Liisu

Sinuga sügises

2011-09-06T06:05:00.000-07:00

Meeles suvised teed, meeles iga käidud lõik - ise valisime neid, sinu omaks ma sain. Nüüd sügisetuul, ta vintsutab meid, kuid meil pole lõpp ju veel. End hoian neis koos, seistes veel nendes värvides. Iga langev leht õrnust toob, ta hellust loob meie sees...

Kallis hoia mind, kallis kaitse mind, kallis armasta mind, kuni veel saad. Kallis hoia mind, kallis suudle mind, kallis armasta mind sügisel ka...

Aeg meid edasi viib, hing valmis karjuma. Sinu kallistustest märg, vaid sellest unistan. Olgu kevad, suvi, talv, olgu sügisetuul, su armastus ju veelgi päiksena on kuum. End hoian neis koos, seistes veel nendes värvides, iga langev leht õrnust toob, ta hellust loob meie sees...

Mõnikord tahaks lihtsalt olla...

2011-08-22T06:38:00.000-07:00

Kõik, mis juhtub, on millekski hea!!!

2010-11-04T14:47:00.000-07:00

Kallid sõbrad/tuttavad/kolleegid!
Minuga juhtus täna üks tore asi, mida sooviksin teiega jagada! :)
Mõtlesin, et lähen veel peale trenni (loe: 20.30) tagasi kontorisse ja teen natuke tööd (ma ei ole tegelikult töönarkomaan, mulle lihtsalt meeldib tööd teha). Teadsin, et saan seal olla kuni 23.00ni, so ajani, mil teadupärast peaks peale minema automaatne valvesignalisatsioon. Okei fain. Tegin tööd. Muusika mängis. Hea rahulik oli olla... seda aga kuni hetkeni, kui kõrvulukustav häirehelin mu enda võimusesse võttis.. SIGNALISATSIOON HAKKAS TÖÖLE!!! Kell oli 22.17.. Mis sai kell 23:00 käivituma pidanud signast? Fain. Läks siis läks, mõtlesin! Olin endiselt rahulik. Kui tahtsin haarata telefoni, et nõu küsimiseks helistada ja mulle sealt ainult must ekraan vastu vahtis, sain aru, et mu telefon on sussid püsti visanud (loe: aku oli tühjaks saanud). No enam ma nii rahulik ei olnud :D Okei, mis nüüd? mõtlesin. ÕNNEKS on tänapäeval olemas veel lauatelefonid ja KÕIK vajalikud telefoninumbrid Internetis, seega sain abi siis sedasi! (Siinkohal ma detailidesse laskuma ei hakka, säästan teid lugemisvaevats! :)
Häire maas ja kõrvadel pidu! Juhhuuu..
Ühesõnaga lõpp hea - kõik hea!

Okei, lõpetan tänase tegusa päeva ametlikult ära, so panen i`le täpi peale ja keeran end oma väiksesse pessa ära ning lähen Unedemaale, sest homme tuleb sama teguderohke päev! :) Ja loodetavasti lõppeb see natukene rõõmsamalt! :P
Aaa.. ja kõige tähtsam - loo moraal: Ära ole kurb, kui mõnikord ei lähe kõik nii nagu peaks või nii nagu loodad, sest kõigil juhtub... ja vigadest ju õpitakse! :) Mina näiteks kannan nüüd edaspidi alati telefoni laadijat endaga kaasas!!
Tsideerides Railit - kõik, mis juhtub, on millekski hea.. Hakka või uskuma! :D
Aitähh tähelepanu eest!

Kui sa oled kaugel...

2010-02-21T10:35:00.000-08:00

Tänapäeval, kui piiri taga on rohi rohelisem ja taevas sinisem, kauge maa nõlvadel libiseb suusk paremini ja ookeaniäärne päike päevitab pruunimaks, on kogu aeg keegi kuskil ära – tööl, õppimas, puhkamas, lastega, perega, pruudiga, peigmehega, sõpradega. Alati jääb keegi koju igatsema. Iga kord kui nädalakski kodust lahkun, jõuab parim sõbranna juba kolm päeva ette öelda, et tal piisab vaid mõttest, et mind mõnda aega ei ole ja ta läheb igatsusest pooleks. Ja see on kõigest nädal või paar sõbrannade vahel. Mõned meist... mõned elavad terveid pikki aastaid nii, olles rohkem eemal kui koos ja seda mitte sõbrast või sõbrannast, vaid elukaaslasest või abikaasast.

Enda ümber ringi vaadates avastan, et nö kaugsuhteid on üllatavalt palju erinevaid variante. Mõni on tingitud lihtsalt erinevates linnades elamisest, mida olude sunnil ei saa hetkel ühe postiindeksi alla kokku pakkida, teisel juhul käib üks pool kuskil piiritaga tööl ja sellel omakorda on miljon alajaotust – olla kuude kaupa ära ja paar kuud kodus, olla paar nädalat ära ja paar kodus, paar päeva... Ja mõned algavad, nagu iga tavaline suhe või kooselu, millesse kuhjuvate tööreiside hulk teeb kodusolijast automaatselt sama hästi kui meremehe kaasa.

Palju räägitakse, et tuleb võtta aega iseendale. See "üksi-aeg" on sellisteks toiminguteks ideaalne. Paraku kulub aega miljon "üksiolemist", et lõpuks taibata kui kavalalt on seda aega võimalik ära kasutada. Olen viimase paari kuuga lugenud läbi rohkem raamatuid kui terve varasema täiskasvanuelu jooksul kokku. Rääkimata sellest, et ei ole paremat aega kui praegu, kui päike pilvede vahelt elumärke saadab ja tuul on kevadelootust täis, saada kokku sõbrannadega, keda ei ole pikka aega näinud;panna omale laupäevaks juuksuriaeg, hetkekski mõtlemata, et äkki on kellelgi sinu jaoks juba muud nädalavahetuseplaanid tehtud. Saab käia korralikult trennis ja näiteks kodus koristamist tuima näoga edasi lükata. Hea on vahepeal lubada endale laiskust, mil pesemata nõude kuhjad teevad kodus söömise võimatuks – puhtad nõud on lihtsalt otsas.

Teisalt, õhtul teleka ees midagi naljakat vaadates võib iseenda naerupahvakas surnuks ehmatada, sest tavaliselt on sellele taustaks kellegi teise naer. Ja magamistuba tuleb mitme kraadi võrra soojemaks kütta, et teki alla pugedes ei oleks esimene mõte – üksi on nii külm.

Üldiselt vaadatakse sellistele suhetele kui ebatraditsioonilistele. Ikka ja jälle nenditakse, et ise küll nii ei suudaks ja varjamatult pööritatakse hämmingu märgiks silmi, kuuldes, et keegi teine suudab juba näiteks seitse aastat. Ilmselt kui endal on inimene kogu aeg kõrval, on raske ette kujutada, mis tunne võib olla saada vahepeal paar kuud omaette olemist ja ei tule pähegi, et samal ajal kui oma suhe ennast vahepeal pooma kipub ja mees suudab olla tüütum kui väike laps, kes on jõudnud miks?-faasi, siis sellised mured on kaugsuhtes olija jaoks just kui kontvõõrad. Päevad on täis omaette toimetamist ja õhtud kibemagusat igatsust, mida traditsioonilises suhtes olija vaevu mäletab esimeste kohtingute ja armumiste ajast. Ja üle pika aja kokku saades on rõõmu rohkem kui avastades, et vastu kevadet on paar strateegilist kilo maha sulanud.

Pikamaasuhe, nagu pikamaajookski, nõuab kõva portsu tahtmist ja korras närvikava. Oskust ennast välja lülitada kui üksi tänaval kõndides tundub, et ümberringi on ainult paarid. Et siis, hiljem, olla ise see paar, kelle kohta sosistatakse sapiseid kommentaare nagu nt "Get a room!"

Kipub ununema, et millises suhtes me ka poleks, oleme selles oma kaaslase pärast, mitte suhte enda pärast. Eks igal olukorral ja elukorraldusel on nii hunnik plusse kui ka hunnik miinuseid. Nagu banaani-jäätise magustoidul – ühtpidi on üks ports koos šokolaadi ja vahukoorega peaaegu terve päeva kalorinorm, teistpidi on magusaisu pärast ühe söömist kuudeks kadunud.

Nende sõnadega teen endale värske tassi kohvi ja poen voodinurka.

Elu tegelikest ja näilistest väärtustest!

2009-12-21T14:15:00.000-08:00

Elu pakub inimestele palju tundmatuid müstifikatsioone ning nähtusi, mida inimmõistus kahjuks või ka õnneks veel terviklikult mõista ei suuda. Üheks selliseks on väärtus käsikäes väärtushinnanguga. Elu on väärtus, ilma milleta ei saaks tänapäeva maailm eksisteerida, toimida. Kas tähtsaimad on hingelised, vaimsed tõekspidamised või materiaalsed ning teostust vajavad eelistused?

On selge, et 21. sajandi üheks mõjukaimaks väärtuseks on raha ja sellest tulenev võim. Just raha on vahend, mille abil inimesed loodavad parandada oma materiaal-sotsiaalset positsiooni ühiskonnas ning selle abil heita kõrval kõik negatiivne, mis nende ümber igapäevaselt toimub. Raha on väärtus, millega saab osta tänapäeva maailmas näiliselt väärtuslikke tõekspidamisi:välimust, autot, maja, võimu.

Just need neli, väliselt väga tähtsat kriteeriumi, pimestavad inimesi. Uhked majad, kallid autod ning kena, võimuahne inimene nende omanikuna on muutunud nüüdisajastu “popiidoliks”. Nende tegemisi jälgib ajakirjandus ning kajastab meedia. Igapäevaelus on paljud meist tänaval kadedusega imetlenud hinnalisi sõiduautosid ja kauni välimusega kodanikke, kuid sisemisele ilule on mõelnud vast vähesed.

On tore, kui inimesed oskavad elada õnnelikult ning materiaalne kindlustatus seda neile pakub, siiski peab säilima aga väärtus– mõistus, mis teadlikult hoiab inimesi ohjes. Nende ohjade rakkes oleks inimlikkus ja mahasurutud egoism, mida raha tihtipeale pahena sünnitab.

Kui teaduse areng on endaga kaasa toonud lisaks teistele teadusvaldkondadele ka arstiteaduse arengu, siis aina enam on inimesi, kes pole oma välimusega rahul ja julgevad seda muuta läbi iluoperatsioonide. Kas siin on väärtuseks tegelik hea enesetunne, sobimaks ühtsesse kultuuriruumi või näiline uhkustamine millegi tehisliku ja ebapraktilisega? Inimene, kes mõistab oma sisemist ilu, ei pea kunagi pingutama välise ilu nimel ja see on elu üks tegelikke väärtusi.

Raha kui mingi materiaalsete väärtuste siduja, moodustab tervikuna võimu, mis mõjub inimestele nagu oopium. Kord võimu manustades on sellest raske loobuda. Nii nagu igal meelemürgil on omad vastunäidustused ja -reaktsioonids on seda ka võimul. Suur võimuiha kahjustab ajapikku inimeste südametunnistusi, perekondlikke väärtusi, tolerantsust kaaskodanike vastu ning muudab nad võimu nimel elavateks robotiteks. Sageli ei tähenda raha omamine võimu kõigi oma lähedaste, teiste indiviidide üle. Raamatus “Isa Goriot”, oli Goriotil vana mehena raha, kuid puudus võim oma perekonna – tütarde üle. Ta nägi lahendusena “osta” hoolt ja armastust tütardelt raha eest. Kui isa oli aga majanduslikult laostunud, mõistis ta, et kogu see aeg on elanud valede tõekspidamiste kujutelmas – raha ei taga armastust.

Elu tegelikud väärtused on näiliste vastandid – inimsilmale tihtipeale nähtmatud kullafondid. Need väärtused on surutud tahaplaanile ja küllap sellepärast ongi neid esmapilgul väga raske üles leida ning arvesse võtta. Armastus perekonna, sõprade ja lähedaste vastu on kõigile väga igapäevane, iseenesest mõistetav, kuid tõelise väärtusena ei oska me neid koheselt seostada. Seos tekib tavaliselt kas mingi hea või halva emotsiooni tagajärjel, mitte aga pidevalt seda endale teadvustades. Samamoodi on ka hariduse ning tolerantse iseloomuga. Jah´, me teame, et haridus on vajalik edasisiseks eluks, kuid mis eesmärgil? Raha?

Haridus ja haritus on väärtused, mille eesmärkideks on olnud sajandeid inimese enesearendamine ning loovuse suurendamine. Haritus - väärtus, mis on abiks ja tarkuseks iga elujuhtumi lahendamisel. See on vaimneväärtus, mida ei saa keegi meilt ära võtta, erinevalt rahast ning võimust. Haridus avardab inimeste silmaringi ning loob väga hea aluse mõistmaks elu tegelikke eesmärke koos üldise intelligentsuse kasvuga.

Üheks kõige suuremaks ja minu jaoks olulisimaks reaalseks väärtuseks elus on armastus – armastus austada, mõista, toetada. Kui kõik muu elus on kadunud ja viimnegi lootuskiir kustunud, siis on armastus see motivaator, mis sunnib valgust otsima ning aitab inimesed taas jalule. Olles hooliv ja toetav oma lähedaste ja üldse kaasinimeste vastu, avastame peagi, et ka meid on märgatud. Meie tegemisi pannakse tähele, arvestatakse ning hinnatakse inimestena. Kui puudub armastus, ei eksisteeri väärtusi ning elu täisväärtusliku tervikuna. Nagu ütleb tuntud Hiina vanasõna: “Parem üldse mitte olla, kui olla mitte keegi.”

Igal mündil on kaks poolt. Elades väga materiaalses ning küllaltki agnostilises maailmas, on raske mõista ühe või teise väärtuse suurust. Inimeste väärtushinnangud on erinevad ning tähtis on leida mõlema väärtussuhte juures stabiilne tasakaal. Inimsuhted, haridus ja armastus peavad siiski domineerima võimu ja raha üle, sest viimastest pimestunud inimesed ei ela oma elu täisväärtuslikult.

Jõulud on huvitav aeg.

2009-12-21T10:08:00.000-08:00

Jõulud on kohe kohe ukse ees ning kaubanduskeskused on täis sahmivaid lapsevanemaid, kes oma maimukestele kingitusi otsivad. Aga kas jõulud on tõesti ainult kingitused, kingitused ja kingitused?
Ei ole ju tegelikult.. Mulle täiega meeldivad jõulud! Tänapäeva ühiskond on küll jõulud teinud kommertslikuks ja seetõttu on ehk paljud jälle väsinud sellest “ninnust-nännust”, kuid siiski minu jaoks on see ikkagi rahulik ja huvitav aeg, mil inimesed on ebaharilikult sõbralikud, saame kinke ja lapsed ootavad pikisilmi jõuluvana tulekut. Nii tore! :)

On olnud eriline aasta..

2009-12-21T10:01:00.000-08:00

Aasta, mis sammub ajalukku.. aasta,mis möödub ja millest jääb vaid mälestus...
Iga aasta on eriline..tegelikult ju on?
Ka mööduv aasta..
Minu aasta oli täis keerulisi aegu, ent ka ilusaid hetki..
Ja seda viimast just tänu inimestele, kes osalesid selles aastas, tänu inimestele, kellega sel aastal tutvusin või kellega minu tutvus süvenes.
Tänu inimestele, kes andsid mulle palju, kes said mulle oluliseks.
Igalühel Teist on minu jaoks oma osa ja väärtus, oma tähendus ja mõiste.
Mõtle lõputult palju häid mõtteid ja usu endasse.
Soovin, et Teie kõigi elus oleks palju päikesesära, mõistmist ja ilu :)

Parimad sõbrad!

2009-12-17T13:40:00.000-08:00

Ma ei tea, mida homne toob või mis ma õhtuks söön. Ma ei saa teile öelda, kas olen leidnud omale saatusekaaslase või mis ma homme kannan. Siiani ei tea ma, mis tulevik mulle toob või kas ma viitsin täna midagi teha. Aga ma tean, et mu kõlaritest kostub muusika, mu kapp on riideid täis ja mis peamine - mul on parimad sõbrad, keda üks tüdruk võib tahta. Ja kullakesed, see ongi kõik, mida ma vajan!
Aitähh, et olete!

Back in business.

2009-09-08T13:43:00.000-07:00

Mõtlesin, et teen siin kahh siis selle nn ametliku osa ära ja teatan rõõmuhõisetega, et olen tagasi. Kodus kodumaal, jeppjepp. Et siis nendele, kes veel ei tea (kuigi minu mitteametlike andmete kohaselt peaks enamus ikka kursis olema minu residentluse lõppemisega välismaal) siis täpselt kuu aega tagasi puudutasid minu armsad tätsud (siinkohal tervitused Kailile) Eestimaa pinnast ja kohemitteüksteps ei kipu nad enam kuskile mujale minema. Ei tagasi ega edasi. Vähemalt praegu küll mitte, enne kui kool lõpetatud ja load käes. Siis vaatame edasi jälle ;)

Ah et küsite kas on hea tagasi olla? Ausalt? On küll :) Nii palju kui keegi teab või ei tea - kuna asjad ei läinud nii, nagu nüüd viimane kord ära minnes esialgu plaanitud oli ja nagu me lootsime neid minevat, siis ka sellest tulenevalt oli mul pidevalt meeeletu kodu- ja lähedaste- ja sõprade igatsus peal. Niuniu eks, aga tglt ka oli :D Aga nüüd on õnneks kõik taas käejala ulatuses :P
Ning hoolimata sellest, et ilmselgelt olen ma ju hetkel üks nende 73175 töötu seas, ei lase ma end sellest absoluutselt heidutada, mitte karvavõrdki, sest mulle meeldib nii nagu praegu on. Nagu siiani on olnud igatahes. Sest tööd omades ei oleks ma saanud teha asju, mis teinud olen ja käia kohtades, kus käinud olen. Aga, AGA justnüüd, kui hakkasin mõtteid m6lgutama tööle minemise asjus (mitte et ma seda varem teinud ei oleks, aga sel korral nagu FOR REAL), sain mina täna ühe vaffa telefonikõne, kus kutsuti töövestlusele. Jipppikajeee. Ma olen alati öelnud, et iga asi omal ajal ja k6ik läheb täpselt nii nagu minema peab, kui ise vaid natukene tahta ja kaasa aidata!!
Häppihäppihäppi olen :)

Frangokastello.

2009-07-30T05:52:00.001-07:00

Eile sai mööda l6unarannikut jälle tripitud, seekord sai käidud sellistes kohtades nagu Frangokastello ja Hora Sfakion. Lootsime nagu midagi enamat, seepärast ei ole sel korral ka minu tektsis mingeid ülimaid tundeelamusi ega ektaasi. Frangokastellos viskasime pilgu peale kindlusele, ega ausalt öeldes ei saanudki nagu aru, kas tegemist oli/on üles ehitatud kindlusega v6i oli ta siis t6esti nii hiilgavalt oma esialgse kuju säilitanud. Igatahes täiesti mitte midagi ütlev. Järgnev paik, kus pikemalt peatusime, oli Hora Sfakion, seda ka ainult päikesev6tuks. Aga kell 15.30 koju j6udes olid need 5h läinud kui lennates, ei saanudki nagu aru. K6ige jubedam oli jälle läbi kanjoni s6it, esiteks kardan ma ju k6rgust ja teiseks oli ju Kadil otseloomulikult vaja rääkida oma teooriast kuidas auto teatud nurga all tuule alla v6tab ja kuristikku v6ib lennata. Tänks Kadi, mul ei olnudki sellest mägedes kurvitamisest veel süda liialt paha ;)

Aga varsti ootab meid ees juba uus saar ja uued ahvatlused :P

Baila bailaaaa, Jai Hoo :D

NB! Kui üleeile 6htul veel omaarust viiiimase tarakaniga toas maid jagasime, siis täna öösel manala teele saadetud hing pani meid t6siselt m6tlema: “Huvitav palju neid meiega koos siin veel elab?” Aga 6nneks nüüd oleme me tarakanide suhtes juba nii karastatud, et neile sussiga hoope pähe lajatada on juba titeasi, aga just see protsess sinna j6udmiseni niiväga titeasi ei ole, sest esiteks on nad kuradima kiired plehku pistma ja teiseks oskavad nad end ka kuradima hästi ka igasugustesse prigudesse ja pragudesse ära peita.

Ilu on vaataja silmades.

2009-07-27T08:15:00.000-07:00

Ma kulgen, ja see ongi asja juures k6ige huvitavam. Jälgin ja panen tähele. Ma näen, mida ma tahan näha. Mulle meeldib meeldida. Seiklused on üks osa minust, mhm indeed. Isepäine kohati, aga vahel peeglisse vaadates ma meeldin endale. Ja vahel olen võib-olla ehk liialt hingeline, kuid siiski kahe jalaga maas. Päike laeb mu patareisid. Nojah ja vahest unustan end ka unistama, sest elu on ju tegelikult armas. Ja sõbrad on tähtsad! Südames on ilu. See ilu meeldib mulle k6ige rohkem maailmas. Tegelikult on ju kõik ilus ja täpselt nii piisavalt hea, et tahta rohkemat, kuid samas ka mitte nii vähe, et seda igatsema peaks...!!!

Tarakanide paraad.

2009-07-24T13:32:00.001-07:00

… üks filmidest, mis me vaatasime, oli 6udukas, ja sel ajal olid meil otseloomulikult ju tuled kustus.. muidu ei saa seda 6iget horrori fiilingut :D Film vaadatud, näitas kell juba magamaminekuaega, aga selleks, et end ilusasti voodisse sättida ja igasugused magama-minekuks-vajalikud-protseduurid läbi viia, vajasime me valgust. Seda, mis aga sellest tulenevalt pärast toimuma hakkas, m6tlen praegu tagantjärgi, et vb oleks olnud parem neid asju pimeduses korda saata..!?

Ühes6naga nii kui tuled p6lema saime, läks madin lahti.. K6igepealt nägi Kadi üht tarakani kapi otsas teki peal, oli teine end ikka eriti mugavalt end sinna sisse seadnud, pikutas nagu oleks oma kodus olnud, on nahhaal. Siis jäi pilk peatuma teisel, kes külmkapi peal bossilt oma jalga puhkas, teda ahvatlesid seal ilmselt Kadi 3 šokolaaditahvlit, mis Lidlist hea hinnaga ostetud sai. Kolmas aga ilmselt aimas juba midagi halba ja pani oma kapjade välkudes ning tundlate lehvides vannitoa poole ajama, kui mina talle l6puks järgi j6udsin, oli tema juba end uksepiida ühest august sisse upitamas, niiet mina nägin vaid ta ahtrit veel. Kadi oli selle ajaga j6udnud näost täiesti valgeks minna, aga no olgem ausad, oli see ka ika šokk omaette, oleks nad siis mingi tavalise mutuka m66tu, no krt kui sulle ikka ühe pöidla pikkune ja kahe pöidla paksune elukas vastu vaatab, lööb p6hja alt ära küll. Kui tavaliselt on olnud Kadi see aktiivsem pool, kes neid lendava taldrikuga taga ajab, sest mina lihtsalt istun ammuli sui voodil jalad taeva poole ning kategooriliselt keeldun end liigutamast, siis seekord oli julgusepoiss hoopis minu sees, kes mind tegutsema pani. Nähes Kadi kaamet nägu, mul lihtsalt ei olnud muud varianti :D Aga ega minulgi v6ttis see k6ik ju aega.. K6igepealt oli vaja leida parajalt tugev ja suur asi, millega neile niimoodi lagipähe saaks lajatada, et ta tundlad jalgadeks muutuks ja vastupidi. Vahepeal oli see külmkapitarakan teinud väikse hüppe kapi otsa oma s6bra juurde. See intsident tegi aga Kadi näo pool tooni veel valgemaks. Siis sai mul villand, haarasin oma valge tossu, vähemalt tol hetkel tundus see k6ikidest olemasolevatest asjadest k6ige m6istlikum.. Kiskusin laua alt välja tooli, sest nii pikk ma ka ei ole, et kapi otsa ulatuksin, isegi kui käe pikalt välja sirutasin, ei andnud m66tu välja, ja no ma pidin ikka kindel olema, et ka pihta saan.. Panin siis ühe jala toolile, teise hoidsin esialgu kindlalt maa peal, ega see asi ei käinud nii kiirelt, et hops toolile ja lajatus sellele sitapeale.. no ma pidin ju hoogu v6tma :D niimoodi sellises asendis ma seal siis olin, otsides seda “6iget” momenti :P 15 minutit ootasin :D no maaaaaa ei saand, v6ttis ikka jala tudisema küll, ma olin talle ju niii lähedal, ja no ta vahtis mulle täpselt otsa ka, minu esialgne plaan talle tagant poolt läheneda läks vett vedama :S L6puks v6tsin siis julguse kokku ja lajatasin, aga MÖÖÖÖÖÖDAAAAAA :D Mineeepekkinohh, nii palju aega ja vaeva, tulemus aga täiesti null. No siis pani ta ju otseloomulikult kuskile sügavamale teki sisse ajama, kaval ka nohh :D Kuidas ma sain mööda lüüa mai saa aru :D:D Piinlik. Olime Kadiga ühel n6ul, et tarakanide tapjaid meist ei saa, v6tsime appi teise 6lek6rre ja t6ttasime baari abi järele. No sealt saime me seda vurtsu, millesse k6ik nii t6siusklikult usuvad. V6tsime viisakusest vastu, aga sama kiirelt kui me selle saime, kadus ka see kuskile kaugele voodi alla, sest kui me t6esti seal seda vurtsutama oleks kukkunud, siis oleks me ise enne sussid püsti visanud ning hommikuks oleks tarakanilaipade asemel 2 inimlaipa olnud. See variant meile millegipärast ei meelt mööda ei olnud. Tuli kasutusele ka viimane 6lek6rs, s6braabi - meile t6ttas appi ka veel öövalvur, kes juba kuskilt oli ühe k6rvaga kuulnud meie “kaklusest” tarakanidega. Kui ta oma käe sinna teki sisse toppis, siis mul jooksid külmavärinad üle kere, tundus, et mees oli teistega t6eliselt sina peal.. no kle ta rääkis ju ka nendega, nagu, RÄÄÄKIS!?? Kuidas sa üldse saad selliste elukatega rääkida? Fuhh. Aga ega tema nö v6luv6tetest ka suurt kasu ei olnud, ühe sai kapi otsast alla ning hirmsa jala hoobiga ta igatahes uksest välja lendas, aga teine suutis end ikkagi kuskile niimoodi ära peita, et me l6puks ei leidnudki teda, sai küll k6ik tekid läbi raputatud, aga ei miskit. Soovisime “abistajale” head teed ja 3kesi me sinna jäime. No asi seegi, parem kui 5kesi! Tuli ju uni küll, proovi sa jääda magama teadmisega, et mingi vastik parasiit pesitseb su toas teadmata-kohas ja ta v6ib iga kell sul sita lahti ehmatada. Meie igatahes väga vaimustuses sellest m6ttest ei olnud. Nii ma siis vaatasin iga 10 min tagant kella, ise iga kord naiivselt lootes, et ehk on juba hommik käes :D Igatahes 5.48 vaatasin kella ja ma polnud veel s6ba silmale saanud. Edasise kohta aga mul andmed puuduvad, ise järeldan, et ehk siis jäin L6PUKS ikkagi magama. Thänks gad!

V6in ka veel niipalju öelda, et seesamune tarakanielukas on endiselt teadmata kadunud, aga meie toast ta ilmselt kuskile kaugemale pole j6udnud, sest aegajalt ta ikka kolistab kuskil.. ja ta teeb seda ikka päris valjult, pärisausalt. Kui ikka keegi mu läheduses magab, siis ma suudan ka vaiksemalt sammuda kui see mutuk meil lärmi teeb :D

AGA meie elus puhuvad hetkel uued tuuled, kui miskit kindlamat selgub, eks ma siis riputan ka siia miskit ;)

Seniks aga selget m6istust ja kainet meelt :P

PS! Eile pidas Top Tours oma 5.ndat sünnipäeva Eestis klubis Hollywood, homme tuleb aga sünnipäev meile siia Kreetale ja siis on meie aeg teda pidada. Can`t wait. NOOOOOT :D

Tants ja tagaajamine.

2009-07-23T08:00:00.001-07:00

Kas teie juhtute juhuslikult teadma, mis mürk aitab venelaste ja tarakanide vastu??? Mina veel kuni eilse 6htuni jumala t6siusklikult ja naiivselt kaldusin arvama, no vähemalt lootsin, et midagi ju ometigi peab olema, aga nüüd v6in julgelt väita, et ei aita siin ei ussi- ega püssirohi!!!

Selgitus:

Kui eile , r66msalt CD käes, oma iga6htust lastediskot tegema ruttasime, punnis üks suure 6llejoomise tagajärjel ümmarguseks kui maakera paisunud k6hu ja vanadusest halliks läinud turris juuksekarvadega vana vene päss meile tugevalt vastu, et tema ei taha mittemingist lastediskost kuulda ja teda ei huvita absoluutselt, mis keegi selle peale ütleb v6i teeb. Muusikamängijas olevat tema plaat sees ja seda ta siis seal nii hoolega nautles, kas ta ise ka tegelikult sellest midagi m6istis ja iseendale aru andis, mis tegi, selles ma sügavalt kahtlen, sest kui tal oli juba raskusi jalgel püsimisega, siis ilmselgelt oli ta aju juba alkoholist täiesti läbi vettinud ning oma m6istuse hoopistükis koju jätnud. Mis aga asja juures k6ige iroonilisem on, tema enda tütar oli just sellest samast diskost, mis vana meil ära keelas, vaat et k6ige rohkem vaimustuses. Üks 6htu jooksis ta tuhatnelja kohale, keel vestil küsides ega ta jumala eest hiljaks ei jäänud. Oi tütar oli eile 6htul isa peale pahane: Paaaaaaapaaaa..” Isegi see ei heidutanud teda. Tropp mis tropp nohh. Ja ta saigi oma tahtmise, sest ta on ju KLIENT, kliendi rahulolu on ju hotellile esmatähtis, omanik naeratas mehega ilusasti kaasa, mhmh jajahh, k6ik on korras ja sinnapaika see jäigi. Täpselt sama tarkade v6i lollidena kui me sinna baarileti juurde enne läinud olime, läksime ka oma tuppa tagasi, CD oli endiselt käes, aga selle asemel, et sabaots taeva poole teda r66must liputada, ripnes ta meil lihtsalt jalge vahel, emotsioonid, mis sellega kaasnesid, jätaksin ma ka pigem kuskile sinna.. kas nüüd just jalge vahele, aga sinna alla poole küll. Okei, meie emotsioonid emotsioonideks, aga need vaesed lapsekesed, kes spets tantsulka pärast kohale olid tulnud.. no kuidas sa vaatad sellele 6hinal silmadega lapsele otsa ja ütled, et täna jääb diskens ära. Ja no p6hjenda siis ka veel et miks eksole. Noja siis eile oligi, 1 pisitibu, mis ta v6is olla, vast mingi 3aastane, jooksis r66mujalul meie juurde: “ Sevodnja budem tants6vat?” Mille peale meie siis Kadiga kui ühest suust vastasime: “ Sevodnja ne budem, paprobajem zaftra”. Noja proovi siis head nägu teha, kui ta sulle oma kurbade silmadega otsa vaatab. K6ige ägedam oli veel ka see, et päris paljudele lastele oli eilne siin nende viimaseks puhkuse 6htuks.. Ja k6ik see komejant mingi suvalise lakkutäis vene jorsi pärast. No teretore exole.

See aga oli väike intsident selle k6rval, mis veel pärast meie toas toimuma hakkas:

Kuna lastedisko ärajäämisest tingituna oli kell veel magamaminekuks vähev6itu, sai seekord ühe filmi asemel ära vaadatud 2…

Jätkub :D

“I Love Sales”.

2009-07-17T08:26:00.001-07:00

Nagu öeldakse, et igas negatiivses asjas tuleb leida ka midagi positiivset, sest pole halba ilma heata, siis miks mitte ära kasutada praegu seda ootamisest ja teadmatusest tingitud mittetöötegemist - otsustasimegi kolmapäeva hommikul pärast einestamist Iraklioni poole p6rutada. Nädala algul alanud meeletud allahindluses t6mbasid meid sinna lausa magnetina. Sai t6epoolest odavaid asju. Tagasiteel sai läbi p6igatud ka

ühest kohalikust rannast. Ühes6naga taaskord üks kordaläinud päev. Tagasi hotelli j6udes oli see kordaläinud päev juba 6htas, hüppasime veel korra läbi Kristeli juurest, saime juurde uusi filme, käis ka kibe piltide ja muusika vahetus. Et öö lühem tunduks, vaatasime veel enese petuks ka enne suikumist paar dvd`d ära. Selleks, et hommikul hirmuga üles ärgata, ei pea siin küll selleks 6udusunenägusid nägema, siinne öö üle elamine ongi 6udusunenägu omaette. Kahjuks.

