Mõte juba sellest, et see oli minu viimane öö enne suve minu heas ja pehmes voodis, hirmutas mind vähe, aga lohutasin end sellega, et miski siin elus ei ole ainus ja jääv, ja selleks, et teada saada kuiii heaaa üks või teine asi on, tulebki muid asju ka proovida.
Kohvris sai tehtud veel viimased korrektuurid, kosutav hommikupuder söödud ja valmis ma olingi. Valmis astuma seiklustesse ja valmis olema kõigeks!
Lennujaamas ootasid mind ees juba Vahur ja Heili koos vanemate, vana klassiõe Karini ja venna Heikoga. Eriti armas oli see, et Kersti ja Marka tulid lihtsalt töölt ära korra, et meile tsaupakaa teha!! Marka, sinu kaasaantud notsu laulab mulle iga päev..ja see teeb mulle väga rõõmu..väga!! Ja minu armas sõber Tann tuli ka, ootas mind R-Kioski ees, nagu eelmisel päeval kokku leppisime:)
Check in`ist piletid saadud, seadsime sammud pagaseid kaaluma, väike värin oli sees küll, sest kesse ikka lisakilode eest maksta tahab. See tädike seal tegi küll minu 22,6kg kohvri peale krimpsus nägu, aga läbi ta läks:)Ja kusjuures Heili kohver kaalus 20,7kg ja kui Heili ema küsis, kas suusapüksid saab veel sinna mahutada, siis öeldi konkreetne EI. Pika diskussiooni peale sai Heili oma suusapüksid siiski kaasaJ Ja kõik olid õnnelikud.
12.25st pidime hakkama pardale saama, aga 12.45 ootasime ikkka veel järjekorras. Väikese hilinemisega, kell 13.20 tõusime siis lõpuks pilvedesse. Leila armas oli mulle nii hea koha pannud lennukis:) Sain vabalt jalgu sirutada ja kui midagi oleks juhtunud, siis olin täpselt avariiväljapääsu ukse juures!! Tõsiselt armas ja hooliv. Lennuk hullult raputas, Heilil oli natuke paha, aga õnneks suutis ta igast naljakaid küsimusi mulle esitada, et see peletas ta mõtted sellest eemale, et tal üldse paha võiks olla. Näiteks suutis ta küsida:“Liisu, kuidas piloot näeb lennukit juhtida läbi pilvede? kas tal on selleks mingid erisugued prillid?“ :D:D Aga lend läks hästi ja Taanimaal me olimegi:) Natuke kohutas meid vihmasadu, aga nagu me kuulnud oleme, on see üpppris tavaline siin, on küll soe, aga sajab tihti..Peame harjuma sellegaJ Oi, siis hakkas eluseiklus Taani lennujaamas, Heili suutis mitu korda selle aja jooksul südameataki saada:D Alates sellest, et me ei leidnud üles kohta, kus meie pagasid keerlema pidid..seisime SAS lendude pagasitagastuse juures ning mõtlesime et täidsa pekkis, meie kohvrid ongi kaotsi läinud. Peas mõlkusid juba mõtted sellest kuidas me kõik need 4 kuud tol hetkel seljas olevate riietega läbi peame ajama..praegu tundub see päris naljakas, aga siis oli asi kõike muud kui naljakas. Oi te ei taha teada kuidas läksid meie silmad särama kui lõpuks oma kohvreid lindil ekslemas nägime..rõõm missugune! Vahur tubli poiss tassis enda kotte ja võttis veel meie pagasid ka:) Hmm, siis oli järgmine eesmärk leida tee rongijaama..See käis kähku võrreldes meie pagasiotsingutega! Aga hea nali oli see, et vaatasime ohh meie rong ju, väljub 3min pärast, aga piletid saab ülevalt lennujaamast:) naisss..Pold muud kui oodata järgmist rongi, mis pidi väljuma tunni aja pärast. Ostsime piletid ära, 346dkk, panime oma kodinad ühte nurka maha ja hakkasime oma kaasatehtud võikusid lahendama, kõht oli selle aja peale juba pääris tühi.
Kui kell lõi 15.40, pidi väidetavalt rong Viborgisse väljuma, aga selleks ajaks ei olnud rongist haisugi..Kõik muud rongid muudkui sõitsid ette, aga meie oma mitte..Lennuk hilineb, rong hilineb..Mõtlesime, et meelega hoitakse meid kauem eemal meie järgneva 4 kuu kodupaigast. Kell oli vist mingi 16.15, kui lõpuks see ÕIGE rong ette sõitis. Võtsime rahulikult kohad sisse ja pikk 5tunnine sõit võis alata.
