Impressionistlik maailm.

Kuidas täna küll mõtled nii ja homme naa. See, mis oli oluline, kaotab tähtsuse, mõistad, et see, mis sinuni toodi, oli vaid näilisus. Kuidas mulle ei meeldi "näilisus". Antud mõiste tekitab alati suurt segadust. Mitte ainult sellele näilisele inimesele, vaid ka kõigile teistele, kes seda mingiks hetkeks uskuma jäävad. Milleks valetada neile? Veel tähtsam - Milleks valetada iseendale?
Paneb imestama, kuidas sinu enda silme all inimesed korraga muutuvad. Muutud ka sina ise, neid teisi tundma õppides. Õpid nägema kahestumist. Midagi on alati nende meeldiva välise kesta all. Nende naeratuste taga. Heal juhul võib seal olla siiras mõtlemine. Siis on tõesti hästi läinud.
Juba ära elatud päevadel on see positiivne külg, et nii või naa õpid sa oma vigadest. Kui mõtledki, et see kohtumine või see suhe (või misiganes inimeste vaheline suhtlus) oli viga, siis mõtle uuesti. See kõik annab tohutu kogemustepagasi edaspidiseks. Saad seda vaid tulevikus aja kokku hoidmiseks enda jaoks ära kasutada. Neid teadmisi suhtlemisest.
Kui ka täna oled meeltesegaduses, siis ees ootab kindlasti päevi, mis üritavad sulle tõestada oma sündmustega - Mida sa ometi teed? See ei ole see, mida vajad. On väga suur erinevus sellel, mida tahad teha ja sellel, mida sulle tegelikult vaja on. Oma vajadustest on raskem aru saada. Kuni aga nendest aru ei saa, ei saa aru ka hingerahust. On väga pikk tee iseenda tundmaõppimiseks, sest me ainult tahame midagi, teadmata, kas me seda ka vajame.
Niisiis, ei tasu ennast petta. Kõik saab selgeks - Kui mitte täna, siis aasta pärast. Aga saab.