Elu tegelikest ja näilistest väärtustest!

Elu pakub inimestele palju tundmatuid müstifikatsioone ning nähtusi, mida inimmõistus kahjuks või ka õnneks veel terviklikult mõista ei suuda. Üheks selliseks on väärtus käsikäes väärtushinnanguga. Elu on väärtus, ilma milleta ei saaks tänapäeva maailm eksisteerida, toimida. Kas tähtsaimad on hingelised, vaimsed tõekspidamised või materiaalsed ning teostust vajavad eelistused?

On selge, et 21. sajandi üheks mõjukaimaks väärtuseks on raha ja sellest tulenev võim. Just raha on vahend, mille abil inimesed loodavad parandada oma materiaal-sotsiaalset positsiooni ühiskonnas ning selle abil heita kõrval kõik negatiivne, mis nende ümber igapäevaselt toimub. Raha on väärtus, millega saab osta tänapäeva maailmas näiliselt väärtuslikke tõekspidamisi:välimust, autot, maja, võimu.

Just need neli, väliselt väga tähtsat kriteeriumi, pimestavad inimesi. Uhked majad, kallid autod ning kena, võimuahne inimene nende omanikuna on muutunud nüüdisajastu “popiidoliks”. Nende tegemisi jälgib ajakirjandus ning kajastab meedia. Igapäevaelus on paljud meist tänaval kadedusega imetlenud hinnalisi sõiduautosid ja kauni välimusega kodanikke, kuid sisemisele ilule on mõelnud vast vähesed.

On tore, kui inimesed oskavad elada õnnelikult ning materiaalne kindlustatus seda neile pakub, siiski peab säilima aga väärtus– mõistus, mis teadlikult hoiab inimesi ohjes. Nende ohjade rakkes oleks inimlikkus ja mahasurutud egoism, mida raha tihtipeale pahena sünnitab.

Kui teaduse areng on endaga kaasa toonud lisaks teistele teadusvaldkondadele ka arstiteaduse arengu, siis aina enam on inimesi, kes pole oma välimusega rahul ja julgevad seda muuta läbi iluoperatsioonide. Kas siin on väärtuseks tegelik hea enesetunne, sobimaks ühtsesse kultuuriruumi või näiline uhkustamine millegi tehisliku ja ebapraktilisega? Inimene, kes mõistab oma sisemist ilu, ei pea kunagi pingutama välise ilu nimel ja see on elu üks tegelikke väärtusi.

Raha kui mingi materiaalsete väärtuste siduja, moodustab tervikuna võimu, mis mõjub inimestele nagu oopium. Kord võimu manustades on sellest raske loobuda. Nii nagu igal meelemürgil on omad vastunäidustused ja -reaktsioonids on seda ka võimul. Suur võimuiha kahjustab ajapikku inimeste südametunnistusi, perekondlikke väärtusi, tolerantsust kaaskodanike vastu ning muudab nad võimu nimel elavateks robotiteks. Sageli ei tähenda raha omamine võimu kõigi oma lähedaste, teiste indiviidide üle. Raamatus “Isa Goriot”, oli Goriotil vana mehena raha, kuid puudus võim oma perekonna – tütarde üle. Ta nägi lahendusena “osta” hoolt ja armastust tütardelt raha eest. Kui isa oli aga majanduslikult laostunud, mõistis ta, et kogu see aeg on elanud valede tõekspidamiste kujutelmas – raha ei taga armastust.

Elu tegelikud väärtused on näiliste vastandid – inimsilmale tihtipeale nähtmatud kullafondid. Need väärtused on surutud tahaplaanile ja küllap sellepärast ongi neid esmapilgul väga raske üles leida ning arvesse võtta. Armastus perekonna, sõprade ja lähedaste vastu on kõigile väga igapäevane, iseenesest mõistetav, kuid tõelise väärtusena ei oska me neid koheselt seostada. Seos tekib tavaliselt kas mingi hea või halva emotsiooni tagajärjel, mitte aga pidevalt seda endale teadvustades. Samamoodi on ka hariduse ning tolerantse iseloomuga. Jah´, me teame, et haridus on vajalik edasisiseks eluks, kuid mis eesmärgil? Raha?

