That`s just the way it is. Things will never be the same!

Tegelt on veitsliigapaljukahju. Samas ma teadsin seda kuidagi ette juba, maidea, sisetunne nagu ütles, et nii läheb. Ja läkski. Mixma muidu nii kaua selle tagasiminekuga venitasin, mingi asi nagu blokkis..ja täna ma sain siis teada mis selleks oli - mind ei olegi enam vaja. Kahjukahjukahju on. Eks jah, arvata oli, sest natuke aega eemal olek teeb oma töö, uued inimesed, uued vaateväljad, aga eks ikka mingi lootusesäde oli. Aga nüüd on see kustunud, täielikult.
Jah olen küll kurb, väga isegi, aga ma ei lase oma pead norgu, milleks? Elu läheb edasi. Ja äge aeg oli ikkagist ju see 7 kuud, täiega äge - sain juurde hästi palju uusi kogemusi ja uusi tutvusi. Ei, ma ei kahetse midagi..või et hakkaks nüüd halama, et see oli mahavisatud aeg, et lasin end välja koolitada ja nüüd ei saagi edasi areneda ja plaaplaaa, ei, absoluutselt mitte, ma mõtlen parem nii, et kõik, mis juhtub, on millekski hea - ju siis minu aeg sai seal otsa ja pidigi nii minema. Tulevad uued ja paremad ajad, olen selles enam kui kindel:):) Ja nii on, Liisu teab, tunneb seda. Lihtsalt kõige rohkem on kahju nendest inimestest, kellega iga päev ninapidi koos olin ja lähedaseks sain, jaaaa tean ju küll neid lubadusi, et no me ei kao ju kuskile, oleme olemas ja hoiame kontakti ja plaaaaaaaaa,mhm, ikka on nii, et ajapikku ununeb ja minnakse ikka oma teed..Aga loodame, et nii ei ole ja me ei unusta, eks?!:)