Selle aja jooksul jõudis ikka igast asju ära teha ja korda saata – magada, kohalikus keeles lehte lugeda, meie vastas istuvat meest naerda, kuna ta magas silmad poollahti:D Mis kõige naljakam, ta oli no täielik Boris Beckeri koopia, no enam rohkem sarnasem olla ei saanud. 
Ja tagatipuks suutsin ma veel rongi vetsu kinni ka jääda..No miks ma ei imesta, tüüpiline mina:D Otsustasin seal siis nii kaua oodata, kuni teised mõtlema hakkavad, et kuhu ma jäin, kuni avastasin, et ma pean mingile nupule vajutama, mitte ootama, et uksed ise avaneks. Piiiinlik:D Ja kõige parem oli see, et algselt pidi rong 20.39 Viborgisse jõudma, kuna aga ta hilines nii palju, siis arvestasime, et oleme kohal kuskil peale 21.00. Aga võta näpust, rong jõudiski TÄPPPSELT 20.40 Viborgisse nagu algselt plaanitud oli..õnneks mingi 2min enne peatust öeldi rongis, et järgmine on Viborg, muidu me poleks eluuuseeees teadnud, et maha peame minema, me ju lähtusime kellast ja jumala kottpime oli ka. Täpselt nii nagu ma seal olin, lühikeste varrukatega pluusi peal, täpselt nii ma ka rongist välja hüppasin, jõudsin vaid oma mantli ja kohvri haarata ja juba rongi uksed avanesid ja pidimegi maha hüppama. Peatuse nime järgi väljas veendusime, et tõepoolest oleme õiges kohas, rõõm oli taaskord üüratu:) Aga sealt edasi oli koolini veel mingi 3-4km, jala ikka ei hakand minema ju..läksime kohe seal peatuse kõrval asuvasse kohalikku poodi ja küsisime, mis nr bussiga me Viborgi spordikooli saame, sealt öeldi et nr 5 ja kell 21.17 väljub. Jälle olime õnnega koos, et nii hästi läks. Bussijuht teatas meile ilusti, kus maha peame minema ja otse peatuse juurest viiski väike tee meie „koduni“. 
Hoolimata sellest, et oli õhtu ja pime ja vihmast tingitud pori, oli ikkagi vaade imeilus..vaade üle järve linnale lausa pimestas meid..tõeeesti fantastiline, mõtlesime, et missugune see siis veel päeval ja valges välja näeb..
Kooli sisse jõudes kohtasime kohe meie neljandat eestlast Kristiinet, kes oli meile tahvlile jätnud teate „Tere tulemast“, nii armas:) Järgnevalt saime hosti käest kätte oma tubade võtmed, kohvrid tuppa ära panna, kui juba juhatati meid alla sööklasse, kus saime pärast pikka reisi heal maitsta lasta..Nämma..Pärast kosutavat kõhutäit tuppa jõudes tundsime kuidas väsimus lausa niitis, mina jõudsin veel kohvri lahti pakkida, ja voodisse ma kukkusin. Kahju oli ainult sellest, et siin olid meil kõik voodiriided olemas, aga meie kõik tassisime ise kaasa, sest teadsime, et see on vajalik. Aga missiis, nagu öeldakse „kõik, mis juhtub, on millekski hea“ - kui need voodiriided pessu lähvad, on puhtad kohe varnast võtta:) 
Olen koguaeg mõelnud selle peale, kuidas oleks elada ühikas ja kas tõõeeesti on mul nüüd au seda kogeda? Mhm, ja nii ongi. Elada kahe korruse peal kõikide üliõpilastega koos, kasutada ühisid WC`sid ja dushiruume..täiiiesti teistsugune kogemus. Kui kodus on peale minu veel ainult 2 inimest, kellega ma arvestama pean, siis siin on neid lausa 74..Ma ei saa kunagi kindel olla, kas saan potile just siis, kui mul häda on, või minna pesema kohe peale treeningut, aga see just asja juures kõige ägedam ja huvitavam ongi:) Panna proovile oma kannatused ja muu..Vaffaniiivaffa!
Meil on siin olemas on kõik, mida hing ihkab: ronimisseinad sees ja väljas, pallimängusaalid, akrobaatika võimla, tantsusaalid, mitmed puhkeruumid (tv, muusikainstrumentide, lauamängude toad), suur ujula, saun, mitmed töötoad..Oehh, ka Eestis võiks selline olla, mhm!