Uus “kodu”.

2009-07-17T08:23:00.001-07:00

Aega v6ttis, aga asja sai – olemegi nüüdseks siis juba 3.ndat päeva uues hotellis. Siit v6iks ju järeldada, et oleme 6nnega koos, sest see on ju see, millest me oma viimased 3 nädalat unistanud oleme, aga asi on 6nnest kaugel. Nüüd annaks me ei tea mida selle eest, et kasv6i Ariassegi tagasi saada, sest see siin on P6rgu suure tähega. Ainuke asi, mis paremuse poole läks on teadmine, et enam ei ole me metsas ja teistest eraldatud. Ega see hotell nüüd ka ma ei tea kus tsentris ei ole, aga natukenegi linnale lähemal ja natukenegi tsivilisatsiooni. Aga kogu ülejäänud.. hotell ise, toad, söök, mändžment.. See viimane ongi antud hetkel meie k6ige suurem peavalu. Okei, kannatame ära need 5x3cm suurused toas ringi jooksvad tarakanid ja ilma sahtliteta kapid ja voodi kas siis ühel v6i teisel pool magamise, kuna keskele poole kaldudes saad vedru kintsu.. Kindlasti on neid asju veel, aga mul hakkas vahepeal pea valutama mille tulemusena pole enam just k6ige teravam pliiats pinalis ja olgem ausad ega see teema ei kannata pikalt kirjutada ka. Ühes6naga sattusime perekonna, kes antud hotelli juhivad, terrori alla. Pärast pooletunnist nendega jutlemist (loe: nende poolsete tingimuste ette lugemist) andsid nad selgelt m6ista, et hakkame tegema seda, nagu nemad ütlevad, kuigi nemad on viimased inimesed, kes meile midagi üldse öelda v6ivad – k6ik on juba Eesti firma poolt paika pandud. 6nneks on kogu see välismaal veedetud aeg meile nii paksu naha peale kasvatanud, et oskame enda eest seista ja mingitel suvalistel lontidel endale ikka nii kergelt pähe istuda ei lase. Teatasime, et enne, kui meile inimlikke elamis- ja töötingimusi ei v6imaldata, meie keeldume tööle hakkamast. Aga otseloomulikult oli juba see, et me midagi vastu julgesime öelda omanikule vastukarva ja kus siis hakkas marutama kui punast riiet näinud pull. Nüüdseks oleme siis nii kaugel, et ootame siinmail meie eest vastutava isikuga personaalset kohtumist, et asjad selgeks rääkida – kaua meid siis väntsutatakse? On seda taluvust ja sallivust ja head nägu juba küll tehtud, aga kuskil on ikka piirid ka!!!

PS! Seda hotelli ei soovitaks oma vaenlasele ka. AUS6NA!

Ega ma ei oskagi muud öelda kui et ootame jälle :D

Seiklus l6unarannikul.

2009-07-17T07:51:00.000-07:00

Teisipäeval ei olnud Kristelil ühtegi ekskursoiooni, seega kasutasime juhust ja p6rutasime saare l6una ossa päeva nautlema. Kristel oli seal enne käinud ja teadis väita, et seal pidavat megailus palmirand olema. Ei ole just palju kohti, kuhu Kristel tahaks tagasi minna, aga ju siis see oli seda väärt. Tagant järgi noogutan kaasa ja ütle, et asi oli seda sajaga väärt.

S6it sinna v6ttis natuke rohkem kui tunnike. Kilomeetreid sinna oli tglt k6vasti alla saja, aga enamus meie ajast v6tsid vahepeatused. Ja siinkohal ei pea ma silmas pissikaid, vaid tunne-oma-kodumaad stoppe. Unustasime fakti, et oleme siin olnud juba pea 2 kuud ja jääme siia teiseks sama kauaks veel – uudistasime ringi fotokas kaelas kui t6elised turistid. Saime ära käia kohtades, kuhu me oma elu jooksul vb enam kunagi satu. Üks k6ige meeldejäävam seik kogu tripi jooksul oli kanjonis s6it, see megailus vaade ja mägedega v6rreldes täpitunne ning meeletu tuul – oi kuidas me ukerdasime seal pilte tehes, kui kuskilt kinni ei oleks saanud haarata, oleks minema lennand nagu tuulispask. Ja nagu pildilt ilmselgelt näha v6ib olid tol päeval seelikud meile rohkem tüliks kui naiselikkuse sümboliks. Seelikusaba j6udis päeva jooksul rohkem üle pea käia kui ma silmi pilgutada. Ja no teine omaette elamus oli muidugi siis palm beach – seda silmipimestavat vaadet ja tunnet, mis pärast pikaks pikaks ajaks sisse jäi on lihtsalt raske s6nadesse kirja panna. Tänu laenutatud vesirattale sai ära käidud ka metsikus “džunglis, kus ilmselt sai jäädvustatud ka meie päeva k6ige eredamad pixlid.

Kui ma kunagi veel Kreetale tagasi peaks tulema, siis see koht ei jää kohe kindlasti külastamata. Seal palmide vahel metsikus looduses veedaks isegi oma mesiädalad, aga no sinna on mul veel pikk pikk ma minna :) Kahjuks v6i 6nneks.. no ma nüüd ei teagi kohe :P

Tutvu Kreetaga.

2009-07-17T07:24:00.001-07:00

Esmaspäeval saime endid juba päris varakult jalule, sest kell 7.30 oli pick up ja meie järjekordne tripp võis alata.

Sellel ekskursioonil pakkus Kreeta meile ikka palju enamat kui ainult merd ja päikest, mida siiamaani tundnud ja tunda saanud oleme. Saime suurepärase võimaluse külastada paiku, mis asuvad eemal turismikeskustest ja on tänapäeva tsivilisatsiooni poolt puutumata. Saime näha kohalikku küla, mis on peidus sügaval mägedes, tutvuda seal elavate inimeste, nende kommete ja
eluviisiga. Nautida mägede ja maastiku ilu ning tunnetada täiel määral Kreeta elanike siirast külalislahkust. Kogu ekskursiooni vältel pakkus meile silmailu Kreeta saare suurepärane loodus ja teele jäi ka mitmeid imeilusaid koskesid.
Lõunasöögi ajal avanes kohalikus kõrtsis võimalus maitsta maailmakuulsa Kreeka köögi hõrgutisi. Mina võtsin küll tavapärase omleti, mis aga nii minu kui paljude teiste üllatuseks serveeriti koos kartuliga. No missassja!? Need on ju 2 täiesti erinevat asja.. See tuleb täpselt sama välja kui ma tellin coka cola ja see tuuakse mulle spritega segatult. No ei lähe ju kohe üldse! Aga tuli välja, et siin on see täiesti tavaline.

Igatahes andis see ekskursioon nii meile Kadiga kui ka teistele “kaaskannatajatele” suurepärase võimaluse vaadata ja tundma õppida Kreeta tõelist kohalikku kultuuri ja elu.
õhtu kulmineerus Kreeta ainukeses järves ujumisega ja otseloomulikult kaasnes sellega ka väikene päikesevõtt :P

Liiv, lained, palmid ja melu..

2009-07-12T08:04:00.000-07:00

..see ongi elu! On siis w?
Meil Kadiga praegu igatahes küll jah :)
On pühapäev. Vaba päev. Internet. Bla bla bla..K6ik üks ja see sama ikka :D

Hommiku poole käisime vaba päeva puhul rannas end päikesev6tuga premeerimas, no lausa lust ja lillepidu ma ütlen :D Juba eile 6htul möllama hakanud tuul oli tänaseks veel hoogu juurde saanud ja seega v6ite juba arvata millise lainetuse see endaga kaasa t6i - meie Kadiga igatahes ainult p6lvist saadik vette saimegi, edasi lihtsalt minna ei kannatanud, laine peksis vastu selga ja uhtus kaldale tagasi. Cast away, ohh tahaks näha seda filmi jälle, polegi ammu vaadanud :)Nagu meil neist filmidest veel küllalt ei oleks, lisaks oma 32le oleme läbi vaadanud ka giid Kristeli 10 ja hetkel oleme ametis ka netist juurde t6mbamisega :D

Tööga seoses oleme endiselt samas augus, teame ainult nii palju, et hotell, kuhu meid üle taheti viia, ei taha animatsioonist midagi kuulda, seega oleme alguses tagasi ja peame vist olukorraga paratamatult leppima ning siin l6puni vastu pidama. Ahh ega enam tegelt ei tundugi siin nii paha, vahel jagub restoranis isegi meile natuke süüa ja eile saime tuppa internetikaabli, küll ühe aga jagame s6bralikult ju :)

Nädalavahetusel oli Tallinnas 6llekas. Minna oleks tahtnud küll, aga ega süda väga verd ei tilgu, eks ta paras joomaüritus ole, mida meelelahutuse pähe välja kuulutatakse.

Märkimist väärib veel kindlasti ka asjaolu, et täna hommikul saabus meile hotelli lausa 2 inimest. APLAUS! Ja meie k6rvu j6udsid ka jutud, et see pidavat viimane grupp olema, kes üle Aria Village hotelli lävepaku astub. Nimelt l6petab Top Tours sootuks müügi siia hotelli. V6tsid l6puks m6istuse pähe. 5 punkti neile selle eest. Okei, au ja kiitus ka. Mis aga saab meist, näitab jälle aeg, mis ühtaegu nii seisab kui lendab. Vähemalt meie jaoks.

Ciaociaociaociaociaoo ;)

Lootus!?

2009-07-05T07:21:00.001-07:00

Ähh, jälle on ju pühapäev. Meie vaba päev. Ja me oleme netis. Mitte enam Hanias, nagu meile juba tavaks oli saanud. Leidsime meie hotellist u 2 km kaugusel oleva rannabaari nimega Corali, kus on täiesti olemas ka traadita internet. Niiet oma läpakas siinkohal on kui rusikas silmaauku. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka meie poolt mitmekordselt armastatud keskmise suhkrusisalduse ja piimaga jääkohvi, mis siinmail kannab nimetust frappe ning mis meile ilma igasuguse kahtluseta ka alati unetu öö garanteerib. Nagu meil neid veel vähe oleks eksole. Päris harvad on need korrad, kui ärkad hommikul teadmisega, et oled öö jooksul 9 korra asemel “k6igest” 4x kella vaadanud ja kael ei olegi nii kange kui tavaliselt. Saavutus missugune. Mhm. Aga ikka on ju vaja korraliku kofeiinidoosiga oma keha v6belema ja käed värisema panna nohh. Samas olgem ausad, kuradime hea on ju seda ka lürbata, on viimane ju piisavalt kange ja külm, et täpselt need viiskuusseitsekaheksa netitundi ära sisustada. Ja pealegi on see hinna poolest odavaim, mida rahakott v6tta kannatab, kuigi seegi on juba kukrule paras pr6makas omaette, kui ette m6eldes k6ik eesseisvad külastused ja nendega seotud kulutused kokku arvestada. Aga siin me siis nüüd Keidiga (nii tutvustab siinmail Kadi end kohalikele juba vabatahtlikult, sest nende keel lihtsalt paraku kahjuks ei küündi Kadi pärisnime välja hääldama. Taunid.) istume. Jälle. Täpselt nagu eelmine pühapäevgi. Nimelt otsustas meie Hania s6ber meist lihtsalt lahti öelda. V6i pöörasime hoopis meie temale selja!? Igatahes ainult meie Kadiga teame asja tegelikku p6hjust ja kogu loo tagap6hja. Ja siiralt loodame, et TEMAGI. Aga naiivne oleks uskuda, et tema poolt jäi asi katki sama p6hjuse pärast, mille pärast see meie poolt tehtud sai. Sest paraku peame leppima t6siasjaga, et mehed näevad asju hoopis teise külje pealt ja t6lgendavad asju oma äranägemise järgi. Kahjuks. Seepärast jääbki temapoolne versioon asjast meile m6istatuseks. 6hku rippuma. Las jääb. Pigem oli tema see, kes kaotas. Eks ka meie jääme taga igatsema Daily News`i koos Andrea ja Mihhalise ja Billy`ga. Ja otseloomulikult ka Kahluat. Ning juba seda tunnet, et saad siit urkast välja. Njahh..

Enivei, siin ma igatahes seda k6ike aga pikemalt lahkama EI hakka, kogu eelnevgi oli pigem seletuseks meie Hanias mittekäikudele enam. Aga 6nneks mäletame seal viimast korda veedetud aega ainult heade m6tete ja tunnetega. Pealekauba pidasime me ju tol korral seal ka Kadi sünnipäeva. Khmmm :D Juba see peaks olema piisavalt hea p6hjus headeks mälestusteks :)Aga jälle ainult MEIE teame. Ainuke asi, mida kahetseda v6ib, oli l6pus Daily News`i mahaunustatud apelsine täis kott, mille Kadi raske vaevaga välja oli teeninud!

Elasime selle nädala ilma apelsinideta üle. Ja ka teise nädala. Ja tuleb ka kolmas nädal otsa. Ja ilmselt tuleb neid veelgi..

Oleme ka selle üle elanud, et konutame endiselt selles väljasurnud inimtühjas hotellis, mille karjamaadel isegi loomadel on piin olla. Nii kurb kui see ka poleks.

Nüüdseks oleme siis Kadiga asjal juba nii kaugele lasknud minna, et sellised filmide nimekirjas olevad multikad nagu Open Season ja Shrek , mis algul meie silmadele vaatamiseks täiesti välistatud olid, on ka tänaseks oma täispikkuses ja –hiilguses otsast l6puni läbi vaadatud ja lahatud. Mis veel enam, ka kogu meie olemasolev filmilist sai sisse uue hoo – nimelt alustasime me filmide teistkordset, m6ndade ka kolme- v6i neljakordset vaatamist. Et ikka kogu süžee täielikult pealuusse raiuda :D

Aga vähemalt praegu saan ma tunda end inimesena, rääkida oma lähedaste ja s6pradega ning lugeda uudiseid. Naiss :)

NB! Saladuskatte all v6in ka öelda, (tahaks hullult tglt juba kindlusega väita) et käivad tihedad läbirääkimised meie ümberasustamisele. Jälle :D

Kas t6esti j6uab 6nn nüüd l6puks ka meie 6uele? Elamenäeme.

See tapab!

2009-06-28T11:06:00.000-07:00

Same shit different day..
Meil on siin metsas lihtsalt niii eluigav, et oleme juba ära vaadanud k6ik 32 filmi, mis Kadi k6vakettal pesitseb ja retseptsioonist klientidele m6eldud 6 raamatut ka kahe peale läbi lugenud. Saab veel rohkem nohikumad olla? Vist mitte :D

aga sellegipoolest ei ole me Kadiga veel sugugi alla andnud, endiselt suudame säilitada positiivset meelt ja seda jätkub meil isegi teistelegi jagamiseks - naljaburgerid nagu me oleme ;)

noja 6nneks leidsime üles ka hotelli, kus lahutab puhkajate meelt itaallaste animatsioonigrupp, vähegi vaheldust ja silmailu meie juba üksluiseteks saanud 6htutesse :P

lootus annab r66mu olla, usu mind mu hell ja heaaaaaaaa..
neile ongi maailm valla kelle usk on suur..
saada k6iki meid sel kaunil maal, lootus hea ja kindel tasakaal..
parampampppaaaa ja valleraaa :D

NB! Tna öösel laastas Kreeka üht saart nimega San Torini maavärin, minaeidea kas ma magasin liiga sügavalt, aga minu taguotsani see igatahes ei j6udnud, lucky me exole :D

Changes.

2009-06-10T00:03:00.000-07:00

K6igepealt siirad vabandused minu blogi f2nnide ja f2nnitaride ees, et juba enam kui n2dal ei ole siia lisa tulnud, aga mul on ka vabandus kohe varnast v6tta - nimelt hakkas minu septembris 4aastaseks saav siiani truu s6ber olnud sylearvuti jonnima a 1 p2ev lihtsalt keeldus enam pilti ette v6tmast. H2mmastav ja kurb yheaegselt. Aga eks nagu inimolevustelgi tulevad vanusega igasugused h2dad ja seda just enamjaolt seespidiselt, ilmnes ka minu ustaval kaaslasel, kes on mind teeninud juba aastaid, elanud koos minuga yle nii halbu kui h2id aegu, t6en2oliselt mingi rike. Kuskil sees. Sygaval. Ilmselt emakaart. Viskas sussid pysti ja keeldus enam elamast. V6i hoopis k6vaketas. Aga need k6ik on praegu vaid oletused, t6elise vea p6hjuse selgitab v2la juba ekspertiis. No kui v2ga ekspertiis see nyyd on, aga meie siinse s6bra - nii kutsume me Kadiga Apladas Beachist yht kutti, kes esimesena hotellist meie vastu viisakussheste v2lja n2itas ja sellega ka meie usalduse p2lvis. Tema oli see, kes meile hotelli saabudes meelalt naeratas ja meie 10kg kasti lasteasadega, mis me t2iesti kogemata fuajeesse unustasime tuppa t6i - s6ber.

Tegelikult on vahepeal selle paarikymne p2evaga p2ris palju juhtunud...

P2rast s6bra korduvatele v2ljakutsumiste mittevastamistele otsustasime 1p2ev siiski oma igap2vaellu mingit vaheldust tuua, hotelli territooriumilt v2lja saada ja end ka avalikult ilmutada. P2rast mitmetunnist hea popmuusika saatel childrens cocteilide nautlemist - meie ju alkoholi ei oo - baaris nimega Kahlua kell 4 koju j6udes pidime t6dema, et oma paakide v2lgutamine avalikus sektoris ei olnudki nii paha m6te kui algul arvasime. Esiteks t2ienesid meie s6bravarud silmm2rgatavalt, v6ib julgelt v2ita et isegi 3kordselt - kui sinna l2ksime yhe s6braga, siis 2ratulles oli neid uba lausa 3, kes meie 2rgmisi v2lask2ike pikisilmiootama 2id. Nende sisse mahub ka 1 baarit66taa, kes mulle siiamaani millegip2rast rahu ei anna.. a teiseks veendusime iga seal veedetud minutiga yha enam kreeklaste avatuses ja s6bralikkuses. Kui sa siin kuskile baari l2hed, siis ei ole sa mittekeegi vaid vastupidi, sa oled k6ik. jumal hoidku veel selle eest, kui sisened 1 v6i 2 v6i 3kesi, st ole sa paljukesi tahes, aga ilma kaaslaseta, saad sa sellise t2helepanu osaliseks, millest sa kunagi isegi unistadagi ei osanud. Mehed l2hevad sellepeale lausa kaklema, kes v2lja saab teha. Me Kadiga ei saanud end veel mugavalt sissegi seatud kui juba n6 tervitusoogid tekiila shotid laual v6beledes oomist ootasid. Nii v6ib ju baarist baari seigeldes siin end t2iesti pildituks juua. V6i siis on nii, et mingi tyyp tellib endale joogi ja laseb t2pselt sama arvu shotte tellida ka lauda, kui mitu chikki seal hambaid veristab. Siis ei j22 sul muud yle kui lihtsalt pits t6sta ja yle laua oma k6lava a selge h22lega jAMAS karjuda. jamas on kohalikus keeles terviseks. See shest on tyybile t2nut2heks kyll ja enamgi veel. Alkoholilembeliste tydrukute paradiis on see kreekamaa ma ytlen. Aga samal ajal pead sa ise ka koguaeg kainet ja selget m6istust s2ilitama, sest ega mehed lollid ei ole, olgu nad siis mis rahvusest tahes, kui tulevad m2ngu mehelikud instinktid, siis ega siinkohal enamaolt enam rahvus ei loe, mees on mees ja tasuta l6unaid kui selliseid t2nap2eval yldse ei eksisteerigi. Kui sa aga piiritunnetuse koju oled unustanud v6i selle lausa meelega sinna j2tnud ja lased v2gioogil enda yle v6imust v6tta, v6ib 6htu l6ppeda sinu jaoks ettearvamatult kui mitte 6elda lausa 6udusunen2ona. Kui h2sti l2heb, kummitab sind kogu elu sinuga 66 veetnud k2kerdise suur kongus nina, kui aga nii h2sti ei l2he, elad edasi pildiga silme ees vb millestki veel suuremast ja veel kongusemast.

Kui meie Kadiga tekiila asemel red bulli tellisime, oli k6igil algul imestus suur, aga see-eest saime p2rast suure austuse osalisteks ja meid v6eti kohe kui omasid. Uskumatu, kuidas ikka mehed kohe naisele otsa vaadates oskavad 2ra 6elda, kas ta on easy-going v6i ei. ja no selle 6htu jooksul k2is sealt baarist l2bi seda sorti naisi ikka roppu kanti - kes alustas oma meelde22vat 66d mingi suvalise konksuga baaris suudeldes, kelle 6htu aga l6ppes juba vetsus oksendades. M6lemad juhused sai oma silmaga 2ra n2htud. Kahju neist lausa. But thts the way it is.

Yhes6naga see oli meie esimene t6eline v2ljask2ik siin oldud aja jooksul, aga otseloomulikult ei j22nud see meie esimeseks ja viimaseks, esimesele j2rgnes teine, teisele kolmas ja kolmandale oleks j2rgnend ka neljas ja nelandale viies jne, aga p2rast kolmandat korda see ahel katkes, meie kartus sai t6eks - nimelt j6uti siiski arusaamale, et meil ei n2hta tulevikku antud hotellis ja me peame ymber asuma...K6ige parem oli aga asja juures see, et neljap2va 6htul 6eldi meile, et reede hommikul helistatakse ja 6eldakse, mis kella ajal buss meid peale v6tab ja oma teekonda koos meiega meie uue kodu poole alustab. Nautisime veel oma viimast 6htut Hanias t2iel rinnal - alustasime hotelli k6rval olevas tavernas Mihhalise ja Andrea juures ning l6petasime Platania suurklubi Mylose hooaja avamispeoga. Hotelli tagasi j6udes u 5 paiku ootas meid aga ees tol hetkel meie jaoks ahhetama panev yllatus, nimelt oli meie poolt reteptsiooni j2etud hotellitoa v6tmega - otseloomulikult olime me ju viimase 6htu auks end yles l66nud kui puped ja maailma k6ige pyssimad kleidid selga ajanud, niiet me kogu 6htu naelad olime ja klubi kogu kylastajate pilgud meie kylge kui liimitud olid..oot kuhu ma nyyd oma jutuga 6uda tahtsingi.. aa et teadaolevalt ei ole yhelgi pyssil kleidil ju mingit yleolevat avaust, kuhu saaks toppida hotellitoa v6tme, seega olime me sunnitud j2tma selle reteptsiooni - kaasas ka v2ike paberilipikas kirjaga you will b picked up in the morning at 7.15. Nagu WTF. Esiteks oli kell juba 5 ja teiseks pidi meile helistatama hommikul, millest v6is rahumeeli oletada, et lahkume alles p2rastl6nal..a krdi kolmandaks olid meil k6ik asjad veel kappides ja sahtlites ja vanniytoas ja r6dul laiali ja kokku pakkimata. Nagu tglt, ajuvabadus ju. Aga kaua meil seal ahhetada ja ohhetada aega ei olnud, lippasime sibinal sabinal kleitide v2lkudes tuppa asju pakkima nii mis koliseb. Ainuke asi, mida meil veel pakkimise ajal j6udu teha oli oli laulda "te oleteee v2rdaaaaaaaaaaad". 6nneks, 6NNEKS ei olnud meie toa riidekapil riiuleid ja suurem osa meie riietest pesitses endiselt kohvrites, siis ei v6tnud pakkimine kyll sajandeid, aga proovi sa teha seda kell 5 hommikul..Kuid paanitsemiseks polnud ometigi mittemingisugust p6hjust - saime me ju veel lausa 1,5 h magada ka - tagant j2rgi m6eldes oli see ikka priiskamine kyll ma ytlen.

Kui 7.15x lubati meile transporti ja 7.30 me ikka endiselt hotelli fuajees istusime, ise peast jumalast uimased a soojad, olin ma valmis juba k6ige hullemaks, sest nagu teada on inimolevus veel poolunes olevas olekus k6ige 2kilisem ja ohtlikum. Isegi mu k6rval istuv Kadi oleks lataka 2ra saanud. Nende ja Kadi 6nneks m6ned minutid p2rast poolt 8 sisenes hotelli ustest oma parimates aastates olev naisterahvas kysides oma vigases inglise keeles ja pealekauba veel kohutava vene aktsendiga "Skaleta?" "You coming with us ok?", "Skaleta?" kordas ta uuesti. Ma isegi vist pobisesin midagi vastu, aga tol hetkel ei olnud mul tegelikult mitte v2hekest 6rna aimu ka, kas selle koha nimi, kuhu me k6igi eelduste kohaselt minema pidime on Skaleta v6i Huieta v6i misiganes eta, ma lihtsalt kylma n2rviga haraasin oma kohvrid ja kotit2is vitamiini ehk siis umbesligikaudu 6kilo apelsine, mis s6ber oli meile l2hedalolevast 7kilomeetrini laiuvast apelsiniparadiisist korjanud, seadsin sammud hotellist yle tee ootava bussi poole. ja no siis hakkas 6udusunen2gu - nii palju kui ma ka yritasin silma looja lasta, sest teadagi oli mul ju selataga pea magamata 66, ma seda teha EI saanud, sest nagu hiljem v2lja tuli, oli see buss mille peale ka meid Kadiga parseldati ekskursiooni buss, mis oli teel Iraklionisse ja minu lemmikkohta KNOSSOSE PALEESSE. juhhuuuu. Lucky them. No ja oteloomulikult pidi ju see giid kogu tee - nyyd siis v2hemalt oma puhtas emakeeles - pl2kutama Minosest ja tema retarded j2rglastest, mida ta kyla pealt kokku vorpis. Missiis, et see oli juba uus grupp ja nemad kuulsid seda k6ike esimest korda - ei huvitaaaaaa.

Enivei, v2malt kohale me j6udsime. Pandi meid kyll kuskil tee otsas maha, aga 6nneks oli ka kohe auto meil j2rgi.
ja siin me nyyd siis oleme, uues hotellis, uues kodus - ARIA VILLAGEs. Nagu internetis hotelli kohta researchi tehes selgus, et tuleme metsa, siis t6epoolest, hotell on t2iesti isoleeritud igasugusest tsivilisatsioonist kui mitte 6elda, et lausa 2ra l6igatud kogu ylej22nud maailmast. Oleme kuskil yleval m2gedes koos silmi kipitama paneva ja oksereflekti tekitava m2gikitsede j a lammaste sitahaisuga. Naiss. Aga see k6ik on aind v2line 6nneks. Hotell ise on muidu 5 t2rnilisena v2lja reklaamitud, p2ris on tegelt 5 t2rni. K6ik toad on kyll sviidid, v6ib 6elda, et sisemust saab v6rrelda heas seisukorras oleva eurokorteriga, kus sees on oma k66ginurk koos t2iskomplekt s66gitarvikute, veekeetja ja mikrolaineahjuga. Suures elutoas ilutseb valge nahkdiivan, silmailu pakuvad plasmateler ja dvd m2ngija. Magamistoast v6ib leida triikraua ja triikimislaua. 2mx5m r6dul on v6imalus restil pesu kuivatada, laua taga kohvi uua, lamamistoolidel paagid taeva poole p2ikest v6tta ja yhel p2eval eluisu kaotades sealt lihtsalt alla hypata. Mul seda viimast pole veel 6nneks ette tulnud, aga yhe paari stringe viskasin kyll alla, st ei visanud, nad kukkusid, kui me Kadiga r6du kaudu yhest toast teise pidime kolima. R6du kaudu tegime me seda lihtsuse m6ttes. Meie olemegi kolimiskunnid, mitte keegi maailmas pole vist kokku ka nii palju kolinud ja nii erinevates kodudes elanud kui meie seda viimase 9 kuu ooksul teinud oleme. Ega siin ei julgegi kohvreid lahti pakkida, kunagi ei v6i ette teada millal sulle ukse peale koputatakse ja 6eldakse "sorry, but u have to move to another room coz we need it for the clients who are coming tomorrow". Mulle meeldib olla stuff, t66taja ainult neil hetkedel, kui see annab mulle v6imaluse minna k66ki ise jooki v6tma v6i restoranist toitu v2lja vedada, aga ylduhul siiski mitte, just see sama kolimiskeiss v6i klientidest hiljem s66ma minek, siis oleme me stuff k6ige otsemas t6lkes - asi.

Skaleta rajoon ja Aria Village hotell on ideaalne koht puhkamiseks just rahu ja vaikust otsivale vanemale generatsioonile oma proteeside m2ngudeks. V2hemalt mina isiklikult kyll siia oma puhkep2evi veetma ei tuleks. Kui ma nagunii enamuse oma ajast kas basseini 22res, rannas v6i linna peal 66elu nautides veedaks, siis milleks mulle see sviit? Ainult magamiseks. Kui sellekski. Ahjaa, ja rand asub siit umbes kilomeetri kaugusel, sinna minna soovijatele k2ib iga tunni aja tagant buss, mis rannahuvilised kohale viib. ja kuigi siin saab nii hommiku-, l6una- kui 6htus66ki, ei ole valik kaugeltki nii suursugune ja lai kui see oli Apladases. ja puhtus annab ka soovida. ja kui m6elda sellele, et hinnaklass j22b Apladasega umbes samatasemele kui mitte isegi ei ole yle, siis kuskilt miskit ei klapi ju. Ilmselgelt p2rast minu eelneva jutu lugemist v6ib j22da mulje, et tahan tagasi Apladasesse. Ma valetaks, kui ytleks, et ei taha. T2iega tahan..

Aga igal pyhap2eval tuleb meile uus grupp eestlasi. M6nikord natuke rohkem, m6nikord v2hem. Tna tuli ainult 4. Ja mitte yhtegi last..

Aga T2na on Kadi synnip2ev. Palju 6nne Kadile :) Ja pealekauba on meil tna vaba p2ev, jeei. Seega oleme juba teist pyhap2eva j2rjest Hanias. Kyll on hea kui on s6brad, kes viitsivad maha s6ita sadu kilomeetreid, et 2 chikki saaks kord n2dalaski tsivilisatsiooni maitset tunda. Kahlua here we come :P

NB!Kasutan hetkel s6bra raali, millel ei ole t2pit2hti. Siirad vabandused ka selle ees.

TC!

2009-05-31T08:41:00.001-07:00

Täna hommikul kuskil kella 9 aegu saabus meie hotelli uus grupp eestlasi - restoranist kaugelt kiigates ja neid ükshaaval kokku lugedes saime l6pparvuks 7. Isegi sassi ei läinud vahepeal, millest tulenevalt peab t6dema juba unustuste h6lma vajunud t6siasja, et aritmeetika oli koolis t6epoolest meie m6lema 1 tugevamaid külgi :D
Ja nendest 7st andis lapsem66du välja koguni 1 inimolend. Märgiks ka veel igaks juhuks ära, et kogu eelnev tekst käib ainult Top Toursi klientide kohta. Muidu on meie hotellis veel eestlasi, aga nemad on siia lennanud lihtsalt teise agentuuri kaudu ja kuna meie nendega otseselt kokku puutuma ei pea ja ega hakka ka, siis edaspidi mingeid kokkuv6tteid tehes v6i arvestusi pidades käib jutt siiski Top Toursi klientidest ja Top Clubi lastest.

Meid on Top Tours toonud siia TC nime all, oleme me siin täpsemalt laste jaoks, mitte öelda, et lausa nende päralt. Kui täna tuli meile 1 laps ja seegi esmapilgul hinnates kuskil 13-14 aastane, seega vaevalt ta meiega legoklotsidega mängima hakkaks v6i randa liivalosse ehitama tuleks, siis paratamatult tekib küsimus:" Kas me ikka oleme 6iges kohas? On see just Apladas Beach hotell, mis ilmtingimata vajab lasteanimaatoreid?" Ma kahtlen siiralt. Ja Kadi toetab mind täies oma hiilguses. Seda enam, kui kuulsime täna meiega sama firma all töötavalt giidilt, et Rethymnos asuvasse Amnissose hotelli läks rohkem kui 100 eestlast, kellest enamus olid lastega pered..