Haridus ja haritus on väärtused, mille eesmärkideks on olnud sajandeid inimese enesearendamine ning loovuse suurendamine. Haritus - väärtus, mis on abiks ja tarkuseks iga elujuhtumi lahendamisel. See on vaimneväärtus, mida ei saa keegi meilt ära võtta, erinevalt rahast ning võimust. Haridus avardab inimeste silmaringi ning loob väga hea aluse mõistmaks elu tegelikke eesmärke koos üldise intelligentsuse kasvuga.

Üheks kõige suuremaks ja minu jaoks olulisimaks reaalseks väärtuseks elus on armastus – armastus austada, mõista, toetada. Kui kõik muu elus on kadunud ja viimnegi lootuskiir kustunud, siis on armastus see motivaator, mis sunnib valgust otsima ning aitab inimesed taas jalule. Olles hooliv ja toetav oma lähedaste ja üldse kaasinimeste vastu, avastame peagi, et ka meid on märgatud. Meie tegemisi pannakse tähele, arvestatakse ning hinnatakse inimestena. Kui puudub armastus, ei eksisteeri väärtusi ning elu täisväärtusliku tervikuna. Nagu ütleb tuntud Hiina vanasõna: “Parem üldse mitte olla, kui olla mitte keegi.”

Igal mündil on kaks poolt. Elades väga materiaalses ning küllaltki agnostilises maailmas, on raske mõista ühe või teise väärtuse suurust. Inimeste väärtushinnangud on erinevad ning tähtis on leida mõlema väärtussuhte juures stabiilne tasakaal. Inimsuhted, haridus ja armastus peavad siiski domineerima võimu ja raha üle, sest viimastest pimestunud inimesed ei ela oma elu täisväärtuslikult.

Jõulud on huvitav aeg.


Jõulud on kohe kohe ukse ees ning kaubanduskeskused on täis sahmivaid lapsevanemaid, kes oma maimukestele kingitusi otsivad. Aga kas jõulud on tõesti ainult kingitused, kingitused ja kingitused?
Ei ole ju tegelikult.. Mulle täiega meeldivad jõulud! Tänapäeva ühiskond on küll jõulud teinud kommertslikuks ja seetõttu on ehk paljud jälle väsinud sellest “ninnust-nännust”, kuid siiski minu jaoks on see ikkagi rahulik ja huvitav aeg, mil inimesed on ebaharilikult sõbralikud, saame kinke ja lapsed ootavad pikisilmi jõuluvana tulekut. Nii tore! :)

On olnud eriline aasta..


Aasta, mis sammub ajalukku.. aasta,mis möödub ja millest jääb vaid mälestus...
Iga aasta on eriline..tegelikult ju on?
Ka mööduv aasta..
Minu aasta oli täis keerulisi aegu, ent ka ilusaid hetki..
Ja seda viimast just tänu inimestele, kes osalesid selles aastas, tänu inimestele, kellega sel aastal tutvusin või kellega minu tutvus süvenes.
Tänu inimestele, kes andsid mulle palju, kes said mulle oluliseks.
Igalühel Teist on minu jaoks oma osa ja väärtus, oma tähendus ja mõiste.
Mõtle lõputult palju häid mõtteid ja usu endasse.
Soovin, et Teie kõigi elus oleks palju päikesesära, mõistmist ja ilu :)

Parimad sõbrad!

Ma ei tea, mida homne toob või mis ma õhtuks söön. Ma ei saa teile öelda, kas olen leidnud omale saatusekaaslase või mis ma homme kannan. Siiani ei tea ma, mis tulevik mulle toob või kas ma viitsin täna midagi teha. Aga ma tean, et mu kõlaritest kostub muusika, mu kapp on riideid täis ja mis peamine - mul on parimad sõbrad, keda üks tüdruk võib tahta. Ja kullakesed, see ongi kõik, mida ma vajan!
Aitähh, et olete!

