No kripeldab nohh, täiega kripeldab. Ja hullult kahju on ka ju. Ma ei saa öelda, et tulin seekord Eestist ära südamerahuga, sest m6ned kallid inimesed jäid ikka nägemata! Nii palju kui ma ka püüdsin ja pingutasin. Nad teadsid, et ma Eestis olen ja teadsid ka millal jälle lahkun. Ma tean, et kiire on, k6igil on kiire ja töö ja oma tegemised, aga tunnikese näpistaks kuskilt ju ikka!? Ju siis ei olnud nii tähtis.. Aga mind siiamaani veits piinab see. Ja ilmselt jääbki. Ma juba peaagu vihkan seda ütlust: "Helistame!" , sest ma tean, et enamustel kordadel seda ei juhtu. Vb on minu viga ka see,et ma ise loodan liiga palju ja jään ootama, selle asemel, et ise tegutseda – okei, kui ei helista, siis ei helista, helistan ise. Aga ma tahan ju tunda seda tunnet, et minust hoolitakse.. Mida sa siis ütled, et igatsed mind ja tahad hirmsasti näha kui sa tegelt ei m6tle seda?? Mai m6ista :S
Ma saan aru, et olen ka ise vähe süüdi, sest olen viimasel ajal pidevalt lennus ja seet6ttu ka oma s6pradest ja lähedastest eemal, aga see ei tohiks ju midagi muuta inimsuhetes? S6ber jääb ju ikka s6braks ja kallis kalliks, üksk6ik kui kaua v6i siis kui kaugel ta vahepeal olnud on!
Ah mida ma ikka halan, enam ei saa ju nagunii midagi teha, mina olen siin ja nemad seal. Aga ma tulen millalgi jälle tagasi ja ehk on siis asjad natukene paremini :)
0 kommentaari:
Postita kommentaar