Eile otsisime Kadiga p6hjust, miks siia nii vähe eestlasi tuleb. Top Toursi kodulehel veidi ringi surfates ning erinevate hotellide ja pakettide hindu v6rreldes saime selgust - kallis! Apladas Beach hotelli puhkama tulek läheks isegi üle keskmise Eestis palka saavale perele liiga kulukaks. Maksavad need paketid ju siin 11 000 ja üle selle. Ja seda ka ainult hommiku- ja 6htusöögiga. Siin üldse ei pakutagi restoranis l6unasööki, seda saab soovi korral ainult basseini baarist ja seda ka lisaraha eest. No muidugi see hotell väärib ka oma 4tärni ja ON t6epoolest seda raha väärt, aga siia v6ivad puhkama tulla üksnes paarid, kes kunagi k6vasti tööd rüganud ja nüüd heal pensionil on. Ja kusjuures enamik puhkajaid siin sellised ongi. Väga vääga palju vanapaare on siin - üks aitab teisel juukseid sugeda ja kolmas ajab neljanda proteese toidu seest taga. Nii on. Tegelt ka :D

Aga me oleme endiselt 6nnelikud ja täitsa pruunid ka juba:)

Baila bailaaaa!

WLAN. 1:0 meile.

2009-05-31T07:42:00.000-07:00

WLAN. 1:0 meile.

No ma lihtsalt pean ära mainima, et meie hotelli managerideks on 2 noort ja ülinägusat kohalikku kutti, kes pealekauba on veel ka vennad. "Oh milline taevane 6nnistus", "millega me küll selle k6ik ära oleme teeninud?" m6tlen ma endamisi pidevalt..
Nimedeks on nad saanud Manolis ja Manos. Ja eile 6htul me siis istusime seal nende nö offisis. Mina ja Kadi.. ning nemad!! Salapärane eksole!? Tegelikult olime me seal ka p6hjusega. Ja päris tähtsa. Nimelt tervelt 15 minutit kohmekat olemist "tagaruumis" ja pärast 30 minutit ootamist tasus ära - saime endale unlimited accessiga interneti. Ja seda lausa tuppa, jeeeeei. Nüüd saame me endid enivheer ja enitaim ning üksk6ik millises konditsioonis kogu ülejäänud maailmaga ühendada. Sounds good, right? :P

Panime oma ilud ja v6lud mängu ning seekord pidid need muidu nii tugevad ja enesekindlad näivad 2 noormeest tunnistama n6rgema sugupoole pealejäämist. 1:0 meie kasuks ;)
Ootan juba p6nevusega järgmist "kohtumist" :D Kas tuleb 2:0 v6i lisame 1:1 viigiga asjasse vürtsi?
BTW, mäng käib 5 v6iduni!!!

Elagu Apladas Beach, selle mänedžerid ning vaifai (loe: Wi-Fi)

Knossose palee.

2009-05-30T13:53:00.000-07:00

Ja ka Knossose palees anti meil v6imalus ära käia.
Tutvusime saare kuulsaima mälestusmärgi - Minose palee varemetega, millega on seotud lugematu arv müüte.

Algas see taaskord bussis6iduga. Ja seda juba päris hommikul vara, 7.55. Ei olnud ainult pooltunnikest s6itu, seekord viis meid teekond Iraklionisse, mis on alates 1972 aastast olnud Kreeta pealinnaks. No k6va 3h tuli ära küll seda istme nühkimist seal. Aga kuni sinnamaani olid veel lootused suured ja ootused üles kruvitud, sest uhke tunne oli ju ka juba sees, et pärast saad ikkagi teistele öelda, et oled päälinnas ära käinud ja ka maailmaajaloos tähtsat rolli mängivat Knossose paleed päris oma silmaga näinud. Tagant järgi m6eldes ei olnud see küll k6ike seda väärt. Vähemalt minu arust. Linn oli nagu linn ikka, ei saanud ma nüüd küll aru miks see Iraklion näiteks Haniast suurejoonelisem ja parem on. Ummikute järgi v6is küll öelda jaa, et tegemist v6ib olla pealinnaga, aga poed ja tavernad ja kogu muu ka on täpselt sama nagu igal pool. Ja sadamate kohapealt julgen küll kindlalt väita, et Hania oma on Iraklioni omast peajagu üle. Kindlalt kohe!

Me Kadiga juba teel sinna otsisime, et nohh, kus see palee nüüd juba on. Aga kohale j6udes oli imestus suur: " See siis ongi palee jah?" Olgu. M6tlesime, et see on.. Maidea tglt ise ka kuidas me seda ette kujutasime, aga vähemalt sellisena küll mitte. K6ik oli kuidagi nii korrapäratu ja nii palju asju jäi arusaamatuks. Hea, et ise siis 2005 aasta ISIC kaardiga tasuta sisse sain ja piletiraha pärast taga ei pidanud nutma :D
Ja pealegi see pea tunniajane tuur seal sees oli vähemalt minule küll ja rohkemgi veel. Sest ma pole kunagi olnud seda sorti turist, kes tuiab fotokas kaelas mööda muuseume ringi, on mega pöördes ja teeb sadamiljon pilti, mida siis pärast kogu suguv6saga koos vaadata v6i siis kunagi lastelastele näidata, et vaadake kus ma käinud olen ja mida k6ike näinud. Milleks? Ja mind t6esti ei huvita, kellega ja kui paljudega see Kreeta kunagine valitseja Minos magas ja kui paljudele ta lapsed taha tegi. Muidugi on huvitav kuulata. Korraks. Sest see läheb nagunii ühest k6rvast sisse ja teisest välja ja pärast ei mäleta enam midagi, sest neid legende on ju ka nii palju, et neid ei j6uagi meeles pidada ja pealegi paljud neist ka t6ele vastavad? Kui üldse vastavadki? No kes usub sellist asja, et sellelsamusel Kreeta valistejal Minosel öösiti kehast skorpione ja usse kehast välja voolas niiet naine üldse ei maganudki kunagi, sest oli pideva hirmu all?? Mina küll mitte :D Inimesed on lihtalt ise kunagi neid jutte ise välja m6elnud, et oleks tulevastele p6lvedele midagi jutustada. Raudselt.

PS! Ja kohe kindlasti ei saa ka mainimata jätta, et s6ites Iraklionisse, jäi meile poole tee peale selline väike kaluriküla nagu BALI. Nimelt Bali on koht, mis oli meie koduks eelmise aasta septembri l6pust kuni novembri alguseni. Nostalgia missugune. Meil Kadiga on kindel plaan ka sel korral seal kindlasti ära käia, jäi meil ju siiski m6ni s6ber sinna maha, kes kindlasti väärivad taaskohtumist ;) Ja noo Bali Paradise hotelli sildi nägemisest ei taha ma üldse rääkida, sest M6NEL läksid selle peale silmad kohe eriti särama. Ei tea küll miks!? Eee..äkki PRANTSLASEEEEEEED.. on nii Kadi w?? :D:D

Enivei, pärast seda pikka ja väsitavat reisi ei taha me Kadiga päris tükk aega enam mittemingisugusest bussiekskursioonist mittemidagi kuulda, eksju Kadi?! :D

Gramvousa saar ja Balose helesinine laguun.

2009-05-30T13:22:00.000-07:00

Gramvousa saar oli keskajal piraatidevaheliste võitluste tallermaa.

Sai ka sellel imelisel saarel käidud ja ka Balose lahe rannik ei jäänud oma kauni helesinise laguuniga nägemata.

Tripp algas hommikul bussis6iduga Haniasse, kust väike laevake, meie m6istes siis praam, meid sinna saarekesele viis. Kuigi tuul oli küll korralik ja lainetust ning sellest tingituna ka laeva k6ikumist esines, olevat giidi s6nul eelmine nädal täpselt samal ajal vihma sadanud ja merel lausa selline torm möllanud, et oksendajad olevat iga nurga peale jätkunud. Jäka. Hea, et endal seekord siis vedas, päike l66mas lagipähe ja taevas ei olnud isegi mitte ühte märkigi lähenevast vihmavalangust. Väikesi rooberteid tuli küll ette (mitte meil Kadiga 6nneks :P), kuid seda ikka juhtub ;)

Saarel oli v6imalus minna uudistama ka saladuslikku Gramvousa kindlust - 137 m kõrgusel üle merepinna paiknev Gramvousa kindlus peidab endas hulgaliselt saladusi ja aardeid. Kes sinna mingil p6hjusel minna ei saanud v6i ei tahtnud v6i ei viitsinud, jäi niisama randa lamasklema ja päikest nautlema. V6ite 3x arvata, mida meie tegime, ohvkoors ronisime me tippu, MITTE :D Mh, Kadi oli seal juba käinud ja ma ei tahtnud üksi minna, aus6na (A)

Edasi ootas meid s6it helesinisesse laguuni. Kuna laev seal randuda ei saanud, viisid meid kohale väikesed paadid. Viisakad nagu me oleme, lasime k6ikidel teistel ees ära minna j6udes ise laguuni viimaste seas. Tegelt me lihtsalt ei viitsinud trügida. No t6esti, laev on alles poolel teel ja m6ni läheb juba alla järjekorda seisma.. Jumal küll, k6ik pääsevad ju paadile, kedagi maha ei jäeta, sai pea ju ilmtingimata esimeste seas olema, dziiz, arumaim6ista. Ma olen alati naernud ka neid inimesi, kes bussis lähevad 3peatust enne oma väljumist juba ukse juurde seisma, et ikka kindel olla, et maha saab, tule taevas appi nohh. Tegelt ka.

Ühes6naga, k6ik olid juba 3x j6udnud pruuniks saada, kui me Kadiga alles laguuni j6udsime. Aga missest, ikka j6udsime grillkanadeks kärssada ja isegi pilte j6udsime teha :D Ja märkimisväärselt ilus oli seal ka, roosavalge liiv, v6i oli see hoopis valgeroosa?? No vahet vist pole, m6lemat pidi oli kaunis 

Tagasi s6ites avastasime, et päikene on meile jälle natukene liiga teinud, ninad punetasid peas ja no maikat ikka ju selga ei päevitaks :D Päris kuri on see päike meil siin. Aga ikka on vaja nohh :D Tüüpiline eestlane, ole sa nii ära p6lenud kui tahes, ikka nägu v6i siis tagumine ots üha uuesti ja uuesti taeva poole. Kui päikest ikka iga päev ei näe ja kehal tunda ei saa, siis oleks lausa patt ju seda ka raisku lasta, onju nii tegelt?! :P

Hotelli j6udes oli vann musthave, sest ei olnud kohta, kus meil EI OLEKS olnud liiva, no seda pudenes ikka igalt poolt. Ja teiseks masthäviks oli 6htusöök, sest isegi pärast päev läbi banaanilaaste nosides tahtis nälg tappa. 6nneks päästis meid näljasurmast pärast pikki dilemmasid ja arutelusid mida v6tta v6i mida jätta restoranis laual nina ees asetsev taldrik, mis oli lookas igasugustest erinevatest salatitest ja kalkuni lihast ja päikese käes kuivatatud tomatitest ja parmesani juustust, rääkimata erinevast puuviljavalikust. Meie olemegi Kreeka köök varsti :D
Aga pärast seda maitses ka uni oi kui hea :P

Hania.

2009-05-30T13:16:00.000-07:00

Kreeta on ikka kuradima ilus, maiv6i. Siin ringi sõites võib imetleda tsivilisatsiooni poolt puutumata jäänud loodust – saare keskel asuvaid suursuguseid mägesid, sügavatest lõhedest läbistatud kiltmaid, järske ja kaljuseid randu ja pisikesi liivaseid või kiviklibuseid supelrandu. Paradiiiiiiiiiis!!

Nagu ka juba oma eelmistes postitustes maininud olen, siis pesitseme Kadiga hetkel Kreeta ühes romantiliseimas linnas nimega Hania. Hania on suuruselt teine linn Kreetal, pärast pealinna Iraklioni. Ja mitte asjata ei kutsuta teda väikeseks Veneetsiaks.

Kolmapäeval otsustasimegi, et lähme ja vaatame ka oma silmaga selle kunagise Kreeta pealinna üle. M6eldud, tehtud!

No k6igepealt pididme ju peatuses bussi ootama teadmata aja, sest siin ei eksisteeri selliseid asju nagu BUSSIAJAD. Nad v6ivad ju öelda, et buss käib iga 20minuti tagant, aga pärast 45minutilist ootamist, tuleb siiski konstanteerida fakti, et bussid käivad siin nagu jumal juhatab ja kreetalased ON teada-tuntud hilinejad!
Meie 6nneks väga kaua ootama ei pidanud, sest Liisu k6va mutt vibutas korra käega ja nagu kord ja kohus, buss peatuski. Natukene küll eemal, aga siiski. Sest no bussijuht ei näinud meid esimese ropsuga – Kadil ja Liisul oli ju vaja end nii putka sisse peita, et keegi jumala eest ei näeks kuidas 2 püssi iseendast veel püssimaid pilte teevad :D Ja ega me ei teadnudki kas see üldse on 6ige buss, lihtsalt suvalt lehvitasin, sest ma t666esti ei mallanud enam kauem oodata. Jumal tänatud, et siiski Haniasse viiva bussi otsa sattusime 
Mis ta oli, mingi veerand tunnikest s6itu ja suurlinnas me olimegi. No pandi meid kuskil bussijaamas maha, päris oskasime ju kuskile minna. Liisu: "Hmm, huvitav kuhu poole nüüd see kesklinn siis jääb?" Kadi:" Mul ei ole 6rna aimu ka". Pikalt arutlemata panime igatahes kuskile poole ajama, suht uisapäisa, nagu meil viimasel ajal juba tavaks saanud :D Aga kuidas teistmoodi teada saakski kui ise kuidagimoodi ei katseta? Nii läksimegi kindla peale välja ja l6puks leidsime isegi old town`i üles ja imeilusasse sadamasse j6udsime ka. Aga kokkuv6tteks v6ib ikkagist öelda, et käisime terve päev ringi kui peata kanad ja ega ikka väga kuskile ei j6udnud ja midagi erilist ei näinud :D Ja pealegi, kuni hetkeni, kui avastasime, et ka siin on poed nimega Bershka ja Bull&Bear, j6udsin ma enne mitu korda omaette ahastada, et kas t6esti ei leidu siin mingeid normaalseid poode, kust ka meie, eestlastest moeikoonid :p , endale riideid leiavad, sest no t6esti mina ei saa aru, kas nad tegelt ka kannavad neid imelikke riideid, mida nende enamus poed siin pakuvad?? Tuleb nii välja..

Suurest linna "avastamisest" jalad rakkus ja ise näljast n6rkemas otustasime v6tta suuna tagasi hotelli. Kadi haaras veel viimasel minutil bussijaamast nälja kustutamiseks väikese pita (nii kutsutakse siin kohalikku kiirtoitu – taco moodi saia sisse on kokku klopsitud sealiha tükke, salatit ja kastet) ja tagasiteel me olimegi.

6htul sai veel paar filmi vaadatud enne kui uni meid jalust niitis!
V6ib öelda, et meie siiani 1 tegusamaid päevi siinmaal ;)

Been there done that!

2009-05-26T10:58:00.000-07:00

Ega ma ise ka väga ei usu, aga siin ma olen. Kreetal. Ja mis k6ige parem – JÄLLE! Istun oma hotelli toas ja kirjutan blogi. Jah saite 6igesti aru, istun justnimelt TOAS, sest välja minna EI kannata, 38kraadine palavus tapab ja kui sa endiselt tunned eelmise päeva päikesev6tmist oma kehal, siis vast saate aru, miks ma bassu ääres ei lebota v6i meres ei hulla ;) Eks ka minu muidu suht t6mmu ja tavaliselt mittepunaseksminev nahk vajab harjumist! Kui kodus veel küsisin Kadi käest, kas v6tan after sun kreemi kaasa ja tema "EI!" vastuse peale ka vastavalt tegutsesin, siis nüüd on see mahajäänud asjadest peale piibu teisel kohal, mida kahetsen, et kaasa ei v6tnud :P

Ühes6naga,

Meie tripp sai alguse juba hetkest, kui kohvrid Tannu ülipüssi mazda 6 pagassi sai topitud ja linna peale kohvi otsima s6idetud. Sest kui voucheri peal oli kirjas, et lennuk t6useb 6hku 3.45 am, siis on ju siililegi selge, et ees on ootamas peaaegu, et magamata öö ja macki kohvi on must have. Peab t6dema, et see macki must-have-kohvi ei olnud justtäpselt selline, kui sisimas lootsime, aga tol hetkel käras natukenegi kofeiinimaiku küll ja rohkemgi veel. Meeled erksad, lendasime kummide vilinal lennujaama, sest kell näitas juba 1.45. Kui lennuk läheb 3.45 ja tšekk innis peab olema paar tundi enne, siis oma peas kiired kalkulatsioonid tehes saan ma lennujaamas oleku ajaks 1.45. Mhm, just nii on. Arvutasin veel telefoniga ka üle, k6ik 6ige :P
Lennujaama j6udes oli kohvritega Kreetale suvitama s6itjaid juba täitsa arvestatav hulk ja tšekk inni järjekordki ulatus silmnähtavalt üpris kaugele. Kui tagasi m6elda Egiptuse ajale - minu pagasi kadumisele, selle läbiotsimisele ja l6puks täiesti m6ttetuks osutuvale ülekuulamisele, siis seekord läks k6ik pagasiga seonduv ja pardale saamise eelne kontroll täitsa libedalt. Väravad ei hakanud isegi piibutama minu läbi minekul. Tavaliselt on mul ikka ID kaart v6i miskit taskusse ununenud. Aga sellel tädikesel seal jätkus siiski südikust mind ka seekord läbi katsuda ja Kadi pääses ilma :@ :D Selle vastu mul nagu polnudki miskit, et ta minuga seal m6ne minuti tegutses, aga see ajas vihale, et Kadi nii lihtsalt pääses :D Väike 6eluseuss käib asjaga kaasas nohh :D Ja no et miks jälle mina nohh :D Järgmine kord kui selline olukord taas tekib, siis lähen juba ise ja ütlen: "Tere, minu nimi on Liis Udris, mul pole küll midagi deklareerida ja rahakotis on ka ainult 2 Eesti krooni, aga otsige mind ikka läbi, am used to it already :D

Pardale pääsemist oodates avastasime, et Kadil on sitaks Eesti raha ju alles, no kui sitaks seda oli, minu mletamist mööda oli seda umbestäpselt 135.- Kadi tahtis k6ik laiaks lüüa, ütles, et mis nende Eesti kroonidega Kreetal ikka teha, mille peale t6in ma ta shoppamise hullusest maa peale tagasi ja tuletasin meelde: " Hey dude, we r coming back some day!" :D L6puks läks loosi 30kroonine Eviani vesi ja ülejäänud jäi rahakotti tagasitulekut ootama ;)

Samal ajal kui me Kadiga lennukis hullasime ja iseendast pilte tegime, avastasime, et kogu ülejäänud lennuk magas. Uups. Aga seda rohkem see meis elevust tekitas :D Kui funnida, siis juba täiega. Ühel hetkel läbi lennuki akna vaadates avastasime, et lund sajab, tegelikult olid need aga k6igest pilvede ja mitmekümne miinuskraadisest külmast aknale tekkinud jääkristallide kooslus :P
Kui välja arvata kohutav valu minu k6rvades ja peas ja l6ualuus, mis painas mind kogu maandumise aja, läks lend vaffalt. Kui lennukirattad maad puudutasid ja m6te sellest, mis k6ik meid veel ees ootab, hakkas veel vaffam. Hania lennujaamast välja astudes tundsin, et Eesti kliimas musthave must nahktagi on siin ikka küllast ja lendas see kus kurat. 6ige buss leitud, algas tee meie hotelli, Apladas Beach `i poole. Kohale j6udes EI pidanud me pettuma, hotelli välimus ja sisemus olid täpselt nii ilusad ja lummavad nagu kodulehelt v6is näha ja välja lugeda. Nagu t6siseltt6siselt v6ib selle kokku v6tta Kadi lemmiklausega: "ÜLIPÜSS!"
Pikast reisist kurnatud ja väsinud, ei saanud me ju ometigi niisama magama minna, vaid ikka bikiinid selga ja basseini äärde. M6tlesime, et no kui seal uni peale tuleb, siis v6ib ju korra magada kahh, aga siis on ikkagi 2in1 :D

Aga enne bassu äärde minemist tagus nälg jalaga tagumikku, mis ajas meid super marketitesse minema. Sest no lennukis saadud nö hommikusöögist oli juba ikka päääris tunde möödas ja keha vajas oma. Pärast tunni ajast kollamist ühest marketist teise, ise juba minestamise äärel olles olime me peaaegu n6us ka kallist Kreeka salatit v6i rasvast sealiha pitat ka sööma. L6puks maandusime ikka backery`s ja lehttaigna pirukad läksid loosi. Mäletasin, et Kreetal on toit kallis, aga t6desime, et ikka hirmhirm kallis on, siit midagi ostad, siis tunned pärast tükk aega raha maitset suus.

Hoolimata paaritunnisest magamisest päeval, oli väsimus endiselt kontides ja magamata öö andis tunda. Aga ometigi ei saanud me ju maha magada v6imalust minna juba esimesel 6htul linna peale uudistama ja täpselt seda me ka tegime. Kui palju me nüüd väga ringi vaatasime, zombied nagu me olime, aga vähemalt saame öelda, et linn avastatud. Peaaegu. No vähemalt see hotellist kilomeetri kaugusel olev Platania keskus. M6tlesime küll, et oleme nüüd ju suuremas linnas ja ehk on ka poed suurejoonelisemad, aga ei, suht sama mis väikses kalurikülas Balis oli. Ikka need samad Super Marketid, nö k6ige poed, kust leiad t6epoolest k6ike, alustades ripsmetuššidest l6petades viigimarjadega. Mulle ei meeldi selline segapudru. Toidupood on ikka toidupood ja riidepood jäägu riidepoeks. Siinses melus on natukene isegi valus ringi tuiata, on oht, et v6tab pea valutama.
Aga lähipäevil on meil plaan minna avastama siit umbes 12km kaugusel asuvat Hania linna, ehk on seal miskit uut ja huvitavat

Aa ja netist veel nii palju, et hotellis on meil see täiesti olemas, aga nagu tegelt arvatagi v6is, tasuline :S Tunni aja eest 4.5 euri maksta hakkaks l6puks päris rängalt rahakotile. Aga hotelli manager on see-eest rohkem kui handsome, ehk saab kuidagi kokkuleppele :P Mul ju nende manageridega siiamaani täitsahästi läinud ;)

Ja no restorani toidumenüüst ei taha ma üldse rääkida, vastupidiselt Egiptuse sööklale, kuhu minnes poole pealt tagasi keerasid, siin lausa ootad söögiaega, sest no valik on ikka ülem6istuse, v6ta mida tahad. Yummmii :D

Nii palju siis esmamuljest ja esimestest päevadest.

Wake me up, when september ends..Sest täpselt siis tulen tagasi.

;)

M6ned tegemata teod ja ütlemata s6nad!

2009-05-26T10:42:00.000-07:00

No kripeldab nohh, täiega kripeldab. Ja hullult kahju on ka ju. Ma ei saa öelda, et tulin seekord Eestist ära südamerahuga, sest m6ned kallid inimesed jäid ikka nägemata! Nii palju kui ma ka püüdsin ja pingutasin. Nad teadsid, et ma Eestis olen ja teadsid ka millal jälle lahkun. Ma tean, et kiire on, k6igil on kiire ja töö ja oma tegemised, aga tunnikese näpistaks kuskilt ju ikka!? Ju siis ei olnud nii tähtis.. Aga mind siiamaani veits piinab see. Ja ilmselt jääbki. Ma juba peaagu vihkan seda ütlust: "Helistame!" , sest ma tean, et enamustel kordadel seda ei juhtu. Vb on minu viga ka see,et ma ise loodan liiga palju ja jään ootama, selle asemel, et ise tegutseda – okei, kui ei helista, siis ei helista, helistan ise. Aga ma tahan ju tunda seda tunnet, et minust hoolitakse.. Mida sa siis ütled, et igatsed mind ja tahad hirmsasti näha kui sa tegelt ei m6tle seda?? Mai m6ista :S

Ma saan aru, et olen ka ise vähe süüdi, sest olen viimasel ajal pidevalt lennus ja seet6ttu ka oma s6pradest ja lähedastest eemal, aga see ei tohiks ju midagi muuta inimsuhetes? S6ber jääb ju ikka s6braks ja kallis kalliks, üksk6ik kui kaua v6i siis kui kaugel ta vahepeal olnud on!

Ah mida ma ikka halan, enam ei saa ju nagunii midagi teha, mina olen siin ja nemad seal. Aga ma tulen millalgi jälle tagasi ja ehk on siis asjad natukene paremini :)

MERI!

2009-05-23T10:03:00.000-07:00

Kui meie vait jääme, raadio kinni keerame ja enam ajalehte ei krabista, n6udega ei kolista - meri!
Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi - läbi seinte otsekui veidi kaugemal, aga siiski - meri!
Magame, ärkame töötame, sekeldame, ei pane tähelegi, aga tema ikka, ikka ikka, asja eest, teist taga.

Veel m6ned loetud tunnid ja olengi jälle päikese käes ja täitsakohe mere ääres. Vahemere ääres. Kui veel täpsem olla siis Egeuse meri on see, mis mind järgmised 4 kuud iga päev kandma hakkab :)

Going back to Crete!

2009-05-19T04:46:00.000-07:00

...ja ma ei jäänudki siia uskuma ja ootama ja lootma...
Isegi väike hällilaps v6ib oma natukene odavamat lutti, mis vanemad talle viimaste säästude eest on j6udnud soetada, närides tunda majanduskriisi maitset oma suus. Ka mina olen need Eestis veedetud 3 nädalat selle sees olnud. Ikka päääris nutune on kogu see värk siin jah. V6iks isegi öelda, et täitsa hapu kohe. Tööd leida on praktiliselt v6imatu, sajadtuhanded igapäevased CV-Onlines passijad ja päris paljud minu töötud s6brad-tuttavad on ehe näide töökohtade kitsikusest. Hea kui hing veel sees püsib, siis oled 6nnega koos. No ega nüüd asi tegelikult nii hull ka pole, alati saab ju hullemaks minna. Kui katus pea kohal ja tsipake toidupoolist laual, saab m6ne aja hakkama küll. Aga no mis elu see on? Kas sellist Eestit me tahtsimegi??
Ja nii olen ma isegi kogu Eestis oldud aja lihtsalt OLNUD. Ja muidugi olen ma näinud ära ja kokku saanud ja vähegi juttu vestnud PEAAEGU k6ikide oma kallite tuttavate-lähedaste-s6pradega. Ja ma olen väga 6nnelik selle üle.. Aga miskit on nagu ikkagi puudu. Ilmselt ei ole ma veel ENDISELT oma kohta siin maailmas leidnud, miks ma muidu jälle minema kibelen!? Ma tunnen, et ma veel tahan, las ma siis tahan, ärge pliiiiiiiiiis olge palun mu peale pahased! :S Ma tean, pole see kerge ei teie ega minu jaoks, aga kui siiani oleme hakkama saanud, saame ka edaspidi, eksju :)
Minu k6ige suuremast hirmust, et tagasitulles ei ole mul enam kedagi, k6ik mu s6brad on mu totaalselt ära unustanud ja sootuks hüljanud ja ei helista mulle ja ma olengi ja jäängi elu l6puni täiesti üksinda, on saanud minu k6ige väiksem hirm, sest nagu kogemused näitavad, EI OLE see karvav6rdki nii. Tagasi tulles oli k6ik sama, ainult, et aeg oli veitsa edasi läinud. Onju s6berid? :)
Samas nii ongi hea panna inimesed ka vähe proovile, kui ta on su t6eline s6ber ja hoolib sinust, tuleb ta sulle kasv6i maailma l6ppu järgi!!! Mitte et ma siin nüüd mingeid eksperimente v6i välja kuokimisi teeks, aga nii on. Nii on nagu elu käib :)

Ühes6aga asja juurde:

Sain uue pakkumise. Minna tagasi väljamaale. Tagasi Kreetale, kust sai alguse minu animaatori-elu eelmise aasta septembris. Tegema sama tööd, aga natukese teise kontseptsiooniga. Seekord on ainult lastetuba. Jäävad ära igasugused vesiaeroobikad ja pallimängud ja nightshowd täiskasvanutele, aga kes ütles, et me ei v6i teha seda k6ike lastega? Ja justtäpselt seda me tegema hakkamegi.
Aga otseloomulikult ei jätnud ma juhust kasutamata ja haarasin härjal sarvist - v6tsin pakkumise 2e käe ja 3e varbaga avasüli vastu. Ja juba sel pühapäeval, so 24.mai, ongi lend. 6igemini ööl vastu pühapäeva, 3.45. Täpselt nagu esimene kord kui läksime. Tegelikult ma natukene ei taha ka seda korda ausaltöeldes üldsegi mäletada, sest ärasaatmispidu läks vähe pikale.. :D Njah, las ta jääb :P Ja EI MINGIT ÄRASAATMISPIDU EGA VEINI SEEKORD, kuulsid Tanel, jah? :D

Kas ma pean nüüd mingi l6pps6na ka veel ütlema w? Pean w??
Mh, ma tulen ju tagasi jälle, ja seda juba 4 kuu pärast, täpsemalt ei tea millal, aga hetkeseisuga septembri l6pus millalgi ;) Palun siis lillede ja tordiga lennujaamas vastas olla :P

Ja praeguste andmete p6hjal peaks meil seal uhkes hotellis olemas olema ka wifi ja kui hästi läheb, siis ka kaabliga nett tubades, niiet ehk seekord saan teid tihedamini oma tegemistega kursis hoida. V6i siis mitte? :D No kui ma viitsin, olete n6us eks? Palun olete :)

Link ka meie hotellist, kus elama hakkame:
http://www.apladasbeach.gr/english.html

SHOW MUS GO OOOOOOON...

Ciaooo bambino.
Päikene ja rand ja liiiiiiiiiv.. :)

That`s the way it is..

2009-05-04T03:50:00.000-07:00

You dont succeed in life while waiting and wishing - you have to attack and get your ass kicked in a million different ways in order to succeed!

EESTI!!!

2009-05-03T13:37:00.000-07:00

Kodus kodumaal. L6puks. Aga kas ka alatiseks? Seda näitab aega!
Tegelt on ju täitsapaljuhea tagasi olla, seda enam, et päike ilmutab end juba päris vaffalt ja ilmadki seet6ttu täitsa soojad. Ei peagi talve puhvaikasid kapinurgast välja kuokima. Küll on tore :)

Aga enne kui end täitsa avalikult ilmutan, vajan natuke aega aklimatiseerumiseks, ega see kohanemine nii kerge nüüd ka pole, aga annab korraldada :)

Piupiupauvauvauu :D

Majanduslangus my ass!

2009-04-15T07:51:00.000-07:00

Me elame praegu, nagu oleks käimas poksimatš, aga tegelikult on elu pigem maraton. Pärast järgmist küngast tuleb veel üks ja siis tükk lauget maad ja selleks kõigeks tuleb valmis olla..
Tegelt pole ju elul viga midagi ;)

Mis k6ige tähtsam, m6ned loetud päevad ja olengi Eestis tagasi, jubidubiduuuuuuu :P

Mwuahh..

Nii on.

2009-02-26T11:08:00.000-08:00

Each day is a new adventure, we don’t have to travel far if we don’t want.
If our hearts reach out to joy we can find it wherever we are..
For the world is full of wonderful things if we look with open eyes!!!!
When a door of happiness closes, another always opens but most often we look so long at the closed door that we don’t see our chance with the other door which has been opened for us!!!!

Laiskus kuubis!

2009-02-19T09:32:00.000-08:00

No nii laisk lihtsalt ei saa olla kui ma olen..Sadamiljon aastat pole jälle siia midagi kirjutanud. Häbi on küll tglt natukene, a ma vähemalt ei tunne seda :D

Aga Kadi ikka aeg-ajalt täiendab oma blogi, kasutan teda ära ja lükkan tema blogi aadressi siia, siis saate natukenegi meie tegemistega kursis olla:
http://www.katzage.blogspot.com/

tssssss..Ärge kellelegi öelge!
:P

Pumps valleraa!

2009-01-22T10:15:00.000-08:00

Minuga on tegelikult k6ik korras, ärge muretsege:)
Ma lihtsalt ei saa siin Hurghadas enam nii tihti netti!

