Mulle on nuga selga löödud inimeste poolt, kellelt ma seda kunagi oodanud ei oleks. Inemeste poolt, keda olen vajanud kõige rohkem. Mulle on haiget teinud inimesed, keda ma armastan. Nad on reetnud minu usalduse. Ma olen ennast tundnud üksildasena. Rohkem kui ma iial arvanud oleks, et see üldse võimalik on. Kuid tänu sellele olen ma teada saanud, kes ma olen. Valu on mind kasvatanud. Teinud minust... Parema, ausama ja tugevama inimese. Ma olen iseendaga rahu leidnud ja tean, et tegelikult olen ma ise see üks ja ainus, kellele saab kindlalt loota.

Mine, kui Su süda kutsub!

Pole olemas probleemide vabu inimesi või probleemide vabu suhteid. On olemas nõrk iseloom, nigel suhtumine ja valelt valitud suund. “Ma kardan haiget saada,” ütles üks minu hea sõber oma naisele, kui teemaks oli kas proovida nende rappa läinud suhet veel ellu kutsuda. Südames soovisid seda ju mõlemad, nad teadsid ja teavad siiani, et vaatamata eluraskustele on nad leidnud hingesugulase, kellegi, kelle kõrval nad soovivad igal hommikul tõusta, kellegi, kes mõistab sõnadeta. “Ma kardan haiget saada” - kas see pole mitte tuttav lause paljudele meist? Kas pole mitte nii, et hirmust haiget saada, teeme haiget neile, kes meile tegelikult olulised on? Mida on meil inimestena kaotada, kui anname ühele südamesoovile võimaluse? Kas haiget saamise eest on keegi meist kunagi kaitstud? Kas on suhet või inimest, kelle puhul saame 100% kindlad olla, et kõik õnnestub, et just see inimene on see õige? Pole vahet, kas kahtled mõne uue suhte loomises või vana taaselustamises, ära lähene sellele hirmuga. Ära mõtle, et mis saab homme, aasta või 20ne pärast. Tähtis on see hetk siin, täna ja praegu. Vahel on need viis õnnelikult koosveedetud aastat märksa kaalukamad, kui 20 või 30 turvalist aastat kellegagi, kellega meil tegelikult pole iial midagi sügavamat kogeda õnnestunud. Mine, kui Su süda kutsub! Ära keela enesele elu. Kes pole haiget saanud, pole ka kunagi tõeliselt armastanud, aga armastada, see on õnnistus ja see on alati riski väärt.

Kes tuleb, on ja läheb, kes tuleb, on ja jääb!

Igal inimesel meie elus on oma aeg ja roll. Mõni tuleb vaid viivuks ja muudab kogu Sinu maailma, teine tegutseb aastaid. Ajafaktor pole oluline. Mõni inimene ongi saadetud kandma keerulisemat rolli, saadetud Sind õpetama ja suunama, mõne roll ongi olla hetkeks Sinu õlg või tänase päeva naeratuse looja.

Kas elu eest on mõtet põgeneda?