Back in business.

Mõtlesin, et teen siin kahh siis selle nn ametliku osa ära ja teatan rõõmuhõisetega, et olen tagasi. Kodus kodumaal, jeppjepp. Et siis nendele, kes veel ei tea (kuigi minu mitteametlike andmete kohaselt peaks enamus ikka kursis olema minu residentluse lõppemisega välismaal) siis täpselt kuu aega tagasi puudutasid minu armsad tätsud (siinkohal tervitused Kailile) Eestimaa pinnast ja kohemitteüksteps ei kipu nad enam kuskile mujale minema. Ei tagasi ega edasi. Vähemalt praegu küll mitte, enne kui kool lõpetatud ja load käes. Siis vaatame edasi jälle ;)

Ah et küsite kas on hea tagasi olla? Ausalt? On küll :) Nii palju kui keegi teab või ei tea - kuna asjad ei läinud nii, nagu nüüd viimane kord ära minnes esialgu plaanitud oli ja nagu me lootsime neid minevat, siis ka sellest tulenevalt oli mul pidevalt meeeletu kodu- ja lähedaste- ja sõprade igatsus peal. Niuniu eks, aga tglt ka oli :D Aga nüüd on õnneks kõik taas käejala ulatuses :P
Ning hoolimata sellest, et ilmselgelt olen ma ju hetkel üks nende 73175 töötu seas, ei lase ma end sellest absoluutselt heidutada, mitte karvavõrdki, sest mulle meeldib nii nagu praegu on. Nagu siiani on olnud igatahes. Sest tööd omades ei oleks ma saanud teha asju, mis teinud olen ja käia kohtades, kus käinud olen. Aga, AGA justnüüd, kui hakkasin mõtteid m6lgutama tööle minemise asjus (mitte et ma seda varem teinud ei oleks, aga sel korral nagu FOR REAL), sain mina täna ühe vaffa telefonikõne, kus kutsuti töövestlusele. Jipppikajeee. Ma olen alati öelnud, et iga asi omal ajal ja k6ik läheb täpselt nii nagu minema peab, kui ise vaid natukene tahta ja kaasa aidata!!
Häppihäppihäppi olen :)

Frangokastello.

Eile sai mööda l6unarannikut jälle tripitud, seekord sai käidud sellistes kohtades nagu Frangokastello ja Hora Sfakion. Lootsime nagu midagi enamat, seepärast ei ole sel korral ka minu tektsis mingeid ülimaid tundeelamusi ega ektaasi. Frangokastellos viskasime pilgu peale kindlusele, ega ausalt öeldes ei saanudki nagu aru, kas tegemist oli/on üles ehitatud kindlusega v6i oli ta siis  t6esti nii hiilgavalt oma esialgse kuju säilitanud. Igatahes täiesti mitte midagi ütlev. Järgnev paik, kus pikemalt peatusime, oli Hora Sfakion, seda ka ainult päikesev6tuks. Aga kell 15.30 koju j6udes olid need 5h läinud kui lennates, ei saanudki nagu aru. K6ige jubedam oli jälle läbi kanjoni s6it, esiteks kardan ma ju k6rgust ja teiseks oli ju Kadil otseloomulikult vaja rääkida oma teooriast kuidas auto teatud nurga all tuule alla v6tab ja kuristikku v6ib lennata. Tänks Kadi, mul ei olnudki sellest mägedes kurvitamisest veel süda liialt paha ;)

Aga varsti ootab meid ees juba uus saar ja uued ahvatlused :P

Baila bailaaaa, Jai Hoo :D

NB! Kui üleeile 6htul veel omaarust viiiimase tarakaniga toas maid jagasime, siis täna öösel manala teele saadetud hing pani meid t6siselt m6tlema: “Huvitav palju neid meiega koos siin veel elab?” Aga 6nneks nüüd oleme me tarakanide suhtes juba nii karastatud, et neile sussiga hoope pähe lajatada on juba titeasi, aga just see protsess sinna j6udmiseni niiväga titeasi ei ole, sest esiteks on nad kuradima kiired plehku pistma ja teiseks oskavad nad end ka kuradima hästi ka igasugustesse prigudesse ja pragudesse ära peita.