Päikene ja rand ja liiiv..

Oehjahh..

2009-01-02T11:32:00.001-08:00

Nüüdseks on siis ka see kauaoodatud? uus aasta käes.
Tuli ta v6rreldes eelmiste aastatega vaikselt, pääris vaikselt, ei mingit kärtsu ega mürtsu, ei shampuseklaaside kokkulöömist .. Lihtsalt oli see tunne, et "aaa, nüüd siis on 2009 jah? ahahh, olgu.."
Aga sellegipoolest loodame siiralt, et sellest tuleb läbi aegade k6ige parem aasta. Peab tulema!!!

Sest öeldakse ju, et "lootus sureb viimasena", aga samas ka "lootus on lollide lohutus"..mhh, kumb siis!??

Praegust olukorda arvestades on uus aasta meie jaoks natukene nukralt alanud..
..me k6ik teame, et siin ei suju, aga poleks ealeski arvanud, et juba paljas m6te siit äraminekust t6mbab keha värisema..
..Ühes6naga meid viiaksegi siit ära, uude kohta..seekord siis Hurghadasse..Kauaks me sinna jääme? Ei tea, aga no kindlasti nii kauaks, et j6uame taaskord inimestega lähedaseks saada ja siis jälle minna, et endast tükike maha jätta. Kauaks meid niimoodi jätkub? Ma tean, et elu ON selline, et inimesed tulevad ja lähevad, k6ik hea saab kunagi otsa ja bla bla, aga no ikkagi nohh..Miks peab nii raske olema?? See on see, et inimesed lähevad südamesse, sügavale sisse, aga hea on see, et sinna nad ka jäävad, sest kui süda on suur, siis vaheamaad on väiksed!

Paki JÄLLE oma kohver kokku ja siis jälle lahti ja..Oehhh..

Igatahes homme pärast l6unat meid siin enam ei ole..

Headaega Horizon Sharm Resort hotell, headaega Sharm El Sheikh!

Mis aga k6ige kurvem, meie armas teine tiim, Crownikad, jäävad meist ju nüüd nii kaugele, aga 6nneks on süda see teine hea koht, kus koos on hea ja soe olla:)

Hurghada, here we come!

"Meie tugevus sirgub meie nõrkustest"

Jõulud Egiptuse moodi!

2008-12-27T12:35:00.000-08:00

Nüüdseks on siis jõulud möödas, vähemalt meie jaoks, kes me siin Egiptusemaal elameoleme. Õnneks jäime sellest eestlastele kombeks meeletust söögiorgiast see aasta eemale :D
Ega moslemitel pole ju mingit jõuluaega kui sellist, ainult siinmail elavad kristlased käivad kirikus ja värki, no nagu meiegi nohh. Aga siiski korraldas hotell 24.nda õhtul eestlastele nö „jõuluõhtu“. Mis pärast niiväga eestlastele nagu tegelikult ei olnudki, sest venelased mõtlesid, et päris äge oleks ka osa võtta ja nii nad sisse sulandusid:S
Buffee oli täiesti tavaline nagu iga päev ja esinemised a`la kõhutantsijad jne pakkusid funi rohkem kohalikele kui meie rahvale. Ja nii me siis istusime seal kurbade nägudega: „Tahaks koju!“
Aga vähemalt saime meie, animaatorid, oma tavapärase etteaste Jassi Zahharovi ja Nele-Liis Vaiksoo „Öölaps`ega“ midagigi eestimaist pakkuda. Oli näha, et rahvale meeldis. Vähemalt sellele osale, kes aru said. Ja kusjuures paljud vist mõtlesidki, et ma laulsin päriselt..Sest pärast restoranis tehti mulle ruumi nagu staarile ja sosistati kõrva;“ You were amazing!“ Hihii, naljakus kuubis:D
Ja õhtu kulmineerus sellega, kui me oma kulinatega alla jooksime, et Shakira Obsessioni tants ette vihtuda. Aga pidu oli omadega juba otsakorral ja nii me siis esinesime põhimõtteliselt restorani koristavatele ja dekoratsioone mahavõtvatele töötajatele. Aga ise olime rahul. Ja see ongi peamine;)
Vähemalt õhtule sai sellega punkt pandud!
PS! Meil käis jõuluvana ka:)

Mis aga jõulumasendusest tingitud kurvameelsuse kibekiirelt rõõmu vastu välja vahetas, oli eilne taaskord peaaegu et 100%liselt õnnestunud EESTI PIDU Crowne Plazas. Rahvast ei olnud küll nii palju kui eelmine kord, kuid hoolimata sellest teeb ju teadmine, et peol on su ümber ainult eestlased, südame alt niiii soojaks. Vähemalt minul tegi! Ja loodan, et kõikidel teistel ka..
Eestlane olla on ikka kuradima uhke ja hää..
Aitähh crownikad, et olemas olete!

Nüüd siis jääme uusaastapidu ootama!!!

”Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas”.

Ja nii me päevad nüüd mööda siin läevad!!

2008-12-23T09:52:00.000-08:00

Mai oskagi tegelikult siia enam midagi uut ja huvitavat kirjutada, sest kõik uus ja huvitav on nagu möödas. Kõik, mis me teeme või ei tee, ei tundu enam üldsegist niii äge kui alguses. Eks ta ole nii, et kõik ammendub lõpuks ja hakkab lihtsalt oma tavalist radapidi käima. Nii ka meie elu siin Egiptuses..

Meie päev algab hommikuse äratuse ja voodis einestamisega, jah justnimelt voodis, sest teadupärast keegi peale poiste hommikust söömas ei käi. Mitte enam sellepärast, et toit sees ei püsi, ei, vaid lihtsalt kes ei leia endale sealt midagi sobivat või siis on nii välja kujunenud, et lepitakse lihtsa jogurti või buddingu või müslibatoonikestega.

Järgneb programm kellel rannas, kellel basseini ääres, kellel lastetoas ja kellel diskoripuldis. Enne paaritunnist lõunapausi käime ära einestamas, sööklas, mhm SÖÖKLAS, sest tegelikult ei ole einestamine EGIPTUSE moodi meile enam üldse murelapseks, aga siiski jääb lunch meie ainukeseks korraks „restorani“ toitu süüa. Vahel harvad korrad saab ka õhtuti sööklast korra„läbi hüpatud“, aga pärast seda tunned rohkem enda küljes seda silmi pimestavat ja kõrvu lukustavat kärsahaisu kui täiskõhtu :D

Kui eelnev öö on puhtkogemata liiga pikaks veninud linnas käigu või lihtsalt Patayas ( see on selline armas väike rannaklubi, kus mõnusasti jalga saab keerutada) tantsimise tõttu, siis kulub see paar tunnikest ideaalselt magamise peale. Kel aga ajast kahju ja seda lihtsalt olesklemise peale kulutada ei raatsi, kas päevitab või shoppab juba sadakorda läbikäidud Nabqi poodides :D

Pealelõunane programm basseini ääres algab inimeste käimatõmbamisega klubitantsude saatel, peale mida on mul ideaalne higiseks tõmbunud kehad vesiaeroobikaga taas maha jahutada.

Pärast kella 17.00 (seda kuni lastediskoni õhtul ja vb ka täiskasvanute nightshow või tantsuõhtuni!? ) on igaühe oma asi, mis ajaga peale hakkab. Poisid ju ohvkoors läfad jõusaali oma muskleid pumpama ja tüdrukud üldjuhul kas netti või Metrosse buddinguid ja jogurteid ja tuunikala ostma :D

Vahel on ikka ka Old Marketis ja Naama Bay`s käidud, aga ka need kohad on end juba kahjuks või õnneks ära ammendanud. Aga eks palgapäeval tundu ka juba vana asi uus, niiet kord kuus satub linna peale ikka :D

Rõõmu teeb ka see, et viimasel ajal on palju aega koos veedetud Crownikate tiimiga. Ühel õhtul käisime meie neil külas, aga põhiajast veedavad teise tiimi poisid aega ikkagist meie juures, mitte justpäris meie hotellis, sest siia sisse neid ei lasta ( ärge küsige miks, käsk pidavat olema retseptsioonis selline, et võõraid sisse lasta EI TOHI! No ilgelt võõrad on nad ju ka eks, aga no tee sa nendele ähmidele siin midagi selgeks, enne kukub endal viimnegi juuksekarv peast välja kui neile midagi selgeks saab. Me pigem loobume ja laseme neil ägedad olla;) Vot selliste kohtade pealt näitavad, kui vägevad turvasüsteemid neil on, aga krt kus on siis security kui mingi paks täissöönd siga venelasenäss meil tantsida ei luba ja kaela kargab, ise karjudes „Russia russia“, ah, ahh?), aga La Stradal kärab istuda küll, kus ideaalne vesipiibuga neti kasutamisvõimalus ja poistele õllejoomiskoht;)

Oiiii täna on meil sellllline liivatorm siin, et te ei kujuta ette ka, aknad vilisevad, uksed pauguvad ja liiv möllab. No on enne kõva tuul olnud, aga sellist küll mitte, et lausa programmi ära peab jätma.
Ja kusjuures enne tänast on täiiiesti pilves ilmad olnud, nagu ausalt, suht esimene kord vist meie siin veedetud aja jooksul. Ja keegi klientidest rääkis, et tema olevat Eestis enne siiatulekut ilmateadet vaadanud ja lubaski Egiptuses vihma ka, et nagu mis toimub?:D Egiptus ja vihm??? Seda tahaks küll näha:D

Aga homme on jõulud, 24.detsember. Päris kurb on tegelikult, sest jõulud on minujaks alati midagi ilusat ja meeldejäävat olnud. Jalge all krudisev lumi, perekond, rahu ja vaikus ning hapukapsad ja pannil särisevad verivorstid on veel väike osa kõigest sellest, mis kõik olema peab tegelikult. Siin on meil küll hotelli esine igast tulesid ja Merry Christmasi ja Happy New Yeari kirjutisi täis ning hotellis sees on isegi spreiga ülelastud kuusepuud ja kingikotte täis päkapikumaja..aga kõik on kuidagi..nii võlts :S Pole üldseegiiiist see, mida hing tegelikult ihkab. Ja siis vahel lihtsalt vajud oma maailma ja mõtled, mis tunne oleks pista varvas lumme ja ise samal ajal piparkooki näsides hüüda puhtas ja selges EESTI KEELES: „ Ilusaid jõule!“, olles enam kui kindel, et KÕIK sellest aru saavad, kartmata, et äkki järsku kargab kuskilt nurga tagant välja umbkeelne venelane ja vastab selle peale: „ Kes teist täna võrkpall on?“ Uuuh..Sees hakkas soe tunne kohe selle peale! Sest niiväga ju tahaks, et nii oleks..

Ei, jõulud on ju tegelikult ilus aeg, ja eks meiegi püüa homme seda aega siin enestele nii ilusaks kui vähegi võimalik teha! Meil on kavas väike jõuluõhtusöömaaeg ja erinevad esinemised ja etteasted. Õnneks on kogu programm ainult eestlastele. Jhupppiduuu ja pumpsvalleraaaaaaa. Elagu EEEEEEESTLASEEEEED ja eestlaste jõulud Egiptuses:D
PS! Ka meil tuleb homme jõuluvana;)
Oiiii ma rahutu hing, hommmmeeee tuleeeee jubaaaaaa!!! :)

”Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked!”

Iga päev on lehekülg meie eluloos!

2008-12-18T09:07:00.000-08:00

Isegi kui ma teaksin, et homme lendab maailm tükkideks, istutaksin ma ikkagi oma õunapuu!!

Mu kõht ei streigigi enam!? Tundub nii :)

08.12. Heam.

2008-12-08T07:44:00.000-08:00

Tänaseks on mul juba palju parem olla. Ma olen enam kui kindel, et see on tingitud sellest pildikesest, mis Kati mulle joonistas, et ma kiiremini terveks saaks. Armas..
Aga siiski ei ole mu olemine pärismitte veel nii nagu peaks või võiks. Vaikselt harjutan end taas sööma, nagu väike laps õpib kõndima:)

Usk, lootus ja armastus on need, mis loevad!!!

Ja taevas on jälle 2 tähte, täpselt needsamused tähed, mis eelmine kordki!

I MISS YOU.

2008-12-08T07:43:00.000-08:00

Kui kõigil oleks sellised sõbrad nagu minul, oleks maailm elamiseks pallllju parem koht!!!
Ma ju niiväga tunnen teist puudust..

PS. Kui keegi tahab mulle midagi ilusat või ka mitteniiväga ilusat joonistada või kirjutada ja kodujuustu ja banaanilaastude vastu ei ole mul ka midagi, siis minu Egiptuse aadress on:
HORIZON SHARM RESORT
SHARM EL SHEIKH - NABQ BAY
SOUTH SINAI - EGYPT

Tegelt hakkavad need kaamelipoisid siin maal mulle juba täitsa armsaks saama:D

07.12. Minuga on kõik!

2008-12-08T07:40:00.000-08:00

Ja see juhtus minuga JÄLLE. Same shit different day lihtsalt :S
Eelnev öö oli minu jaoks kui õudusunenägu..Kui umbes 1 aegu enda nüüd juba enam mitteainult-lohku-vajunud vaid ka poolkatkisesse voodisse (nimelt lendas voodi konstruktsioon õhku, sest üks puulaud otsustas oma elu naela küljest lahti öelda) sai heidetud, ei olnud mul ausalt öeldes aimu ka, et mind taaskord mingid f* tühipaljad bakterid nii rivist välja löövad, et vanakuradil põrgus silm ka ei pilgu. Kui esialgsete andmete kohaselt ma esimest korda peale nö uinuma jäämist kella vaatasin, näitas see 2.48 ja ma avastasin, et ma polegi tegelikult veel sõba silmale saanud, tuli mul meelde see kurikuulus Nescafe kohvi, mida ma õhtul kuskil 21.30 enne ühe hotelli baarmani pulma eelpidu rüübata otsustasin. Hoolimata sellest, et ma just kõigesuurem kohvijoodik ja sellest tulenevalt ka kofeiinisõltlane ju pole, tikkus mu käsi ikka kohe julged 2 spl täit puru tassi toppima ja seda otseloomulikult ilma igasuguse piima ja koore ja suhkruta suurte lonksudega terve ilma-sangata-kruusi täit alla kugistama. Mõtlesin endamisi, et ah eks see kofeiin mu veres endiselt siis ringleb, tühja kah, ise olen süüdi. Aga ma ei jätnud jonni ja trotsides seda kofeiinipauku, mille ma endale puht mittemeelega sisse olin süstinud, ootasin endiselt külla une-Matit, kes mulle tuduliiva silma raputaks, et väike Liisu saaks ilusasti suikuda. Aga no ei. Siis kui kõhus algas järjekordne möll, justnimelt järjekordne, sest eelmisest on möödas ju kõigest juba 2 päeva (milline priiskamine), oli asi enam kui kindel – need pahad kollid või bakterid või mürgid või misiganes nad ka ei olnud või ei ole või ei tule, ja ausaltöeldes mind ei huvita ka enam, mul enam rahus olla ei lasknud ja piinasid mind terrrrve öö. Õnneks on Kati niivõrd sügava unega ja ta võib selle eest jumalat tänada, et ta minu öist voodi-WCpott-voodi rallit pealt ei näinud!! Ma ei viitsi hakata jälle endaga diskuteerima teemal „Oli see õhtune kana või juba hilisõhtusse jäänud pulmapeo kreemine tort, mis mu maitsemeeled möllama pani ja kõhus Keeris Tormi või Pasa Peetri tekitas“, sest see oleks sama mõttetu kui heinakuhjast nõela otsimine!
Kaua see veel kestab? Või see jääbki kestma???
Ma tegelt ka ei jaksa enam, see piin on nii valus ja valu on piin. Siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi.
Ma tahan kodujuustu ja banaanilaaste, ma tahan Eesti toituL
Kui selline asi peaks mulle veel kallale tulema (ootame veel, sest 3 on ju kohtuseadus), siis mu kallid tiimikaaslased lubasid mulle tohtrimamma (pigem siin on vist –papat oodata) kutsuda, kes mu haige koha teoreetiliselt üle peaks vaatama.
Päris narr on nüüd seda kolmandat korda oodata, aga kui ta tuleb, siis ta tuleb ka kaugete mägede tagant, ei peata teda ei kaamlid ega mustad mehed..

Ja loeme nüüd kõik koos seda minu vanaemale juba pühaks piibliks saanud haiguse luuletust:
„Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Aga oot, me oleme Egiptuses, siin käivad ju asjad teistmoodi, proovime uuesti:
„Vaamlile valu, hobusele haigus, mustale Mohammedile muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Loodame, et see aitab. Peab aitama. Sest muretsemiseks pole ju põhjust, kõik saab korda. Peab saama:)
Aga meie toal on 9 nurka:)

Selline näeb siis välja minu ja Kati magala:D

PS. See sassim pool on Kati oma;)

Biip biiip biiiip biiiiip biiiiiip.

2008-12-08T07:36:00.000-08:00

Oiiii kuidas mind ajavad närvi need taxod, mis siin ringi tuututavad. No neid on ju siin ka iga nurga peal ja all ja küljes ja sees. Selline tunne on, et täpselt nii palju kui on elanikke Egiptuses, on ka taksosid siin ringi sõitmas. Ja no ma arvan, et ma tglt ka ei liialda. Sest see ei ole enam normaalne, kui selle aja jooksul, kui ma internetikohvikusse jalutan (see on meie hotellist umbestäpselt 500m kaugusel), esiteks biibitavad mu kõrvade trummikiled oma metsasarvega lõhki ja teiseks suudavad mu oma röögatusega „Täksiiiiiiii“ nii marru ajada täpselt nii palju taksosid ja nende juhte, kui palju on maailmas numbreid, ehk siis lõpmatu arv. Algul proovisin hässsti viisakas nendega olla ja ilusti „Nõuuu, tänkjuuuu!“ vastata, aga ma enam tglt ka ei jõua ilusat nägu teha, nüüd ma kas ise röögatan neile puhtas eesti keeles a la „Sõida seende oma taksoga, ma enne kõnnin oma jalad villi ja konnasilmi täis kui sinu peale tulen või kui ma tõeeeeesti ei viitsi nendega maid jagada ja oma närvirakke kulutada, siis ma lihhhtsalt kõnnin edasi neile mitttteeemidagiiii lausumata. Las siis sõidavad mul seal kõrval üksteise võidu ja tunnevad, mis tunne on rääkida seinaga. Sest no tegelt, kui ma tahaksingi taksot, siis ma annaks ju ISE oma varbaküüntega või isegi küünevarvastega neile märku, kui nende teenust vajan. Ja vahel on isegi nii, et taxo sõidab täiiiestiiii teisele poole, no vastassuunas exole, juht pistab oma peakolu aknast välja niiiipalju kui vähegi võimalik ja vahib mulle täpselt sellise näoga otsa nagu mulle oleks otsaette kirjutatud, et ma niiiiiväga tahan, et ta järgmises võimalikus kohas U TURN`i teeb ja oma tõllaratastega minu poole kimab. No minaidea kustkuradi kohast nad sellise kombe välja kuokisid, see pigem hirmutab ju inimesi ja peletab iga potensiaalsegi kliendi eemale, kui nad nii pealetükkivad on ja end igale poole pressivad. Või siis kõige absurdsem näide on see, et kohviku ees seisev taksojuht jumal hoidku ju näeeeeeb, et mul on päris-kohe-täitsa-kindel plaan justsinnnnasamusesse kohvikusse sisse astuda, sest no kui ma olen oma sammudega juba poole trepi peal ja ühe jalaga juba vaata et seeski, siis no tuletaevasappitgltka, miks ta peaaaaaaab mulle näkku karjuma „Täksi?“ Üks variant kas ta tglt ka ei näe või siis on tal tõesti see sõna nii pealuusisse kodeeritud, et kõik muu ümbritsev kaob kui tina tuhka. Vahepeal isegi mõtlesin, et peaks otsaette tegema sildi „NO THANK YOU!!!“ Siis piisaks vaid väiksest peapöördest ja sõnu polekski vaja…
Aga siiamaani, kui see on vaid mõtteks jäänud, kõnnin edasi „mmmõnusaaa“ tuutu saatel..
..ja no sellest liikluskultuurist siin ei hakka ma üldse rääkima, isegi mina saaks siin oma komistuskivide ringristmikega hakkama – sest siin kehtib reegel „kes ees, see mees“ Ja üldjuhul ongi kõik ees ja kõik mehed ka. Vat kus lupps:D

Aga vahel on ikka niii villand ka nendest käte ja jalgadega kakajunnidest..“Where are you from?“, „Are you married?“, „Do you have boyfriend?“ Aaaarghh..Fakk on jah, missiis? Siin üldjuhul kõik teavadki, et mul on kodus mees ja ma olen abielus ja mul on 7 last. Nii endal kui teispoolel ka lihtsam kohe eos selgeks teha, et sorry..Nii palju olen vähemalt õppinud, ei saa koguaeg hea olla ja haletseda, et no mul on ju tast kahju ja ma võin ju korra taga välja minna. EI, konkreetne tuleb olla. No mul see veel päris hästi välja ei tule, aga ma õpinJ Vähemalt üritan!
Ühe kutsika ma sain siin juba enda järel jooksma, no teda ei heiduta ka minu 7 last. Ta on seal, kus mina olen ja seal ei ole, kus mind ei ole. Ta ütleb vähemalt 8x päevas, kui väga ma talle meeldin ja juba käivad jutud sellest, kuidas ta mu 5kuu pärast Itaaliasse elama viib! Ta isegi ostis mulle kohaliku numbri, et vajadusel mulle helistada või smsida. Aga see ei ole enam normaalne vajadus, kui minu foon väljas on ja ta seepärast Merka fooni punaseks helistab ja essemmesitab, eesmärgiga teada saada kus ma olen ja kellega ma olen ja mis ma teen! Ei ei ei ei..
Iseenesest hullult armas ja tore poiss, aga no ei..
Algul oli küll äge, et ohh mustad mehed ja niiipalju tähelepanu ja kõik jutud.
Aga veelkord ei, ma tahan Eesti meest:)

..ja mul ei ole enam üldse lokke L Pole ju Liisut ilma lokkideta või oli see hoopis lokke ilma Liisuta? Igaljuhul praegu ei tule vist kummastki variandist midagi välja, sest keda pole seda pole või mida pole seda pole. Eks see teistmoodi õhuniiskus ja päike ja soolane merevesi ja Egiptuse padjapüürid ja see kolle täis vesi siin teevad oma töö. Kui iga päev kaoks mu juustest 1 lokirull, siis kiirelt kalkuleerides on aastas 12kuud, millest meie veedame Egiptuses pool miinus 1kuud, ja kui aastas on üldjuhul 365 päeva, siis pooles 183 päeva, aga meid see pool ei huvita ju üldse, kui aga 5 kuud on juba päris hea oma 151 päevaga. SEEEEGA, järeldus: 5kuuga kaob mu peast 151 lokine pahmakas. Aga nüüd tekib küsimus palju järgi jääb? Või ei jäägi üldse??
Aidake mind pliiiiiiis, abuaaaa!!!
Üks mis aga kindel, TAHAN OMA LOKKE TAGASI, TAHANTAHANTAHAN!!!!!!!
Ja no okei nohh, oma eespool olevat juttu korra uuesti lugedes hakkas mul natuke ikka kahju ka nendest taksojuhtidest, sest olgem ausad, kui ikka kuskile kaugemale vaja vahel minna, siis on ju tglt hea ka, kui nad ikka olemas on…
Ja ega mul nüüd nende shokolaadipoiste vastu ka midagi isiklikku ei ole tglt, sest arvestades seda, et nad oma naisi ainult nendes pikkades hürpides näevad ja ainus kontakt naisega enne abielu on käepuudutus, siis ma täiiiesti mõistan neid ja saan aru, miks neil ila jookseb ja triip kõrvuni on, kui 5 omaarust täiesti normaalset Eesti tšikki toppides ja miniseelikutes ringi liduvad, endal silmad peas kilades ja samal ajal otsaette kirjutatud „JAH PAAKI!“
Aga no ikkagi..:)

Elu kõige paham olla.

2008-12-05T07:01:00.000-08:00

Eile olin ma sõna otsese mõttes kui jalust niidetud. Lamasin terve päeva voodis ja piinlesin, sest midagi muud teha ei kannatanud!
Algas see kõik hommikul, kui olin ära söönud poest ostetud 2 topsi jogurtit ja natukene müslirõngaid. Otseloomulikult tegin ma seda omaenda toas omaenda söögiriistadega. Hommikuti ma üldjuhul sööklas einestamas ei käi, esiteks juba sellepärast, et ma ei leia sealt endale sobivat söögipoolist ja teiseks püüan ma seal nende mõistes restoranis käia võimalikult vähe, et vältida justnimelt seda, mis juhtus minuga eile..
Ühesõnaga hommikused protseduurid tehtud, oli aeg minna randa hommikust programmi tegema. Ja juba bussis teel sinna tundsin, et kõik ei ole korras. Ja ei olnudki korras. Olin selle aja seal rannas kuidagi ära, koju tagasi jõudes vajusin sujuvalt oma juba mõnusalt lohku vajunud voodimadratsile ja sinna ma ka jäin. Jaa siiiiis hakkas mu sees, sügaval kõhus töö käima. Keeras ja keeras täpselt niikaua kuni keeraski end välja kogu see pask. Kui enne olen piirdunud kõigest tagumise leegiga, siis seekord tuli neid leeke ikka no igalt poolt. Ja kõige naljakam on see, et ma ju ei käinud eile korrrdagi sööklas söömas, kas ma tegelt ka võisin saada toidumürgituse sellest tühipaljast jogurtist, mis hommikul alla kugistasin??? Kas on võimalik siis tõesti, et see jogurt oli halvaks läinud ja mingeid pahasid baktereid täis, mida mu niigi hell magu vastu ei võtnud? Oehh, küsimusi on palju ja täpselt niimoodi nad õhku rippuma jäävad kahh, sest keegi neile siiani vastust leidnud ei ole, vähemalt meie seast küll mitte. Me võime kõik oletada igast asju, aga täpsemalt ei tea keegi midagi. Ja nii ma siis nüüd istun siin ja mõtlen, et mis must saab..Ma tegelt ka ei tea enam, mida süüa, sest kui ma enne olin enam kui kindel, et vähemalt ainuke asi, mida ma veel süüa saan, on jogurt, siis enam ei ole ma mittemilleski siin kindel.
Täna hommikul kui mu kõht oli juba omadega vastu selgroogu, siis tekkis korra tunne, et tahaks hullllult süüa, aga kartus, et midagi sellist võib veelkord juhtuda, võttis mult ära igasuguse söögiisu. Ja niimoodi ma siin nälga jään!!

Ja kussssjuures, ega õhtuti ei olegi siin enam midagi nii soe, kui arvata võite. Kell on hetkel täpselt niipalju kui 17.08, istun siis mina hetkel Sturbucksi kohvikus oma topi ja lühikeste pükse ja varbavahekatega ja ära sa märgi, täitsa jahe on..

Kuu on taevas.. ja 2 tähte ka:)

Elu-olu Egiptuses!

2008-12-03T11:51:00.000-08:00

Oh mind küll, juba pikemat aega seedin oma väikses peakeses mõtet, et võiks ju tegelikult natuke pikemalt kirja panna, mis meie elus siin Egiptuses toimub ja mis ei toimu, aga näedsa, no ei jõua kuidagimoodi see jutt arvutisse trükkimisele. Ehk täna? Mhm, i feel like that:)
Et siis..eeeee..mmmmm, no vakk, mäletan ju küll enam, mis sadamiljon päeva tagasi toimus, nääd, laiskus maksab kätte, vakkvakkvakk:D
Liisu, võta end nüüd kokku, kassasaad! Okei, ma lähen tagasi sinna hetke, kui meie juba Eesti karge külmaga harjunud jalakesed sooja Egiptuse maad puudutasid, sest mai viitsi ju ometigi hakata jahuma seikadest lennujaamas ja lennujaama taga, sest need check innid ja audid ja kogu see kupatus, mis seal toimub a la „Tere kapten“ ja „Tere teie hapnikumaskid asuvad seal ja kingad võib sinna panna“ on kõigile juba nii iseenesestmõistetavad, exju?! Jah, teeme nii, et on:D

Ühesõnaga, templid mällu, st passi, igaveseks saadud, seadsime sammud Toptoursi bussi poole, mis meid ilusti meie järgmise 5kuu koju, Horizon Sharm Resorti hotelli ette sõidutas. Kuna ikkagi pikk tee seljataga, oli kõhus juba jõudnud tekkida selline näpistav tunne, noh teate ju küll seda tunnet, kui kõht on tühi. Kuigi me kõik olime kuulnud neid kollijutte nendest Egiptuse toitudest ja eestlaste pasajadadest, ei suutnud me keegi enam tol hetkel täiemõistusega mõelda, sest kõht nõudis oma ja ega keegi tagasi ka ei hoidnud. Tagajärjed saabusid kel järgmine kel ülejärgmine päev. Peaks ka ära mainima fakti, et elame 7kesi 3toalises sviidis, kus meil kamba peale kasutamiseks täpselt nii palju kui 2 wc`d, naiss. Nii me siis buristasime üksteise võidu niiet leegid taga :D No minul oli esimene nädal ikka vägga hull, mittemidagi sees ei püsinud, endal hakkas ka hirm, kui sellele mõtlesin, et pean seda kogu järgnevad 5 kuud taluma, aga nüüd võin juba rahus südamega endale puuviljade ja salati kõrvale ka kana lubada :D Ei, eks see olegi alguse asi, eks seda oli kohe teada, et harjume ära, inimolevus on ju juba selleks kord loodud, et kõigega harjuda :p Bon appetit mulle, mhm, aitähh:D

Kui Virko ja Kadri veel siin olid, siis käisime ära ka Naama-Bay`s, see on ikka konkreetselt turistide linn. Koosnes see siis kolmest tänavast, mis on omavahel risti. Nendel tänavatel on miljon restorani ja miljard tüüpi, kes ütlevad sulle iga minuti tagant “Hello my friend! Where are you from?”. Ega üksi seal käia ei julgeks, JAH PAAKI oleks raudselt garanteeritud:D

Mis veel? Aaa, kaameliga olen juba sõitmas käinud. Hehh, sellega on ka oma naljastoori – läksime siis kord mina, Harri ja Kati poodi. Tagasi tulles jäi meile tee peale üks vaffa kaamelike, no otseloomulikult oli ju Katil vaja seal peatuda ja ilalõuale pai teha. Siis aga hakkas ju see kaameli vennike pakkuma: „Do you wanna ride?“ Me mingi ofcourse we do. Saime kõik väikse ringikese kaameli küürude vahel rappuda, kõik oli jumala vinge ja äge ja täiega möllasime ja kiljusime kuni hetkeni, kui tüüp meilt 150pountsi raha hakkas nõudma. Jahus veel midagi, et turisti sõiduhind näkku on 200LE`d, et me saame isegi soodsalt ja mida veel. Ma arvan, et see kämel ehmus ka meie nägude peale ära. Vaata meil on siin see värk, et meil ripuvad töötõendid 24/7 koguaeg kaelas, kuna nendega oleme me stuff ja saame kõiki asju kas üliodavalt või siis üldse tasuta. No ja sellepärast olimegi me hämmeldunud, et kuidas tema meilt raha saab niimoodi küsida. Mis aga kõige naljakam, enne just olime omavahel rääkinud, et ahh viskame talle 5pountsi, tüüp ikkagi nägi vaeva ja sõidutas meid. Ja siis tuli see 150. Tegime kõik suured silmad ja ütlesime, et meil ei ole raha. Kati veel hakkas ajama, et :“ Hei meeeen, first you have to tell us how much does it cost and then to ask do we want to ride or no!“ Bastard :D Aga õnneks ei olnudki meil tegelikult ka rohkem raha kui Harri oma pükstetaskutest leidis, mingi 25 poundi kokku vist. Ütlesime, et vii meid kasvõi beduiinide juurde vangi, aga see on kõik, mis me selle lõbu eest tasuda saame. Tüüp haaras need närused rahatähed ja kadunud me olime:D Ja andkem jalgadele valu, kui seda karvast veelkord nägema peaks:D:D

Siis oleme me veel ATV Safaril käinud. Saime 8 peale 2 atv, niiet igaüks leidis endale paarilise ja ralli võis alata. Mingepekki kui lahe see oli, nagu tglt ka. Maailmakõigelahedam asi, mis siiani siinproovituist olnud on! Pärast tunniajast kõrbes kihutamist ootasid meid ees 2 kohalikku, kes olid ilusti meie tulekuks valmis seadnud aseme, teinud üles lõkke ja meid ootas ees õdus õhtupoolik kuuma tee ja tähtede vaatamisega vaikuses. Sigavinge. Trippi alustades olid mul enda mäletamistmööda seljas musta värvi riided, aga tagasi koju jõudes avastasin, et kuidagimoodi oli mustast värvist saanud hall. Täiesti liivakollid olime:D Ja hommikul ärgates pidin oma silmad liivakoobastest lausa välja kaevama:D Aga eelnev öö oli ka seda väärt. Sajatuhandega!!!
Vot see on asi, mida me kõik kohekindlasti veel kordame, mhm. Ohh palgapäev ohh palgapäev, millal sina tuled, mul on valmis juba pearätik ja atv tuled ;)

Oleme siin juba päris palju uusi sõpru saanud ja ägedaid sidemeid loonud. Siin saab jumalast vingeid diile teha ju, a la me viime lõhnapoodi kliente, saame ise pudelikese sõõmukest tasuta jnejne. Kasu missugune ju. Diving Centeri vennad on kuidagi nii igapäevane teema meil siin juba. Käime nendega tšaitamas ja shishatamas pea iga õhtu:) Kord lubasid meil ka basseinis sukelduda, no Merka ja Kadi on nüüd ju täielikud sukeldumisfetišid meil, ainult sukelduks ööd ja päevad, päevad ja ööd. Vot on asi, mida mina veel teha ei ole julgend, no maaaaaaaaeideaaa mis mul on, no ma tglt julgen küll, ausõna, aga mul on mingi foobia, et äkki mai saa ikkagi seal vee all hingata ja äkki saab õhk otsa ja äkki ja äkki ja äkki. No fakk äkki my ass :D Tuleb lihtsalt minna ja teha, mitte nii palju õuverthinkida. No ja siis kui mina olin niiii valmis omadega, öö otsa ei saand magada kah noh, täiega mõtlesin kui valmis ma olen ja mida ja kuidas teha, siis maidea tüübid olid vist hotelli manageridega tülli läinud, sest tegelt on hotell ja diving center 2 täiesti üksteisest mittesõltuvat asja, siis nemad ei tohi tegelt hotelli territooriumil oma daivinguga niiväga lehvitada, ja sinnapaika see jäigiL Mõtlesin just, et enne merele minekut oleks ju hea basseinis väike sull-mull teha, aga no mis seal`s ikka, peaees otse merre siis, sest et ooooleeeen tiigrikutsu jaaaa ma ei kardaaaaa keeeedaaaagiiiii :D:D

No ja täna käisin siis ka mina lõpuks snorgeldamas ära, mittehingatasaamisekartja nagu ma olen, olen enne kaldal värisenud, samal ajal kui teised mölland on :D Hoolimata sellest, et üle nabani vee väga minna ei kannatanud, kuna tuul oli suur ja vahepeal loksus laine üle mu „hingamisaparaadi“, on algus vähemalt tehtud. Läbi maski tundusin täiega sügavas vees olevat ja siis ma söövitasingi endale mällu, et ma käisin täiega sügavas vees ja nägin täiega palju kalu ja igasugusid erinevaid koralle, roosasid ja rohelisi ja lillasid, missiis et tegelt vb max 7 kala ujusid selle aja jooksul mu maski alt mööda. Aga ma alati kujutan endale asju ette, sest alati kui ma ntx ütlen: „ Ma tahan täiega pruun olla“, siis Hanna ütleb mulle alati, et aga Liisu, kujuta ette, et sa oled pruun. Ja siis ma kujutangi:D:D Sest justtäpselt niikaua kuni inimene oskab ise endale asju huvitavamaks teha, ongi huvitav, sest reaalsus ei pruugigi alati just see kõige peamisem olla. Sellepärast ma unistangi hästi palju, ja sellepärast mul ongi alati niiäge :D Sest saladuskatte all võin öelda, et vahel lähevad unistused täide kah, ka need kõigekõige võimatumad unistused;);) Muidu ma poleks praegu siin, kus ma olen ja üldsegist kes ma olen!!

