...

Ütlemata sõnad...

Jagamata tänulikkus...

Enda teada jäetud hoolimine...

See kõik võib juhtuda. Pole garantiid, et me saame inimestele öelda, mida me tegelikult neist arvame. Palju asju võib alata hetkega ning lõppeda samuti vaid hetkega. Ka mina olen ikka põhiolemuselt veendunud, et väga tõsised asjad juhtuvad kusagil kaugel kellegi võõraga. Küll on aega. Aga kui pole aega? Kuidas ravida kripeldust, et nii palju jäi ütlemata? Kuidas edasi elada? Rääkige inimestega. Jagage ka häid tundeid. Kinnitage, et te hoolite. Ärge laske pisiasjadel jääda viimaseks, mida te ütlete. Ma ei taha sellega öelda, et te paranoliliselt mõtleksite, et aga - mis - siis - kui - äkki - enam - ei... Nautige elu, aga hinnake inimesi. Ärge hoidke ilusaid mõtteid vaid endale. Teadmine, et te hoolite, võib teha päeva ilusaks ka ilma paranoilise mõtteta, et ehk on see viimane jutuajamine. Armastage, hinnake, olge tänulikud, nautige, austage ja rõõmustage iga päev!

Proovige vähemalt!

Hetked on kiired kaduma...