Ilu on vaataja silmades.

Ma kulgen, ja see ongi asja juures k6ige huvitavam. Jälgin ja panen tähele. Ma näen, mida ma tahan näha. Mulle meeldib meeldida. Seiklused on üks osa minust, mhm indeed. Isepäine kohati, aga vahel peeglisse vaadates ma meeldin endale. Ja vahel olen võib-olla ehk liialt hingeline, kuid siiski kahe jalaga maas. Päike laeb mu patareisid. Nojah ja vahest unustan end ka unistama, sest elu on ju tegelikult armas. Ja sõbrad on tähtsad! Südames on ilu. See ilu meeldib mulle k6ige rohkem maailmas. Tegelikult on ju kõik ilus ja täpselt nii piisavalt hea, et tahta rohkemat, kuid samas ka mitte nii vähe, et seda igatsema peaks...!!!

Tarakanide paraad.

… üks filmidest, mis me vaatasime, oli 6udukas, ja sel ajal olid meil otseloomulikult ju tuled kustus.. muidu ei saa seda 6iget horrori fiilingut :D Film vaadatud, näitas kell juba magamaminekuaega, aga selleks, et end ilusasti voodisse sättida ja igasugused magama-minekuks-vajalikud-protseduurid läbi viia, vajasime me valgust. Seda, mis aga sellest tulenevalt pärast toimuma hakkas, m6tlen praegu tagantjärgi, et vb oleks olnud parem neid asju pimeduses korda saata..!?