ELU ON SEIKLUS!!!

PS! Aga meil hakkasid päkapikud käima:) On ju ikkagist käes detsembrikuu ja jõuluaeg. Et natukenegi seda jõulumeeleolu ja -fiilingut tekitada, tegid Kadi ja Merka meile seina peale pikapäkasussid, nii armas:) Nüüd on vähemalt põhjust hommikuseks ilusaks ärkamiseks:D Me oleme kõik nagu väiksed lapsed, jookseme võidu susside poole, kes esimesena sisse saab piiluda, millega päkad seekord meid üllatanud on:)

Kes pole Egiptuses käinud, pole õiget elu näinud :D

2008-12-01T08:33:00.000-08:00

Naised on linnud - kes kodukana, kes harakas, kes uulitsavarblane, aga mina olen rändlind. Kui suvi lõpeb, hakkavad tiivanukid kihelema, suled sügelema ning rännukihk haarab meeled. Hea meelega paneks seljakoti eluks esmavajalikku täis ja kaoks aastateks, aga kahjuks olen liiga palju sõltuvuses oma lähedastest ja sõpradest, kes on minu suurim põhjus alati koju tagasi tulekuks!!!
Kuid siiski taaskord pigistasin ma silma kinni ja pühkisin Eesti tolmu jalge alt..

Tänasel päeval käivad kõik muudki Egiptuses. Ma räägin nagu rändlinnud nohh. Nojah, Poromaa hakid tulevad ju Eestisse puude otsa kädistama, eks eestlased peavad siis talveks veidi rohkem lõuna poole taanduma. Ja mõned mitte ainult ei käi vaid lausa resideeruvad seal. Jumal hoidku selle eest, et ka mina seda teeks!? EIEI!!
Ning aeg-ajalt mõnes seltskonnas, kus jutt on läinud Egiptimaa peale, olen mina koguaeg pidanud see ainuke loll olema, kes ei saa üldse mittemillestki aru, kui räägitakse uuest ja vanast Sharmist, Punase mere soolsusest ja kurat teab millest veel..

Nüüd aga istun mina juba oma 2 nädalat Egiptuses ja naljakas on mõelda, et teen seda veel järgmised 5 kuud..Nimelt kes veel ei tea, siis ma ei ole tulnud siia kui turist, meie teeme oma tiimiga Sharmis animatsiooni tööd:):)
Selle vähese ajaga olen vähemalt selle juba selgeks saanud, et kui keegi kohalik end tutvustama tuleb, siis on fifty-fifty, ta nimi on kas Mohammed või Ahmed :D Originaalsus kuubis nohh:D

Egiptuse saaga jätkub..:)

Nii soe on!

2008-11-20T02:45:00.000-08:00

On taevas sitaks siiiiiniiiineeeeeeee..
..ja päike kuradi kollllaaaaneeee..
..ma seiiisaaan põlvini veeees..
..meil suuuviii suuuuur on eeeees..

Maailmaäge on siin kaamelitemaal olla!
:)

Uus suvi

2008-11-09T09:33:00.000-08:00

Astusin just nädala võrra lähemale "uuele suvele", mis kusagil teisel pool maakera endale pesa on teinud ja mind jubavarsti ees ootab, ning tõdesin, et aeg kaob ikka sama kiiresti kui taldrikutäis mahlakaid aurutatud juurvilju näljasesse kõhtu.
Alles ma olin Eestis ja alles ma läksin Kreetale ja alles ma tulin Eestisse tagasi ja juba nädala pärast ma lähengi jälle. Uut päikest ja uut suve otsima. Seekord siis Egiptusesse..
Elame-näeme:)

...

2008-11-03T07:08:00.000-08:00

Ütlemata sõnad...

Jagamata tänulikkus...

Enda teada jäetud hoolimine...

See kõik võib juhtuda. Pole garantiid, et me saame inimestele öelda, mida me tegelikult neist arvame. Palju asju võib alata hetkega ning lõppeda samuti vaid hetkega. Ka mina olen ikka põhiolemuselt veendunud, et väga tõsised asjad juhtuvad kusagil kaugel kellegi võõraga. Küll on aega. Aga kui pole aega? Kuidas ravida kripeldust, et nii palju jäi ütlemata? Kuidas edasi elada? Rääkige inimestega. Jagage ka häid tundeid. Kinnitage, et te hoolite. Ärge laske pisiasjadel jääda viimaseks, mida te ütlete. Ma ei taha sellega öelda, et te paranoliliselt mõtleksite, et aga - mis - siis - kui - äkki - enam - ei... Nautige elu, aga hinnake inimesi. Ärge hoidke ilusaid mõtteid vaid endale. Teadmine, et te hoolite, võib teha päeva ilusaks ka ilma paranoilise mõtteta, et ehk on see viimane jutuajamine. Armastage, hinnake, olge tänulikud, nautige, austage ja rõõmustage iga päev!

Proovige vähemalt!

Hetked on kiired kaduma...

Mina olin siin.

2008-09-21T08:38:00.000-07:00

"Kas sa armastad mind?"
"Jaa!"
"Kui palju?"
"Suure maja suuruselt!"

Iga inimene peaks vähemalt kord nooruses uskuma, et surm on ukse taga, ainult siis jõuab ta üles lugeda kõik selle, mis talle tegelikult on kallis.

Mulle meeldiks mõelda, et asi ei olnud minus.

Impressionistlik maailm.

2008-09-07T12:40:00.000-07:00

Kuidas täna küll mõtled nii ja homme naa. See, mis oli oluline, kaotab tähtsuse, mõistad, et see, mis sinuni toodi, oli vaid näilisus. Kuidas mulle ei meeldi "näilisus". Antud mõiste tekitab alati suurt segadust. Mitte ainult sellele näilisele inimesele, vaid ka kõigile teistele, kes seda mingiks hetkeks uskuma jäävad. Milleks valetada neile? Veel tähtsam - Milleks valetada iseendale?
Paneb imestama, kuidas sinu enda silme all inimesed korraga muutuvad. Muutud ka sina ise, neid teisi tundma õppides. Õpid nägema kahestumist. Midagi on alati nende meeldiva välise kesta all. Nende naeratuste taga. Heal juhul võib seal olla siiras mõtlemine. Siis on tõesti hästi läinud.
Juba ära elatud päevadel on see positiivne külg, et nii või naa õpid sa oma vigadest. Kui mõtledki, et see kohtumine või see suhe (või misiganes inimeste vaheline suhtlus) oli viga, siis mõtle uuesti. See kõik annab tohutu kogemustepagasi edaspidiseks. Saad seda vaid tulevikus aja kokku hoidmiseks enda jaoks ära kasutada. Neid teadmisi suhtlemisest.
Kui ka täna oled meeltesegaduses, siis ees ootab kindlasti päevi, mis üritavad sulle tõestada oma sündmustega - Mida sa ometi teed? See ei ole see, mida vajad. On väga suur erinevus sellel, mida tahad teha ja sellel, mida sulle tegelikult vaja on. Oma vajadustest on raskem aru saada. Kuni aga nendest aru ei saa, ei saa aru ka hingerahust. On väga pikk tee iseenda tundmaõppimiseks, sest me ainult tahame midagi, teadmata, kas me seda ka vajame.
Niisiis, ei tasu ennast petta. Kõik saab selgeks - Kui mitte täna, siis aasta pärast. Aga saab.

"Praegu läheb kõik hästi, aga ma kardan, et see kõik ei kesta kaua!"

2008-06-02T12:03:00.000-07:00

Vaatan siis mina msnis ringi ja plaksti, ühel tüdrukul on nimeks pandud lausejupike " Praegu läheb kõik hästi, aga ma kardan, et see kõik ei kesta kaua " Arumaivõi ja pihtamaitaipa ! Miks peaks keegi muretsema sellepärast, mis pole veel tulnud? Miks ei võiks siis hetkelgi nautida seda " kõik läheb hästi't" ? Deem, see on nagu kui ma olen miljardär ja mulle kuulub pool Eesti kinnisvarast, aga ma nutan üksinda kodus, sest ma kardan, et homme on see kõik kadunud ja ma elan rentslis, kusjuures kõigi põlu alla olen kah kummalisel kombel sattunud, mis sest, et hetkel on mu ukse taga trobikond noori, kes peavad mind iidoliks ja edasipüüdlikuse etaloniks. Ja keegi ei tea, milline sitakott ma olen lihtsalt sellepärast, et ma ei suuda positiivselt mõelda. Kui teaks, siis nad sülitaksid minu peale. See on esimene asi, miks tuleb hästi mõelda. Teine on see, et ma olen alati arvanud, et alateadvus on väga kahtlane asi. Umbes nii, et kui sa oled haige, siis kui arvad, et sa ei saagi terveks, siis ei saagi, aga kui mõtled hästi, siis on varsti kõik jälle fain. Mõttejõud on suurim jõud, ega ma asjata neid enda hädisemaidki kirja pane. Ma tahan seda jõudu tunnetada! Ja ma tean, et mina mõtlen küll positiivselt. Aga kui sa ei suuda nautida hetke, vaid elad oma hirmsaksmõeldud halvas kõik-ei-lähe-hästi-tulevikus siis...Fakk, nii ei saaks ju üldse elada, kui karta, et terve see hunnik asju, millega sa end sidunud oled, lendavad kohekohe perse. Aga kui nüüd täitsa ausalt jätkata siis millise eelaimdusega ma peaks siis kõikidesse suhetesse suhtuma ? ( Ja ma mõtlen kõigi suhteliike, mitte ainult ilaavjuujuulaavmii, vaid ka näiteks sõprust, perekondlikke suhteid aga ka viha ja muud sellist paska ). Ei julgekski kellegagi mingil moel end siduda niiviisi. Ja siis ei jääkski muud üle, kui istuda toas ja halada, et väljas plahvatab kohekohe tuumapomm või tuleb suur tsunami. Ja keset seda halamislaviini sa vaatad mööda sellistest faktidest, et sa elad sisemaal või et kui plahvataks tuumapomm, poleks toas istumisest mingit kasu, kuna kõik on kadunud niikuinii. Ja toas olles jääks sa ilma isegi heast vaatest. Samas, hea, et sa ei mõtle. Muidu sa elaksid oma edasise elu väljas kuuri all, kartes, et kui tuppa astud, jääd sellest vaatest ilma. Võisiis korjaksid kokku oma viimase raha ja koliks ookeani äärde, sest seal on lihtsam ilma vasturääkivusteta karta.

Mis võib juhtuda, kui sa oled selline kehapoolt-väljutatud-jääkainete-a.k.a. sita -kott. Ma mõtlen hoopis, et käisin ükskord teatris ja seal oli lause, et ükski naer pole kurb ja mõned pisarad on rõõmsad. Ja isegi, kui sa arvad, et kõik vihkavad sind, siis juba rullnoxid teadsid öelda, et kõik ei tunnegi sind.

Mõelge positiivselt kogu seda paska, mis ümber teie on. See on edasilükkav jõud!

Te suudate, te olete paremad.

That`s just the way it is. Things will never be the same!

2008-05-20T03:17:00.000-07:00

Tegelt on veitsliigapaljukahju. Samas ma teadsin seda kuidagi ette juba, maidea, sisetunne nagu ütles, et nii läheb. Ja läkski. Mixma muidu nii kaua selle tagasiminekuga venitasin, mingi asi nagu blokkis..ja täna ma sain siis teada mis selleks oli - mind ei olegi enam vaja. Kahjukahjukahju on. Eks jah, arvata oli, sest natuke aega eemal olek teeb oma töö, uued inimesed, uued vaateväljad, aga eks ikka mingi lootusesäde oli. Aga nüüd on see kustunud, täielikult.
Jah olen küll kurb, väga isegi, aga ma ei lase oma pead norgu, milleks? Elu läheb edasi. Ja äge aeg oli ikkagist ju see 7 kuud, täiega äge - sain juurde hästi palju uusi kogemusi ja uusi tutvusi. Ei, ma ei kahetse midagi..või et hakkaks nüüd halama, et see oli mahavisatud aeg, et lasin end välja koolitada ja nüüd ei saagi edasi areneda ja plaaplaaa, ei, absoluutselt mitte, ma mõtlen parem nii, et kõik, mis juhtub, on millekski hea - ju siis minu aeg sai seal otsa ja pidigi nii minema. Tulevad uued ja paremad ajad, olen selles enam kui kindel:):) Ja nii on, Liisu teab, tunneb seda. Lihtsalt kõige rohkem on kahju nendest inimestest, kellega iga päev ninapidi koos olin ja lähedaseks sain, jaaaa tean ju küll neid lubadusi, et no me ei kao ju kuskile, oleme olemas ja hoiame kontakti ja plaaaaaaaaa,mhm, ikka on nii, et ajapikku ununeb ja minnakse ikka oma teed..Aga loodame, et nii ei ole ja me ei unusta, eks?!:)

LIVING ABROAD

2008-05-05T00:14:00.000-07:00

Nii so faking hard on..
Olen 2viimase påeva jooksul oma silmad peast nutnud...
But that`s life, nothing last forever!
I only have good memories from that time and that´s the most important thing!
But it`s still so faking hard..

Living abroad is not just to learn another language. It`s not just to walk through different streets or to know different people and cultures. It`s not just to do things that you would never do in your country. It`s not just to get a certificate. It`s not just the money value that change.

Living abroad is not just make new friends and collect new pictures. It`s not just to see your routines change completely `cause of the new schedules. It`s not just to eat different meals. It`s not just to love the news and the changes, but it`s also to miss people and things from your country. It`s not just to listen to different music and learn different steps on the dance floor. It`s not just to get out of your bed in a minute when you have got a mail from your family. It`s not just the distance. It`s not just a great view when you open your window. It`s to do mistakes but to learn from them.

Living abroad ist o know about yourself. Is to grow up and see a lot of options in front of you. Is to realize that it`s possible to do things that you have always dreamed of but seemed so fare from. Ist o realize that the world is just in front of you and you really can know it all. Is to feel that your intensions are chancing. Is to chance an idea. Is to put into practice. Is to be open-minded. NOT to be afraid to take risks. Is to accept challanges. Is to feel the „NEVER LAND“ and don`t want to come back. Is to have the feeling that you want to come back, but you don`t wanna live the same way , because your values and tastes have changed. Is to learn, or at least try the lyrics of a music in Danish. Is to be called ESTONIA and suddenly you became really BIG!

Living abroad is to be taken by suprise with YOURSELF. Is to figure out that truely you didn`t know so deeply a thing, that you thought you knew very well: YOURSELF.

Thanks VIBORG FOLK HIGH SCHOOL for the beautiful time in here.
Thanks VIBORG FOLK HIGH SCHOOL for letting me know more about MYSELF…

Viimased nädalad, viimased tegevused..24.-04 – 2.05

2008-05-03T07:37:00.000-07:00

Vahepeal on jälle nii palju juhtunud, lihtsalt no kohekuidagi ei ole jõudnud siia arvuti taha kõike kirja panema, eriti veel kui õues päike sillerdab ja kogu elu käibki värske õhu käes..
24.-25.04 oli meil spordipäev, külastasime Arhuse Folk High Schooli ja võistlesime nende vastu käsipallis, võrkpallis ja sulgpallis - ehh, meie tüdrukute võrgutiim tuli auväärsele 2.le kohale:) Esikoht oli tglt täidsa käegakatsutav! Et i`le täpp panna, sai viimase päeva õhtul veel Arhuse linna ühes kuulsaimas pubis maha peetud 1kõva rock`n roll – õlu voolas ojadena ja tants käis laudade peal, no pärast ikka tundsid, et olid pidu pannud – küünarnukid katki ja jalad valusad, aga mis ei tapa, teeb ainult tugevaks;)

Nüüd oleme siis ära proovinud ka kajakitamise järve peal, isegi rescue excercisega saime kõik hakkama taaskord, siplesime vees jälle nii mis hirmus:D Seekord oli vesi paar kraadi soojem juba:)

Teisipäeval oli meil jalka match ühe teise boarding schooli tüdrukute vastu, no saime lutti 4:1 nii mis koliseb :D Aga pole hullu, nendel on jalgpalli treeningud igal nädalal kavas, meie aga olime enne võistlust vb ainult 4praktilist trenni teinud. Ikka olime tublid:)

1.mai oli meil holiday siin jälle, läksime kogu kooliga mere äärde, ja no otseloomulikult ei saanud ju juhust kasutamata jätta ja merevesi ära proovida. Bikiinid selga ja lainetes me olime:D Mis see vesi võis olla, max 10kraadi ehk. Võttis hinge kinni küll algul, aga nii kuradima hea oli:D Naljakas oli vaadata kuidas mõni kaldal talvejopega lõdises, ma aga külma närviga lihtsalt vee ja kalda vahet jooksin:D:D SUPER!

Eile oli ka 1eriline päev – LINEDAYS - koolitunde ei olnud, küll aga veetsime ägeda päeva kogu oma outdoori grupiga metsas mööda puid ronides. Ja repelling vabas õhus sai ka ära proovitud. Adrenaliinilaks koguks päevaks nüüd olemas:D

2 päeva veel, KAKS PÄEVA VEEL, mõistate? MA ei mõista, see pole mulle veel ikka kohale jõudnud, et varsti pean ma siit lahkuma, ma vist ei tahagi, et see mulle kohale jõuaks, vähemalt enne kui see hetk käes on. Kõik on nagu kuidagi nii reaalne, et nii on koguaeg olnud ja nii peabki olema, ka edaspidi. Ma ei tohi mõelda lahkumisele, ma vihkan hüvastijätte, see on nii valus. Aga ma tean kuidas ma teen, kõik on juba läbimõeldud – ma teen nii, et ma naudin need 2 päeva siin veel täie rinnaga, et viimasel päeva öelda “ Ma olen endast kõik andnud ja samas ka kõik võtnud“. Sest kõige hullem asi siin maailmas on kahetseda tegemata jäänud asju, ja seda me ju ometigi ei taha! Niiet tegutsema nüüüüd ;););)

Täna on meil siin OLD STUDENTS MEETING, kõikkõik kes siin kunagi mingitel aastatel olnud on saavad kokku jälle, nii lahe:) Osad tulid eile õhtul ja praeguseks ongi kool juba siginat saginat täis, sest õhtul tõotab tulla väääägev pidu. Oiii kui vägev:D
Ja homme on diplomite kättesaamine ning aeg öelda good bye:(

6NNEHETKED

2008-04-27T01:40:00.001-07:00

Õnn on üks kummaline loom. Üldjuhul märkame, et ta meil külas käis alles siis, kui ta on lahkunud. Okei, ma räägin enda seisukohast, minul igatahes on nii. Eks neid õnnelikke hetki on ikka päris palju olnud, tagantjärgi mõeldes loomulikult. Selle ajal on muidugi raske mõista nende hetkede väärtust. Kurvaks teeb, et inimene oskab halba tunda palju kergemini kui head. Palju parem oleks, kui see lugu vastupidi toimuks.M6nikord tunnen ma ennast yliõnnelikuna. Imelik on mõelda, et mõnikord, kuid nii see on. Mingisuguseid hiiglaslikke õnnemomente pole vahepeal olnud, kuid ma tunnen end siiski õnnelikuna. Lausa koguksin sedasorti hetki, kui see oleks võimalik. Samas teinekord on vajumisetunne. Noh, see tunne, et Sa vajud kuhugile sügavale, sügavale auku ega oska sealt enam välja ronida. Kuidagi kummaline on.Tegelikult ma tahaksin õnnelik olla, mulle meeldib see tunne. Mulle meeldib selle tunde kergus ja puhtus, justkui libliktiivapehmus; mulle meeldib selle tunde sügav ilu, mis varjutab kõik muu. Õnn ongi ülim. Ja ausalt öeldes olen ma vist ikka õnnelik. Ohh, kui tobe see on! Aga igal juhul on mul praegu jälle õnneliku hetke tunne. See võiks kesta ja kesta ja kesta, jäädagi kestma.

BETTER TOGETHER!

13.04.2008 LEGOLAND

2008-04-20T10:36:00.000-07:00

Ega meil ju palju enam seda siinoleku ajakest jäänud ei ole, tuleb veel võtta mis võtta annab!! Nii me siis otsustasime, et kui juba Taanimaal oleme, siis mixmitte ära käia kuulsas lastemaailmas Legolandis, jeeeeeeei. Seda enam veel, et Sanne vanemad ise seal töötavad ja me tänu sellele vaba sissepääsu saime:) Juba värava taga ei suutnud me oma emotsioone kinni hoida, no niiväga kiskus juba sisse, kõik tundus niiiii atraktiivne ja äge ja huvitav. Ja no kui sisse saime, teistele võis küll mulje jääda nagu puurist lahtilastud ahvidest, siia sinna tänna – mittemillestki ega kellestki ei suutnud eemale hoida, kõikkõik kohad oli vaja ju läbi käia:D Ja ma nagu tegelt ka arvan, et me olime hullemad kui need lapsed seal kokku üldse:D
Õhtul kooli jõudes oli täpselt selline tunne nagu Norrast tagasi tulles, nagu oleks nädal aega matkanud, päris läbi olime ikka. Nüüd saan ma aru kui raske on ikka laps olla:D Ja päris hea tunne on, et ma juba niii suur olen:D

9.-11.04.2008 Canoing trip

2008-04-20T09:29:00.000-07:00

Sellest on nüüd jälle hulk vett merre voolanud, kui ma viimati siia midagi kribasin. Eks asi ikka pealehakkamise taha jäänud on. Ja selle taha ka, et tavaliselt tulevad mul kõige mõttekamad mõtted kas enne magamajäämist või siis jalutades ja jäävad seega kuskile mälusoppi, plaaniga pärast kõik kirja panna. "Pärast" on aga aeg edasi läinud, mõte muutunud või ununenud ja üleüldse!Aga ma üritan:) Kolmapäeval kell 15 startisime meie, outdoori inimesed, 3päevasele kanuumatkale. Tunniaja möödudes jõudsime stardipaika. Paaridesse võtt, asjad paati ja matk võiski alata. Esimesel päeval sõitsime kokku 12km. Ära sai käidud ka Taani kõrgeimal tipul Skymountain`il, 147m :D Jalgsi muidugi:D Esimese öö veetsime suures telgis. No ei lõppe see külmetamine öösiti:D Nagu Norrast ei aitand veel exole!! Aga nagu tegelt ka, juba magamiskoti sisse minnes ei tundnud ma TAASKORD oma varbaid. Mõtlesin, et suvemagamiskotiga Norras hakkama saadud, saab siin ka. Ja et no rohkem ikka külmetada ei saa, kui Norras. Sai, ja oiiikuidas veel sai. See oli vist tõesti kõikide nende väljasmagamiste kordade seas ainud öö, kus ma korrrrdagi sõba silmale ei saanud. No terrve öö üleval. Aga ma polnud õnneks ainuke - mõni oli külmast nii kange, et pidi keset ööd lausa jooksma minema, kes vahtis niisama telgi lakke jne. Me Kristiinega vahtisime telgi lakke:D Ja ma vahepeal pugesin Nikolaj külje alla ka, no ikka ei aidanud. Aga no me magamismatid olid ju ka vastavad, ma panen kodus lauale lina ka paksema kui see matt oli. Tunne oli täpselt nagu magaks palja maa peal. Ja no hommikuks olid need matid ka külje alt kadunud, siple nagu siil lehtedes:DTeisel päeval seilasime Silkeborgi järveteidpidi. Päike paisis ja ilm oli mega. Super lausa! Ja wauuuu, öösel sai isegi magada – kanuudest ehitatud ulualune oli üllatavalt soojem kui see telginässakas eelmisel ööl:DSoe öö seljataga, siis nagu väga ei tahtnudki koju, aga kolmandal päeval pärast 12km aerutamist oligi buss juba vastas. Asjad kokku ja tagasisõit kooli. Jälle üks vaffa tripp seljataga:)

Neljapäev. DICKENS

2008-04-08T07:49:00.000-07:00

Jaaaiiiiiiiii, teate mis täna juhtus w?? Saime Heiliga oma vildist sussid valmis ju, üliäge:) Ja jumalast ilusad ka veel. Kui mõelda sellele, et no minul oli olukord vahepeal ikka täiiiiestiii lootusetu, tglt ka, kui tol hetkel mõtlesin, et löön käega ja annan alla, siis nüüd võib tõesti julgelt väita, et näed, ka sitast saab saia teha, kuigi mulle pole kunagi see väljend meeldinud:D Miski mu sees nagu ütles, et kamoon, esimene projekt, tuleb välja mis tuleb, tööta edasi. Ja barammpappaa, vaatmissai, peaaegu, et parimad sussid üldsee:) Oi ma olen uhke enda üle:D Nii uhke, et lausa uhkeimast uhke pidi ju õhtul pittu minema sellepärast:D Tegelt oli see diil meil juba ammu tehtud. Õigemini juba pärast meie karika võitu võrgus, sest kuidagi pidi ju victory`t tähistama:P
Pestud kustud kammitud mukitud, oli meil Heiliga vaja ju enne peole minekut väikse veiniga tuju veeeeeeeel rohkem ülespoole kergitada, mis ülihästi ka välja tuli;) Sest seda vähem pidime me pidus õlut jooma, sest teadagi meile kummalegi see väga ei maitse:D Niiet, ratta selga ja DICKENS, siit me tulime:D:D Tuju juba täitsa sees – esimene õlugi läks kuidagi väääga libedalt:D Kusjuures enam ei pane tähelegi, et õlut joome, esimesed korrad oli küll pärast igat lonku nägu krimpsus peas, aga nüüd on juba täitsa meeldima hakanud, kuradi kurat, nagu Heili ütleks selle peale:D:D Igatahes mida rohkem õllesid, seda rohkem tantsusamm sisse tuli..no nagu ikka:D Lõpuks oli tantsusamm juba nii sees, et ajataju täiesti kadunud ja mitte meie ei olnud need, kes peo lõpetasid, vaid need onklid seal baaris, kes tuled põlema panid, pfff, me oleks veel edasi pannud, vabaaaalt:D Oi tulede põlema panekuga tulevad mul alati millegipärast Hollika ajad meelde, sest sealt ei taha ma tavaliselt kunagi ju enne varvast lasta, kui ikka pidu AMETLIKULT lõppenuks kuulutatakse:D Igatahes jah, sunniviisiline lahkumine siis ka seekord..ratta selga ja..nokurjam, miskipärast oli see tagasitee jälle kuidagi niiiii raskevõitu:D Eriti kui ühe käega roolima pead, sest teise käega oli vaja hirmsasti telefoniga rääkida..40minutit ikka ei jauraks ju, eriti kui NORMAALSED inimesed EESTIS tol hetkel magavad..No ju siis oli ikka hirmsasti vaja:D

4.00 magama ja 7.00 üles. 3h täitsa piisav ju, NOOOT. Miks järgmisel päeval nii halb peab olema?? Ja selle vennikese kaela tahtsin ma kahe korra keerata, kes mulle kaikaga pähe tagus. No sellist peavalu pole enamammu tundnud. Õlu ja vein vist väga suured sõbrad ei ole, nagu ma järgmisel hommikul aru sain. Kahju, et selliseid asju alati liiga hilja taipad. Igaljuhul asi oli tegelikult lausa nii hull, et see puder, mis kaussi tõstetud sai, sinna jäigi ja ei mingit morning assemblit ja päeva esimese poole tegevustest ei tahtnud ma mittemidagi kuulda ka. Mine ise 2x raskema peaga kanuusse, ümberkäik on garanteeritud. Loobusin sellest, jah aitähh:D Ega Heiligi enesetunne kiita polnud, aga nii kiita ikka oli, et voodisse lamama ei pidanud jääma. Michaelile käskisin öelda, et olen haige..jaaa haige, olingi haige, misssiis?:D No okei, enam ei tee, pole ilus, ma tean. Aga no championid võivad, jaaaaaaaa, jesssssss:P:D:D
Lõunaks sain ikka kargud alla. Aga terve päev oli ikka selline „haiglane“ tunne peal ja sees ja igal pool:D Õhtul rühkisin 2h jõusaalis, et kuidagigi see tunne must välja saada, sain ka! Õhtul oleks jälle peole läind..PÄRIS oleks:D:D Mõned läksid ju kusjuures, hullud, väsimatud, baaaah. Mai jaksaks. Aitas sellest ühest korrast. Ja täiestiii.
Aaa, tegelt, 1 üliülitähtis asi jäi mainimata..Nimelt kuu aega, TÄPPPSELT KUU AEGA on meil veel siin olla..mõistate? Oleme olnud siin juba 3 kuud ja need on läinud kui linnulennult, mis siis veel see 1kuu? See on umbes nii, et täna..ja homme olemegi kodus. Appi, maidaha selle peale üldsee mõelda praegu, sest see teeb natuke kurvaks. Kui me kõik koos lahkuks, siis vb oleks olukord natuke teine, aga see, et internationalid lähvad ära ja taanlased jäävad..maidea..Midagi jääb ju nagu maha siis, st kõik jääb maha, kõik, millega need 4 kuud seotud oleme olnud. Okei, meil oleks ka võimalik tglt veel 2ks kuuks siia jääda, täpselt sama kaua nagu teisedki kõik, aga kui see ei juhtu nüüd, siis see juhtub siis, sest 1kord peame ju lahkuma nagunii!! Aaaagh, me oleme kõigiga nii lähedasteks saanud, kõik on nagu omad, mõtleme ja käitume kui 1 pere – internationalid on osa taanlastest ja taanlased on osa internationalidest. Ja siis järsku enam ühtesid pole. Ebaaus ju? Aga samas reaalselt mõeldes, elu läheb edasi, nii meil eestis kui neil siin taanis. Sometimes you win, sometimes you loose. That`s life. And so it is!!!

