Frangokastello.

Eile sai mööda l6unarannikut jälle tripitud, seekord sai käidud sellistes kohtades nagu Frangokastello ja Hora Sfakion. Lootsime nagu midagi enamat, seepärast ei ole sel korral ka minu tektsis mingeid ülimaid tundeelamusi ega ektaasi. Frangokastellos viskasime pilgu peale kindlusele, ega ausalt öeldes ei saanudki nagu aru, kas tegemist oli/on üles ehitatud kindlusega v6i oli ta siis  t6esti nii hiilgavalt oma esialgse kuju säilitanud. Igatahes täiesti mitte midagi ütlev. Järgnev paik, kus pikemalt peatusime, oli Hora Sfakion, seda ka ainult päikesev6tuks. Aga kell 15.30 koju j6udes olid need 5h läinud kui lennates, ei saanudki nagu aru. K6ige jubedam oli jälle läbi kanjoni s6it, esiteks kardan ma ju k6rgust ja teiseks oli ju Kadil otseloomulikult vaja rääkida oma teooriast kuidas auto teatud nurga all tuule alla v6tab ja kuristikku v6ib lennata. Tänks Kadi, mul ei olnudki sellest mägedes kurvitamisest veel süda liialt paha ;)

Aga varsti ootab meid ees juba uus saar ja uued ahvatlused :P

Baila bailaaaa, Jai Hoo :D

NB! Kui üleeile 6htul veel omaarust viiiimase tarakaniga toas maid jagasime, siis täna öösel manala teele saadetud hing pani meid t6siselt m6tlema: “Huvitav palju neid meiega koos siin veel elab?” Aga 6nneks nüüd oleme me tarakanide suhtes juba nii karastatud, et neile sussiga hoope pähe lajatada on juba titeasi, aga just see protsess sinna j6udmiseni niiväga titeasi ei ole, sest esiteks on nad kuradima kiired plehku pistma ja teiseks oskavad nad end ka kuradima hästi ka igasugustesse prigudesse ja pragudesse ära peita.