Oh mind küll, juba pikemat aega seedin oma väikses peakeses mõtet, et võiks ju tegelikult natuke pikemalt kirja panna, mis meie elus siin Egiptuses toimub ja mis ei toimu, aga näedsa, no ei jõua kuidagimoodi see jutt arvutisse trükkimisele. Ehk täna? Mhm, i feel like that:)
Et siis..eeeee..mmmmm, no vakk, mäletan ju küll enam, mis sadamiljon päeva tagasi toimus, nääd, laiskus maksab kätte, vakkvakkvakk:D
Liisu, võta end nüüd kokku, kassasaad! Okei, ma lähen tagasi sinna hetke, kui meie juba Eesti karge külmaga harjunud jalakesed sooja Egiptuse maad puudutasid, sest mai viitsi ju ometigi hakata jahuma seikadest lennujaamas ja lennujaama taga, sest need check innid ja audid ja kogu see kupatus, mis seal toimub a la „Tere kapten“ ja „Tere teie hapnikumaskid asuvad seal ja kingad võib sinna panna“ on kõigile juba nii iseenesestmõistetavad, exju?! Jah, teeme nii, et on:D
Ühesõnaga, templid mällu, st passi, igaveseks saadud, seadsime sammud Toptoursi bussi poole, mis meid ilusti meie järgmise 5kuu koju, Horizon Sharm Resorti hotelli ette sõidutas. Kuna ikkagi pikk tee seljataga, oli kõhus juba jõudnud tekkida selline näpistav tunne, noh teate ju küll seda tunnet, kui kõht on tühi. Kuigi me kõik olime kuulnud neid kollijutte nendest Egiptuse toitudest ja eestlaste pasajadadest, ei suutnud me keegi enam tol hetkel täiemõistusega mõelda, sest kõht nõudis oma ja ega keegi tagasi ka ei hoidnud. Tagajärjed saabusid kel järgmine kel ülejärgmine päev. Peaks ka ära mainima fakti, et elame 7kesi 3toalises sviidis, kus meil kamba peale kasutamiseks täpselt nii palju kui 2 wc`d, naiss. Nii me siis buristasime üksteise võidu niiet leegid taga :D No minul oli esimene nädal ikka vägga hull, mittemidagi sees ei püsinud, endal hakkas ka hirm, kui sellele mõtlesin, et pean seda kogu järgnevad 5 kuud taluma, aga nüüd võin juba rahus südamega endale puuviljade ja salati kõrvale ka kana lubada :D Ei, eks see olegi alguse asi, eks seda oli kohe teada, et harjume ära, inimolevus on ju juba selleks kord loodud, et kõigega harjuda :p Bon appetit mulle, mhm, aitähh:D
Kui Virko ja Kadri veel siin olid, siis käisime ära ka Naama-Bay`s, see on ikka konkreetselt turistide linn. Koosnes see siis kolmest tänavast, mis on omavahel risti. Nendel tänavatel on miljon restorani ja miljard tüüpi, kes ütlevad sulle iga minuti tagant “Hello my friend! Where are you from?”. Ega üksi seal käia ei julgeks, JAH PAAKI oleks raudselt garanteeritud:D
Mis veel? Aaa, kaameliga olen juba sõitmas käinud. Hehh, sellega on ka oma naljastoori – läksime siis kord mina, Harri ja Kati poodi. Tagasi tulles jäi meile tee peale üks vaffa kaamelike,
no otseloomulikult oli ju Katil vaja seal peatuda ja ilalõuale pai teha. Siis aga hakkas ju see kaameli vennike pakkuma: „Do you wanna ride?