Kohvris sai tehtud veel viimased korrektuurid, kosutav hommikupuder söödud ja valmis ma olingi. Valmis astuma seiklustesse ja valmis olema kõigeks!
Lennujaamas ootasid mind ees juba Vahur ja Heili koos vanemate, vana klassiõe Karini ja venna Heikoga. Eriti armas oli see, et Kersti ja Marka tulid lihtsalt töölt ära korra, et meile tsaupakaa teha!! Marka, sinu kaasaantud notsu laulab mulle iga päev..ja see teeb mulle väga rõõmu..väga!! Ja minu armas sõber Tann tuli ka, ootas mind R-Kioski ees, nagu eelmisel päeval kokku leppisime:)
Check in`ist piletid saadud, seadsime sammud pagaseid kaaluma, väike värin oli sees küll, sest kesse ikka lisakilode eest maksta tahab. See tädike seal tegi küll minu 22,6kg kohvri peale krimpsus nägu, aga läbi ta läks:)Ja kusjuures Heili kohver kaalus 20,7kg ja kui Heili ema küsis, kas suusapüksid saab veel sinna mahutada, siis öeldi konkreetne EI. Pika diskussiooni peale sai Heili oma suusapüksid siiski kaasaJ Ja kõik olid õnnelikud.
12.25st pidime hakkama pardale saama, aga 12.45 ootasime ikkka veel järjekorras. Väikese hilinemisega, kell 13.20 tõusime siis lõpuks pilvedesse. Leila armas oli mulle nii hea koha pannud lennukis:) Sain vabalt jalgu sirutada ja kui midagi oleks juhtunud, siis olin täpselt avariiväljapääsu ukse juures!! Tõsiselt armas ja hooliv. Lennuk hullult raputas, Heilil oli natuke paha, aga õnneks suutis ta igast naljakaid küsimusi mulle esitada, et see peletas ta mõtted sellest eemale, et tal üldse paha võiks olla. Näiteks suutis ta küsida:“Liisu, kuidas piloot näeb lennukit juhtida läbi pilvede? kas tal on selleks mingid erisugued prillid?“ :D:D Aga lend läks hästi ja Taanimaal me olimegi:) Natuke kohutas meid vihmasadu, aga nagu me kuulnud oleme, on see üpppris tavaline siin, on küll soe, aga sajab tihti..Peame harjuma sellegaJ Oi, siis hakkas eluseiklus Taani lennujaamas, Heili suutis mitu korda selle aja jooksul südameataki saada:D Alates sellest, et me ei leidnud üles kohta, kus meie pagasid keerlema pidid..seisime SAS lendude pagasitagastuse juures ning mõtlesime et täidsa pekkis, meie kohvrid ongi kaotsi läinud. Peas mõlkusid juba mõtted sellest kuidas me kõik need 4 kuud tol hetkel seljas olevate riietega läbi peame ajama..praegu tundub see päris naljakas, aga siis oli asi kõike muud kui naljakas. Oi te ei taha teada kuidas läksid meie silmad särama kui lõpuks oma kohvreid lindil ekslemas nägime..rõõm missugune! Vahur tubli poiss tassis enda kotte ja võttis veel meie pagasid ka:) Hmm, siis oli järgmine eesmärk leida tee rongijaama..See käis kähku võrreldes meie pagasiotsingutega! Aga hea nali oli see, et vaatasime ohh meie rong ju, väljub 3min pärast, aga piletid saab ülevalt lennujaamast:) naisss..Pold muud kui oodata järgmist rongi, mis pidi väljuma tunni aja pärast. Ostsime piletid ära, 346dkk, panime oma kodinad ühte nurka maha ja hakkasime oma kaasatehtud võikusid lahendama, kõht oli selle aja peale juba pääris tühi.
Kui kell lõi 15.40, pidi väidetavalt rong Viborgisse väljuma, aga selleks ajaks ei olnud rongist haisugi..Kõik muud rongid muudkui sõitsid ette, aga meie oma mitte..Lennuk hilineb, rong hilineb..Mõtlesime, et meelega hoitakse meid kauem eemal meie järgneva 4 kuu kodupaigast. Kell oli vist mingi 16.15, kui lõpuks see ÕIGE rong ette sõitis. Võtsime rahulikult kohad sisse ja pikk 5tunnine sõit võis alata.