Mõnikord tuleb meil ehk kõikidel tunne, et lööks sellele kõigele käega ning jalutaks lihtsalt minema. On selleks siis probleemid töö juures, karile jooksnud paarisuhe või puberteedist segast peksvad lapsed - kõikide jaoks on kuskil taluvuse piir. Sellistes olukordades võib meile tunduda, et oleme suutmatud end ise aitama. Meile küll ei meeldi see, mis toimub, aga midagi ette võtta ei ole ka justkui võimalik - asjad on lihtsalt meie kontrolli alt väljas. Need asjad, mis on meist väljaspool, on meie kontrolli alt väljas. Sina ise aga oled ju täiesti enda kontrolli all. Ja kes seda kõike traagikat kogeski? Ikka sina ise. Järelikult pead sa olema suuteline end antud olukorras siiski aitama - mitte küll viisil, nagu me tavapäraselt tahaksime end aidata (teeme kõik korda), vaid viisil, mis päris korraga kõik asjad korda teeb. Kui põgeneda ei saa, siis tõmba lihtsalt tagasi Põgeneda ei ole tegelikult mitte millegi eest. Mõned on proovinud põgeneda oma elu eest ära välismaale, ja avastanud kaks nädalat hiljem, kuidas kogu probleemistik vudinal järele tuleb. Kõik see toimub meie peas, mistõttu me ei saa selle eest põgeneda. Kuid ehk ei olegi vaja selle eest põgeneda? Ehk piisab sellest, kui me lihtsalt tõmbame tagasi. Vaata enda ees olevaid tähti, millest see artikkel koosneb. Hetkel on sinu tähelepanu suunatud väljapoole - tähtedele, sõnadele ja lausetele. Kuid kui su tähelepanu on millelegi suunatud, peab olema paik, kust see tähelepanu alguse saab. Paik, kust tähelepanu lähtub. Vaata uuesti tähti enda ees ja koge, kuidas tähelepanu sinu seest teatud tüüpi vektori moodustab - see algab sinu seest ja lõpeb objektiga (antud juhul tähtedega), millele su tähelepanu hetkel koondatud on. Nüüd tee selline trikk, et tõmba tähelepanu objektilt (tähtedelt) ära sinna, kust tähelepanu alguse saab (piltlikult öeldes enda pea keskele). See võib tunduda alguses keeruline, kuid proovi siis uuesti. Et see tunnetus kätte saada, võid vahetada ka objekti. Vaata näiteks enda ees lille, ja siis pööra oma teadlikkus pähe sellesse kohta, kust lille vaatamine lähtub. Väline rahu ja sisemine rahu Kui see väike eksperiment sul õnnestus, koged sa hetkeks rahu. Sa koged rahu just nii kaua, kuni sa suudad oma teadlikkuse (sisemise tähelepanu) sellel sisemisel tähelepanu allikal hoida (kuidagi teisiti on seda lihtsalt raske sõnadesse panna). See on koht, kus on kogu aeg rahu - ajast ja sündmustest sõltumata. Kui me tavaliselt räägime rahust, siis mõtleme rahu all seisundit, kui elus on kõik hästi. Selline olukord annab põhjust end hästi ja rahulikuna tunda. Kuid seesama sõna «põhjus» on siin viguriga. Kui tihti on meil ikkagi elus olukordi, kui saame end rahulikult tunda? Ikka ja jälle toob elu meile sündmused, millega on vaja tegelda ja mis meid rahuseisundist välja viivad. Selle kinnitamiseks ei ole vaja kaugele minna. Proovi näiteks üks päev mitte millegi peale ärrituda (mitte väliselt, vaid ka sisemiselt). Sa võid märgata, et see polegi nii lihtne, sest juba väiksemgi ebakõla oma elukaaslase, lapse või kolleegiga võib sind sellest rahuseisundist välja viia. See on nii seetõttu, et me kasutame tavaliselt tingimuslikku «välist» rahu. Seda kasutades oleme rahulikud siis, kui meid parajasti midagi närvi ei aja. Selliseid hetki aga ei ole palju. Sisemine rahu, paik, kuhu sa hetk tagasi oma teadlikkusega jõudsid, on sündmustest sõltumatu. Ükskõik, kas keegi ütles sulle midagi halvasti, sa nägid midagi jubedat, või sa lihtsalt mõtled millegi halva peale, mis võib juhtuda - need kõik on eespool kirjeldatud vektori välised otsad. Sisemine ots «kinnitub» aga alati sisemisse rahusse, kuhu sul on võimalik oma tähelepanu ära tõmmata, olgu see siis inimeselt, kes sulle halvasti ütles, jubedalt sündmuselt, mis sind endast välja viis, või mõtetest, mis sulle kuidagi asu ei anna. Need kõik on sinu jaoks objektid, millega sinu teadlikkus tegeleb. Pöörates aga oma teadlikkuse sissepoole, sisemisse rahusse, koged sa püsivat rahuseisundit. Las nad karjuvad... Ikkagi on