“ Me mingi ofcourse we do. Saime kõik väikse ringikese kaameli küürude vahel rappuda, kõik oli jumala vinge ja äge ja täiega möllasime ja kiljusime kuni hetkeni, kui tüüp meilt 150pountsi raha hakkas nõudma. Jahus veel midagi, et turisti sõiduhind näkku on 200LE`d, et me saame isegi soodsalt ja mida veel. Ma arvan, et see kämel ehmus ka meie nägude peale ära. Vaata meil on siin see värk, et meil ripuvad töötõendid 24/7 koguaeg kaelas, kuna nendega oleme me stuff ja saame kõiki asju kas üliodavalt või siis üldse tasuta. No ja sellepärast olimegi me hämmeldunud, et kuidas tema meilt raha saab niimoodi küsida. Mis aga kõige naljakam, enne just olime omavahel rääkinud, et ahh viskame talle 5pountsi, tüüp ikkagi nägi vaeva ja sõidutas meid. Ja siis tuli see 150. Tegime kõik suured silmad ja ütlesime, et meil ei ole raha. Kati veel hakkas ajama, et :“ Hei meeeen, first you have to tell us how much does it cost and then to ask do we want to ride or no!“ Bastard :D Aga õnneks ei olnudki meil tegelikult ka rohkem raha kui Harri oma pükstetaskutest leidis, mingi 25 poundi kokku vist. Ütlesime, et vii meid kasvõi beduiinide juurde vangi, aga see on kõik, mis me selle lõbu eest tasuda saame. Tüüp haaras need närused rahatähed ja kadunud me olime:D Ja andkem jalgadele valu, kui seda karvast veelkord nägema peaks:D:D
Siis oleme me veel ATV Safaril käinud. Saime 8 peale 2 atv, niiet igaüks leidis endale
paarilise ja ralli võis alata. Mingepekki kui lahe see oli, nagu tglt ka. Maailmakõigelahedam asi, mis siiani siinproovituist olnud on! Pärast tunniajast kõrbes kihutamist ootasid meid ees 2 kohalikku, kes olid ilusti meie tulekuks valmis seadnud aseme, teinud üles lõkke ja meid ootas ees õdus õhtupoolik kuuma tee ja tähtede vaatamisega vaikuses. Sigavinge. Trippi alustades olid mul enda mäletamistmööda seljas musta värvi riided, aga tagasi koju jõudes avastasin, et kuidagimoodi oli mustast värvist saanud hall. Täiesti liivakollid olime:D Ja hommikul ärgates pidin oma silmad liivakoobastest lausa välja kaevama:D Aga eelnev öö oli ka seda väärt. Sajatuhandega!!!
Vot see on asi, mida me kõik kohekindlasti veel kordame, mhm. Ohh palgapäev ohh palgapäev, millal sina tuled, mul on valmis juba pearätik ja atv tuled ;)
Oleme siin juba päris palju uusi sõpru saanud ja ägedaid sidemeid loonud. Siin saab jumalast vingeid diile teha ju, a la me viime lõhnapoodi kliente, saame ise pudelikese sõõmukest tasuta jnejne. Kasu missugune ju. Diving Centeri vennad on kuidagi nii igapäevane teema meil siin juba. Käime nendega tšaitamas ja shishatamas pea iga õhtu:) Kord lubasid meil ka basseinis sukelduda, no Merka ja Kadi on nüüd ju täielikud sukeldumisfetišid meil, ainult sukelduks ööd ja päevad, päevad ja ööd. Vot on asi, mida mina veel teha ei ole julgend, no maaaaaaaaeideaaa mis mul on, no ma tglt julgen küll, ausõna, aga mul on mingi foobia, et äkki mai saa ikkagi seal vee all hingata ja äkki saab õhk otsa ja äkki ja äkki ja äkki. No fakk äkki my ass :D Tuleb lihtsalt minna ja teha, mitte nii palju õuverthinkida. No ja siis kui mina olin niiii valmis omadega, öö otsa ei saand magada kah noh, täiega mõtlesin kui valmis ma olen ja mida ja kuidas teha, siis maidea tüübid olid vist hotelli manageridega tülli läinud, sest tegelt on hotell ja diving center 2 täiesti üksteisest mittesõltuvat asja, siis nemad ei tohi tegelt hotelli territooriumil oma daivinguga niiväga lehvitada, ja sinnapaika see jäigiL Mõtlesin just, et enne merele minekut oleks ju hea basseinis väike sull-mull teha, aga no mis seal`s ikka, peaees otse merre siis, sest et ooooleeeen tiigrikutsu jaaaa ma ei kardaaaaa keeeedaaaagiiiii :D:D
