Gramvousa saar oli keskajal piraatidevaheliste võitluste tallermaa.
Sai ka sellel imelisel saarel käidud ja ka Balose lahe rannik ei jäänud oma kauni helesinise laguuniga nägemata.
Tripp algas hommikul bussis6iduga Haniasse, kust väike laevake, meie m6istes siis praam, meid sinna saarekesele viis. Kuigi tuul oli küll korralik ja lainetust ning sellest tingituna ka laeva k6ikumist esines, olevat giidi s6nul eelmine nädal täpselt samal ajal vihma sadanud ja merel lausa selline torm möllanud, et oksendajad olevat iga nurga peale jätkunud. Jäka. Hea, et endal seekord siis vedas, päike l66mas lagipähe ja taevas ei olnud isegi mitte ühte märkigi lähenevast vihmavalangust. Väikesi rooberteid tuli küll ette (mitte meil Kadiga 6nneks :P), kuid seda ikka juhtub ;)
Saarel oli v6imalus minna uudistama ka saladuslikku Gramvousa kindlust - 137 m kõrgusel üle merepinna paiknev Gramvousa kindlus peidab endas hulgaliselt saladusi ja aardeid. Kes sinna mingil p6hjusel minna ei saanud v6i ei tahtnud v6i ei viitsinud, jäi niisama randa lamasklema ja päikest nautlema. V6ite 3x arvata, mida meie tegime, ohvkoors ronisime me tippu, MITTE :D Mh, Kadi oli seal juba käinud ja ma ei tahtnud üksi minna, aus6na (A)
Edasi ootas meid s6it helesinisesse laguuni. Kuna laev seal randuda ei saanud, viisid meid kohale väikesed paadid. Viisakad nagu me oleme, lasime k6ikidel teistel ees ära minna j6udes ise laguuni viimaste seas. Tegelt me lihtsalt ei viitsinud trügida. No t6esti, laev on alles poolel teel ja m6ni läheb juba alla järjekorda seisma.. Jumal küll, k6ik pääsevad ju paadile, kedagi maha ei jäeta, sai pea ju ilmtingimata esimeste seas olema, dziiz, arumaim6ista. Ma olen alati naernud ka neid inimesi, kes bussis lähevad 3peatust enne oma väljumist juba ukse juurde seisma, et ikka kindel olla, et maha saab, tule taevas appi nohh. Tegelt ka.
Ühes6naga, k6ik olid juba 3x j6udnud pruuniks saada, kui me Kadiga alles laguuni j6udsime. Aga missest, ikka j6udsime grillkanadeks kärssada ja isegi pilte j6udsime teha :D Ja märkimisväärselt ilus oli seal ka, roosavalge liiv, v6i oli see hoopis valgeroosa?? No vahet vist pole, m6lemat pidi oli kaunis
Tagasi s6ites avastasime, et päikene on meile jälle natukene liiga teinud, ninad punetasid peas ja no maikat ikka ju selga ei päevitaks :D Päris kuri on see päike meil siin. Aga ikka on vaja nohh :D Tüüpiline eestlane, ole sa nii ära p6lenud kui tahes, ikka nägu v6i siis tagumine ots üha uuesti ja uuesti taeva poole. Kui päikest ikka iga päev ei näe ja kehal tunda ei saa, siis oleks lausa patt ju seda ka raisku lasta, onju nii tegelt?! :P
Hotelli j6udes oli vann musthave, sest ei olnud kohta, kus meil EI OLEKS olnud liiva, no seda pudenes ikka igalt poolt. Ja teiseks masthäviks oli 6htusöök, sest isegi pärast päev läbi banaanilaaste nosides tahtis nälg tappa. 6nneks päästis meid näljasurmast pärast pikki dilemmasid ja arutelusid mida v6tta v6i mida jätta restoranis laual nina ees asetsev taldrik, mis oli lookas igasugustest erinevatest salatitest ja kalkuni lihast ja päikese käes kuivatatud tomatitest ja parmesani juustust, rääkimata erinevast puuviljavalikust. Meie olemegi Kreeka köök varsti :D
Aga pärast seda maitses ka uni oi kui hea :P
0 kommentaari:
Postita kommentaar