Laupäeval oli Fitness Centeri suuuur GRAND OPENING. Kõik tähtsad ninad olid kohal, palju kõnesid ja palju veini ja shampust. Ökk, käisin sealt „joogilaua“ juurest kaaaaaaarega mööda:D Ampsasin ainult paar viinamarja ja trenni ära..

Õhtul oli meil järjekordne Coffe House, teemal Classmate Night. Erinevad lauad. Poisid tüdrukud eraldi, nagu klassiõhtutel ikka:D Eeeeeeh, ja midagi täitsatäitsa uut, koooooke ei olnudki ju, hot dogi sai hoopis:D Naljakas ja kuidagi teistmoodi oli seekord üldse kõik...

Kolmapäev. Kanuutamine

2008-04-06T13:34:00.000-07:00

Ilmataat heasõber on ju vee nii „soojaks“ kütnud, et Johnny otsustas ujula kus see ja teine jätta ning järvele minna. 6 kraadises vees on ju päris piisav hulpida, kui ümber peaks minema, mhm! Või siis mitte!!:D Igaljuhul ega meile suurt valikut ei antud, kanuud selga, õigemini siis „pähe“, sest nii me neid tassisime, minul oli kanuu esiots ja Heilil tagaots, mittemidagi ei näinud, lihtsalt kõndisime:D No kuradima raske oli..alla järve äärde jõudes pidime otsad andma:D Aga hopsti kanuusse ja sulps vette. Ei, tglt enne kui üldse vee peale meid lasti, pidime vett näos tundma, st sipsutasime käega näo märjaks, et juhul, JUHUL KUI peaks ümber käima selle paadiga, siis oled seda jääkülma vett vähemalt näoski juba tundnud!! Brrr, näpud võttis krampi küll:S Seda enam tegime me Heiliga kõik, et jumala eest MITTE sissse käia! Tegelt läks täitsa hästi..algul oli natuke raskusi aerude tööga, ei saand seda ühte rütmi kuidagi sisse nagu– üks tõmbas tugevamini kui teine, siis otseloomulikult pööras paat koguaeg ju selle poole, kes tugevamini ei tõmmanud:D Aga lõpus panime nagu vennad Jaansonid, eestlaste paat ikka eesotsas:P:P

1.04.-6.04 2008 Teisipäev. Naljapäev

2008-04-06T13:25:00.000-07:00

Täna oli ju teadagi see naljategemisepäev, mhm!! Tegelt väga haneks ei läinudki, aga sööklas saime küll kõik valusalt mööda pükse ju – nimelt alati lõunal enne söömahakkamist tutvustab söögitädi menüüd..me internationalid muidugi ei mõista mõhkugi mittekunagi ju, aga teiste reaktsioonist võime lugeda, kas ootab meid ees midagi keelt allaviivat võiii võiiiii midagi mitte nii keelt allaviivat:D Seekord oli hurraatamist ja jessitamist üle kooli kosta, nimelt pidi meid magustoiduks ees ootama isuäratav jäätis, millegipärast on jäätis siin kõigi 1 lemmikuid. Igatahes emotsioonid olid laes, ruttu ruttu soolane toit sisse, õigemini seda soolast väga ei söödudki, vaja ju jäätise jaoks ruumi jätta..Ja..jaaaaaaaaaaaaaa kuiiiiiiii kööki mindi ja…ja teada saadi, et EIIMINGIIIITJÄÄÄTIIIISTTTT…1.aprill..Naliiiiii..mineepekki, need näod mis vastu vaatasid..no see oli tõesti kõigesuurem tüng, mis meile üldseeee teha sai selle päeva jooksul. Ja sellest täiesti piisas!!

Pärast lõunat oli meil nagu ikka iga teisipäev – common physical excersise. Pidime moodustama 3-liikmelised võistkonnad, kes 10 000m omavahel võistlema hakkavad. Olin ühes tiimis Tiago ja GianCarloga. Süsteem oli nii, et ühe ringi jooksed, 2 ringi puhkad. Kolme peale pidid kokku jooksma 10km. Öeldi, et kui poisid jooksevad ringi kuskil 1.14ga ja tüdrukud 1.40ga, siis on see VÄGA hästi joostud, et on võimalik isegi Taani rekord selles üle lüüa, 29.57 :D No jooksin end esimese ringiga täiesti kinni ju, 1.22. Jalad olid nagu pakud all. Aga võitlesin ikka innukalt lõpuni. Jooksin oma 8 ringi kokku ära, keskmine aeg oli u 1.36:) Üldsegi läks meie tiimil jumalast hästi, poisid olid ka nii tublid, lõppaeg oli 37.29. Üliväsitav oli selline ringtreening tegelt, aga kuradima hea oli olla pärast kui joostud oli!

Kõige parem oli aga õhtune märtsikuu sünnipäevade tähistamine:P Minulgi oli seekord au sünnipäevalauas istuda. Kuum shokolaad, kook ja laulmine – missa veel paremat oskad päeva lõpule tahta:)

25.03-30.03.2008 Viimane märtsi nädal

2008-04-01T10:44:00.000-07:00

Teispäeva õhtul oli meil oskarite jagamine movie lab projectides, filmid, mis teinud olime eelmine semester. No mis te arvate kes võitis? Aga otseloomulikult TEAM ESTONIA oma „Facilities in GIV“ projektiga. Olime ära teeninud ühe korraliku aplausi ja seda me ka saime:P

Neljapäeval õnnestus mul end jälle lõhkuda natuke – nagu saatuse iroonia ma ütlen, tund oli juba läbi enam-jaolt, mängisime viimast geimi, viiiiiimane punkt, viiiiimane surumine, viiiiiiiimane blokk, ja justnimelt see blokk sai mulle saatuslikuks. Paulo tahtis palli maha suruda, et see punktiks teha, keegi pidi ju teda takistama, õnneks või siis tagant järgi mõeldes kahjuks, olin mina just seal õiges või siis tegelikult vales kohas, hüppasin blokki, maandusin Paulo jala peale ja kraks, sinna see hüppeliiges läks. Eks endalegi tuli see natuke shokina, et jälle mina, miks? Mina kes ma kõige rohkem vigastusi vihkan? Miksmiksmiks?? Aga põrandal ma seal lamasin, jääkott jalal ja pisarad voolasid, sest niiii valus oli. Ja JÄLLE tassiti mind minema:S
Kui Norras peale hüppeliigese väljaväänamist olin ma järgmine päev juba omal jalal, siis seekord oli olukord natukene hullem, kargud pidid mind aitama, sest jalale toetuda oli võimatu, kui proovisin, siis tuld pritsis silmist nii mis hirmus. Ohh mind õnnetut, trepist üles, trepist alla, jäin kõigile jalgu, takistasin teed..naljakas, aga samas nõme ja nii abitu tunne. Vastikvastikvastik. Hommikul ärkad samas asendis mis õhtul magama minnes võtsid, kuna hirm end keerata on nii suur, et jumala eest jalale mitte haiget teha..HÄNDIKÄPP Liisu, naisss! Enam ei taha, tegelt ka!! Kõike muud, aga spordi tegemist mult võtta ei saa. Ei saaaaaaaaaa!!!!!

Reedeses story tellingu tunnis pidi igaüks ühe retsepti endaga tundi kaasa võtma..keel ei olnud oluline. Eks kõik võtsid ikka oma emakeeles, kui antakse selline võimalus üldse, siis miksmitte ära kasutada exole:)
Tegelikult ei olnud jah keelel üldse tähtsust, sest tol korral kasutasime me oma kehakeelt hoopis. Tegime toolidest näitliku lava ja kõigile anti võimalus esineda. Nimelt ise valisid viisi, kuidas oma retsepti teistele ette loed ja publik pidi ära arvama, keda või mida või mis situatsiooni püütakse matkida. Üks tüdruk tegi hästi, hiilis vaikselt lavale, oli hästi tagasihoidlik, sahistas paberit käes, hääl ja käed värisesid – kohe saime aru, et teeb arglikku tüdrukut järgi. Kõik olid tegelikult hästi head, kes lamas põrandal, tõmbles ja siis vaevu vaevu hüüdis ette oma retsepti koostisosad – tegemist oli maas lamava haavatuga. Kes luges oma retsepti ette oma keha kraatsiliselt liigutades – arusaadav, et tantsija. Jne jne jne. Uskumatu tegelikult ikka, kuiii palju võib inimese kehakeel reeta – saad kohe aru kas teisel on olnud halb või paha päev, kas ta on kurb või rõõmus või misiganes. Jah, mõnikord püüame me oma tundeid varjata, kui midagi on pahasti, siis loomulikult ei taha me vahel seda välja näidata ju, tehes head nägu, aga, AGA silmad on need, mis tegelikult reedavad, ja väga paljugi kusjuuures. Ja niii on!
Veel pidime kõik ükshaaval rõdul diktaatorit mängima, karjuma oma retsepti ingredientsid niii kõvasti kui jaksasid - teised mõtlesid, et me täitsa arust ära vist:D
Aga vahel tuleb elus ette ka situatsioone, kus pead näitama, et sinu käes on võim ja teised peavad seda aktsepteerima. Saime kõik kaheks minutiks seda tunda. Aga koguaeg ei tahaks nii. See poleks õige mu arust. Kuidagi teistmoodi. Mina igatahes ei tahaks.

Laupäeval oli meil suuuur suur pidu siin. Kõigil oli võimalus kutsuda 1enda sõber ka pidusse. Kokku oli meid tol õhtul kuskil 180 ringis.Kõva sõna mis:P
Ettevalmistused algasid juba varahommikul. Dekoreerima pidi nii söökla kui thumbling halli, sest justnimelt nendes ruumides toimus kogu tants ja trall. Kuuulge, meil oli kohal isegi live band ju. Päääris äge:D
Teema oli..Okei, hakkame otsast peale – kunagi oli Kopenhaagenis mingi maja, kus noored pidutsesid ja kõvasti möllu panid, no meie Eestis nimetame neid EMO`deks:D Igaljuhul valitsusele see ei meeldinud kohe üldsemitte ja see maja võeti neilt ära. Oii kus noortel ajas see karva turri, küll siis tõsteti mässu, põletati, laamendati, märatseti ja maidea midaveel. See siiamaani Kopenhaagenis aktuaalne teema tglt. Nii me saimegi sellest idee ja mängisime kogu orgia oma laupäevasel peol ümber. Kes olid politseid, kes laamendajad, kes usklikud, kes valitsusest jne jne. Üliäge pidu. Ja taaskord pean ära mainima, KUIII hullult vaeva kõik olid näinud jälle. Täielik respekt. Mai näind mitttteühtegi, kes ei olnud vastavas dresscodes. Ja nagu ikka, sex drugs and rock`n roll kestis hommikuni. Meie olemegi kõiiigeeeeee suuremaaaad peolooooomaaaaaad:D
Aga mis kõige parem, meil oli ju pühapäeval volleymatch, 80km siit eemal, mingid kohalikud! See on suur väljakutse meile kõigile, sest teadsime, et 8.30 on kooli eest start. Mõni vist ei olnudki magama saanud, aga üllataval kombel olid kõik jumala värsked ja no kinni me selle võistluse panime. Eeeeeeeh, isegi ma ju mängisin:) Laupäeva hommikul viskasin kargud nurka ja harjutasin end normaalse inimese kombel käima. Tuli välja küll ja näedsa, kandis viljagi, sest pühapäeval olin ma platsil ja andsin endast parima:P Valu küll tegi natsa, aga ma niiväga tahtsin ka enda panuse anda ja võitlesin iga hinna eest. Nii valu kui vastastega:)
WE ARE THE CHAMPIONS;) Kui minu lemmik VK Milstrand on alistamatu, ega siis fännidki kehvemad olla saa;);) Küll me teile vastu saame, Keiu;)

23.03 Pühapäev

2008-03-31T05:38:00.000-07:00

Saksas oli täna see ÕIGE tibudepäev. Kui meie Eestis värvime mune, et neid siis hiljem omavahel koksida, näitamaks kellel on tugevaim muna, siis nemad Saksas peidavad mune – peidetakse kuskile aeda ja lapsed peavad üles leidma. Jah, okei, tglt on see lastele enam-jaolt, et neil lõbus ja äge oleks ning et ka nemad pühadest rõõmu tunneksid. Jumala äge. Misssiis, et me juba 21-22 aastat vanad oleme, IKKA oli äge ajas tagasi minna ja end jälle lapsena tunda:P Folke oli hommikul vara juba ärganud ja terve aia väikeste ja suurte shokolaadimunadega ära märgistanud. No külll oli lõbus neid sammalde alt ja pealt ja vihmaveetoru seest ja linnupesa katuselt neid leida. Kuna kogu see tegevus meile Heiliga niiipalju rõõmu ja nalja ja lõbu pakkus, tõdesime, et eks see lapsepisik meie sees ikka veeeel õngitseb:P:P
Veel ootas meid ees üks sünnipäev. Mõnus jätk lapsepõlvetamisele..sünnipäev..“mmm..kartulisalat ja viinerid ja morss ja..“- mõtlesime meie. Aga ei. Tegelikult ei olnud see üldse lapse sünnipäev:D Folke tädil oli lihtsalt pisike reborningu tähistamine. No kui pisike ta oli, aga mingi 25 inimest oli ikka:P Väike brunch nagu nad seda nimetasid! Kõhud head-paremat täis, tulime tulema, sest no teate ju küll neid vanainimeste sünnipäevi..ja kui pole veel kaua aega näinud ka, ohhhsajumaaal kui palju on siis rääkida ja jutustada, kõik maailmaasjad räägitakse ära:D
Õhtul oli meil Games Night – Folkel tuli paar sõbrannat külla ja ära sai mängitud kõik mängud mis Folkel riiulil juba kaua aega puutumatuna on kükitanud;)

Ja kui kätte oli jõudnud esmaspäev, olimegi pärast pikka rongisõitu tagasi Viborgis:)

22.03 Laupäev

2008-03-30T13:39:00.001-07:00

Oli meil suuuuur MAGUSASHOPINGUPÄEV ja suur külastuspäev! Kuna Saksamaal oli ju kõiksugu šokolaadid ja küpsised ja kummikommid palllllllju odavamad kui Taanis, siis otseloomulikult oli meil vaja neid varuda ikka kuhjaga, niiet ikka tundsid, et olid midsgi ostnud, ja rahakott tundis ka:D:D Pärast tänasime jumalat, et autoga tulime, vastasel juhul oleks pidanud rattaga 25 otsa VÄHEMALT tegema, et kogu kola koju tassida:D Ma polegi vist korraga niii palju magusat kokku ostnud! Pole siis ime, et kilod muudkui aga kogunevad ja kogunevad :S :S :S
Korra hüppasime läbi ka Folke vanavanemate juurest, kiikasime aeda mesitaru vaatama ja üleüldse imestasime ikka KUIIII ilusad ja hoolitsetud aiad kõigil on selles naabruses. Lausa lust oli vaadata, silm puhkas. Ja nagu vanainimestele ikka kombeks, muudkui jutustasid ja jutustasid, no ei saanud koheüldsee tulema sealt:D Kui lõpuks pääsesime, tahtis Folke näidata meile üht perekonda, kes kirikus elab – hässsti toredad ja lahked inimesed..ja kui suuuuuuuur elamine, 11 tuba, pooli neist nad ei kasutagi üldse. Pärast tassikest teed ja lobisemist, käisime korra ära ka Folke ühe lapsepõlve sõbranna juures.
Õhtusöögiks küpsetasime endile piraka plaaditäie pizzat, et ikka tunnneks, et oled pizzat söönud:D
Täna otsustasime Girls Night Out`i teha – nii me siis seadsime pärast pizzaorgiat oma kinganinad Bredstedti kuulsa kokteilibaari poole. Nagu veel Eestist küllalt ei ole, oli mul vaja ju baarmenilt uhke näoga mojitot tellida..AGA, kurbusega pidi ta mulle teatama, et neil EI OLE piparmündilehti. No ei old hullu, ei olnudki mul vaja jälle seda rummi sisse lürpida. Otsustasin seekord hoopis vodka kasuks, vodka igast puuviljade ja mahla ja värgiga – red devil oli selle kuulsa koksi nimi. Päris hea valik, vaheta või marki tead:P:P
Rahutud nagu me olime, sai kokteilibaarist küllalt, tahtsime tol õhtul veeeeel midagi uut ja huvitavat kogeda ning kõik üheskoos võtsimegi vastu otsuse minna kirikusse. Jah, kirikusse! Mhm, 23.00 õhtul algas tseremoonia, seda siis munapühade pärast. Uksel jagati kõigile kätte küünlad ja laulikud. Küünlad pärastpoole süütamiseks, kuna kirik oli seestpoolt täiiiestiiii kottpime. Kui hommikuti oleme juba harjunud morning assemblys taanikeelseid laule lõõritama, siis kirikus saksakeelseid gospel laule ümiseda oli üsna veider:D
Kogu see värk kestis võrreldes tavatseremooniaga kõigest tunnikese, samas sedagi aega oli päris raske kannatada, lõpus muutusime juba õsna kärsituteks:D Ikkagi uneaeg oli juba peal ju, silm vajus vägisi kinni. Kui see kõik lõppes, oli kuidagi nii hea tunne sees pärast, olin jälle saanud juurde midagi uut, vaevalt ma enam kunagi Saksamaal kirikusse satun ja seda enam veel munapühade ajal. Ägedus:)

21.03 Reede

2008-03-30T13:04:00.000-07:00

Ärkasime varakult, et tšekata üle ilm – tähtsaim tegur tol hetkel ja päeval üldse. Nimelt oli meil plaan minna Hamburgisse, aga päris vihma kätte jääda ei tahtnud ju. Seega tuli ilmataati natuke moosida ja kusjuures esmapilgul oli täitsa paljulubav, ei jäänudki muud üle, kui lunchpackitid kaasa ja sammud rongijaama poole!
Paar tundi rongisõitu ja kohal me olime. Hamburgis. Suuruselt teises linnas Saksamaal. Sai praamiga sõidetud, linna ühelt poolt ja teiselt poolt vaadatud. Lõpuks jõudsime välja ka kurikuulsale shopinguterritooriumile, kuna aga olid pühad ja kõik poed suletud, jäi ÕNNEKS naiste shopingutuur järgmist korda ootama:)
Lõpuks kui me jalad juba väsimusemärke andsid, näitas taevaski, et aitab hea olemisest ja tõmbas lausa tumesiniseks, mis oli tõsine märk algavaks vihmasajuks. Ja oligi nii, nii kui rongi oma tagumikud maha saime, hakkasid esimesed piisad vastu rongi akent taguma kopps ja kopps. Olime õnnelikud, et see meie tuuri ajal juba ei alanud:)
Südaööks aga olime tagasi juba oma „Easter Holiday Houses“

20.03 Neljapäev

2008-03-30T12:54:00.000-07:00

Pärast kosutavat hommikusööki tuligi juba tegutsema hakata, sest ega päeva ei saanud ju raisku lasta. Alustasime siin väikses linnakeses väikse shopinguga ning edasi sõitsime Husum`isse, u 20km kaugusel Bredstedtist. Folke ema saatsime kinno, ise läksime linna peale laiama – no ikka igasse poodi oli vaja ju sisse astuda, tüüpilised naised nohh, ainult shoppaks:D Aga National Park`is käisime ära, midagi kultuurset ka ikka:P

19.03.2008 HOLIDAY

2008-03-28T12:29:00.000-07:00

Kolmapäev!

Päris hea, 3 päeva pärast Norrat saime koolis käia ja juba oligi käes munapühade vaheaeg – Easter Holiday. Siin peetakse neid päris pikalt, meile vähemalt küll anti nädal puhkust, greit:)
Kuna Eeestisse sõit liiga kalliks osutus, otsustasime siiski kuskile trippima minna, kooli ikka ei tahtnud jääda ju! Nii siis saigi ette võetud väike seiklus Saksamaale..
Nii kui koolis tunnid lõppesid, startisime Christiani sõbraga Arhusesse, et sealt edasi rongiga Tingliv`sse sõita. Tingliv on rongijaam, kus Folke ema meid juba ees ootamas oli, et võtta ette tunnine autosõit, jõudmaks Folke kodulinna Bredstedt!
Olime niiiiikaua seda hetke oodanud, ikkagi meie esimene kord Saksamaal olla ju:) Ilusasse ja hubasesse majja jõudes oli kell juba nii kaugel, et tass uinutavat teed ja sliipi ära, sest kui lõpuks tegelt ka voodisse jõudsime, näitasid kellaseierid juba 23.30. Meie, kes me iga päev kell 7 luugid lahti peame ajama, oli see ilmselgelt liiast!!

Reede

2008-03-28T10:49:00.000-07:00

Aga ega sellepärast, et pidu poole ööni läks, hommikul kauem magada ei saanud, kussa sellega. Ikka plaks 7.30 üles, et juba varakult säätima hakata! Kõik kodinad tuli ju kokku korjata, iga viimnegi pisiasi, sest aeg oli kohaga hüvasti jätta! Ja ka kõikide mäetippudega, sest ees ootas meid ainult pikkk pikkkk laskumine alla, pidime tagasi jõudma maja juurde, kus esimesed ööd veetsime. Allaminek oli tegelikult raskem ja keerulisem, kui arvatagi oskasime, sest rada oli jääs ja kukkuda kohe üldse ei tahtnud. Kristiine muidugi valis kergeima tee – persikil alla ja kõik, vihises must mööda nagu tuulispask:D No küll ma lasin sahka nii mis hirmus, aga ei kukkunud vähemalt..sest suure hoo pealt pauk saada pole just kõige parem..tee peal neid õnnetult kukkunuid ikka jagus, kes suusad alt ära pidid võtma ja longates tee lõpuni käima:S
Alla jõudes oli buss meid juba ilusti ootamas, suusad alla ära ja ise ruttu bussi, märjad riided seljast ja tagasitee võis alata. Pool tunnikest vist saime sõita, kui peatusime, et teha väike Hajfjell. Me Kristiinega laenutasime lumelauad ja nii see pool päeva mäel sai veedetud:P Ma armastan üha enam seda asja, snowboardi nohh:)
Tagasitee oli pikk ja piinarikas, aga asi oli seda väärt..Ja niii imelik oli ommikul bussis ärgata – LUND ei olnudki enam..Ja juba oli Norra igatsus, tahtsime tagasi:D Aga samas - nii hea oli ka jälle tagasi koolis olla ja teisi näha:):) Ja milline nauding oli dushi all olla, minepekki, nädal aega ei teadnud me ju ei shampoonist, dushigeelist ega veest mitttte midagi, Kristiine tundis pärast nelja peapesukorda, et lõkkehais on ikka juustes ja pesi viiendat korda ka:D:D Ja nagu algul lubatud, olingi lõpuni mütsiga ju, isegi dushi alla läksin nii, et ainult rätik ümber ja müts oli ikka peas:D:D Päris julgesin ära võtta, igast elukad oleks sealt alt välja hüpanud ju:D:D
Aga lõpp hea, kõik hea, kasitud me lõpuks olime ja tagasi tsivilisatsioonis:)!!!

Neljapäev

2008-03-28T09:28:00.001-07:00

..aga kuum tee andis eluvaimu sisse ja elu oli jälle ilus:)

Täna ootas meid ees viimane teekond tippu, seekord sai siis ära käidud Hevertjörnfelletil (1058m).
Tagasi koobaste ja iglude juures anti meile käsk kõik ehitised lõhkuda..No küll oli nalja nabani, hüpati ja karati iglude peal nagu väiksed lapsed. Kurb küll oli natuke, sest kui tagasi mõelda, siis oli ikka kuradima raske neid ehitada, terrrve päev ähid ja puhid ning siis mingi 3 sekundit ja pole enam midagi, täiesti tühi maa! Aga koopad pidi juba sellepärast tagasi lume sisse kaevama, et edasisi õnnetusi ära hoida..jumal teab, olgu see siis mõni inimene või loom või kesiganes, kes puhtjuhuslikult kõnnib ja sisse võib kukkuda.
Plats puhas, võis lahkuda. Jõudsime tagasi oma 3.nda öö peatuspaika. Väike slaalomi ja suusahüppe võistlus ning pidu võiski alata, jeeee:D
Olime terve nädala seda oodanud:):)
Klaasike veini või pudel õlut ja hea tuju oli garanteeritud ;) Laulsime ja trallisime poole ööni:P

Kolmapäev

2008-03-28T08:32:00.000-07:00

Täna vallutasime Norras oldud aja jooksul kõrgeima tipu Ramshopiken ( 1174m). Seeee juba oli midagi. Algul tatsasime suuskadel, aga kui mägi sellise kõrguse võttis, et suusatada enam võimalik ei olnud, tuli edasi tallataksot kasutada. Jõudsin tippu teisena, tüdrukutest lausa esimesena, jeeeeei:) Üleval puhus aga nii kole tugev tuul, et pidi 1teisest kinni hoidma, vastasel juhul oleks minema lennand nagu pasakott:D
Allatuleku tegime küll endi jaoks ülilõbusaks – kõhuli ikka alla ei laseks ju:D Aga seda me tegime..kiirus oli vahepeal nii suur, et lausa hirm hakkas:D:D Hea, et pea ees puusse ei pannud!
Õnnelikult all, oli vaja 1 iglu juurde ehitada, kuna 1 iglu mahutas magama kõigest 3 inimest, aga tol ööl selles magada tahtjaid oli kõvasti rohkem. Mis siis ikka, 1 iglu juurde ja korras. Missiiiis, et ma eelmisel ööl peaaegu külmakahjustused sain ja nina külma pärast otsast kukkus, läksin sellegipoolest iglusse magama. Teatavasti on koopas +0 ja iglus miinuskraadid, ikkagi ei heidutanud see mind. Kõik ütlesid kamoon, 1 ja sama lume sees magamine kõik, aga EI, koobas on koobas ja iglu on iglu. Kuna koobas oli proovitud, tuli ka iglu ära proovida..Ja kuna ma ise olin ju iglu ehitamisse ka oma panuse andnud, siis seda enam kiskus mind sinna magama minna. Oiiiiiijuuuuuuuuudas:D Kui ma ütlesin eespool, et ma külmetasin lumekoopas, siis maidea kuidas ma pean seda nimetama pärast iglus öö veetmist…Sest nagu tegelt ka..mu hambad plagisesid ja ma ei tundnud hommikuks enam oma varbaid:D Aga ikkagi olin õnnelik, sest ma usun et paljud ei ole saanud tunda sellist kogemust, aga mina olen nüüd. Sest teadagi, - ja - annavad kokku +, niiet need 2 ööd võib kordaminnuks pidada:P Aga ma usun, et peale lumes magamist saan ma öelda, et ma pole enne külma tundnud, sest seal ma nagu TÕSISELT külmetasin!! Hea, et ööseks kõik üleliigsed sokid ja püksid ja jope ja kõikmuu magamiskoti sisse võtsin, sest vastasel juhul oleks need samamoodi külmunud nagu olid mu saapakeeled ja –paelad näiteks. Ma arvan, et see juba näitas, et seal kuulsas LUMEIGLUS, kus kõik niiväga magada tahtsid, just kõige soojem EI olnud:D

Teisipäev

2008-03-26T13:05:00.000-07:00

Ärkasime üles akna klirina peale, täpselt selline tunne, et õues möllab tõsine torm..ja just seda see oligi, meeeeletu tuul ja lumetuisk..naiss. Siiamaani päevad läbi sillerdav päike oligi juba liiga hea, et tõsi olla:S Aga midagi teha ei olnud, edasi tuli ju liikuda. Puder kõhus, kotid selga, hopps suuskadele ning valmis trippima oma järgmisse sihtpunkti. Distants oli küll lühike, aga see-eest lumetormine ja küllllm. Jõudes väiksesse shelterisse, kinnitasime vähe kõhtu ja otsustasime suusad tänaseks nurka visata ning alustada lumekoobaste ja –iglude ehitamisega, et ööseks vähegi peavarju saada! Koobaste kraapimine võttis selja täitsatäitsa märjaks, iglu ehitamine oli rohkem selline tehniline – lumetükkide lõikamine ja kokkusobitamine. Kui lume loopimisest villand sai, läksin vahetasin kellegi välja ja sain keha maha jahutada iglu kokku klopsides. Vaffa, et mul nüüd mõlemas käsi valge:P:P Minuga suusamatkale minnes lageda taeva alla vast ei jää:)
Esimese „lumeöö“ otsustasin veeta koopas..no minepekki, mul pole vist kunagi niiii külm olnud – AINULT skiunderweariga magamiskoti sisse minna oli vist natuke ülepakutud. Nii ma siis pakkisin end keset ööd sisse nagu kubujuss, kõikvõimalike riietega mis mul veel võtta oli, IKKKKA oli külm..No magage ise perse vastu lund:D Jääb nagu saunalaval naks ja naks kinni:D Üldiselt tavaliselt mulle öö meeldib, et nohh saab magada ja värki, end välja puhata exole, aga kuna siis oli asi magamisest kaugel, siis vaatasin nagu lollakas iga tunni aja tagant kella ja ootasin hommikut nagu issanda õnnistust. Ja kui ta siis tuli, no täpppselt selline õnnis tunne oli nagu jõulude aeg, kui jõuluvana pika pika ootamse peale siis lõpuks saabub:D Ma ei osanud kuhu joosta või mida teha..aga sealt koopast ma igatahes välja jooksin:D Aga ikkagi oli äge, üliägeeeee:):)

Esmaspäev, 10.03 My Birthday:)

2008-03-26T11:05:00.000-07:00

Ilus äratus. Sünnipäevalaul 3s keeles – eesti, taani ja saksa. No küll mind poputati sel päeval, süüa ega midagi tegema ei pidanud, istusin nagu kuningakass, kõik toodi nina alla:P Küll on hea olla privileeg:)
Täna pidime oma esimese ööbimispaigaga hüvasti jätma, kotid kokku, suusad alla ja padavai järgmisse kohta. Sinna samma, kus eelmine päev juba korra käisime, aga nüüd ajasime oma kotid selga ja sama teekond üles. Hoolimata sellest, et seljas oli raske koorem kanda, oli ülessaamine üllatavalt kergem kui eelneval päeval! Endid oma uues kohas sisse seadnud, seadsime suusaninad Grönhoa mäe tipu poole (1000m). No küll oli lõppu jõudes rõõm üüratu, nüüd olime siis kolme Munamäe kõrgusel:) Taaskord oli ilm mega ja lausa lust oli olla. Alla majakesse tagasi jõudes oli hea märjad riided kuivade vastu vahetada ja söögitegemisega tegelema hakata. Pärast väike igaõhtune koosolek päeva tegemistest ja magamiskottide sisse ära. Küll oli kuum tol öösel, higistasin nagu loom:D Põhjus oli selles, et magasime maas põrandal, siis hoidsime nii üksteise ligi, et olime peaaegu kaisu, kartes külmetada, aga mis lõpuks välja tuli - kuumenesime üle hoopis:D:D Aga see oli ka viimane öö NORMAALSE inimese moodi magada, võis higistada;)

Aaa, ja äramainimist väärib ka kogu kompleksi kuuluv kuulus välikäimla prill-lauaga, mis lausa kuumas istumise all, kuna tehtud oli see ju looduslikust korgist - iga kord kui kempsu läksid, siis jäi täpselt selline mulje, et keegi oli seal alles verivärskelt käinud ja prill-laua soojaks istunud:D

07.-15.03.2008. Norway. Oppdail. Simply The Best.

