Ja see juhtus minuga JÄLLE. Same shit different day lihtsalt :S
Eelnev öö oli minu jaoks kui õudusunenägu..Kui umbes 1 aegu enda nüüd juba enam mitteainult-lohku-vajunud vaid ka poolkatkisesse voodisse (nimelt lendas voodi konstruktsioon õhku, sest üks puulaud otsustas oma elu naela küljest lahti öelda) sai heidetud, ei olnud mul ausalt öeldes aimu ka, et mind taaskord mingid f* tühipaljad bakterid nii rivist välja löövad, et vanakuradil põrgus silm ka ei pilgu. Kui esialgsete andmete kohaselt ma esimest korda peale nö uinuma jäämist kella vaatasin, näitas see 2.48 ja ma avastasin, et ma polegi tegelikult veel sõba silmale saanud, tuli mul meelde see kurikuulus Nescafe kohvi, mida ma õhtul kuskil 21.30 enne ühe hotelli baarmani pulma eelpidu rüübata otsustasin. Hoolimata sellest, et ma just kõigesuurem kohvijoodik ja sellest tulenevalt ka kofeiinisõltlane ju pole, tikkus mu käsi ikka kohe julged 2 spl täit puru tassi toppima ja seda otseloomulikult ilma igasuguse piima ja koore ja suhkruta suurte lonksudega terve ilma-sangata-kruusi täit alla kugistama. Mõtlesin endamisi, et ah eks see kofeiin mu veres endiselt siis ringleb, tühja kah, ise olen süüdi. Aga ma ei jätnud jonni ja trotsides seda kofeiinipauku, mille ma endale puht mittemeelega sisse olin süstinud, ootasin endiselt külla une-Matit, kes mulle tuduliiva silma raputaks, et väike Liisu saaks ilusasti suikuda. Aga no ei. Siis kui kõhus algas järjekordne möll, justnimelt järjekordne, sest eelmisest on möödas ju kõigest juba 2 päeva (milline priiskamine), oli asi enam kui kindel – need pahad kollid või bakterid või mürgid või misiganes nad ka ei olnud või ei ole või ei tule, ja ausaltöeldes mind ei huvita ka enam, mul enam rahus olla ei lasknud ja piinasid mind terrrrve öö. Õnneks on Kati niivõrd sügava unega ja ta võib selle eest jumalat tänada, et ta minu öist voodi-WCpott-voodi rallit pealt ei näinud!! Ma ei viitsi hakata jälle endaga diskuteerima teemal „Oli see õhtune kana või juba hilisõhtusse jäänud pulmapeo kreemine tort, mis mu maitsemeeled möllama pani ja kõhus Keeris Tormi või Pasa Peetri tekitas“, sest see oleks sama mõttetu kui heinakuhjast nõela otsimine!
Kaua see veel kestab? Või see jääbki kestma???
Ma tegelt ka ei jaksa enam, see piin on nii valus ja valu on piin. Siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi.
Ma tahan kodujuustu ja banaanilaaste, ma tahan Eesti toituL
Kui selline asi peaks mulle veel kallale tulema (ootame veel, sest 3 on ju kohtuseadus), siis mu kallid tiimikaaslased lubasid mulle tohtrimamma (pigem siin on vist –papat oodata) kutsuda, kes mu haige koha teoreetiliselt üle peaks vaatama.
Päris narr on nüüd seda kolmandat korda oodata, aga kui ta tuleb, siis ta tuleb ka kaugete mägede tagant, ei peata teda ei kaamlid ega mustad mehed..
