKeg1fwF2ps5Pun7npwmWWDl98sAjXQJhzq5fmV_ZfodfZXrZETktyxeylktT02UMtOzqk6uwHsl_AEZVAB1g/s200/DSCN1509.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359446635242549330" /></a>silmipimestavat vaadet ja tunnet, mis pärast pikaks pikaks ajaks sisse jäi on lihtsalt raske s6nadesse kirja panna. Tänu laenutatud vesirattale sai ära käidud ka metsikus “džunglis, kus ilmselt sai jäädvustatud ka meie päeva k6ige eredamad pixlid.<br /><br />Kui ma kunagi veel Kreetale tagasi peaks tulema, siis see koht ei jää kohe kindlasti külastamata. Seal palmide vahel metsikus looduses veedaks isegi oma mesiädalad, aga no sinna on mul veel pikk pikk ma minna :) Kahjuks v6i 6nneks.. no ma nüüd ei teagi kohe :PLiisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-17209142949483233102009-07-17T07:24:00.001-07:002009-07-17T07:51:08.859-07:00Tutvu Kreetaga.<p>Esmaspäeval  saime endid juba päris varakult jalule, sest kell 7.30 oli pick up ja meie järjekordne tripp võis alata. </p> <p>Sellel ekskursioonil pakkus Kreeta meile ikka palju enamat kui ainult merd ja päikest, mida siiamaani tundnud ja tunda <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPf0e0hvQXZS7fcWYibBS-IrLkIcpqId5akttXCba1_5zoWK-TbYLelnVZOwQkr6bXjv4xU4gkv57l_AmJFkYYJFyOeVFpXLlAji9e5g23dINqylpwyHqIRlcQ89OZFv3kILKw17G4QBmL/s1600-h/Crete+2009,+Meet+Crete+001.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPf0e0hvQXZS7fcWYibBS-IrLkIcpqId5akttXCba1_5zoWK-TbYLelnVZOwQkr6bXjv4xU4gkv57l_AmJFkYYJFyOeVFpXLlAji9e5g23dINqylpwyHqIRlcQ89OZFv3kILKw17G4QBmL/s200/Crete+2009,+Meet+Crete+001.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359437168904161794" /></a>saanud oleme. Saime suurepärase võimaluse külastada paiku, mis asuvad eemal turismikeskustest ja on tänapäeva tsivilisatsiooni poolt puutumata. Saime näha kohalikku küla, mis on peidus sügaval mägedes, tutvuda seal elavate inimeste, nende kommete ja <br />eluviisiga.   Nautida mägede ja maastiku ilu ning tunnetada täiel määral Kreeta elanike siirast külalislahkust. Kogu ekskursiooni vältel pakkus meile silmailu Kreeta saare suurepärane loodus ja teele jäi ka mitmeid imeilusaid koskesid. <br />Lõunasöögi ajal avanes kohalikus kõrtsis võimalus maitsta maailmakuulsa Kreeka köögi hõrgutisi. Mina võtsin küll tavapärase omleti, mis aga nii minu kui paljude teiste üllatuseks serveeriti koos kartuliga. No missassja!? Need on ju 2 täiesti erinevat asja.. See tuleb täpselt sama välja kui ma tellin coka cola ja see tuuakse mulle spritega segatult. No ei lähe ju kohe üldse! Aga tuli välja, et siin on see täiesti tavaline.</p> <p>Igatahes andis see ekskursioon nii meile Kadiga kui ka teistele “kaaskannatajatele” suurepärase võimaluse vaadata ja <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmsBlJ7JARD9ViyrFGywyb3w2doBTvIwCz23scCrEfR9ttyovjuXAxjJ_H9y-iO1HZ9jTBPcdL4RqXUImqOH-u5vVssQjX89qj22JUBsoZkzEHMZQAHbJ1_Klj-BbGVhDIMVTRD0YI_h2J/s1600-h/Crete+2009,+Meet+Crete+052.JPG"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmsBlJ7JARD9ViyrFGywyb3w2doBTvIwCz23scCrEfR9ttyovjuXAxjJ_H9y-iO1HZ9jTBPcdL4RqXUImqOH-u5vVssQjX89qj22JUBsoZkzEHMZQAHbJ1_Klj-BbGVhDIMVTRD0YI_h2J/s200/Crete+2009,+Meet+Crete+052.