Selle aja jooksul jõudis ikka igast asju ära teha ja korda saata – magada, kohalikus keeles lehte lugeda, meie vastas istuvat meest naerda, kuna ta magas silmad poollahti:D Mis kõige naljakam, ta oli no täielik Boris Beckeri koopia, no enam rohkem sarnasem olla ei saanud. 
Ja tagatipuks suutsin ma veel rongi vetsu kinni ka jääda..No miks ma ei imesta, tüüpiline mina:D Otsustasin seal siis nii kaua oodata, kuni teised mõtlema hakkavad, et kuhu ma jäin, kuni avastasin, et ma pean mingile nupule vajutama, mitte ootama, et uksed ise avaneks. Piiiinlik:D Ja kõige parem oli see, et algselt pidi rong 20.39 Viborgisse jõudma, kuna aga ta hilines nii palju, siis arvestasime, et oleme kohal kuskil peale 21.00. Aga võta näpust, rong jõudiski TÄPPPSELT 20.40 Viborgisse nagu algselt plaanitud oli..õnneks mingi 2min enne peatust öeldi rongis, et järgmine on Viborg, muidu me poleks eluuuseeees teadnud, et maha peame minema, me ju lähtusime kellast ja jumala kottpime oli ka. Täpselt nii nagu ma seal olin, lühikeste varrukatega pluusi peal, täpselt nii ma ka rongist välja hüppasin, jõudsin vaid oma mantli ja kohvri haarata ja juba rongi uksed avanesid ja pidimegi maha hüppama. Peatuse nime järgi väljas veendusime, et tõepoolest oleme õiges kohas, rõõm oli taaskord üüratu:) Aga sealt edasi oli koolini veel mingi 3-4km, jala ikka ei hakand minema ju..läksime kohe seal peatuse kõrval asuvasse kohalikku poodi ja küsisime, mis nr bussiga me Viborgi spordikooli saame, sealt öeldi et nr 5 ja kell 21.17 väljub. Jälle olime õnnega koos, et nii hästi läks. Bussijuht teatas meile ilusti, kus maha peame minema ja otse peatuse juurest viiski väike tee meie „koduni“. 
Hoolimata sellest, et oli õhtu ja pime ja vihmast tingitud pori, oli ikkagi vaade imeilus..vaade üle järve linnale lausa pimestas meid..tõeeesti fantastiline, mõtlesime, et missugune see siis veel päeval ja valges välja näeb..
Kooli sisse jõudes kohtasime kohe meie neljandat eestlast Kristiinet, kes oli meile tahvlile jätnud teate „Tere tulemast“, nii armas:) Järgnevalt saime hosti käest kätte oma tubade võtmed, kohvrid tuppa ära panna, kui juba juhatati meid alla sööklasse, kus saime pärast pikka reisi heal maitsta lasta..Nämma..Pärast kosutavat kõhutäit tuppa jõudes tundsime kuidas väsimus lausa niitis, mina jõudsin veel kohvri lahti pakkida, ja voodisse ma kukkusin. Kahju oli ainult sellest, et siin olid meil kõik voodiriided olemas, aga meie kõik tassisime ise kaasa, sest teadsime, et see on vajalik. Aga missiis, nagu öeldakse „kõik, mis juhtub, on millekski hea“ - kui need voodiriided pessu lähvad, on puhtad kohe varnast võtta:) 
Olen koguaeg mõelnud selle peale, kuidas oleks elada ühikas ja kas tõõeeesti on mul nüüd au seda kogeda? Mhm, ja nii ongi. Elada kahe korruse peal kõikide üliõpilastega koos, kasutada ühisid WC`sid ja dushiruume..täiiiesti teistsugune kogemus. Kui kodus on peale minu veel ainult 2 inimest, kellega ma arvestama pean, siis siin on neid lausa 74..Ma ei saa kunagi kindel olla, kas saan potile just siis, kui mul häda on, või minna pesema kohe peale treeningut, aga see just asja juures kõige ägedam ja huvitavam ongi:) Panna proovile oma kannatused ja muu..Vaffaniiivaffa!Meil on siin olemas on kõik, mida hing ihkab: ronimisseinad sees ja väljas, pallimängusaalid, akrobaatika võimla, tantsusaalid, mitmed puhkeruumid (tv, muusikainstrumentide, lauamängude toad), suur ujula, saun, mitmed töötoad..Oehh, ka Eestis võiks selline olla, mhm!
0 kommentaari:
Postita kommentaar