No ja täna käisin siis ka mina lõpuks snorgeldamas ära, mittehingatasaamisekartja nagu ma olen, olen enne kaldal värisenud, samal ajal kui teised mölland on :D Hoolimata sellest, et üle nabani vee väga minna ei kannatanud, kuna tuul oli suur ja vahepeal loksus laine üle mu „hingamisaparaadi“, on algus vähemalt tehtud. Läbi maski tundusin täiega sügavas vees olevat ja siis ma söövitasingi endale mällu, et ma käisin täiega sügavas vees ja nägin täiega palju kalu ja igasugusid erinevaid koralle, roosasid ja rohelisi ja lillasid, missiis et tegelt vb max 7 kala ujusid selle aja jooksul mu maski alt mööda. Aga ma alati kujutan endale asju ette, sest alati kui ma ntx ütlen: „ Ma tahan täiega pruun olla“, siis Hanna ütleb mulle alati, et aga Liisu, kujuta ette, et sa oled pruun. Ja siis ma kujutangi:D:D Sest justtäpselt niikaua kuni inimene oskab ise endale asju huvitavamaks teha, ongi huvitav, sest reaalsus ei pruugigi alati just see kõige peamisem olla. Sellepärast ma unistangi hästi palju, ja sellepärast mul ongi alati niiäge :D Sest saladuskatte all võin öelda, et vahel lähevad unistused täide kah, ka need kõigekõige võimatumad unistused;);) Muidu ma poleks praegu siin, kus ma olen ja üldsegist kes ma olen!!
ELU ON SEIKLUS!!!
PS! Aga meil hakkasid päkapikud käima:) On ju ikkagist käes detsembrikuu ja jõuluaeg. Et natukenegi seda jõulumeeleolu ja -fiilingut tekitada, tegid Kadi ja Merka meile seina peale
pikapäkasussid, nii armas:) Nüüd on vähemalt põhjust hommikuseks ilusaks ärkamiseks:D Me oleme kõik nagu väiksed lapsed, jookseme võidu susside poole, kes esimesena sisse saab piiluda, millega päkad seekord meid üllatanud on:)
Et siis..eeeee..mmmmm, no vakk, mäletan ju küll enam, mis sadamiljon päeva tagasi toimus, nääd, laiskus maksab kätte, vakkvakkvakk:D
Liisu, võta end nüüd kokku, kassasaad! Okei, ma lähen tagasi sinna hetke, kui meie juba Eesti karge külmaga harjunud jalakesed sooja Egiptuse maad puudutasid, sest mai viitsi ju ometigi hakata jahuma seikadest lennujaamas ja lennujaama taga, sest need check innid ja audid ja kogu see kupatus, mis seal toimub a la „Tere kapten“ ja „Tere teie hapnikumaskid asuvad seal ja kingad võib sinna panna“ on kõigile juba nii iseenesestmõistetavad, exju?! Jah, teeme nii, et on:D
Ühesõnaga, templid mällu, st passi, igaveseks saadud, seadsime sammud Toptoursi bussi poole, mis meid ilusti meie järgmise 5kuu koju, Horizon Sharm Resorti hotelli ette sõidutas. Kuna ikkagi pikk tee seljataga, oli kõhus juba jõudnud tekkida selline näpistav tunne, noh teate ju küll seda tunnet, kui kõht on tühi. Kuigi me kõik olime kuulnud neid kollijutte nendest Egiptuse toitudest ja eestlaste pasajadadest, ei suutnud me keegi enam tol hetkel täiemõistusega mõelda, sest kõht nõudis oma ja ega keegi tagasi ka ei hoidnud. Tagajärjed saabusid kel järgmine kel ülejärgmine päev. Peaks ka ära mainima fakti, et elame 7kesi 3toalises sviidis, kus meil kamba peale kasutamiseks täpselt nii palju kui 2 wc`d, naiss. Nii me siis buristasime üksteise võidu niiet leegid taga :D No minul oli esimene nädal ikka vägga hull, mittemidagi sees ei püsinud, endal hakkas ka hirm, kui sellele mõtlesin, et pean seda kogu järgnevad 5 kuud taluma, aga nüüd võin juba rahus