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5359441375695719618" /></a>tundma õppida Kreeta tõelist kohalikku kultuuri ja elu. <br />õhtu kulmineerus Kreeta ainukeses järves ujumisega ja otseloomulikult kaasnes sellega ka väikene päikesevõtt :P</p>Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-76700197340721728832009-07-12T08:04:00.000-07:002009-07-12T08:38:11.070-07:00Liiv, lained, palmid ja melu....see ongi elu! On siis w?<br />Meil Kadiga praegu igatahes küll jah :)<br />On pühapäev. Vaba päev. Internet. Bla bla bla..K6ik üks ja see sama ikka :D<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhG8oxtP7VijwEl82sfUtzIi12Yc2FZp75fSDVnZ171rzUXAt-TowTXTYktwVIhAQGhjMHxclBCbJEZXs6HH3z80ZtT5d7WOdhdDHeGFVHjHhgko3SUUTaPVIHkCD4WLM_9Qp_i4kh2fNKe/s1600-h/goa_beach1_093902.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 194px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhG8oxtP7VijwEl82sfUtzIi12Yc2FZp75fSDVnZ171rzUXAt-TowTXTYktwVIhAQGhjMHxclBCbJEZXs6HH3z80ZtT5d7WOdhdDHeGFVHjHhgko3SUUTaPVIHkCD4WLM_9Qp_i4kh2fNKe/s200/goa_beach1_093902.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5357598294072024338" /></a>Hommiku poole käisime vaba päeva puhul rannas end päikesev6tuga premeerimas, no lausa lust ja lillepidu ma ütlen :D Juba eile 6htul möllama hakanud tuul oli tänaseks veel hoogu juurde saanud ja seega v6ite juba arvata millise lainetuse see endaga kaasa t6i - meie Kadiga igatahes ainult p6lvist saadik vette saimegi, edasi lihtsalt minna ei kannatanud, laine peksis vastu selga ja uhtus kaldale tagasi. Cast away, ohh tahaks näha seda filmi jälle, polegi ammu vaadanud :)Nagu meil neist filmidest veel küllalt ei oleks, lisaks oma 32le oleme läbi vaadanud ka giid Kristeli 10 ja hetkel oleme ametis ka netist juurde t6mbamisega :D<br /><br />Tööga seoses oleme endiselt samas augus, teame ainult nii palju, et hotell, kuhu meid üle taheti viia, ei taha animatsioonist midagi kuulda, seega oleme alguses tagasi ja peame vist olukorraga paratamatult leppima ning siin l6puni vastu pidama. Ahh ega enam tegelt ei tundugi siin nii paha, vahel jagub restoranis isegi meile natuke süüa ja eile saime tuppa internetikaabli, küll ühe aga jagame s6bralikult ju :)<br /><br />Nädalavahetusel oli Tallinnas 6llekas. Minna oleks tahtnud küll, aga ega süda väga verd ei tilgu, eks ta paras joomaüritus ole, mida meelelahutuse pähe välja kuulutatakse.<br /><br />Märkimist väärib veel kindlasti ka asjaolu, et täna hommikul saabus meile hotelli lausa 2 inimest. APLAUS! Ja meie k6rvu j6udsid ka jutud, et see pidavat viimane grupp olema, kes üle Aria Village hotelli lävepaku astub. Nimelt l6petab Top Tours sootuks müügi siia hotelli. V6tsid l6puks m6istuse pähe. 5 punkti neile selle eest. Okei, au ja kiitus ka. Mis aga saab meist, näitab jälle aeg, mis ühtaegu nii seisab kui lendab. Vähemalt meie jaoks.<br /><br />Ciaociaociaociaociaoo ;)Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-2995629020766579732009-07-05T07:21:00.001-07:002009-07-05T07:21:28.990-07:00Lootus!?<p>  </p> <p>Ähh, jälle on ju pühapäev. Meie vaba päev. Ja me oleme netis. Mitte enam Hanias, nagu meile juba tavaks oli saanud. Leidsime meie hotellist u 2 km kaugusel oleva rannabaari nimega Corali, kus on täiesti olemas ka traadita internet. Niiet oma läpakas siinkohal on kui rusikas silmaauku. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka meie poolt mitmekordselt armastatud keskmise suhkrusisalduse ja piimaga jääkohvi, mis siinmail kannab nimetust frappe ning mis meile ilma igasuguse kahtluseta ka alati unetu öö garanteerib. Nagu meil neid veel vähe oleks eksole. Päris harvad on need korrad, kui ärkad hommikul teadmisega, et oled öö jooksul 9 korra asemel “k6igest” 4x kella vaadanud ja kael ei olegi nii kange kui tavaliselt. Saavutus missugune. Mhm. Aga ikka on ju vaja korraliku kofeiinidoosiga oma keha v6belema ja käed värisema panna nohh. Samas olgem ausad, kuradime hea on ju seda ka lürbata, on viimane ju piisavalt kange ja külm, et täpselt need viiskuusseitsekaheksa netitundi ära sisustada. Ja pealegi on see hinna poolest odavaim, mida rahakott v6tta kannatab, kuigi seegi on juba kukrule paras pr6makas omaette, kui ette m6eldes k6ik eesseisvad külastused ja nendega seotud kulutused kokku arvestada. Aga siin me siis nüüd Keidiga (nii tutvustab siinmail Kadi end kohalikele juba vabatahtlikult, sest nende keel lihtsalt paraku kahjuks ei küündi Kadi pärisnime välja hääldama. Taunid.) istume. Jälle. Täpselt nagu eelmine pühapäevgi. Nimelt otsustas meie Hania s6ber meist lihtsalt lahti öelda. V6i pöörasime hoopis meie temale selja!? Igatahes ainult meie Kadiga teame asja tegelikku p6hjust ja kogu loo tagap6hja. Ja siiralt loodame, et TEMAGI. Aga naiivne oleks uskuda, et tema poolt jäi asi katki sama p6hjuse pärast, mille pärast see meie poolt tehtud sai. Sest paraku peame leppima t6siasjaga, et mehed näevad asju hoopis teise külje pealt ja t6lgendavad asju oma äranägemise järgi. Kahjuks. Seepärast jääbki temapoolne versioon asjast meile m6istatuseks. 6hku rippuma. Las jääb. Pigem oli tema see, kes kaotas. Eks ka meie jääme taga igatsema Daily News`i koos Andrea ja Mihhalise ja Billy`ga. Ja otseloomulikult ka Kahluat. Ning juba seda tunnet, et saad siit urkast välja. Njahh..</p> <p>Enivei, siin ma igatahes seda k6ike aga pikemalt lahkama EI hakka, kogu eelnevgi oli pigem seletuseks meie Hanias mittekäikudele enam. Aga 6nneks mäletame seal viimast korda veedetud aega ainult heade m6tete ja tunnetega. Pealekauba pidasime me ju tol korral seal ka Kadi sünnipäeva. Khmmm :D Juba see peaks olema piisavalt hea p6hjus headeks mälestusteks :)Aga jälle ainult MEIE teame. Ainuke asi, mida kahetseda v6ib, oli l6pus Daily News`i mahaunustatud apelsine täis kott, mille Kadi raske vaevaga välja oli teeninud! </p> <p>Elasime selle nädala ilma apelsinideta üle. Ja ka teise nädala. Ja tuleb ka kolmas nädal otsa. Ja ilmselt tuleb neid veelgi.. </p> <p>Oleme ka selle üle elanud, et konutame endiselt selles väljasurnud inimtühjas hotellis, mille karjamaadel isegi loomadel on piin olla. Nii kurb kui see ka poleks.</p> <p>Nüüdseks oleme siis Kadiga asjal juba nii kaugele lasknud minna, et sellised filmide nimekirjas olevad multikad nagu Open Season ja Shrek , mis algul meie silmadele vaatamiseks täiesti välistatud olid, on ka tänaseks oma täispikkuses ja –hiilguses otsast l6puni läbi vaadatud ja lahatud. Mis veel enam, ka kogu meie olemasolev filmilist sai sisse uue hoo – nimelt alustasime me filmide teistkordset, m6ndade ka kolme- v6i neljakordset vaatamist. Et ikka kogu süžee täielikult pealuusse raiuda :D</p> <p>Aga vähemalt praegu saan ma tunda end inimesena, rääkida oma lähedaste ja s6pradega ning lugeda uudiseid. Naiss :)</p> <p>NB! Saladuskatte all v6in ka öelda, (tahaks hullult tglt juba kindlusega väita) et käivad tihedad läbirääkimised meie ümberasustamisele. Jälle :D </p> <p>Kas t6esti j6uab 6nn nüüd l6puks ka meie 6uele? Elamenäeme. </p> Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-46701774820452635212009-06-28T11:06:00.000-07:002009-06-28T11:20:24.154-07:00See tapab!Same shit different day..