Elu tegelikest ja näilistest väärtustest!

Elu pakub inimestele palju tundmatuid müstifikatsioone ning nähtusi, mida inimmõistus kahjuks või ka õnneks veel terviklikult mõista ei suuda. Üheks selliseks on väärtus käsikäes väärtushinnanguga. Elu on väärtus, ilma milleta ei saaks tänapäeva maailm eksisteerida, toimida. Kas tähtsaimad on hingelised, vaimsed tõekspidamised või materiaalsed ning teostust vajavad eelistused?

On selge, et 21. sajandi üheks mõjukaimaks väärtuseks on raha ja sellest tulenev võim. Just raha on vahend, mille abil inimesed loodavad parandada oma materiaal-sotsiaalset positsiooni ühiskonnas ning selle abil heita kõrval kõik negatiivne, mis nende ümber igapäevaselt toimub. Raha on väärtus, millega saab osta tänapäeva maailmas näiliselt väärtuslikke tõekspidamisi:välimust, autot, maja, võimu.

Just need neli, väliselt väga tähtsat kriteeriumi, pimestavad inimesi. Uhked majad, kallid autod ning kena, võimuahne inimene nende omanikuna on muutunud nüüdisajastu “popiidoliks”. Nende tegemisi jälgib ajakirjandus ning kajastab meedia. Igapäevaelus on paljud meist tänaval kadedusega imetlenud hinnalisi sõiduautosid ja kauni välimusega kodanikke, kuid sisemisele ilule on mõelnud vast vähesed.

On tore, kui inimesed oskavad elada õnnelikult ning materiaalne kindlustatus seda neile pakub, siiski peab säilima aga väärtus– mõistus, mis teadlikult hoiab inimesi ohjes. Nende ohjade rakkes oleks inimlikkus ja mahasurutud egoism, mida raha tihtipeale pahena sünnitab.

Kui teaduse areng on endaga kaasa toonud lisaks teistele teadusvaldkondadele ka arstiteaduse arengu, siis aina enam on inimesi, kes pole oma välimusega rahul ja julgevad seda muuta läbi iluoperatsioonide. Kas siin on väärtuseks tegelik hea enesetunne, sobimaks ühtsesse kultuuriruumi või näiline uhkustamine millegi tehisliku ja ebapraktilisega? Inimene, kes mõistab oma sisemist ilu, ei pea kunagi pingutama välise ilu nimel ja see on elu üks tegelikke väärtusi.

Raha kui mingi materiaalsete väärtuste siduja, moodustab tervikuna võimu, mis mõjub inimestele nagu oopium. Kord võimu manustades on sellest raske loobuda. Nii nagu igal meelemürgil on omad vastunäidustused ja -reaktsioonids on seda ka võimul. Suur võimuiha kahjustab ajapikku inimeste südametunnistusi, perekondlikke väärtusi, tolerantsust kaaskodanike vastu ning muudab nad võimu nimel elavateks robotiteks. Sageli ei tähenda raha omamine võimu kõigi oma lähedaste, teiste indiviidide üle. Raamatus “Isa Goriot”, oli Goriotil vana mehena raha, kuid puudus võim oma perekonna – tütarde üle. Ta nägi lahendusena “osta” hoolt ja armastust tütardelt raha eest. Kui isa oli aga majanduslikult laostunud, mõistis ta, et kogu see aeg on elanud valede tõekspidamiste kujutelmas – raha ei taga armastust.

Elu tegelikud väärtused on näiliste vastandid – inimsilmale tihtipeale nähtmatud kullafondid. Need väärtused on surutud tahaplaanile ja küllap sellepärast ongi neid esmapilgul väga raske üles leida ning arvesse võtta. Armastus perekonna, sõprade ja lähedaste vastu on kõigile väga igapäevane, iseenesest mõistetav, kuid tõelise väärtusena ei oska me neid koheselt seostada. Seos tekib tavaliselt kas mingi hea või halva emotsiooni tagajärjel, mitte aga pidevalt seda endale teadvustades. Samamoodi on ka hariduse ning tolerantse iseloomuga. Jah´, me teame, et haridus on vajalik edasisiseks eluks, kuid mis eesmärgil? Raha?

Haridus ja haritus on väärtused, mille eesmärkideks on olnud sajandeid inimese enesearendamine ning loovuse suurendamine. Haritus - väärtus, mis on abiks ja tarkuseks iga elujuhtumi lahendamisel. See on vaimneväärtus, mida ei saa keegi meilt ära võtta, erinevalt rahast ning võimust. Haridus avardab inimeste silmaringi ning loob väga hea aluse mõistmaks elu tegelikke eesmärke koos üldise intelligentsuse kasvuga.

Üheks kõige suuremaks ja minu jaoks olulisimaks reaalseks väärtuseks elus on armastus – armastus austada, mõista, toetada. Kui kõik muu elus on kadunud ja viimnegi lootuskiir kustunud, siis on armastus see motivaator, mis sunnib valgust otsima ning aitab inimesed taas jalule. Olles hooliv ja toetav oma lähedaste ja üldse kaasinimeste vastu, avastame peagi, et ka meid on märgatud. Meie tegemisi pannakse tähele, arvestatakse ning hinnatakse inimestena. Kui puudub armastus, ei eksisteeri väärtusi ning elu täisväärtusliku tervikuna. Nagu ütleb tuntud Hiina vanasõna: “Parem üldse mitte olla, kui olla mitte keegi.”

Igal mündil on kaks poolt. Elades väga materiaalses ning küllaltki agnostilises maailmas, on raske mõista ühe või teise väärtuse suurust. Inimeste väärtushinnangud on erinevad ning tähtis on leida mõlema väärtussuhte juures stabiilne tasakaal. Inimsuhted, haridus ja armastus peavad siiski domineerima võimu ja raha üle, sest viimastest pimestunud inimesed ei ela oma elu täisväärtuslikult.