Ühes6naga nii kui tuled p6lema saime, läks madin lahti.. K6igepealt nägi Kadi üht tarakani kapi otsas teki peal, oli teine end ikka eriti mugavalt end sinna sisse seadnud, pikutas nagu oleks oma kodus olnud, on nahhaal. Siis jäi pilk peatuma teisel, kes külmkapi peal bossilt oma jalga puhkas, teda ahvatlesid seal ilmselt Kadi 3 šokolaaditahvlit, mis Lidlist hea hinnaga ostetud sai. Kolmas aga ilmselt aimas juba midagi halba ja pani oma kapjade välkudes ning tundlate lehvides vannitoa poole ajama, kui mina talle l6puks järgi j6udsin, oli tema juba end uksepiida ühest august sisse upitamas, niiet mina nägin vaid ta ahtrit veel. Kadi oli selle ajaga j6udnud näost täiesti valgeks minna, aga no olgem ausad, oli see ka ika šokk omaette, oleks nad siis mingi tavalise mutuka m66tu, no krt kui sulle ikka ühe pöidla pikkune ja kahe pöidla paksune elukas vastu vaatab, lööb p6hja alt ära küll. Kui tavaliselt on olnud Kadi see aktiivsem pool, kes neid lendava taldrikuga taga ajab, sest mina lihtsalt istun ammuli sui voodil jalad taeva poole ning kategooriliselt keeldun end liigutamast, siis seekord oli julgusepoiss hoopis minu sees, kes mind tegutsema pani. Nähes Kadi kaamet nägu, mul lihtsalt ei olnud muud varianti :D Aga ega minulgi v6ttis see k6ik ju aega.. K6igepealt oli vaja leida parajalt tugev ja suur asi, millega neile niimoodi lagipähe saaks lajatada, et ta tundlad jalgadeks muutuks ja vastupidi. Vahepeal oli see külmkapitarakan teinud väikse hüppe kapi otsa oma s6bra juurde. See intsident tegi aga Kadi näo pool tooni veel valgemaks. Siis sai mul villand, haarasin oma valge tossu, vähemalt tol hetkel tundus see k6ikidest olemasolevatest asjadest k6ige m6istlikum.. Kiskusin laua alt välja tooli, sest nii pikk ma ka ei ole, et kapi otsa ulatuksin, isegi kui käe pikalt välja sirutasin, ei andnud m66tu välja, ja no ma pidin ikka kindel olema, et ka pihta saan.. Panin siis ühe jala toolile, teise hoidsin esialgu kindlalt maa peal, ega see asi ei käinud nii kiirelt, et hops toolile ja lajatus sellele sitapeale.. no ma pidin ju hoogu v6tma :D niimoodi sellises asendis ma seal siis olin, otsides seda “6iget” momenti :P 15 minutit ootasin :D no maaaaaa ei saand, v6ttis ikka jala tudisema küll, ma olin talle ju niii lähedal, ja no ta vahtis mulle täpselt otsa ka, minu esialgne plaan talle tagant poolt läheneda läks vett vedama :S L6puks v6tsin siis julguse kokku ja lajatasin, aga MÖÖÖÖÖÖDAAAAAA :D Mineeepekkinohh, nii palju aega ja vaeva, tulemus aga täiesti null. No siis pani ta ju otseloomulikult kuskile sügavamale teki sisse ajama, kaval ka nohh :D Kuidas ma sain mööda lüüa mai saa aru :D:D Piinlik. Olime Kadiga ühel n6ul, et tarakanide tapjaid meist ei saa, v6tsime appi teise 6lek6rre ja t6ttasime baari abi järele. No sealt saime me seda vurtsu, millesse k6ik nii t6siusklikult usuvad. V6tsime viisakusest vastu, aga sama kiirelt kui me selle saime, kadus ka see kuskile kaugele voodi alla, sest kui me t6esti seal seda vurtsutama oleks kukkunud, siis oleks me ise enne sussid püsti visanud ning hommikuks oleks tarakanilaipade asemel 2 inimlaipa olnud. See variant meile millegipärast ei meelt mööda ei olnud. Tuli kasutusele ka viimane 6lek6rs, s6braabi - meile t6ttas appi ka veel öövalvur, kes juba kuskilt oli ühe k6rvaga kuulnud meie “kaklusest” tarakanidega. Kui ta oma käe sinna teki sisse toppis, siis mul jooksid külmavärinad üle kere, tundus, et mees oli teistega t6eliselt sina peal.. no kle ta rääkis ju ka nendega, nagu, RÄÄÄKIS!?? Kuidas sa üldse saad selliste elukatega rääkida? Fuhh. Aga ega tema nö v6luv6tetest ka suurt kasu ei olnud, ühe sai kapi otsast alla ning hirmsa jala hoobiga ta igatahes uksest välja lendas, aga teine suutis end ikkagi kuskile niimoodi ära peita, et me l6puks ei leidnudki teda, sai küll k6ik tekid läbi raputatud, aga ei miskit. Soovisime “abistajale” head teed ja 3kesi me sinna jäime. No asi seegi, parem kui 5kesi! Tuli ju uni küll, proovi sa jääda magama teadmisega, et mingi vastik parasiit pesitseb su toas teadmata-kohas ja ta v6ib iga kell sul sita lahti ehmatada. Meie igatahes väga vaimustuses sellest m6ttest ei olnud. Nii ma siis vaatasin iga 10 min tagant kella, ise iga kord naiivselt lootes, et ehk on juba hommik käes :D Igatahes 5.48 vaatasin kella ja ma polnud veel s6ba silmale saanud. Edasise kohta aga mul andmed puuduvad, ise järeldan, et ehk siis jäin L6PUKS ikkagi magama. Thänks gad!