südamega endale puuviljade ja salati kõrvale ka kana lubada :D Ei, eks see olegi alguse asi, eks seda oli kohe teada, et harjume ära, inimolevus on ju juba selleks kord loodud, et kõigega harjuda :p Bon appetit mulle, mhm, aitähh:DKui Virko ja Kadri veel siin olid, siis käisime ära ka Naama-Bay`s, see on ikka konkreetselt turistide linn. Koosnes see siis kolmest tänavast, mis on omavahel risti. Nendel tänavatel on miljon restorani ja miljard tüüpi, kes ütlevad sulle iga minuti tagant “Hello my friend! Where are you from?”. Ega üksi seal käia ei julgeks, JAH PAAKI oleks raudselt garanteeritud:D
Mis veel? Aaa, kaameliga olen juba sõitmas käinud. Hehh, sellega on ka oma naljastoori – läksime siis kord mina, Harri ja Kati poodi. Tagasi tulles jäi meile tee peale üks vaffa kaamelike,
no otseloomulikult oli ju Katil vaja seal peatuda ja ilalõuale pai teha. Siis aga hakkas ju see kaameli vennike pakkuma: „Do you wanna ride?“ Me mingi ofcourse we do. Saime kõik väikse ringikese kaameli küürude vahel rappuda, kõik oli jumala vinge ja äge ja täiega möllasime ja kiljusime kuni hetkeni, kui tüüp meilt 150pountsi raha hakkas nõudma. Jahus veel midagi, et turisti sõiduhind näkku on 200LE`d, et me saame isegi soodsalt ja mida veel. Ma arvan, et see kämel ehmus ka meie nägude peale ära. Vaata meil on siin see värk, et meil ripuvad töötõendid 24/7 koguaeg kaelas, kuna nendega oleme me stuff ja saame kõiki asju kas üliodavalt või siis üldse tasuta. No ja sellepärast olimegi me hämmeldunud, et kuidas tema meilt raha saab niimoodi küsida. Mis aga kõige naljakam, enne just olime omavahel rääkinud, et ahh viskame talle 5pountsi, tüüp ikkagi nägi vaeva ja sõidutas meid. Ja siis tuli see 150. Tegime kõik suured silmad ja ütlesime, et meil ei ole raha. Kati veel hakkas ajama, et :“ Hei meeeen, first you have to tell us how much does it cost and then to ask do we want to ride or no!“ Bastard :D Aga õnneks ei olnudki meil tegelikult ka rohkem raha kui Harri oma pükstetaskutest leidis, mingi 25 poundi kokku vist. Ütlesime, et vii meid kasvõi beduiinide juurde vangi, aga see on kõik, mis me selle lõbu eest tasuda saame. Tüüp haaras need närused rahatähed ja kadunud me olime:D Ja andkem jalgadele valu, kui seda karvast veelkord nägema peaks:D:DSiis oleme me veel ATV Safaril käinud. Saime 8 peale 2 atv, niiet igaüks leidis endale
paarilise ja ralli võis alata. Mingepekki kui lahe see oli, nagu tglt ka. Maailmakõigelahedam asi, mis siiani siinproovituist olnud on! Pärast tunniajast kõrbes kihutamist ootasid meid ees 2 kohalikku, kes olid ilusti meie tulekuks valmis seadnud aseme, teinud üles lõkke ja meid ootas ees õdus õhtupoolik kuuma tee ja tähtede vaatamisega vaikuses. Sigavinge. Trippi alustades olid mul enda mäletamistmööda seljas musta värvi riided, aga tagasi koju jõudes avastasin, et kuidagimoodi oli mustast värvist saanud hall. Täiesti liivakollid olime:D Ja hommikul ärgates pidin oma silmad liivakoobastest lausa välja kaevama:D Aga eelnev öö oli ka seda väärt. Sajatuhandega!!!Vot see on asi, mida me kõik kohekindlasti veel kordame, mhm. Ohh palgapäev ohh palgapäev, millal sina tuled, mul on valmis juba pearätik ja atv tuled ;)
