Ilm vs Elu

Üks päev vaatasin akanast ebanormaalse kiirusega muutuvat ilma. 6-7 tunni jooksul j6udis vahelduda särav päike, ideaalne kevadilm paduvihmahoogude ja tormituulega. See on peeaegu absurdne,kui kiiresti ja järsult see kõik toimub. Samas...
Kas pole elus mitte samamoodi? ühel hetkel paistab päike, nii soe ja särav ja sa oled nii nii õnnelik ja järgmisel..päike on kadunud paksude murepilve rüngaste taha, pisaravihma kallab kui oavarrest ja katsumused üritavad tuulehoona sind murda, ümber puhuda. Mitte kunagi ei tea ette, kas päike tuleb uuesti välja minutite, tundide, päevade või... pärast. Ja kui see lõpuks juhtub, kardad lihtsalt nii väga, et pilved iga hetk tagasi tulla võivad, et imed oma "päikesehetke" endasse, iga rakuga, kuniks see ainult kestab. Või siis vastupidi- ei oska üldse hinnata olevat sära ja alles siis kui tuul sult tasakaalu viib ja vihm märjaks kastab, taipad lõpuks kui palju sulle oli antud. Ja ei jää muud üle kui iga hinna eest püüda vastu pidada, kannatada ja loota et päike võimalikult ruttu uuesti välja tuleb.
Nii, nagu muutub ilm, muutub ka elu. Kahjuks või õnneks ei saa me peatset muutust elus lasta meteroloogidel välja uurida. Kuid- kas me tahaksimegi seda? Kas ettearvatavus poleks hoopis kurnavam kui tedmatus?
Kui Su elus paistab praegu päike, naudi seda, võta sellest kõik. Iial ei või teada,mis suunas tuul järgmiseks puhuma hakkab ja kui paksud pilved kaasa toob. Minu elus paistab praegu päike ja ma olen 6nnelik:)