Coffe House

Täna hommikul vastu võetud otsus minna järve jooksule sai saatuslikuks, kuna nüüd on see meil lausa traditsioon – IGALAUPÄEVANE ÜMBERJÄRVEKAS, nii me seda nimetame. Heilit me kaasa vedada ei suutnud, sest uni oli magusam kui mesi ja minust ta voodisse lebama jäi:) Nii me siis läksime mina, Kristiine ja Folke tatejõudu täis vastu 5,7km ringile. Poole maa peal võttis Kristiine oma tempo ja kadus, mina jäin Folkega. Sest tegelikult oli Folke see, kes niiväga jooksma tahtis minna, kuna ta peab oma Peruu tripiks end vormi ajama ja kõvasti harjutama, kui tahab tugevaks saada. Muidugi oleks ma ka kiiremini suutnud joosta, aga mai jätnud Folket, jäin talle toeks, innustasin teda lõpuni võitlema, nägin kui raske tal tegelikult oli, seepärast pakkusingi omapoolset tuge. Lõpuks ta parandas oma aega mingi poolteist minutit, pole küll nüüd ullult palju, aga see oli niiii tähtis tema jaoks ja ta nii tänas mind, et olin talle moraalseks toeks, sest ütles et ilma minuta oleks ta vahepeal katkestanud..Ja ka mina olin õnnelik, et sain teisele heameelt teha, sest minujaoks oli tõesti tähtsam teise aitamine kui nüüd enda hingetuks jooksmine:) Sellest päevast peale sai minust Folke treener:P

Käes oli järjekordne Coffe House`i õhtu. Seekord oli käes meie basic tiimi aeg peoks kooke valmistada..nii me siis istusime pool päeva köögis ja vorpisime kooke ja küpsiseid ja siisveel kooke ja kooke ja kooke..Õudne, lõpuks olime ise ka ühed koogid valmis:D

Aga tundus, et kõigile meeldis ja taas sai maha peetud 1 vaffa nö koogiõhtu..koos mõningase õllega ofkoors:D