hea olla, sest sisemine rahu on konstantne. Enam ei ole põgeneda vaja Kui sa selle triki selgeks saad, ei ole vaja/ei ole võimalik kuhugi põgeneda, sest mõlemad - nii sisemise rahu allikas, kui ka kõik objektid, mis sind endast välja viivad, on alati sinu teadlikkuse ulatuses. Just seetõttu ei aita ka välismaale põgenemine. Me võime küll lennata 10 000 km kaugusele, lootes rahu leida, kuid meie tähelepanu leiab ikkagi kõik probleemid üles ja tekitab meis sisemise tormi. Kui me soovime sellest tormist pääseda, peame oma tähelepanu viima sisemise rahu allika juurde. Kuid selle tegemiseks ei ole vaja lennata maha 10 000 kilomeetrit. Tähendused - muutused peas muudavad sündmusi väljas Kui sa hakkad eespool kirjeldatud viisil oma tähelepanuga «mängima», võib sul alguses tekkida tunne, et see on vastutustundetu. «Kuidas ma ikka ei mõtle nendele asjadele, kui nendega on vaja tegelda?», võib sul küsimus peas tekkida. Vastus on siinjuures lihtne: «Tegele nende asjadega siis, kui nendega tegelemiseks on aeg õige. Kui sa aga ei saa hetkel midagi ära teha, siis sumbu sisemisse rahusse». Kuigi harjutamine teeb meistriks, on esialgu seda siiski oluliselt raskem teha kui lugedes välja paistab. Seetõttu sooviksin anda veel ühe meetodi, kuidas põgenemist väärivate ebamugavate olukordadega hakkama saada. See toimub tähenduste andmise kaudu. Võtame näiteks töö. Minu jaoks suureks üllatuseks vihkavad paljud inimesed oma tööd. Kas see pole mitte sadistlik elamise viis? Me veedame tööl enamuse ärkveloleku ajast, mistõttu juhul, kui me oma tööd vihkame, oleme enamuse ärkveloleku ajast vihkamist täis. Kes sellises olukorras kõige rohkem kannatab? Eks ikka vihkaja ise. Me ei saa paljude olukordadega hakkama, sest nendega tegelemine on lihtsalt nii ebamugav. Olgu selleks siis igapäevane töö, pesu triikimine või kellegi kolmanda jaoks muude vajalike, kuid sinu jaoks nõmedate, tegevuste tegemine, peab olema viis, kuidas end selle kõige juures normaalselt tunda. Põgeneda ei ole ju kuhugi. Siin tulebki appi mõtestamine - toiming, mille käigus me anname tegevusele oma peas uue tähenduse. Võta näiteks oma töö. Oled sa kunagi küsinud, miks sa seda tööd teed? Kui sinu vastus on, et palga pärast, vaatad sa olukorda liiga kitsalt. Kui palk sind ei motiveeri, aga hetkel ka ühtegi teist pakkumist käepärast ei ole, tasub proovida muid lähenemisi, mis sinu jaoks muidu vastumeelse töö talutavamaks muudavad. Saad seda tehes, küsides endalt: «Kes minu tööst kasu saab?». Sellisel viisil viid sa oma tähelepanu ära sellelt, mida sina oma tööst saad, sellele, mida keegi teine saab. Kui muidu oled sa tööd teinud sellepärast, et palka saada, ja saad osta endale meelepärast, siis nüüd hakkad tähelepanu suunama sellele, kuidas teised inimesed sellest kasu saavad. Miks seda teha? Oled kuulnud mõistest «andmise rõõm»? Psühholoogid ütlevad, et andmise rõõm on meie sisse kodeeritud, ja ei ole olemas sellist inimest, kes teisele head tehes ka iseennast hästi ei tunneks. Ja just sellele toetub ka tööl tähenduste andmise metoodika. Palk on vajalik, kuid kui see on näiteks järgmiseks aastaks fikseeritud, siis ei ole mõtet selle üle pead vaevata, vaid leida uusi viise, kuidas ennast töö juurest hästi tunda. Tööle uue tähenduse - kuidas minu töö teisi inimesi aitab - andmine on kindel viis selle ellu viimiseks. Kus rahu asub? Oma tähelepanu tagasitõmbamine sisemise rahu juurde, ja tegevustele uute tähenduste andmine, on kaks väga efektiivset meetodit oma elu rahumeelsemaks muutmisel. Iga inimese elu kätkeb eneses tõuse ning langusi. See on täiesti normaalne. Kui oled tõusulainel, siis nautle - mine välja, ja tegutse kõige selle nimel, mis sind õnnelikuks teeb. Kui aga algab langusfaas, siis põgeneda kuhugi ei ole võimalik - kõik mured on ju meie peas. Just sellest lähtuvalt saame langusfaasist läbi minna kohtudes oma sisemise rahu ning uute tähendustega. Tegutse, aga sisemises rahus. Ja tegutse, kuid uute, sinu jaoks olulisemate tähenduste valguses. Siis ei ole põgeneda vaja.

