Õnn on üks kummaline loom. Üldjuhul märkame, et ta meil külas käis alles siis, kui ta on lahkunud. Okei, ma räägin enda seisukohast, minul igatahes on nii. Eks neid õnnelikke hetki on ikka päris palju olnud, tagantjärgi mõeldes loomulikult. Selle ajal on muidugi raske mõista nende hetkede väärtust. Kurvaks teeb, et inimene oskab halba tunda palju kergemini kui head. Palju parem oleks, kui see lugu vastupidi toimuks.M6nikord tunnen ma ennast yliõnnelikuna. Imelik on mõelda, et mõnikord, kuid nii see on. Mingisuguseid hiiglaslikke õnnemomente pole vahepeal olnud, kuid ma tunnen end siiski õnnelikuna. Lausa koguksin sedasorti hetki, kui see oleks võimalik. Samas teinekord on vajumisetunne. Noh, see tunne, et Sa vajud kuhugile sügavale, sügavale auku ega oska sealt enam välja ronida. Kuidagi kummaline on.Tegelikult ma tahaksin õnnelik olla, mulle meeldib see tunne. Mulle meeldib selle tunde kergus ja puhtus, justkui libliktiivapehmus; mulle meeldib selle tunde sügav ilu, mis varjutab kõik muu. Õnn ongi ülim. Ja ausalt öeldes olen ma vist ikka õnnelik. Ohh, kui tobe see on! Aga igal juhul on mul praegu jälle õnneliku hetke tunne. See võiks kesta ja kesta ja kesta, jäädagi kestma.
0 kommentaari:
Postita kommentaar