<br />Meil on siin metsas lihtsalt niii eluigav, et oleme juba ära vaadanud k6ik 32 filmi, mis Kadi k6vakettal pesitseb ja retseptsioonist klientidele m6eldud 6 raamatut ka kahe peale läbi lugenud. Saab veel rohkem nohikumad olla? Vist mitte :D<br /><br />aga sellegipoolest ei ole me Kadiga veel sugugi alla andnud, endiselt suudame säilitada positiivset meelt ja seda jätkub meil isegi teistelegi jagamiseks - naljaburgerid nagu me oleme ;)<br /><br />noja 6nneks leidsime üles ka hotelli, kus lahutab puhkajate meelt itaallaste animatsioonigrupp, vähegi vaheldust ja silmailu meie juba üksluiseteks saanud 6htutesse :P<br /><br />lootus annab r66mu olla, usu mind mu hell ja heaaaaaaaa..<br />neile ongi maailm valla kelle usk on suur..<br />saada k6iki meid sel kaunil maal, lootus hea ja kindel tasakaal..<br />parampampppaaaa ja valleraaa :D<br /><br />NB! Tna öösel laastas Kreeka üht saart nimega San Torini maavärin, minaeidea kas ma magasin liiga sügavalt, aga minu taguotsani see igatahes ei j6udnud, lucky me exole :DLiisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2276547774025104634.post-20183243606304793222009-06-10T00:03:00.000-07:002009-06-21T09:19:54.055-07:00Changes.K6igepealt siirad vabandused minu blogi f2nnide ja f2nnitaride ees, et juba enam kui n2dal ei ole siia lisa tulnud, aga mul on ka vabandus kohe varnast v6tta - nimelt hakkas minu septembris 4aastaseks saav siiani truu s6ber olnud sylearvuti jonnima a 1 p2ev lihtsalt keeldus enam pilti ette v6tmast. H2mmastav ja kurb yheaegselt. Aga eks nagu inimolevustelgi tulevad vanusega igasugused h2dad ja seda just enamjaolt seespidiselt, ilmnes ka minu ustaval kaaslasel, kes on mind teeninud juba aastaid, elanud koos minuga yle nii halbu kui h2id aegu, t6en2oliselt mingi rike. Kuskil sees. Sygaval. Ilmselt emakaart. Viskas sussid pysti ja keeldus enam elamast. V6i hoopis k6vaketas. Aga need k6ik on praegu vaid oletused, t6elise vea p6hjuse selgitab v2la juba ekspertiis. No kui v2ga ekspertiis see nyyd on, aga meie siinse s6bra - nii kutsume me Kadiga Apladas Beachist yht kutti, kes esimesena hotellist meie vastu viisakussheste v2lja n2itas ja sellega ka meie usalduse p2lvis. Tema oli see, kes meile hotelli saabudes meelalt naeratas ja meie 10kg kasti lasteasadega, mis me t2iesti kogemata fuajeesse unustasime tuppa t6i - s6ber.<br /><br /><br />Tegelikult on vahepeal selle paarikymne p2evaga p2ris palju juhtunud...<br /><br /><br />P2rast s6bra korduvatele v2ljakutsumiste mittevastamistele otsustasime 1p2ev siiski oma igap2vaellu mingit vaheldust tuua, hotelli territooriumilt v2lja saada ja end ka avalikult ilmutada. P2rast mitmetunnist hea popmuusika saatel childrens cocteilide nautlemist - meie ju alkoholi ei oo - baaris nimega Kahlua kell 4 koju j6udes pidime t6dema, et oma paakide v2lgutamine avalikus sektoris ei olnudki nii paha m6te kui algul arvasime. Esiteks t2ienesid meie s6bravarud silmm2rgatavalt, v6ib julgelt v2ita et isegi 3kordselt - kui sinna l2ksime yhe s6braga, siis 2ratulles oli neid uba lausa 3, kes meie 2rgmisi v2lask2ike pikisilmiootama 2id. Nende sisse mahub ka 1 