Repelling

Järgmine climbingu tund. Õues seinal. Külm. Dziiz. Aga mis meil üle jäi – papud jalga ja ronima..Kuidas on võimalik mööda sirget seina üles ronida? Siseseinal on vähemalt need jullad, kust kätega kinni saad haarata ja oma jalgu toetada, aga õues polnud mitttte midagi. Oi kus me ukerdasime:D Heili pandi esimesena ronima, mina turvasin. Ja siis vastupidi. Jõudsime alati ühte kohta ja sealt enam edasi ei saanud, no ei olnud võimalik lihtsalt, nagu tglt ka..Proovi mööda toaseina üles ronida,on raske jah?mhm, on küll:D No okei, see ei olnud veel midagi..Siis..SIIIIIIIIIIS..vaatasime, hmm, kus õppejõud Claus on??! Ja nägime, õugaad, Claus seisab ühe kõrge kaljuseina otsas ja ootab meid. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli et peame sealt alla laskuma, ja täpselt nii see ka oli. Torni sees oli trepp, mis sind üles u 20m kõrgusele viis, aga alla pidid end nööri abiga laskma. Maingott. Küsisin Heililt kas ta teeb seda ja ta vastas “Tee sina algul, siis ma vaatan kuidas on!”:D Ja ta teeb ALATI nii, et mina esimesena katsetaks, kui ellu jään, siis ta ehk proovib ka:D Aga elusana ja tervena ma all olin, niiet Heilil ei jäänud muud üle, kui ka tipatapa mööda treppi üles rutata ja repellima hakata. Alt üles vaadates ei tundunudki see niii kõrge, aga ülalt alla vaadata hakkas päris kõhe.Mitte päris kõhe vaid ikka vägaväga kõhe. Ütlesin Clausile et tahan veel elada ja karjusin teistele ülevalt alla, et ma armastan neid:D Nii hirm oli noh. See hetk, kui oma tagumiku sealt kalju äärelt alla pidid upitama, oli kõige hirmsam. Edasine teekond ja kätetöö läks juba päris libedalt. No ja siis oli Heili kord. Ma askeldasin all, panin köisi kokku jne, kui järsku kuulsin Heilit mind hüüdmas, appi appi. Mõtlesin, et mis nüüd siis. Karjus “Liisu, ma kardan, ma tulen trepist alla tagasi. Ma siis muidugi vastu et ei tule sa kuskile, kui juba üles läksid, siis tuled köiega alla ja kõik, et me ju õppisime seda sees ja madalalt, et tegutseb samamoodi, lihtsalt väike kõrguse vahe on. Okei, kõrguse vahe oli ikka päris suur:D Aga no ikkagi. Heili oli nii närvis, et unustas end sootuks ja rääkis vahepeal Clausiga eesti keeles:D Ütles:” Appi mai suuda ma kardan nii kõrge on maidaha tahan alla”:D:D Värises mis ta värises, aga all ta oli nagu lupstiJ Kusjuures, mõned poisid EI TEINUDKI seda ära ju, ja tulidki trepist alla tagasi. Jeeeeeei, eestlased ruulivad, ei löö millegi ees risti ette:P Pean aind Heilit veel treenima veits!

Täna sai ka väike linnatripp tehtud.Ratastel.No mis kuradi komme siin on, et shopingutänavatel kus tihe liiklus käib, pead ratta seljast maha hüppama ja seda käe kõrval lohistama..no mai viiiiiitsiiiii, sõites saab ju palllju kiiremini edasi..Nii siis kõik vahtisid meid kui troppe:D Kui ma peaaegu lapsevankrile otsa pidin sõitma, siis ma tegelt sain aru miks, miks see nii vajalik on. Aga otseloomulikult hüppasin ma automaatselt rattalt maha ja kõmpisin..kõige meeldivam see muidugi polnud, aga elas üle:D
No ja tagasitulek oli ka äge ju, sõidame ja sõidame, järsku mingi meeshääl karjub meile midagi taani keeles, vaatame tagasi – pfffff, politsei..Esimene mõte oli kohe, mine pekki meil pole ju rattatulesid..Oi kus ma andsin ratastele valu:D:D Mul pole vist mittekunagi kets nii kiirelt all käind:D Võõras linnas niimoodi politsei eest põgeneda, päris äge:D Aga no traffi ka ju ei taht saada..Seekord läks siis õnneks:D Nüüd püüame ikka valges linnas ära käia, et säärast sehkeldust enam ei tekiks:P