2008-03-25T14:20:00.000-07:00

Jaiiiiiiiii, ja siit ta siis tuleb lõpuks. Lähme ajas tagasi, Norrasse siis nimelt..
Et nüüd ma siis tulen meie Norra tripi juurde tagasi ja püüan kirja panna kõik ägeda, mis juhtus. Kurja, siis ma pean ju kõikkõik siia kirja panema, sest meil aind ägedat juhtuski ju:D
Ooolraidi, oma pisikeses ajusopis sobrades ja minnes ajas rohkem kui nädal tagasi reedesesse päeva, meenub mulle esimese asjana buss, mis peale õhtusööki kooli eete sõitis, et meid koos kodinatega peale võtta ja Norra mägede poole ajama panna. Minul oli ju otseloomulikult sinna bussi kõige rohkem kiire..sest tuli meil ju oma 6h või rohkemgi veel seal magada..ja ma mitte ei kavatsenudkiii neid tunde seal kuidagi krõnksus mööda saata – niiet terve tagumine rida oli Liisu poolt hõivatud, mõnusmõnus:P Hea algus reisile;) Läätsed silmast, klapid kõrva ja bjuutusliip võis alata! Järsku kuulsin kedagi väga kõva häälega rääkimas, mõeldes endamisi on see nüüd siis unes või ilmsi. Silmad avades oli see ikka ilmsi, mhm, Johnny oli haaranud mikrofoni, et teatada meile saabumisest Göteborgi. Ja nagu arvata võite, ootas meid ees sõit ferryga. Kuna oli öö ja uneaeg jäi kuidagi üüratuks, siis jepp, paadis sai seda siis täiendatud. Aga pidime me seda tegema põrandal, sest muidugi, naised ju daaaah, sadakorda oli vaja ju vetsus uimerdada, selle ajaga võeti kõik diivanikohad ära. Seega tuli ärgata väikse seljavalu ja kange kaelaga. Naiss:D Aga pold midagi, kargud alla ja bussi poole ajama, sest teadsin, mis mind seal ees ootab – soe plee ja terrrrve rida toole, kus peal ma end täiiiesti välja sain sirutada ja rohkemgi veel! Niiet veel natuke bussisõitu ja kui nüüüüüd luugid avasime, ei uskunud me oma silmi..kõikjal oli LUMI, LUMIIIIIIII..täpselt selline tunne oli nagu poleks elusees lund näind..niii laheeee:D See maastik, need mäed..Mõistsin, et olen õiges kohas:)
Lõunaks olime oma esimeses peatuspaigas..Pakkisime suusad ja kotid kuuri alla ning jooksime uudistama oma kahe esimese öö magamiskohta. Cosy ulualune, vooditega ja puha =) Endile asemed leidnud, ei jäänud muud üle kui suusad alla, vaha peale ja lumele. Esimesel päeval oli nö sisse elamine – tehnika õppimine jne, sest no olgem ausad, mõni taanlane oli alles esimest korda suuskadel..meile eestlastele tundus see natuke naljakas, aga hakkama said kõik ja päris äpu polnud keegi, et no üldse suuskadel ei püsind:D Meid oli jaotatud 3ks grupiks, seega said kõik rohkem tähelepanu, sest lisaks Johnnyle ja Michaelile olid meil veel 2 nägusat giidi Taanist ja 1 Norrast! Minu esimene päev suuskadel ei lõppend kahjuks nii hästi kui see algas, ma ikka oskan nohh, JÄLLE..Nimelt tunni lõpus downhilli tehes suutsin ma kukkudes parema jala hüppeliigese välja väänata, naiss! Asi oli natuke halvem, kui algul arvasime, sest jala peale toetuda oli valus ja mind pidi tuppa lausa tassima:S Ja nii ma siis lamasin seal, samal ajal kui teised õues süüa tegid ja lõkke ääres jutustasid..täiiiestiii abitu tunne oli :S Mulle toodi voodisse süüa nagu halvatule, õudne! Ma vihkan vigastusi, vihkan tegevusetust, vihkan niisama voodis lamasklemist, vihkanvihkanvihkan!! Õnneks tulid kõik pärast tuppa, et teha päevakokkuvõtteid – kõigepealt arutasime päevast suusatundi, giidid jäid täitsa rahule meiega:) Ja söögitegemisega ka probleeme ei tekkinud – kõik grupid said lõkke üles ning edasine oli juba käkitegu..sest kui tuli üleval, siis pasta keetmisega saab vast igaüks hakkama ma arvan:) Sai veel lauldud mõned laulud ja mängitud mõned mängud, aga ega muuks meid ei jätkunudki enam..kell lõi 22.00 ja kõik magasid juba. Nunnu kaspole:)

Uus, kõikkõik on uus, märtsikuus!

2008-03-16T12:40:00.000-07:00

Tegelikult sai meil täna ametlikult valmis uus jõusaal, mis ka kohe tõsise spinningu- ja jõusaalitreeninguga ilusti sisse sai õnnistatud:P

16.03 Bäkk. The Best Trip Ever!!!!!

2008-03-16T11:44:00.000-07:00

..Ja nüüüd ongi tegelikult sellest möödas rohkem kui nädal, kui Norrasse lahkusime! Ja tagasi me olemegi. Kõik elus ja terved. Survivors:)
Eile unpackisin oma asju ja täna pesin pesu - eks ikka need tavalised reisijärgsed asjatamised. Teate ju küll!
Aga nüüd ootab mind ees ju kõige suurem ettevõtmine - nimelt eks te kõik ootate pikisilmi meie reisimuljeid ja -pilte. Aga ma südamest loodan, et see kannatab ootamist, sest ma tegelt ka olen nagu üliväsinud, et seda praegu teha..ja seda on nagu ülipalju ka..Aga üks on kindel - PARIM TRIP EVER!!
Kui palunpalun võib, siis kirjutan täpsemalt natuke hiljem eks?! Jah, aitähh:)
God nett!!

7.03.2008 NORWAY

2008-03-16T11:37:00.000-07:00

Täna, täna on siis see päev, mida me kõik kauakaua juba oodanud oleme. Nimelt panevad täna kõik 84 GIV õpilast Norra poole ajama, kes rohkem põhja poole, kes vähem. Saime valida kahe tripi vahel : esimene selline luxary värk - sõidad murdmaad, lumelauatad, slallitad, magad kämpades, dushad, teed pliidil süüa jne, teine aga hoopis vastupidine esimesele – matkad 7 päeva suuskadel, rasked 20kg kotid seljas, magad lumekoobastes või igludes, oled kõik need päevad pesemata, haised, teed süüa lõkkel jne. Tahtsin kogeda midagi harukordset ja valisin selle teise variandi. Lumelauatama ja suusatama saad sa iga kell minna, aga proovi sellist kogemust veel kuskil saada - arvatavasti jääb see mu esimeseks ja viimaseks lumeiglus magamiseks näiteks!
Tegelikult need 70 õpilast, kes 7päevase luxuselu valisid, lahkusid juba hommikul peale 7. 00. Olen nii kurb, et ma ei saanud neile hommikul tadaa tehaL Mul oli eile õhtul kõik täpselt läbi mõelud: tõusen hommikul peale 6 üles (sest kell 6.00 oli neil hommikusöök), lähen alla sööklasse, tilistan sel ajal kella kui kõik söövad ja soovin ilusat reisi kõigile ja panen neile südamele, et nad Heili eest hoolitseks, kuna ta ainuke eestlane sel tripil (ma, Kristiine ja Vahur lähme sellele survivor tripile). Aga…aaagaa täpselt samamoodi kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud, jõudsin mina alla ja kõik olid juba söönud:(:( Sain Heilile kalli teha ja tulin voodisse tagasi. Ma niiii südamest tahtsin..aaga jahh, alati ei lähe nii nagu plaanid. Aga ega ma sellepärast veel pead norgu ei lasknudJ Läksin pärast busside juurde ja sain lehva lehva ikka neile teha..Ja juba ma tunnengi Heilist puudust!!! Ma teadsin, et ma hakkan teda igatsema.
Ja nüüd me siis oleme, siin inimtühjas koolimajas, need 15 õpilast, kes Oppdail reisile lähvad..Me lahkume alles õhtul 20.00 aeg. Meil tuleb vähe pikem reis kui teistel, kuna me lähme rohkem põhja poole. Tunnidtunnid bussisõitu ja tunnidtunnid ferry sõitu, aga mul õnneks padi ja väike magamiskott selleks valmis, saabki oma ärevuse tõttu öösel magamata tunnid tasa teha:P
Hommikul vaatasime veel videot sellest reisist, kuidas lumekoobast kaevata ja lumeiglu ehitada. Ega see nii kerge ei olnudki, kui oma peasopis esialgu mõelda võid.. siis oli sul kõik silme ees ja päris hirm hakkas..maidea miks, aga ma kardan kõige rohkem seda, et see koobas variseb kokku ja me jääme sinna alla..või tuleb hirmus lumelaviin..Aga Johnny ütles, et me jääme ellu! No kui Johnny seda ütles, ju siis nii on!!
Saime igaüks oma kaalule ja pikkusele vastavad suusad ja kepid ning ülejäänud kogu reisiks vajamineva varustuse, alustades jääsaest lõpetades tuletikkudega..igapisiasigi on sellisel reisil niiii tähtis. Sellepärast olen terve päeva pakkind ja ikka veel mõtlen kas ON kõik asjad. Riiete peale mõeldes ei tahaks külmetada ja sööginõude peale mõeldes ei tahaks nagu nälga ka jääda – niiet kõik tuleb läbi mõelda, miskusmillaljamis!!!
Sai võetud veel viimane saun, sest teadagi järgnevad 7 päeva võib see ainult meie unistuste maailma jääda. Ja kell ongi tegelikult praktiliselt nii palju, et kotid bussi ja baijjeehhhat!
Eks täpsemad kirjeldused ja emotsioonid nädala pärast, kui tagasi oleme, KUI olemeJPöidlad pihku ja loodame parimat..nii ilma kui kõige suhtes:)

4.03.2008 LUMI

2008-03-16T11:32:00.000-07:00

Ka see päev väärib äramärkimist, kuna lund sadas..mõistate?? LUNNND sadas. See oli ESIMENE KORD mul siinoldud aja jooksul lund näha. Tglt ka. Taanlased ise samamoodi pole sel hooajal lumest isegi unistada julgend. Koguaeg räägivad meile, et see on neil siin aegade kõige soojem ja lumevaesem talv üldseeeeee. Aga nagu arvatagi võis, ei olnud pärastlõunaks lumest enam haisugi, sest nagu öeldakse, mis kiirelt tuleb, see ka kiirelt läheb!!
Esmakordselt saime kogeda oma uut ainet story telling – hässsti huvitav ja arendav tund. Kuna lumi oli kadunud ja päike hoopis sillerdas taevas selle asemel, otsustas Johnny, et õues värske õhu käes tulevad kinnnndlastii paremad story`d..Ja nii see ka oli. Võtsime 2 rivi, ühes taanlased ja eestlased, teises brasiillased ja kolumbiakas. Kui igal ühel paariline, alustasime oma väikest nö story matka. Johnny ütles teema,näiteks sinu esimene koolipäev, ja sina pidid oma kaaslasele jutustama loo, mis esimesena meenub seoses esimese koolipäevaga. Alustab 1, räägib oma loo, siis on järg teise käes – aega mõlema jaoks kokku 5min ja siis vahetus, saad endale uue paarilise. Apppi kui äge see oli..Esiteks juba iseenda jaoks, minna tagasi nii kaugetesse aegadesse ja hakata meenutama, mis siis oli ja mis põnevat juhtus, mida ka teistega jagada tahaks. Teiseks üks olulisimaid omadusi siin elus on oskus teisi kuulata, ja justnimelt seda me seal õppima hakkame. Kolmandaks, jumala põnev on ju ka teiste elust teada saada, sest me võtame läbi pea kõik teemad – lapsepõlv, perekond, sõbrad, kool jne jne. Kõikidel teemadel peab sul olema midagi teistele rääkida. Samas hakkame ka hästi palju inspireerima, kõik jutud ei pea alati tõesed olema, võib ka nii olla, et Johnny ütleb sulle lampi märksõna „shokolaad“ ning sul on aega 5min, et panna kokku mingi seosega jutt sel teemal. Samuti hakkame me igast muinasjutte rääkima ja filmide süzeesid arutama jne jne. Niiilahe, ma juba ootan järgmisi tunde:)

3.03.2008 II semester

2008-03-16T11:30:00.000-07:00

Sellest nädalast algas meil siis ametlikult 2.semester. Nagu juba eelpool mainisin, tuli meil muudatus ainult ühes aines – europe today asemel story telling ja movie labi vahetasime ümber käsitöö vastu. Kõik!
Täna Saime üle pika aja jälle kajakingut teha. Pekki kuidas ma ikka kardan seda.
Pidime mingit rollingut tegema täna, et keerad end jälle kummuli ja mingite plaatide abiga tuled püsti tagasi – ei ole enam see lihtne variant, et kui kummuli käid, siis tõmbad nö põlle lahti ja ronid kajakist välja..Nüüd siple mis sa seal sipled, aga pead püsti tagasi saama. Dziiz. Ma ei julgend seda teha. Ja ma ei teinudki. Aga kui ma kardan, siis miks ma ei teinud? Tahan ju oma kartusest lahti saada? Tahan. No krt, siis tuleb ju selleks midagi teha. Mai usu, et ma nüüd sellepärast järgmine kord julgem olen, et seekord ei teinud. Vastupidi, see aina süveneb ja süveneb ju. Olin natuke kuri enda peale. Aga õnneks enne kui välja järve peale lähme, on meil veel bassus paar tundi harjutamist – lubasin endale, et järgmine kord rollin vees nagu Rolling Stones laval:P:P

1.03.2008 Märts. Party

2008-03-16T09:02:00.001-07:00

Täiiistii märkamatult on meil ju kätte jõudnud märtsikuu. U-S-K-U-M-A-T-U. Mina ei jõua enam ajaga kaasas käia, tglt ka:D
Ja taaskord panime maha ühe vaffa peo, mida siin sõnades kirjeldada on üliraske. Ma võin kirjutada jah, et nii vinge ja äge pidu oli, tantsisime ja trallisime ja tegime igast trikke, aga ainult meie, kes me sellest kõigest osa võtsime, teame KUI tore ja vinge see TEGELIKULT oli. Teile võin öelda ainult, et mõelge enda jaoks maailmakõigeägedam asi, korrutage see 100 000 000ga, siis alles võite ette kujutada kuiiiiiiiii tõeliselt lahe pidu meil oli, ja mitte ainult see pidu, vaid meil onnnnnnngiiiii niii maaailmasajamiljoniägedad peod siin;)

29.02.2008 Ronimine

2008-03-16T08:02:00.000-07:00

Korra olime õues kaljudel roninud,nüüd oli siis jälle aeg seda teha. Ja järjekordselt pean ära mainima KUI raske on mööda praktiliselt täiesti sirget seina end üles kedrata. Ja asja tegi veel raskemaks see, et kindaid kasutada ei saanud, kuna siis halb pragudest kinni haarata, aga ilma kinnasteta ka ei saanud, sest nii külllllllm oli – nii me siis samm-sammu haaval üles taeva poole püüdlesime, sõrmed külmast kange ja varbad spetsmägironimissussi sees krõnksus. Küll on see elu ikka raske:D Ja siis kui Liisu PEAAEGU tippu oli jõudnud, andis Claus märguande allatulemiseks, kuna kell oli juba niipalju, et aeg oli oma kodinad kokku korjata ja sisse sooja minna. Phihh.

28.02.2008 Esinemine

2008-03-16T07:38:00.000-07:00

Neljapäeval oli väike common night, kus oma kooriga esinesime. Laulsime ära kõik laulud, mis õppinud olime – õppejõud oli rahul ja mis peamine, kõigile teistele õpilastele ka hullult meeldis:) Poolik videoklipp ka minu soololaulmisest :D

27.02.2008

2008-03-16T07:08:00.000-07:00

Kolmapäeval oli siis tõeline International Sportsday, internationalide poolt korraldatud päev täis üllatusi ja vahvaid tegevusi. Hommikut alustasime brasiilia ja eestikeelsete lauludega. Siin ka video, kuidas taanlased Alice`t laulavad. Päris naljakas:D

Sellele järgnes kohe nö Competition suures hallis, kus 6 võistkonda hakkasid omavahel teatevõistluses rinda pistma – kokku oli 8 tegevust, alustades muna lusikal kandmisega ja lõpetades kartulikoti sees hüppamisega. Lõunaks saime maitsta isuäratavat brasiilia rooga. Järgnesid mõlema maa workshopid, brassid õpetasid tantsu, meie eestlased näitasime oma kuulsat naisekandmist ja köievedu. Pärast said kõik ise järgi proovida.
Siis algas eestlaste maiuspala – maastikumäng. Andsime igale tiimile kätte kaardid, mille järgi orienteeruti ja punkte, kus seal seisva kohtuniku nõuannete järgi erinevaid tegevusi pidi tegema ja üledandeid lahendama, otsiti. Hoolimata sellest, et õues oli külm ja puhus tugev tuul, ei heidutanud see taanlasi ja kõik täitsid vastavad normid. Au tiimidele!!!
Õhtusöögiks pakkusime eestlastele väga omast kapsahautist ja külma toiduna kartulisalatit. Ei tulnud küll nii välja, nagu plaanisime, aga samas niiraske on siin kokkadele inglise keeles seletada, mida täpselt tahad. Magustoiduks oli mõeldud mannavaht piimaga, aga te ei taha teada kuidas nemad meist aru said:D:D Eraldi potti oli tehtud kissell ja teises kausis oli lihtsalt manna vee sees. Paraku ei kannatanud seda välja panna:D Päev lõppes brasside poolt õpetatava capoeiraga. Üldkokkuvõttes võib päeva kordaläinuks pidada – ise olime rahul ja saime teistelt ka hästi palju positiivset tagasisidet:):):)

25.-27.02.2008 INTERNATIONAL SPORTSDAY

2008-03-16T06:58:00.000-07:00

Seda nädalat võib pooleldi kutsuda International nädalaks, kuna meile, eestlastele ja brasiillastele anti võimalus tutvustada oma kultuuri ja riigi iseärasusi ning korraldada taanlastele 1 tore ja vaffa sportlik päev, näidates killukest eesti spordikultuurist ja killukest brasiilia omast. Brasiillased alustasid kogu programmi esmaspäevase morning assembly`ga, kus näitasid brasiiliat tutvustavaid videoklippe ning lühike slaidshow andis juba täpsemad andmed ja informatsiooni nende riigi kohta. Täpselt sama tegime ka meie, seda aga siis teisipäevases assembly`s. Algul painasid meid mõningased tehnilised probleemid, küll ei saanud pilti suurele ekraanile, küll internet jamas, aga lõpp hea, kõik hea ja pisikese ülevaate oma riigist me teistele edastada ka saime:) Kuna pühapäeval Eesti riigi sünnipäev oli, siis pidasime õigeks oma ettekannet alustada Eesti hümniga, päris patriootlik eksole:P Ja ülivõimas oli ka see, kui lasime Tõnis Mäe laulu „Isamaa ilu hoieldes“ ja nagu videoski, kõik kätest kinni võtsid ja laulu kaasa püüdsid ümiseda!

Täna tutvustati meile II semestri aineid, workshoppe:
*Story telling – internationalidel on see kohustuslik, see aine tuli Europe today asemel
Workshopid:
*Music, bänd
*Filosoofia (taani keeles)
*Kick boxing, karate
*Vildist asjade meisterdamine
Niiet oma eelmise workshopi movie labi pidime ka ära vahetama. Algul valisime Kristiine ja Heiliga bändi tegemisega, aga no kui ikka elevant kõrva peale astunud on ja elusees varem ühhhtegi pilli mänginud ei ole, siis pole ikka midagi teha:D Teised KÕIK oskasid vähemalt mingitki muusikainstrumenti mängida, me oskasime ainult laulda, seda ka mööda:D Ja meile esmaspäevasest külakoorist aitab juba tglt:D Saime natuke valesti aru, mõtlesime, et saame seal mingi algõppe, aga see on ikka rohkem nendele, kes juba OSKAVAD midagi mängida. Teistel oleks ju igav, kui meid eraldi õpetama hakatakse, kle meist 3st ei oska keegi nootigi lugeda, mis me muust siis räägime :D:D Õpetajal ei olnud tglt midagi selle vastu, et seal oleme, aga ütles, et peame ise kõõõvasti vaeva nägema ja ise harjutamas hakkama käima õhtuti. Aga ikkagi tundsime, et jääme teistele jalgu ja otsustasime vahetada. Kui ma niiiväga tahan seda kitarri õppida (eks ma põhiliselt selleprst selle bänditegemise valisingi), eks võtan siis mõnel õhtul Tiagol või kellelgi muul, kes oskab mängida, sabast kinni ja vean alla muusikaklassi mind õpetama ja asi vaasja:P Niiet järgmisel tunnil olimegi me Heiliga vilditunnis:) Algul mõtlesin, et võtan selle karate värgi, mille Kristiine võttis, aga samas hakkasin mõtlema, et meil niigi palju füüsilist, et nädalas korra/paar oleks vaffa pakkuda ka vaimule midagi..Seega võtsime käsitöö ringiJ Ja esimene tund süstiski nii palju positiivsust meisse – hakkasime vildist susse valmistama. Nokitsed vaikselt omaette ja kuulad muusikat, midagi teistsugust ja erakordset – ülirahustav! Tore, et ka midagi sellist on välja mõeldud..mulle on alati käsitööd meeldinud teha, ma võin end täiesti unustada – teen ja teen ja teen ja ei panegi tähele, kuidas aeg lendab. Nagu öeldakse: „Ise tehtud, hästi tehtud!“ Küll võib uhke tunne olla pärast OMATEHTUD vildibuutsides käia, ikkagi südamega tehtud, kogu oma hool ja vaev nende sisse pandud:)

Veel pidime me Heiliga tollest teisipäevast cleaning hero`d olema – nimelt peavad kõik siinoldud aja jooksul mingis toimkonnas olema – me saime koristustiimi (õnneks ei pidand sööklas olema!:) Pidime nädal aega meie korruse koridori, teleka- ja mängutuba koristama ning tualetid ja dushiruumid puhtana hoidma. Ega teiste kakatriipe puhastada nüüd kõige vaffam ei olnud, samas ka teised peavad seda varem või hiljem samamoodi tegema..Sel ajal kui tavaliselt magada saime, pidime koristama:S Aga ohh seda rõõmu, kui nädal täis sai ja järgmised CLEANING HEROD välja kuulutati:P

Õhtul oli meil veel physcal training. Õues. Jooks. Vihma sadas ja puhus külm tuul. Meile anti valida 3 astme vahel – paarikilomeetrine ring, ümberjärvekas (5.7km) või metsas 10km. Paar kilomeetrit tundus liiga vähe ja ümberjärvekas hakkab end juba vaikselt ammendama, seega jäi üle vaid metsaring. Kui gruppidesse endid võtsime, siis oli üllatus natukene suur (minu jaoks vähemalt) Sest ENAMUS valisid selle paari/kolmekilomeetrise ringi, mõningad ümberjärveka ja metsa 10km`sele tahtsid minna vaid 4 poissi ja 3 tüdrukut, kusjuures nendest 3st tüdrukust 2 olid eestlased, mina ja Kristiine ning 3s oli Folke:) Alustasime päris tempokalt, mõtlesin algul, et okei, see on ainult alguses, pffff, päris oli, terrrrve teeee meeste tempoga..üliraske oli tegelt vahepeal, mis selle veel raskemaks tegi oli see, et toit oli veel seedimata ja hüppas kõhus. Folke andis poolel teel alla. Punnisime mis me punnisime, aga metsas käidud nagu lupsti - eestlaste lipp tuli ju kõrgel hoida;) Pärast käisime koolis nagu zombid ringi, jalgu ei tundnud üldse:D Aga uhke tunne oli, oiii kui uhke tunne:P

24.02.2008 New People

2008-03-16T06:57:00.000-07:00

Oii kuidas kõik ootasid seda päeva – nimelt 13 uut õpilast tuli siia, et liituda meiega järgnevaks 2ks semestriks. Kokku 7 tüdrukut ja 6 poissi. Eks see ole suur väljakutse nii meile kui neile..Me, kes me oleme siin juba pea 2 kuud oleme olnud, saanud lähedasteks, kes rohkem, kes vähem..Ja järksu nüüd tulevad uued inimesed, hakka kõiki jälle otsast peale tundma õppima..Eks see algul natuke raske saa olema, aga me saame hakkama, me kõik saame, ma tean seda:) Inimene omastab ju kiirelt:P Peaasi, et uued inimesed end tõrjutuna ei tunneks, mina igaljuhul olen küll endale eesmärgiks võtnud selle nimel kõvasti tööd hakata tegemaJ
Uued inimesed, uued nimed, alles saime kõikide taanlaste nimed selgeks, nüüd jälle, oehh, miks nad ise teevad asja nii keeruliseks? Kui poisi nimi kirjutatakse Anders, siis miks ma pean seda hääldama Aanus? No tõesti, Aaaaaanus..algul kui ta oma nime ütles, siis purskasin naerma ja mõtlesin endamisi, et no jumalhoidku, ma kuulsin valesti, ma pidin lihtsalt valesti kuulma, paludes tal seda uuesti teha ja kuuldes sama nime taas, mõistsin, et ju siis peabki nii hääldama..ja peaaaaabkiii. Iga kord kui ma ta nime pean ütlema, kaasneb sellega ka väike muie..eestlased saavad must aru vähemalt, et miks see nii on:D
Ja ühtlasi vajab ka äramärkimist, et 24.veebruar oli ju MEIE PÄEV, meie vabariigi aastapäev, saime 90. Jippikajeeee!! Olime niiiiiii uhked:P

23.02.2008 Gymnastics Day

2008-03-16T06:54:00.000-07:00

See päev oli täis gymnasticat, gymnasticat ja veelkord gymnasticat..Mitmetest koolidest üle Taani oli Viborgisse suurde Big Halli tulnud kokku üle mitme tuhande esineja ja pealtvaataja. Silmailu pakkusid mitmed erinevad tantsukavad ja näha sai peadpööritama panevaid ilunumbreid.

21.-22.02-2008 LINEDAYS

2008-03-16T06:27:00.000-07:00

..niimoodi nad siin seda nimetasid..linedays..Täpsemalt oli see taaskord väike nö Norraks ettevalmistumise tripp. Neljapäeva hommikul 8.00ks olid kõigil ju otseloomulikult matkakotid pakitud, kõiksugu vajaminevat varustust täis, käisid veel viimased ponnistused toidumoona kallal ja 8.30 võis buss kooli eest startida..Paaritunnine sõit kohta, kust oma teekonda alustasime ja matk võis alata! Tüdrukutel ligi 10kg kotid seljas ja poistel 15kg`sed, ega see kerge ei olnud. Matkatud mingi tosin kilomeetreid, oli käes lõunapausi aeg – nii me siis otsisime mingi tuulevarjus koha, kus oma kaasatehtud võikusid nohistama hakata. Tõsine energialaeng saadud ning järgmised kilomeetrid läksid juba palllju ladusamalt:)
Kuskil keskpäevaks jõudsime Malmö linna outdoori keskusesse, kus ootas meid ees nägus (vägagi kohe) giid, kelle käe all me järgnevad paar väga huvitavat tundi oma ajast veetsime. Olime jagatud 3ks võistkonnaks, kes pisikeses maastikumängus omavahel võistlema hakkasid. Küll mõõdeti meie tasakaaluoskust, siis pidime tuld tegema, pudelikastidest torni ehitama, kirvest viskama, vibu laskma, kalossi heitma jne jne. Ülihuvitavad tegevused. Kui lõpuks endast kõik olime andnud , välja nägime kui tühjaks pigistatud sidrunid ja kõht oli nii tühi, et oleks kasvõi hobuse nahka pistnud, oli küll tunne, et viskaks end pikali ja ei tõusekski enam kunagi..aaaaga ei, kaugel sellest – siis tuli veel ju süüa tegema hakata..nutsid ja tegid:D Jagasime endid 3gruppi, otsustasime, et teeme 3l erineval tulel süüa, siis saab igaüks millelegi käe külge panna..sest onju tavaliselt nii, et kui kõik ühiselt tehakse, siis paar-kolm töötavad ja ülejäänud vahivad pealt! Nüüd aga jagus tegevust kõigile – kes tõi vee, kes tegi tule, kes hoolitses, et riis keenuks saaks jne jne. Terve päev värske õhu käes müttand, kõhud tühjad, eks tuli seda pahurdamist siit ja sealt, aga kui toit valmis, peeretas kõigil nägu peas ja kui see veel kõhu ka ilusti täitnud oli, siis oleks 1teisele nähtud vaeva eet kuu ja tähed ka taevast alla toonud:D
Igatahes, suu kõrvuni peas ja punud ees, istusime lõkke ääres ja tegime kokkuvõtteid möödunud tegusast päevast – mida uut õppisime, mida Norras paremini teha, kes mida hästi või halvasti tegi jne. Ja siis pani Johnny meid valiku ette – kas jääda sinna outdoori keskusesse, otsida shelterid, end sliipingbäägidesse mõnusalt kerrat tõmmata, et öösel kell 3 ärgata ning ette võtta väike 10km´ne matk kohta, kus meid hobused ootasid, VÕIIII..Võtta KOHE ette see paaritunnine matk, jõuda hobustefarmi ja magada varajaste hommikutundideni. See teine variant tundus nagu kõigile rohkem meelepärane olema..sest siis olime juba üleval ja erksad, aga no kesse viitsib öösel ärgata, kott selga visata ja kõmpima hakata, tuia seal siis poolunes eksole. Ja see magamine VARAJASTE HOMMIKUTUNDIDENI, oiii kui ahvatlev see tol hetkel tundus. Nii me siis kõik üksmeelselt võtsime selle raske, kuid otsustava sammu ja hakkasime tipa tapa astuma, et südaööks oma magamiskohta jõuda. Aga mitte kõik koos, nagu me seda päeval tegime, ei, 2e kaupa, ja niimoodi, et paarilistest vähemalt 1 oskaks kaart lugeda. Mina kui mitteoskaja kaardilugemises, läksin loomulikult kokku Tessaga, kes, jumaltänatud, oskas seda teha:D Missiis, et tuul puhus nii kõvasti, et ma vahepeal lihtsalt seisin, sest ei jõudnud tuulele vastu panna või siis seesamune tuul mässas mu jalge all nii hirmsalt, et ma olin sunnitud hetkeks õhku tõusma ja missiis, et õues juba nii pime oli, et ei näinud oma jalge ettegi kuhu astud ja missiis, et poole tee peal jõudis mu talla alla vill tekkida..jah, missiis…sest hoolimata kõigist nendest segavatest faktoritest olime me südaööks oma magamispaigas kohal nagu 5 kopikat:) Valisime endile sobiva shelteri, laotasime matid maha, võtsime riided seljast, mässisime end ilusti magamiskoti sisse ja juba silm vajuski looja…
Oiiii küll OLIII pikk öö, sest otseloomulikult ei märganud ma ju õhtul pissil ära käia..ja no see piinas mind ju ööööö otsa..viitsisin ju küll kotist välja ronida ja pepu shelteri uksest välja pista..ja no magamiskoti sisse ka ei lase ju, samas, soojem oleks hakand küll:D Nii ma siis mõtlesin terrrrrrve aeg, et millal küll see hommik juba 1kord tuleb..ja kui ta siis lõpuks tuli ja paak tühjendatud sai, no küll oliii hea olla:) Kepslesin ringi nagu noor kits, oleks maidea mida ära teinud:D Hommikupuder söödud, seadsime sammud meie ööbimiskohast paarisaja meetri kaugusel asuva farmi poole, kus ootas meid ees mitumitu hobust ja nende nö pidaja. Siis hakkas ju päeva kõige parem osa..Kõigepealt oli vaja grupid teha, selgitada välja profid ja keskmised ja algajad. Esimene voor: „ Tõske palun käed, kes on enne hobusega sõitnud“ Mõned käed ikka tõusid..Teine voor:“ Okei, need kes varem sõitnud ei ole, siis hobuse seljas istunud ju ikka on?“ Palju käsi tõusis..Viimane:“On neid, kes pole hobuse selja isegi istunud mitte?“ Tõstsin käe, ise jumala uhke enda üle..vaatan ümber ringi, lootsin vist kätemerd näha..aga ei, tuli välja, et ma olen ainuke..ja olingi:D Jumala naljakas..Aga no see onkel oli küll sellise näoga, nagu arvaks, et ma pole hobust kunagi näinudki:D:D Päris nii hull nüüd asi ka ei ole, aga ma natuke kardan küll neid olevusi..sest..kannaga näkku tahad saada? Ei taha, novot, kabjaga siis veel vähem ju:D Küll ma olin teiste naerualune:D Algas see minu hobuse selga minemisega..Läksin omaarust ühelt poolt üles, aga sadasin teiselt poolt sama targalt alla tagasi:D:D Mis valesti see uuesti, ja juba TEISEL korral istusin sadulas – panin kannaga ikka mõnusa obaka hobusele kõhtu ja sõit võis alata..Algul pold midagi, lihtsalt „kõndisime“..aga no teistel läks ju igavaks..mine pekki, siis oli vaja ju kaloppima hakata..mis te arvate kas ma püsisin sadulas w? Mhm, nii palju püsisin, et vähemalt maha ei kukkunud, aga no hüplesin seal sadulas küll nagu mingi kaltsunukk – ühele poole, teisele poole, ühele poole, ühele poole, teisele teisele teisele..Ja ma olin koguaeg teistest maas, sest otseloomulikult oli mu suxul vaja ju keset kaloppimist kakahäda peale tulla..Ja siis jälle kakahäda ja jälle kakahäda – muudkui plörts ja plörts..oli siis vaja nii palju süüa ah?:D Ma muudkui piitsutasin teda, laks tagumikule, ise karjudes:“ Kappa nüüüüüüüd, mu hobune, ei ole siin mingit kakamist!“ Kuulas ta küll ju, lasi ikka oma kooke edasi:D Kui lõpuks tagasi olime, oli minu jaoks justkui 1 õudusunenägu lõppenud..Sadulast maha tulles oli ikka selline tunne, et miskit suurt on endiselt su jalge vahel, justkui oleks see hobune..Mitu korda kontrollisin kas ma ikka tulin hobuse seljast maha või hakkas nii meeldima, et jäingi sinna? Vahel ma vist ikka kujutan endale liigapalju asju ette;) Aga kuradima hea tunne on ikka kui jalad kindlalt maapeal on..see tunne valdab mind alati – olgu see siis lennukilt või laevalt maha tulles või kustiganes..ja nüüd ma tean, et hobuse seljast maha tulles on see tunne lausa üüratu..Kõigile võib nüüd mulje jääda, et minu jaoks olid need 2 tundi hobusesõitu kui piinapingis istumine, ei old tegelt, ei old. Tegelt mulle hulllult meeldis..äge ja meeldejääv kogemus, KINDEL SEE!!!
Tagasitee Viborgisse möödus bussis magades..uskumatu, sest hobusesõit ei nõua ju suurt füüsist, aga eks see 2päeva õues värske õhu käes viibimine ja kõik need matkad ja mängud ja..ja pissihäda pärast magamata ööd – need kõik annavadki juba kokku ühe suuuuuure väsimuse!! Kooli jõudes oli meie kõigi KÕIGE SUUREM SÕBER vannituba – kerge lõõgastav dush ja sliipi ära:) Vapustav algus nädalavahetusele..