baarit66taa, kes mulle siiamaani millegip2rast rahu ei anna.. a teiseks veendusime iga seal veedetud minutiga yha enam kreeklaste avatuses ja s6bralikkuses. Kui sa siin kuskile baari l2hed, siis ei ole sa mittekeegi vaid vastupidi, sa oled k6ik. jumal hoidku veel selle eest, kui sisened 1 v6i 2 v6i 3kesi, st ole sa paljukesi tahes, aga ilma kaaslaseta, saad sa sellise t2helepanu osaliseks, millest sa kunagi isegi unistadagi ei osanud. Mehed l2hevad sellepeale lausa kaklema, kes v2lja saab teha. Me Kadiga ei saanud end veel mugavalt sissegi seatud kui juba n6 tervitusoogid tekiila shotid laual v6beledes oomist ootasid. Nii v6ib ju baarist baari seigeldes siin end t2iesti pildituks juua. V6i siis on nii, et mingi tyyp tellib endale joogi ja laseb t2pselt sama arvu shotte tellida ka lauda, kui mitu chikki seal hambaid veristab. Siis ei j22 sul muud yle kui lihtsalt pits t6sta ja yle laua oma k6lava a selge h22lega jAMAS karjuda. jamas on kohalikus keeles terviseks. See shest on tyybile t2nut2heks kyll ja enamgi veel. Alkoholilembeliste tydrukute paradiis on see kreekamaa ma ytlen. Aga samal ajal pead sa ise ka koguaeg kainet ja selget m6istust s2ilitama, sest ega mehed lollid ei ole, olgu nad siis mis rahvusest tahes, kui tulevad m2ngu mehelikud instinktid, siis ega siinkohal enamaolt enam rahvus ei loe, mees on mees ja tasuta l6unaid kui selliseid t2nap2eval yldse ei eksisteerigi. Kui sa aga piiritunnetuse koju oled unustanud v6i selle lausa meelega sinna j2tnud ja lased v2gioogil enda yle v6imust v6tta, v6ib 6htu l6ppeda sinu jaoks ettearvamatult kui mitte 6elda lausa 6udusunen2ona. Kui h2sti l2heb, kummitab sind kogu elu sinuga 66 veetnud k2kerdise suur kongus nina, kui aga nii h2sti ei l2he, elad edasi pildiga silme ees vb millestki veel suuremast ja veel kongusemast.<br /><br />Kui meie Kadiga tekiila asemel red bulli tellisime, oli k6igil algul imestus suur, aga see-eest saime p2rast suure austuse osalisteks ja meid v6eti kohe kui omasid. Uskumatu, kuidas ikka mehed kohe naisele otsa vaadates oskavad 2ra 6elda, kas ta on easy-going v6i ei. ja no selle 6htu jooksul k2is sealt baarist l2bi seda sorti naisi ikka roppu kanti - kes alustas oma meelde22vat 66d mingi suvalise konksuga baaris suudeldes, kelle 6htu aga l6ppes juba vetsus oksendades. M6lemad juhused sai oma silmaga 2ra n2htud. Kahju neist lausa. But thts the way it is.<br /><br />Yhes6naga see oli meie esimene t6eline v2ljask2ik siin oldud aja jooksul, aga otseloomulikult ei j22nud see meie esimeseks ja viimaseks, esimesele j2rgnes teine, teisele kolmas ja kolmandale oleks j2rgnend ka neljas ja nelandale viies jne, aga p2rast kolmandat korda see ahel katkes, meie kartus sai t6eks - nimelt j6uti siiski arusaamale, et meil ei n2hta tulevikku antud hotellis ja me peame ymber asuma...K6ige parem oli aga asja juures see, et neljap2va 6htul 6eldi meile, et reede hommikul helistatakse ja 6eldakse, mis kella ajal buss meid peale v6tab ja oma teekonda koos meiega meie uue kodu poole alustab. Nautisime veel oma viimast 6htut Hanias t2iel rinnal - alustasime hotelli k6rval olevas tavernas Mihhalise ja Andrea juures ning l6petasime Platania suurklubi Mylose hooaja avamispeoga. Hotelli tagasi j6udes u 5 paiku ootas meid aga ees tol hetkel meie jaoks ahhetama panev yllatus, nimelt oli meie poolt reteptsiooni j2etud hotellitoa