Sinuga sügises

Meeles suvised teed, meeles iga käidud lõik - ise valisime neid, sinu omaks ma sain. Nüüd sügisetuul, ta vintsutab meid, kuid meil pole lõpp ju veel. End hoian neis koos, seistes veel nendes värvides. Iga langev leht õrnust toob, ta hellust loob meie sees...

Kallis hoia mind, kallis kaitse mind, kallis armasta mind, kuni veel saad. Kallis hoia mind, kallis suudle mind, kallis armasta mind sügisel ka...

Aeg meid edasi viib, hing valmis karjuma. Sinu kallistustest märg, vaid sellest unistan. Olgu kevad, suvi, talv, olgu sügisetuul, su armastus ju veelgi päiksena on kuum. End hoian neis koos, seistes veel nendes värvides, iga langev leht õrnust toob, ta hellust loob meie sees...

Mõnikord tahaks lihtsalt olla...

Kõik, mis juhtub, on millekski hea!!!

Kallid sõbrad/tuttavad/kolleegid!
Minuga juhtus täna üks tore asi, mida sooviksin teiega jagada! :)
Mõtlesin, et lähen veel peale trenni (loe: 20.30) tagasi kontorisse ja teen natuke tööd (ma ei ole tegelikult töönarkomaan, mulle lihtsalt meeldib tööd teha). Teadsin, et saan seal olla kuni 23.00ni, so ajani, mil teadupärast peaks peale minema automaatne valvesignalisatsioon. Okei fain. Tegin tööd. Muusika mängis. Hea rahulik oli olla... seda aga kuni hetkeni, kui kõrvulukustav häirehelin mu enda võimusesse võttis.. SIGNALISATSIOON HAKKAS TÖÖLE!!! Kell oli 22.17.. Mis sai kell 23:00 käivituma pidanud signast? Fain. Läks siis läks, mõtlesin! Olin endiselt rahulik. Kui tahtsin haarata telefoni, et nõu küsimiseks helistada ja mulle sealt ainult must ekraan vastu vahtis, sain aru, et mu telefon on sussid püsti visanud (loe: aku oli tühjaks saanud). No enam ma nii rahulik ei olnud :D Okei, mis nüüd? mõtlesin. ÕNNEKS on tänapäeval olemas veel lauatelefonid ja KÕIK vajalikud telefoninumbrid Internetis, seega sain abi siis sedasi! (Siinkohal ma detailidesse laskuma ei hakka, säästan teid lugemisvaevats! :)
Häire maas ja kõrvadel pidu! Juhhuuu..
Ühesõnaga lõpp hea - kõik hea!

Okei, lõpetan tänase tegusa päeva ametlikult ära, so panen i`le täpi peale ja keeran end oma väiksesse pessa ära ning lähen Unedemaale, sest homme tuleb sama teguderohke päev! :) Ja loodetavasti lõppeb see natukene rõõmsamalt! :P
Aaa.. ja kõige tähtsam - loo moraal: Ära ole kurb, kui mõnikord ei lähe kõik nii nagu peaks või nii nagu loodad, sest kõigil juhtub... ja vigadest ju õpitakse! :) Mina näiteks kannan nüüd edaspidi alati telefoni laadijat endaga kaasas!!
Tsideerides Railit - kõik, mis juhtub, on millekski hea.. Hakka või uskuma! :D
Aitähh tähelepanu eest!