Ja loeme nüüd kõik koos seda minu vanaemale juba pühaks piibliks saanud haiguse luuletust:
„Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Aga oot, me oleme Egiptuses, siin käivad ju asjad teistmoodi, proovime uuesti:
„Vaamlile valu, hobusele haigus, mustale Mohammedile muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Loodame, et see aitab. Peab aitama. Sest muretsemiseks pole ju põhjust, kõik saab korda. Peab saama:)
Aga meie toal on 9 nurka:)
Eelnev öö oli minu jaoks kui õudusunenägu..Kui umbes 1 aegu enda nüüd juba enam mitteainult-lohku-vajunud vaid ka poolkatkisesse voodisse (nimelt lendas voodi konstruktsioon õhku, sest üks puulaud otsustas oma elu naela küljest lahti öelda) sai heidetud, ei olnud mul ausalt öeldes aimu ka, et mind taaskord mingid f* tühipaljad bakterid nii rivist välja löövad, et vanakuradil põrgus silm ka ei pilgu. Kui esialgsete andmete kohaselt ma esimest korda peale nö uinuma jäämist kella vaatasin, näitas see 2.48 ja ma avastasin, et ma polegi tegelikult veel sõba silmale saanud, tuli mul meelde see kurikuulus Nescafe kohvi, mida ma õhtul kuskil 21.30 enne ühe hotelli baarmani pulma eelpidu rüübata otsustasin. Hoolimata sellest, et ma just kõigesuurem kohvijoodik ja sellest tulenevalt ka kofeiinisõltlane ju pole, tikkus mu käsi ikka kohe julged 2 spl täit puru tassi toppima ja seda otseloomulikult ilma igasuguse piima ja koore ja suhkruta suurte lonksudega terve ilma-sangata-kruusi täit alla kugistama. Mõtlesin endamisi, et ah eks see kofeiin mu veres endiselt siis ringleb, tühja kah, ise olen süüdi. Aga ma ei jätnud jonni ja trotsides seda kofeiinipauku, mille ma endale puht mittemeelega sisse olin süstinud, ootasin endiselt külla une-Matit, kes mulle tuduliiva silma raputaks, et väike Liisu saaks ilusasti suikuda. Aga no ei. Siis kui kõhus algas järjekordne möll, justnimelt järjekordne, sest eelmisest on möödas ju kõigest juba 2 päeva (milline priiskamine), oli asi enam kui kindel – need pahad kollid või bakterid või mürgid või misiganes nad ka ei olnud või ei ole või ei tule, ja ausaltöeldes mind ei huvita ka enam, mul enam rahus olla ei lasknud ja piinasid mind terrrrve öö. Õnneks on Kati niivõrd sügava unega ja ta võib selle eest jumalat tänada, et ta minu öist voodi-WCpott-voodi rallit pealt ei näinud!! Ma ei viitsi hakata jälle endaga diskuteerima teemal „Oli see õhtune kana või juba hilisõhtusse jäänud pulmapeo kreemine tort, mis mu maitsemeeled möllama pani ja kõhus Keeris Tormi või Pasa Peetri tekitas“, sest see oleks sama mõttetu kui heinakuhjast nõela otsimine!
Kaua see veel kestab? Või see jääbki kestma???
Ma tegelt ka ei jaksa enam, see piin on nii valus ja valu on piin. Siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi.
Ma tahan kodujuustu ja banaanilaaste, ma tahan Eesti toituL
Kui selline asi peaks mulle veel kallale tulema (ootame veel, sest 3 on ju kohtuseadus), siis mu kallid tiimikaaslased lubasid mulle tohtrimamma (pigem siin on vist –papat oodata) kutsuda, kes mu haige koha teoreetiliselt üle peaks vaatama.
Päris narr on nüüd seda kolmandat korda oodata, aga kui ta tuleb, siis ta tuleb ka kaugete mägede tagant, ei peata teda ei kaamlid ega mustad mehed..
Ja loeme nüüd kõik koos seda minu vanaemale juba pühaks piibliks saanud haiguse luuletust:
„Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Aga oot, me oleme Egiptuses, siin käivad ju asjad teistmoodi, proovime uuesti:
„Vaamlile valu, hobusele haigus, mustale Mohammedile muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Loodame, et see aitab. Peab aitama. Sest muretsemiseks pole ju põhjust, kõik saab korda. Peab saama:)
Aga meie toal on 9 nurka:)Selline näeb siis välja minu ja Kati magala:D
PS. See sassim pool on Kati oma;)
1 kommentaari:
Lassu!
Su blogi kipub üsna fekaalseks kiskuma, kui nii edasi läheb, siis pean ma hakkama aega valima (loe mitte söögi ajal), millal su tegemistega end kursis hoida;)Aga saa terveks ja ühel ilusal päeval jääb see jama su sisse ikka pidama ka, noh pikemaks kui praegu;)
Dr.Margus
Postita kommentaar