Elu kõige paham olla.

Eile olin ma sõna otsese mõttes kui jalust niidetud. Lamasin terve päeva voodis ja piinlesin, sest midagi muud teha ei kannatanud!
Algas see kõik hommikul, kui olin ära söönud poest ostetud 2 topsi jogurtit ja natukene müslirõngaid. Otseloomulikult tegin ma seda omaenda toas omaenda söögiriistadega. Hommikuti ma üldjuhul sööklas einestamas ei käi, esiteks juba sellepärast, et ma ei leia sealt endale sobivat söögipoolist ja teiseks püüan ma seal nende mõistes restoranis käia võimalikult vähe, et vältida justnimelt seda, mis juhtus minuga eile..
Ühesõnaga hommikused protseduurid tehtud, oli aeg minna randa hommikust programmi tegema. Ja juba bussis teel sinna tundsin, et kõik ei ole korras. Ja ei olnudki korras. Olin selle aja seal rannas kuidagi ära, koju tagasi jõudes vajusin sujuvalt oma juba mõnusalt lohku vajunud voodimadratsile ja sinna ma ka jäin. Jaa siiiiis hakkas mu sees, sügaval kõhus töö käima. Keeras ja keeras täpselt niikaua kuni keeraski end välja kogu see pask. Kui enne olen piirdunud kõigest tagumise leegiga, siis seekord tuli neid leeke ikka no igalt poolt. Ja kõige naljakam on see, et ma ju ei käinud eile korrrdagi sööklas söömas, kas ma tegelt ka võisin saada toidumürgituse sellest tühipaljast jogurtist, mis hommikul alla kugistasin??? Kas on võimalik siis tõesti, et see jogurt oli halvaks läinud ja mingeid pahasid baktereid täis, mida mu niigi hell magu vastu ei võtnud? Oehh, küsimusi on palju ja täpselt niimoodi nad õhku rippuma jäävad kahh, sest keegi neile siiani vastust leidnud ei ole, vähemalt meie seast küll mitte. Me võime kõik oletada igast asju, aga täpsemalt ei tea keegi midagi. Ja nii ma siis nüüd istun siin ja mõtlen, et mis must saab..Ma tegelt ka ei tea enam, mida süüa, sest kui ma enne olin enam kui kindel, et vähemalt ainuke asi, mida ma veel süüa saan, on jogurt, siis enam ei ole ma mittemilleski siin kindel.
Täna hommikul kui mu kõht oli juba omadega vastu selgroogu, siis tekkis korra tunne, et tahaks hullllult süüa, aga kartus, et midagi sellist võib veelkord juhtuda, võttis mult ära igasuguse söögiisu. Ja niimoodi ma siin nälga jään!!

Ja kussssjuures, ega õhtuti ei olegi siin enam midagi nii soe, kui arvata võite. Kell on hetkel täpselt niipalju kui 17.08, istun siis mina hetkel Sturbucksi kohvikus oma topi ja lühikeste pükse ja varbavahekatega ja ära sa märgi, täitsa jahe on..

Kuu on taevas.. ja 2 tähte ka:)