25.03-30.03.2008 Viimane märtsi nädal

Teispäeva õhtul oli meil oskarite jagamine movie lab projectides, filmid, mis teinud olime eelmine semester. No mis te arvate kes võitis? Aga otseloomulikult TEAM ESTONIA oma „Facilities in GIV“ projektiga. Olime ära teeninud ühe korraliku aplausi ja seda me ka saime:P

Neljapäeval õnnestus mul end jälle lõhkuda natuke – nagu saatuse iroonia ma ütlen, tund oli juba läbi enam-jaolt, mängisime viimast geimi, viiiiiimane punkt, viiiiimane surumine, viiiiiiiimane blokk, ja justnimelt see blokk sai mulle saatuslikuks. Paulo tahtis palli maha suruda, et see punktiks teha, keegi pidi ju teda takistama, õnneks või siis tagant järgi mõeldes kahjuks, olin mina just seal õiges või siis tegelikult vales kohas, hüppasin blokki, maandusin Paulo jala peale ja kraks, sinna see hüppeliiges läks. Eks endalegi tuli see natuke shokina, et jälle mina, miks? Mina kes ma kõige rohkem vigastusi vihkan? Miksmiksmiks?? Aga põrandal ma seal lamasin, jääkott jalal ja pisarad voolasid, sest niiii valus oli. Ja JÄLLE tassiti mind minema:S
Kui Norras peale hüppeliigese väljaväänamist olin ma järgmine päev juba omal jalal, siis seekord oli olukord natukene hullem, kargud pidid mind aitama, sest jalale toetuda oli võimatu, kui proovisin, siis tuld pritsis silmist nii mis hirmus. Ohh mind õnnetut, trepist üles, trepist alla, jäin kõigile jalgu, takistasin teed..naljakas, aga samas nõme ja nii abitu tunne. Vastikvastikvastik. Hommikul ärkad samas asendis mis õhtul magama minnes võtsid, kuna hirm end keerata on nii suur, et jumala eest jalale mitte haiget teha..HÄNDIKÄPP Liisu, naisss! Enam ei taha, tegelt ka!! Kõike muud, aga spordi tegemist mult võtta ei saa. Ei saaaaaaaaaa!!!!!

Reedeses story tellingu tunnis pidi igaüks ühe retsepti endaga tundi kaasa võtma..keel ei olnud oluline. Eks kõik võtsid ikka oma emakeeles, kui antakse selline võimalus üldse, siis miksmitte ära kasutada exole:)
Tegelikult ei olnud jah keelel üldse tähtsust, sest tol korral kasutasime me oma kehakeelt hoopis. Tegime toolidest näitliku lava ja kõigile anti võimalus esineda. Nimelt ise valisid viisi, kuidas oma retsepti teistele ette loed ja publik pidi ära arvama, keda või mida või mis situatsiooni püütakse matkida. Üks tüdruk tegi hästi, hiilis vaikselt lavale, oli hästi tagasihoidlik, sahistas paberit käes, hääl ja käed värisesid – kohe saime aru, et teeb arglikku tüdrukut järgi. Kõik olid tegelikult hästi head, kes lamas põrandal, tõmbles ja siis vaevu vaevu hüüdis ette oma retsepti koostisosad – tegemist oli maas lamava haavatuga. Kes luges oma retsepti ette oma keha kraatsiliselt liigutades – arusaadav, et tantsija. Jne jne jne. Uskumatu tegelikult ikka, kuiii palju võib inimese kehakeel reeta – saad kohe aru kas teisel on olnud halb või paha päev, kas ta on kurb või rõõmus või misiganes. Jah, mõnikord püüame me oma tundeid varjata, kui midagi on pahasti, siis loomulikult ei taha me vahel seda välja näidata ju, tehes head nägu, aga, AGA silmad on need, mis tegelikult reedavad, ja väga paljugi kusjuuures. Ja niii on!
Veel pidime kõik ükshaaval rõdul diktaatorit mängima, karjuma oma retsepti ingredientsid niii kõvasti kui jaksasid - teised mõtlesid, et me täitsa arust ära vist:D
Aga vahel tuleb elus ette ka situatsioone, kus pead näitama, et sinu käes on võim ja teised peavad seda aktsepteerima. Saime kõik kaheks minutiks seda tunda. Aga koguaeg ei tahaks nii. See poleks õige mu arust. Kuidagi teistmoodi. Mina igatahes ei tahaks.

Laupäeval oli meil suuuur suur pidu siin. Kõigil oli võimalus kutsuda 1enda sõber ka pidusse. Kokku oli meid tol õhtul kuskil 180 ringis.Kõva sõna mis:P
Ettevalmistused algasid juba varahommikul. Dekoreerima pidi nii söökla kui thumbling halli, sest justnimelt nendes ruumides toimus kogu tants ja trall. Kuuulge, meil oli kohal isegi live band ju. Päääris äge:D
Teema oli..Okei, hakkame otsast peale – kunagi oli Kopenhaagenis mingi maja, kus noored pidutsesid ja kõvasti möllu panid, no meie Eestis nimetame neid EMO`deks:D Igaljuhul valitsusele see ei meeldinud kohe üldsemitte ja see maja võeti neilt ära. Oii kus noortel ajas see karva turri, küll siis tõsteti mässu, põletati, laamendati, märatseti ja maidea midaveel. See siiamaani Kopenhaagenis aktuaalne teema tglt. Nii me saimegi sellest idee ja mängisime kogu orgia oma laupäevasel peol ümber. Kes olid politseid, kes laamendajad, kes usklikud, kes valitsusest jne jne. Üliäge pidu. Ja taaskord pean ära mainima, KUIII hullult vaeva kõik olid näinud jälle. Täielik respekt. Mai näind mitttteühtegi, kes ei olnud vastavas dresscodes. Ja nagu ikka, sex drugs and rock`n roll kestis hommikuni. Meie olemegi kõiiigeeeeee suuremaaaad peolooooomaaaaaad:D
Aga mis kõige parem, meil oli ju pühapäeval volleymatch, 80km siit eemal, mingid kohalikud! See on suur väljakutse meile kõigile, sest teadsime, et 8.30 on kooli eest start. Mõni vist ei olnudki magama saanud, aga üllataval kombel olid kõik jumala värsked ja no kinni me selle võistluse panime. Eeeeeeeh, isegi ma ju mängisin:) Laupäeva hommikul viskasin kargud nurka ja harjutasin end normaalse inimese kombel käima. Tuli välja küll ja näedsa, kandis viljagi, sest pühapäeval olin ma platsil ja andsin endast parima:P Valu küll tegi natsa, aga ma niiväga tahtsin ka enda panuse anda ja võitlesin iga hinna eest. Nii valu kui vastastega:)
WE ARE THE CHAMPIONS;) Kui minu lemmik VK Milstrand on alistamatu, ega siis fännidki kehvemad olla saa;);) Küll me teile vastu saame, Keiu;)