TAGASI!!!

2008-03-16T06:15:00.000-07:00

Oi jeerumi jeerum, olengi tagasi:)
Aga enne kui Norra tripist siin pajatama hakkan, tuleb ju vanad võlad tasuda..

Norway!!!!!

2008-03-07T10:19:00.000-08:00

Ooh kurja, mul tglt k6ik blogid kuni tånaseni kirjutatud, aga nåed, mökutasin tåna mis ma mökutasin ja ei saanudki neid yles. Nydd aga våljub buss 15 min pårast ja oleme teel Norrasse, 7påevane matk suuskadel, magamine lumeigludes jne.
Kui ellu jåån, saate tagasitulles k6ikidest mu 3nådala tegemistest korraga teada:)
Kuulmiseni!!

19.02.2008 SKI TRAINING

2008-03-07T08:54:00.000-08:00

Jälle on möödunud igavik, kui viimati blogisse kirjutasin, no ei jõua noh:D
Igateisipäevase tavalise füüsilise treeningu asemel oli meil tol korral ski training..tegelt oli füüsiline treening nagu füüsiline treening ikka, ainult et kõigil olid suusariided seljas, mingi aksessuaar vähemalt – kas suusaprillid või soe pesu või suusamüts või..jne jne..Uskumatu kui palju võib anda mingi lihtlabane muutus, olgu see siis riietuse juures või miskus iganes..jälle oli uus ja huvitav ja vaffa! Hoopis teistsugune kui muidu..

9.-11.04.2008. Canoing

2008-03-01T07:59:00.002-08:00

Sellest on nüüd jälle hulk vett merre voolanud, kui ma viimati siia midagi kribasin. Eks asi ikka pealehakkamise taha jäänud on. Ja selle taha ka, et tavaliselt tulevad mul kõige mõttekamad mõtted kas enne magamajäämist või siis jalutades ja jäävad seega kuskile mälusoppi, plaaniga pärast kõik kirja panna. "Pärast" on aga aeg edasi läinud, mõte muutunud või ununenud ja üleüldse!
Aga ma üritan:)

Kolmapäeval kell 15 startisime meie, outdoori inimesed, 3päevasele kanuumatkale. Tunniaja möödudes jõudsime stardipaika. Paaridesse võtt, asjad paati ja matk võiski alata. Esimesel päeval sõitsime kokku 12km. Ära sai käidud ka Taani kõrgeimal tipul Skymountain`il, 147m :D Jalgsi muidugi:D Esimese öö veetsime suures telgis. No ei lõppe see külmetamine öösiti:D Nagu Norrast ei aitand veel exole!! Aga nagu tegelt ka, juba magamiskoti sisse minnes ei tundnud ma TAASKORD oma varbaid. Mõtlesin, et suvemagamiskotiga Norras hakkama saadud, saab siin ka. Ja et no rohkem ikka külmetada ei saa, kui Norras. Sai, ja oiiikuidas veel sai. See oli vist tõesti kõikide nende väljasmagamiste kordade seas ainud öö, kus ma korrrrdagi sõba silmale ei saanud. No terrve öö üleval. Aga ma polnud õnneks ainuke - mõni oli külmast nii kange, et pidi keset ööd lausa jooksma minema, kes vahtis niisama telgi lakke jne. Me Kristiinega vahtisime telgi lakke:D Ja ma vahepeal pugesin Nikolaj külje alla ka, no ikka ei aidanud. Aga no me magamismatid olid ju ka vastavad, ma panen kodus lauale lina ka paksema kui see matt oli. Tunne oli täpselt nagu magaks palja maa peal. Ja no hommikuks olid need matid ka külje alt kadunud, siple nagu siil lehtedes:D
Teisel päeval seilasime Silkeborgi järveteidpidi. Päike paisis ja ilm oli mega. Super lausa! Ja wauuuu, öösel sai isegi magada – kanuudest ehitatud ulualune oli üllatavalt soojem kui see telginässakas eelmisel ööl:D
Soe öö seljataga, siis nagu väga ei tahtnudki koju, aga kolmandal päeval pärast 12km aerutamist oligi buss juba vastas. Asjad kokku ja tagasisõit kooli.
Jälle üks vaffa tripp seljataga:)

Ilm vs Elu

2008-02-28T13:43:00.000-08:00

Üks päev vaatasin akanast ebanormaalse kiirusega muutuvat ilma. 6-7 tunni jooksul j6udis vahelduda särav päike, ideaalne kevadilm paduvihmahoogude ja tormituulega. See on peeaegu absurdne,kui kiiresti ja järsult see kõik toimub. Samas...
Kas pole elus mitte samamoodi? ühel hetkel paistab päike, nii soe ja särav ja sa oled nii nii õnnelik ja järgmisel..päike on kadunud paksude murepilve rüngaste taha, pisaravihma kallab kui oavarrest ja katsumused üritavad tuulehoona sind murda, ümber puhuda. Mitte kunagi ei tea ette, kas päike tuleb uuesti välja minutite, tundide, päevade või... pärast. Ja kui see lõpuks juhtub, kardad lihtsalt nii väga, et pilved iga hetk tagasi tulla võivad, et imed oma "päikesehetke" endasse, iga rakuga, kuniks see ainult kestab. Või siis vastupidi- ei oska üldse hinnata olevat sära ja alles siis kui tuul sult tasakaalu viib ja vihm märjaks kastab, taipad lõpuks kui palju sulle oli antud. Ja ei jää muud üle kui iga hinna eest püüda vastu pidada, kannatada ja loota et päike võimalikult ruttu uuesti välja tuleb.
Nii, nagu muutub ilm, muutub ka elu. Kahjuks või õnneks ei saa me peatset muutust elus lasta meteroloogidel välja uurida. Kuid- kas me tahaksimegi seda? Kas ettearvatavus poleks hoopis kurnavam kui tedmatus?
Kui Su elus paistab praegu päike, naudi seda, võta sellest kõik. Iial ei või teada,mis suunas tuul järgmiseks puhuma hakkab ja kui paksud pilved kaasa toob. Minu elus paistab praegu päike ja ma olen 6nnelik:)

15.02.2008 Tournament&evaluation

2008-02-18T13:10:00.000-08:00

Hommikul ärgates ootas mind ees üllatus – minu ja Tiago nimed olid armupuu peal. Üllatus ei olnud see, et me nimed seal olid, vaid see, millest seda järeldatakse? Sest su nimi läheb üles ainult siis, kui sind tabatakse teolt, ehk kui keegi näeb sind kellegagi suudlemas! Kas meie nimed läksid üles sellepärast, et öösel 2kesi koos peolt koju tulime? Täpselt sama kiirelt kui see süda meie nimedega sinna puu peale tekkis, täpselt sama kiirelt see ka sealt maha sai võetud:P Kuid kooli peal jätkub endiselt jutuainet et mis ja kus. Siin ei saa ikka MITTTEEMIDAGIII teha või öelda, kõik, KÕIK on kohe teada. Nagu mingi külamooride kokkutulek:D Lausa ise otsitakse midagi, millest saaks uue salajutu välja lasta..ja see veel puhutakse nii suureks ka..Ja jumala tihti pole paljud liikvele lastud jutud üldse tõsi ka..see on umbes stiilis „keegi kuskil nägi kedagi midagi tegemas“ Ja kõik usuvad ka ju.. Ebaaus, kas pole?:D
Oehh, lisaks sellele eelnevale oli see vist ainuke päev, kus söök maitses kuidagi teistmoodi, st eriti ei maitsenudki:D Eks eelmise õhtu pidu oli oma jälje jätnud:P Aga nohh, leppisime sellega, et iga päev ei olegi vaja nii palju süüa, onju:P
Et veri taas selgemaks saada, oli vaja higistada, ja tolleks päevaks ettenähtud tournament sobis selleks kui rusikas silmaauku. Taaskord oli meid jagatud gruppidesse, kes erinevates pallimängudes lahinguid hakkasid pidama – võrkpall, korvpall, saalihoki, battle ja ronimine seinal. Eks nii mõnelgi tuli see higi pallllju kiiremini välja kui mõnel TAVALISEL päeval:D
Natuke anti meil aega hinge tõmmata, end kasida ja pärast lõunasööki saime käsu pastakas endaga kaasa võtta ja sööklasse tagasi tulla..Lahti läks nädala kokkuvõtete tegemine..Õppejõud olid meile kokku pannud ankeedid küsimustega mis meeldis, mis mitte, kas see andis meile midagi, kas arendas jne jne. Eriti oluline oli see just selle nädalase programmi kokkupanijatele, kuna tagasiside on ju just see, millest ka nemad õpivad, mida teinekord paremini teha, mis ära jätta, mis juurde panna. Sellega see meie Theme Week läbi saigiJ Mulle isiklikult väga meeldis see nädal, midagi uut ja huvitavat, vahelduseks ettenähtud kohustuslikule tunniplaanile. Väga hariv igatahes. Saime nii palju teada kunstist, saime käia teises linnas ja paljupalju muud!!

Õhtul pidasime maha väikse Smoothie House`i, kui nii saab seda nimetada:)
6.s basic team tegi meile smoothiesid, istusime all sööklas laudade taga, mängisime lauamänge ja lihtsalt nautisime. Seljataga oli 1 vaffa nädal, lausa lust oli minna vastu eesootavale nädalavahetusele.
Õhtul mõtlesime, et ei, kuidagi peab ju i`le täpi peale panema – mõeldud,tehtud taaskord ja lõpuks avastasime endid õues väikse kuudi alla magamiskottide seest..TÄIIIIESTIIIII KREISIIIID :d See oli vist siin oldud aja jooksul külmim öö üldseeeee, ja meie mõtlesime, et just NÜÜD on õige aeg oma magamiskotte Norra tripiks katsetada:D
Kusjuures ei olnudki nii külm kui arvasime, kõik varbad ja sõrmed olid hommikuks alles:) Aga Heili muidugi mässis endale ju mingi 3 kihti riideid selga ja kus ta siis keset ööd hakkas neid ära kiskuma, sest ilmselgelt oli tal palav:D Miks ma ei imesta:D Ma veel mõtlesin, et tal on külm, et mis ta sipleb, hakkasin teda juba kaissu võtma, aga ei, tema kooris end riietest lahti, sest tal oli nii kuum, et ajas higistama juba:D:D
Öö läks kui lepase reega ning hommikul olime värskemad kui kunagi varem..ja kas saab olla midagi paremat kui ärgata linnulaulu saatel? Ega vist ei saagi, sest see oli tõesti midagi lummavat, ausalt! Mis muud kokkuvõtteks öelda kui, et varustus oli hea ja seltskond veel parem:P

Aaa, ja kui tekib tahtmine mulle kirjutada, joonistada või pakki saata, siis Meie aadress on:
Vinkelvej 32

8800 Viborg

Danmark

PS! Ka külastamine on pisikese etteteatamisega teretulnud;)

14.02.2008 Arhus, Dickens

2008-02-18T12:43:00.000-08:00

Selle päeva märksõnaks on tõepoolest Arhus, sest see on see linn, kuhu me neljapäeva lõunal pärast mõningast indoor physical excercise`i ja kunstiloengut sammud seadsime. 12.30 startisid kooli eest 2bussitäit rahutuid Viborg`s Folk High Schooli üliõpilasi, jaaaaaa justnimelt rahutuid, kuna päike paistis, ei, lausa kõrvetas, ja bussis istuda oli lausa piin. Aga õnneks sõit sinna võttis kõigest tunnike..kohale jõudes võis toimuma hakkavat kirjeldada kui puurist välja lastud ahve:D Kõik hüplesid ja karglesid, esiteks sellepärast, et sai umbsest bussist välja, ja teiseks sellepärast, mis meid ees ootas. Nimelt mõningase aja pärast algas meil ekskursioon Arhuse kunstimuuseumis. Oii see oli alles elamus, 8 korrust täis kunsti..Äge oli see, et mida korrus kõrgemale läksid, seda modernsemaks kunst läks..niiiiiiiiägeeeee:D Ma pole kunagi tglt kunstist väga huvitatud olnud, aga seal kuulasin ma küll giidi juttu suu lahti ning pilte ja maale vaadates pidid silmad peast välja kukkuma:D
Pärast paaritunnist kunstimuuseumi elamust lasti loomad linnapeale, otseloomulikult läksime me ju shoppama:D Eks teise linna riided ja asjad tundu ikka alati ägedamad ja popimad, nii saigi siis Arhusest endale paar asja soetatud. Õhtul tagasi jõudes kõigil endiselt veri vemmeldas sees ja võetigi vastu otsus minna pidutsema karaokebaari Dickens. Mõeldud-tehtud. Piduriided selga, ratastele ja minek.
Kuna õlu mulle ei meeldi ja muu kõik Taanis nii kallis on, siis alkoholi joomine tol õhtul ei tulnud mul mõtteissegi, AGA laua taga istudes ning Heili ja teistega laulu otsides, mida laulma minna, mõtlesin et no fain, 1 õlu julgustuseks käib kah nohh, kulistan alla silmad kinni..NO mis te ise arvate mis edasi juhtuma hakkas? Sellele faking ühele õllele järgnes teine ja kolmas ja :D Ja nii me siis lõpetasime mingi 4 aeg w? Kellel tantsimisest riided läbimärjad, kellel rummkoolast vettinud juuksed, sest otseloomulikult oli ju vaja Juoa`l oma koksiga lavale ronida ja sellega seal keerutada:D Brasiilias on see tavaks vist?!:P:D
Ja nagu ikka, kui oli aeg ära minna, oli Liisul ju veel vaja tantsida ja poistega juttu ajada ja maidea mida veel..Heili:“ Liisu palun lähme koju nüüd, me ootame sind õues!“ Liisu:“Jaa, ma KOHE tulen, 2 minutit!“:D Ja sellest 2st minutist sai 10 minutit ja siis pool tundi ja kui ma mõtlesin, et okei,NÜÜD vist küll peaks minema, siis otseloomulikult keegi ei oodanud ju mind enam, okei ma saan aru ka, sest minu lubatud 2st minutist oli lõpuks saanud juba tund aega(A) Palun vabandust, enam ei tee:D
Nii me viimased pidulised siis kodu poole hakkasime sammuma, kes taksoga, kes jala, kes RATTAGA, ja just caps lockis rattaga, sest siiiiiiiiis oli see ratas küll kui nuhtlus ja põhjus miks ma ei saanud taksoga minna..oiii kui väga oleks tahtnud tol hetkel taksosse hüpata ja pehme tooli peale lebosse visata..Aga EI, ma ju pidin sadulasse hüppama ja seda nuhtlust roolima hakkama..siiasinnatiirataara:D Mõtlesin, et kui hommikuks kohale jõuan on hea..Aga endal oli niiiiiiii naljakas:D Õnneks ei olnud ma üksi, Tiago hoidis lenksu, ma väntasin,harjutasime tiimworki nohh:P Õues ei olnud ju kõige soojem ilm ka, kui tuul kõrvad peast tahtis lennutada ja ma oma käsi enam ei tundnud, siis mõte soojast mütsist ja villastest kinnastest tundus tol hetkel lausa paradiisina. Missiis, et minu jaoks ju muidu mütsi ei eksisteeri, aga siis oleks ma leppinud ka vanaema punase paretiga, nagu tegelt ka, niiiiii külm oli!
Ja mis te arvate, et kooli jõudes ootas meid ees haudvaikus?Pffffffff, kus sa sellega, pidu pidi ju edasi minema, kell oli KÕIGEST 4, missiis et kell 7 pidi ärkama juba:D 1 kamp lihtsalt käis toast tuppa ja harras igast midagi, meie tuppa jõudes nositi juba piistu pandud küpsiseid, kuna meilt midagi söödavat võtta ei olnud, siis meilt haarati seljakott, eks selleks, et ülejäänud varastatud staff kuskile paigutada:D Ohh neid purjus inimesi ikka:D
Aga selle õhtu/öö lõppedes tõdesin, et nende inimestega läheks luurele küll:D

13.02.2008 Presentations

2008-02-18T12:42:00.000-08:00

Hommikut alustasimegi kohe piltide presenteerimisega. Kokku oli 14 tiimi, kellest meie endi hääletuse põhjal nö lõppvooru said 5 paremat. Meie projekt kahjuks nii kaugele ei jõudnud, aga megakift oli kõikide teiste omasid ka vaadata, ja nii äge just et niii erinevaid projekte oli tehtud..kes kasutas mingit objekti läbi iga teema, kes olid ise piltidel jne. SUPPERÄGE!
Pildid vaadatud, ootas meid ees outdoor physical excercises – jooks ja kõiksugu erinevad mängud metsas – küll me maadlesime ja kaklesime ja nügisime ja togisime – justnimelt sellised mängud olidki, mhm:D Veits metsik tegelt, kuna päris palju vigastusi oli lõpuks, kel sõrmed verised, kel põlved marraskil, aga õnneks iga päev me selliseid wild geime ei mängi…SAMAS, muudmoodi ju tugevaks ei saa:P Kui ikka mõnele meesolevusele vahel vaja kolki anda, siis kui veel nats praktiseeirda, saab vast hakkama küll:P

11.02.2008 THEME WEEK

2008-02-18T12:38:00.000-08:00

Taanlased nimetasid eelnevat pikaks nädalavahetuseks, kuna esmaspäev algas alles 12.00 Seda seepärast, et nädal, mis meid ees ootas, ei olnud mitteteps sama, mis kõik eelnevad, hoopishoopis teistsugune, seda nädalat võis nimetada kokkuvõtvalt art&culture, sest sporti oli minimaalselt ja rõhku pandi just kunstile ja kultuurile.
Esmaspäeva lõuna algas sissejuhatusega kogu nädalale ja järgnevale 24tunnile, jah justnimelt 24tunnile, kuna justniipalju aega kestis meie järgnev projekt „24TUNNINE FOTOMARATON“ Meid oli jaotatud gruppidesse nii, et iga grupi peale oleks vähemalt 1 digikas, 1 telefon ja 1 läpakas – see oli kogu varustus, mis antud ülesannete täitmiseks vajasime. Reegel oli see, et iga tunni aja tagant saadeti smsiga 1teema ja iga 3 tunni tagant korraga 3teemat, mille põhjal siis kõik tiimid pilte hakkasid tegema..Kui teemaks tuli connection, siis me tegime pildi pistikust ja pistikupesast näiteks..Ja niiii 24teemat ja 24h järjest! Me muidugi võtsime asja inimlikult ja ikka magasime ka öösel mõned tunnid..eks hommikul oli selle võrra rohkem pilte teha, aga sai hakkama. Hoolimata sellest, et hommikul olid kõik kui tühjaks pigistatud sidrunid ja magasid söögilauas, oli asi seda väärt..Õppisime jälle nii palju 1teist tundma – kes on loov, kellel lõid välja fotograafioskused, kes vingub iga asjaga jne jne ning samas arendas see ka nii palju kuidagi teistmoodi mõtlema, mitte ainult mind vaid meid kõiki ma usun. Kui muidu plõksid niisama pilte, eelkõige inimestest, siis nüüd tõdesime, kui ilus ja huvitav pilt võib tulla ka tühisest august seinas, ja justnimelt sellest tühisest august seinas me ka pilti tegime, kui teemaks oli INSIDE, ja tegelt ka nagu jumala äge pilt tuli. Ja nii oli paljude asjadega..Ma armastan seda kooli üha enamjaenam:)
Kuna esmaspäeval oli maratoni start 15.00, siis loogiliselt võttes sellest 24tundi, lõpetasime oma projektiga teisipäeval kell 15.00 Selleks ajaks pidi siis valmis olema ka slaidshow piltidest power pointis. Õppejõud korjasid kokku kõik projektid, säilitamaks need järgmise päeva esitlusteks.

Coffe House

2008-02-17T14:35:00.000-08:00

Täna hommikul vastu võetud otsus minna järve jooksule sai saatuslikuks, kuna nüüd on see meil lausa traditsioon – IGALAUPÄEVANE ÜMBERJÄRVEKAS, nii me seda nimetame. Heilit me kaasa vedada ei suutnud, sest uni oli magusam kui mesi ja minust ta voodisse lebama jäi:) Nii me siis läksime mina, Kristiine ja Folke tatejõudu täis vastu 5,7km ringile. Poole maa peal võttis Kristiine oma tempo ja kadus, mina jäin Folkega. Sest tegelikult oli Folke see, kes niiväga jooksma tahtis minna, kuna ta peab oma Peruu tripiks end vormi ajama ja kõvasti harjutama, kui tahab tugevaks saada. Muidugi oleks ma ka kiiremini suutnud joosta, aga mai jätnud Folket, jäin talle toeks, innustasin teda lõpuni võitlema, nägin kui raske tal tegelikult oli, seepärast pakkusingi omapoolset tuge. Lõpuks ta parandas oma aega mingi poolteist minutit, pole küll nüüd ullult palju, aga see oli niiii tähtis tema jaoks ja ta nii tänas mind, et olin talle moraalseks toeks, sest ütles et ilma minuta oleks ta vahepeal katkestanud..Ja ka mina olin õnnelik, et sain teisele heameelt teha, sest minujaoks oli tõesti tähtsam teise aitamine kui nüüd enda hingetuks jooksmine:) Sellest päevast peale sai minust Folke treener:P

Käes oli järjekordne Coffe House`i õhtu. Seekord oli käes meie basic tiimi aeg peoks kooke valmistada..nii me siis istusime pool päeva köögis ja vorpisime kooke ja küpsiseid ja siisveel kooke ja kooke ja kooke..Õudne, lõpuks olime ise ka ühed koogid valmis:D

Aga tundus, et kõigile meeldis ja taas sai maha peetud 1 vaffa nö koogiõhtu..koos mõningase õllega ofkoors:D

Repelling

2008-02-17T14:33:00.000-08:00

Järgmine climbingu tund. Õues seinal. Külm. Dziiz. Aga mis meil üle jäi – papud jalga ja ronima..Kuidas on võimalik mööda sirget seina üles ronida? Siseseinal on vähemalt need jullad, kust kätega kinni saad haarata ja oma jalgu toetada, aga õues polnud mitttte midagi. Oi kus me ukerdasime:D Heili pandi esimesena ronima, mina turvasin. Ja siis vastupidi. Jõudsime alati ühte kohta ja sealt enam edasi ei saanud, no ei olnud võimalik lihtsalt, nagu tglt ka..Proovi mööda toaseina üles ronida,on raske jah?mhm, on küll:D No okei, see ei olnud veel midagi..Siis..SIIIIIIIIIIS..vaatasime, hmm, kus õppejõud Claus on??! Ja nägime, õugaad, Claus seisab ühe kõrge kaljuseina otsas ja ootab meid. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli et peame sealt alla laskuma, ja täpselt nii see ka oli. Torni sees oli trepp, mis sind üles u 20m kõrgusele viis, aga alla pidid end nööri abiga laskma. Maingott. Küsisin Heililt kas ta teeb seda ja ta vastas “Tee sina algul, siis ma vaatan kuidas on!”:D Ja ta teeb ALATI nii, et mina esimesena katsetaks, kui ellu jään, siis ta ehk proovib ka:D Aga elusana ja tervena ma all olin, niiet Heilil ei jäänud muud üle, kui ka tipatapa mööda treppi üles rutata ja repellima hakata. Alt üles vaadates ei tundunudki see niii kõrge, aga ülalt alla vaadata hakkas päris kõhe.Mitte päris kõhe vaid ikka vägaväga kõhe. Ütlesin Clausile et tahan veel elada ja karjusin teistele ülevalt alla, et ma armastan neid:D Nii hirm oli noh. See hetk, kui oma tagumiku sealt kalju äärelt alla pidid upitama, oli kõige hirmsam. Edasine teekond ja kätetöö läks juba päris libedalt. No ja siis oli Heili kord. Ma askeldasin all, panin köisi kokku jne, kui järsku kuulsin Heilit mind hüüdmas, appi appi. Mõtlesin, et mis nüüd siis. Karjus “Liisu, ma kardan, ma tulen trepist alla tagasi. Ma siis muidugi vastu et ei tule sa kuskile, kui juba üles läksid, siis tuled köiega alla ja kõik, et me ju õppisime seda sees ja madalalt, et tegutseb samamoodi, lihtsalt väike kõrguse vahe on. Okei, kõrguse vahe oli ikka päris suur:D Aga no ikkagi. Heili oli nii närvis, et unustas end sootuks ja rääkis vahepeal Clausiga eesti keeles:D Ütles:” Appi mai suuda ma kardan nii kõrge on maidaha tahan alla”:D:D Värises mis ta värises, aga all ta oli nagu lupstiJ Kusjuures, mõned poisid EI TEINUDKI seda ära ju, ja tulidki trepist alla tagasi. Jeeeeeei, eestlased ruulivad, ei löö millegi ees risti ette:P Pean aind Heilit veel treenima veits!

Täna sai ka väike linnatripp tehtud.Ratastel.No mis kuradi komme siin on, et shopingutänavatel kus tihe liiklus käib, pead ratta seljast maha hüppama ja seda käe kõrval lohistama..no mai viiiiiitsiiiii, sõites saab ju palllju kiiremini edasi..Nii siis kõik vahtisid meid kui troppe:D Kui ma peaaegu lapsevankrile otsa pidin sõitma, siis ma tegelt sain aru miks, miks see nii vajalik on. Aga otseloomulikult hüppasin ma automaatselt rattalt maha ja kõmpisin..kõige meeldivam see muidugi polnud, aga elas üle:D
No ja tagasitulek oli ka äge ju, sõidame ja sõidame, järsku mingi meeshääl karjub meile midagi taani keeles, vaatame tagasi – pfffff, politsei..Esimene mõte oli kohe, mine pekki meil pole ju rattatulesid..Oi kus ma andsin ratastele valu:D:D Mul pole vist mittekunagi kets nii kiirelt all käind:D Võõras linnas niimoodi politsei eest põgeneda, päris äge:D Aga no traffi ka ju ei taht saada..Seekord läks siis õnneks:D Nüüd püüame ikka valges linnas ära käia, et säärast sehkeldust enam ei tekiks:P

Vabalangemine ja SPA

2008-02-17T14:21:00.001-08:00

Kuna outdooris said meil nüüd primaarsed õppetunnid läbi (climbing, kajaking, physical training), siis saime järgnevaks 3ks tunniks valida kajakingu ja climbingu vahel. Mõte märjast ja külmast veest ning kajakiga ümberkäimisest ning sinikate saamisest tekitas minus korra külmavärinaid ja saigi siis hetkeemotsioonide ajel valitud climbing, kuigi ega ma seal ka veel oma kõrgusekartusest lahti pole saanud:D Mõtlesin, et ah mis see ikka on, ronin ja kõik..no mine pekki, kohe pandi meid vabalangemist tegema – kõik taanlased kükitasid ja värisesid kuskil nurgas, mis mul siis üle jäi, hopps nööridega üles lakke, kraks nöör lahti ühelt poolt ja nii ma siis swingisin seal lae ja põranda vahel:D Tegelikult ei olnudki nii hull, aga niii paljude asjadega siin elus on nii, et mõtled appi appi kui õudne ja hirmus, aga kui ise oled ära proovinud, siis tagantjärgi mõeldes tundub lausa absurdne, et üldsegi nii mõelda sai!! Nüüd ma tahaks seda veeljaveel teha, nii lahe:) Heili küll karjus kui metslane, aga ära ta selle tegi!

Kõik päeval tehtud kehalised pingutused tasusid end kuhjaga ära, sest see, mis meid õhtul ees ootas, oli midagi head ja lõõgastavat – SPA õhtu, jippijeeee. Ujula oli valgustatud küünaldega, kõhukinnituseks olid laual kausid täis puuvilju ja joogijanu kustutamiseks oli välja toodud morss. Ning otseloomulikult poistele pakkusid silmailu muidugi neiud bikiinides – milline romantika kõik kokku:) Pärast väikest suplust ja lõõgastust bassus ootas meid soojaks köetud saun, kus oma niigi kuumaks aetud kehad veeeeeel kuumemaks sai kütta:P Ja neid tulikuumi kehi aitas pärast maha jahutada koorimine soola ja õli seguga. No küll oli mõnsa. Aga ega pärast sellist õhtut enam kellestki ju millekski enam asja ei olnud, hea kui märjad riided kuivama sai pandud ja bjuutisliipi kuni hommikuni!

Ball Games

2008-02-17T14:19:00.000-08:00

Tänane International tund toimus meil hoopis pallimängude hallis. Nimelt jagati meid 4-liikmelistesse gruppidesse, kes vastavalt ettenähtud paarile vihjele pidid hakkama mänge välja mõtlema – täiesti oma mängu ja täiesti uue mängu. Meie grupp sai 2 märksõna- yellow sticks and cooperation. Otsisime siis välja kõik kollased toikad, mis koolil pakkuda oli ja hakkasime koostööd arendavat mängu välja mõtlema. Lõpuks kui igal grupil reeglid paigas ja mäng valmis, hakkasime kõiki väljamõeldisi läbi töötlema – kõigepealt mängides ja pärast suusõnaliselt arutades, kas etteantud ülesanded pidasid paika ja kas eesmärk sai täidetud. Hästi hea ja arendav! Kui muidu mängime etteantud ja juba teadatuntud mänge, siis ise mängu välja mõelda oli tõesti midagi uut ja huvitavat.