Oleme siin juba päris palju uusi sõpru saanud ja ägedaid sidemeid loonud. Siin saab jumalast vingeid diile teha ju, a la me viime lõhnapoodi kliente, saame ise pudelikese sõõmukest tasuta jnejne. Kasu missugune ju. Diving Centeri vennad on kuidagi nii igapäevane teema meil siin juba. Käime nendega tšaitamas ja shishatamas pea iga õhtu:) Kord lubasid meil ka basseinis sukelduda, no Merka ja Kadi on nüüd ju täielikud sukeldumisfetišid meil, ainult sukelduks ööd ja päevad, päevad ja ööd. Vot on asi, mida mina veel teha ei ole julgend, no maaaaaaaaeideaaa mis mul on, no ma tglt julgen küll, ausõna, aga mul on mingi foobia, et äkki mai saa ikkagi seal vee all hingata ja äkki saab õhk otsa ja äkki ja äkki ja äkki. No fakk äkki my ass :D Tuleb lihtsalt minna ja teha, mitte nii palju õuverthinkida. No ja siis kui mina olin niiii valmis omadega, öö otsa ei saand magada kah noh, täiega mõtlesin kui valmis ma olen ja mida ja kuidas teha, siis maidea tüübid olid vist hotelli manageridega tülli läinud, sest tegelt on hotell ja diving center 2 täiesti üksteisest mittesõltuvat asja, siis nemad ei tohi tegelt hotelli territooriumil oma daivinguga niiväga lehvitada, ja sinnapaika see jäigiL Mõtlesin just, et enne merele minekut oleks ju hea basseinis väike sull-mull teha, aga no mis seal`s ikka, peaees otse merre siis, sest et ooooleeeen tiigrikutsu jaaaa ma ei kardaaaaa keeeedaaaagiiiii :D:D
No ja täna käisin siis ka mina lõpuks snorgeldamas ära, mittehingatasaamisekartja nagu ma olen, olen enne kaldal värisenud, samal ajal kui teised mölland on :D Hoolimata sellest, et üle nabani vee väga minna ei kannatanud, kuna tuul oli suur ja vahepeal loksus laine üle mu „hingamisaparaadi“, on algus vähemalt tehtud. Läbi maski tundusin täiega sügavas vees olevat ja siis ma söövitasingi endale mällu, et ma käisin täiega sügavas vees ja nägin täiega palju kalu ja igasugusid erinevaid koralle, roosasid ja rohelisi ja lillasid, missiis et tegelt vb max 7 kala ujusid selle aja jooksul mu maski alt mööda. Aga ma alati kujutan endale asju ette, sest alati kui ma ntx ütlen: „ Ma tahan täiega pruun olla“, siis Hanna ütleb mulle alati, et aga Liisu, kujuta ette, et sa oled pruun. Ja siis ma kujutangi:D:D Sest justtäpselt niikaua kuni inimene oskab ise endale asju huvitavamaks teha, ongi huvitav, sest reaalsus ei pruugigi alati just see kõige peamisem olla. Sellepärast ma unistangi hästi palju, ja sellepärast mul ongi alati niiäge :D Sest saladuskatte all võin öelda, et vahel lähevad unistused täide kah, ka need kõigekõige võimatumad unistused;);) Muidu ma poleks praegu siin, kus ma olen ja üldsegist kes ma olen!!
ELU ON SEIKLUS!!!
PS! Aga meil hakkasid päkapikud käima:) On ju ikkagist käes detsembrikuu ja jõuluaeg. Et natukenegi seda jõulumeeleolu ja -fiilingut tekitada, tegid Kadi ja Merka meile seina peale
pikapäkasussid, nii armas:) Nüüd on vähemalt põhjust hommikuseks ilusaks ärkamiseks:D Me oleme kõik nagu väiksed lapsed, jookseme võidu susside poole, kes esimesena sisse saab piiluda, millega päkad seekord meid üllatanud on:)
1 kommentaari:
Ohh, ma sheerin sinuga seda sukeldumiskartust..korra käisin ja enam ei lähe. Aga kindlasti tasub proovimist! Chill oli Nemoga tuttavaks saada ja üksteisele lehvitada. :)
Postita kommentaar