v6tmega - otseloomulikult olime me ju viimase 6htu auks end yles l66nud kui puped ja maailma k6ige pyssimad kleidid selga ajanud, niiet me kogu 6htu naelad olime ja klubi kogu kylastajate pilgud meie kylge kui liimitud olid..oot kuhu ma nyyd oma jutuga 6uda tahtsingi.. aa et teadaolevalt ei ole yhelgi pyssil kleidil ju mingit yleolevat avaust, kuhu saaks toppida hotellitoa v6tme, seega olime me sunnitud j2tma selle reteptsiooni - kaasas ka v2ike paberilipikas kirjaga you will b picked up in the morning at 7.15. Nagu WTF. Esiteks oli kell juba 5 ja teiseks pidi meile helistatama hommikul, millest v6is rahumeeli oletada, et lahkume alles p2rastl6nal..a krdi kolmandaks olid meil k6ik asjad veel kappides ja sahtlites ja vanniytoas ja r6dul laiali ja kokku pakkimata. Nagu tglt, ajuvabadus ju. Aga kaua meil seal ahhetada ja ohhetada aega ei olnud, lippasime sibinal sabinal kleitide v2lkudes tuppa asju pakkima nii mis koliseb. Ainuke asi, mida meil veel pakkimise ajal j6udu teha oli oli laulda "te oleteee v2rdaaaaaaaaaaad". 6nneks, 6NNEKS ei olnud meie toa riidekapil riiuleid ja suurem osa meie riietest pesitses endiselt kohvrites, siis ei v6tnud pakkimine kyll sajandeid, aga proovi sa teha seda kell 5 hommikul..Kuid paanitsemiseks polnud ometigi mittemingisugust p6hjust - saime me ju veel lausa 1,5 h magada ka - tagant j2rgi m6eldes oli see ikka priiskamine kyll ma ytlen.<br /><br />Kui 7.15x lubati meile transporti ja 7.30 me ikka endiselt hotelli fuajees istusime, ise peast jumalast uimased a soojad, olin ma valmis juba k6ige hullemaks, sest nagu teada on inimolevus veel poolunes olevas olekus k6ige 2kilisem ja ohtlikum. Isegi mu k6rval istuv Kadi oleks lataka 2ra saanud. Nende ja Kadi 6nneks m6ned minutid p2rast poolt 8 sisenes hotelli ustest oma parimates aastates olev naisterahvas kysides oma vigases inglise keeles ja pealekauba veel kohutava vene aktsendiga "Skaleta?" "You coming with us ok?", "Skaleta?" kordas ta uuesti. Ma isegi vist pobisesin midagi vastu, aga tol hetkel ei olnud mul tegelikult mitte v2hekest 6rna aimu ka, kas selle koha nimi, kuhu me k6igi eelduste kohaselt minema pidime on Skaleta v6i Huieta v6i misiganes eta, ma lihtsalt kylma n2rviga haraasin oma kohvrid ja kotit2is vitamiini ehk siis umbesligikaudu 6kilo apelsine, mis s6ber oli meile l2hedalolevast 7kilomeetrini laiuvast apelsiniparadiisist korjanud, seadsin sammud hotellist yle tee ootava bussi poole. ja no siis hakkas 6udusunen2gu - nii palju kui ma ka yritasin silma looja lasta, sest teadagi oli mul ju selataga pea magamata 66, ma seda teha EI saanud, sest nagu hiljem v2lja tuli, oli see buss mille peale ka meid Kadiga parseldati ekskursiooni buss, mis oli teel Iraklionisse ja minu lemmikkohta KNOSSOSE PALEESSE. juhhuuuu. Lucky them. No ja oteloomulikult pidi ju see giid kogu tee - nyyd siis v2hemalt oma puhtas emakeeles - pl2kutama Minosest ja tema retarded j2rglastest, mida ta kyla pealt kokku vorpis. Missiis, et see oli juba uus grupp ja nemad kuulsid seda k6ike esimest korda - ei huvitaaaaaa.<br /><br />Enivei, v2malt kohale me j6udsime. Pandi meid kyll kuskil tee otsas maha, aga 6nneks oli ka kohe auto meil j2rgi.<br />ja siin me nyyd siis oleme, uues hotellis, uues kodus - ARIA VILLAGEs. Nagu internetis hotelli kohta researchi tehes selgus, et tuleme metsa, siis t6epoolest, hotell on t2iesti isoleeritud igasugusest tsivilisatsioonist kui mitte 6elda, et lausa 2ra l6igatud kogu ylej22nud maailmast. Oleme kuskil yleval m2gedes koos silmi kipitama paneva ja oksereflekti tekitava m2gikitsede j a lammaste sitahaisuga. Naiss. Aga see k6ik on aind v2line 6nneks. Hotell ise on muidu 5 t2rnilisena v2lja reklaamitud, p2ris on tegelt 5 t2rni. K6ik toad on kyll sviidid, v6ib 6elda, et sisemust saab v6rrelda heas seisukorras oleva eurokorteriga, kus sees on oma k66ginurk koos t2iskomplekt s66gitarvikute, veekeetja ja mikrolaineahjuga. Suures elutoas ilutseb valge nahkdiivan, silmailu pakuvad plasmateler ja dvd m2ngija. Magamistoast v6ib leida triikraua ja triikimislaua. 2mx5m r6dul on v6imalus restil pesu kuivatada, laua taga kohvi uua, lamamistoolidel paagid taeva poole p2ikest v6tta ja yhel p2eval eluisu kaotades sealt lihtsalt alla hypata. Mul seda viimast pole veel 6nneks ette tulnud, aga yhe paari stringe viskasin kyll alla, st ei visanud, nad kukkusid, kui me Kadiga r6du kaudu yhest toast teise pidime kolima. R6du kaudu tegime me seda lihtsuse m6ttes. Meie olemegi kolimiskunnid, mitte keegi maailmas pole vist kokku ka nii palju kolinud ja nii erinevates kodudes elanud kui meie seda viimase 9 kuu ooksul teinud oleme. Ega siin ei julgegi kohvreid lahti pakkida, kunagi ei v6i ette teada millal sulle ukse peale koputatakse ja 6eldakse "sorry, but u have to move to another room coz we need it for the clients who are coming tomorrow". Mulle meeldib olla stuff, t66taja ainult neil hetkedel, kui see annab mulle v6imaluse minna k66ki ise jooki v6tma v6i restoranist toitu v2lja vedada, aga ylduhul siiski mitte, just see sama kolimiskeiss v6i klientidest hiljem s66ma minek, siis oleme me stuff k6ige otsemas t6lkes - asi.<br /><br />Skaleta rajoon ja Aria Village hotell on ideaalne koht puhkamiseks just rahu ja vaikust otsivale vanemale generatsioonile oma proteeside m2ngudeks. V2hemalt mina isiklikult kyll siia oma puhkep2evi veetma ei tuleks. Kui ma nagunii enamuse oma ajast kas basseini 22res, rannas v6i linna peal 66elu nautides veedaks, siis milleks mulle see sviit? Ainult magamiseks. Kui sellekski. Ahjaa, ja rand asub siit umbes kilomeetri kaugusel, sinna minna soovijatele k2ib iga tunni aja tagant buss, mis rannahuvilised kohale viib. ja kuigi siin saab nii hommiku-, l6una- kui 6htus66ki, ei ole valik kaugeltki nii suursugune ja lai kui see oli Apladases. ja puhtus annab ka soovida. ja kui m6elda sellele, et hinnaklass j22b Apladasega umbes samatasemele kui mitte isegi ei ole yle, siis kuskilt miskit ei klapi ju. Ilmselgelt p2rast minu eelneva jutu lugemist v6ib j22da mulje, et tahan tagasi Apladasesse. Ma valetaks, kui ytleks, et ei taha. T2iega tahan..<br /><br />Aga igal pyhap2eval tuleb meile uus grupp eestlasi. M6nikord natuke rohkem, m6nikord v2hem. Tna tuli ainult 4. Ja mitte yhtegi last..<br /><br />Aga T2na on Kadi synnip2ev. Palju 6nne Kadile :) Ja pealekauba on meil tna vaba p2ev, jeei. Seega oleme juba teist pyhap2eva j2rjest Hanias. Kyll on hea kui on s6brad, kes viitsivad maha s6ita sadu kilomeetreid, et 2 chikki saaks kord n2dalaski tsivilisatsiooni maitset tunda. Kahlua here we come :P<br /><br />NB!Kasutan hetkel s6bra raali, millel ei ole t2pit2hti. Siirad vabandused ka selle ees.Liisuhttp://www.blogger.com/profile/11704300720174299203noreply@blogger.com3