V6in ka veel niipalju öelda, et seesamune tarakanielukas on endiselt teadmata kadunud, aga meie toast ta ilmselt kuskile kaugemale pole j6udnud, sest aegajalt ta ikka kolistab kuskil.. ja ta teeb seda ikka päris valjult, pärisausalt. Kui ikka keegi mu läheduses magab, siis ma suudan ka vaiksemalt sammuda kui see mutuk meil lärmi teeb :D

AGA meie elus puhuvad hetkel uued tuuled, kui miskit kindlamat selgub, eks ma siis riputan ka siia miskit ;)

Seniks aga selget m6istust ja kainet meelt :P

PS! Eile pidas Top Tours oma 5.ndat sünnipäeva Eestis klubis Hollywood, homme tuleb aga sünnipäev meile siia Kreetale ja siis on meie aeg teda pidada. Can`t wait. NOOOOOT :D

Tants ja tagaajamine.

Kas teie juhtute juhuslikult teadma, mis mürk aitab venelaste ja tarakanide vastu???  Mina veel kuni eilse 6htuni jumala t6siusklikult ja naiivselt kaldusin arvama, no vähemalt lootsin, et midagi ju ometigi peab olema, aga nüüd v6in julgelt väita, et ei aita siin ei ussi- ega püssirohi!!!

Selgitus:

Kui eile , r66msalt CD käes, oma iga6htust lastediskot tegema ruttasime, punnis üks suure 6llejoomise tagajärjel ümmarguseks kui maakera paisunud k6hu ja vanadusest halliks läinud turris juuksekarvadega vana vene päss meile tugevalt vastu, et tema ei taha mittemingist lastediskost kuulda ja teda ei huvita absoluutselt, mis keegi selle peale ütleb v6i teeb. Muusikamängijas olevat tema plaat sees ja seda ta siis seal nii hoolega nautles, kas ta ise ka tegelikult sellest midagi m6istis ja iseendale aru andis, mis tegi, selles ma sügavalt kahtlen, sest kui tal oli juba raskusi jalgel püsimisega, siis ilmselgelt oli ta aju juba alkoholist täiesti läbi vettinud ning oma m6istuse hoopistükis koju jätnud. Mis aga asja juures k6ige iroonilisem on, tema enda tütar oli just sellest samast diskost, mis vana meil ära keelas, vaat et k6ige rohkem vaimustuses. Üks 6htu jooksis ta tuhatnelja kohale, keel vestil küsides ega ta jumala eest hiljaks ei jäänud. Oi tütar oli eile 6htul isa peale pahane: Paaaaaaapaaaa..” Isegi see ei heidutanud teda. Tropp mis tropp nohh. Ja ta saigi oma tahtmise, sest ta on ju KLIENT, kliendi rahulolu on ju hotellile esmatähtis, omanik naeratas mehega ilusasti kaasa, mhmh jajahh, k6ik on korras ja sinnapaika see jäigi. Täpselt sama tarkade v6i lollidena kui me sinna baarileti juurde enne läinud olime, läksime ka oma tuppa tagasi, CD oli endiselt käes, aga selle asemel, et sabaots taeva poole teda r66must liputada, ripnes ta meil lihtsalt jalge vahel, emotsioonid, mis sellega kaasnesid, jätaksin ma ka pigem kuskile sinna.. kas nüüd just jalge vahele, aga sinna alla poole küll. Okei, meie emotsioonid emotsioonideks, aga need vaesed lapsekesed, kes spets tantsulka pärast  kohale olid tulnud.. no kuidas sa vaatad sellele 6hinal silmadega lapsele otsa ja ütled, et täna jääb diskens ära. Ja no p6hjenda siis ka veel et miks eksole. Noja siis eile oligi, 1 pisitibu, mis ta v6is olla, vast mingi 3aastane, jooksis r66mujalul meie juurde: “ Sevodnja budem tants6vat?” Mille peale meie siis Kadiga kui ühest suust vastasime: “ Sevodnja ne budem, paprobajem zaftra”. Noja proovi siis head nägu teha, kui ta sulle oma kurbade silmadega otsa vaatab. K6ige ägedam oli veel ka see, et päris paljudele lastele oli eilne siin nende viimaseks puhkuse 6htuks.. Ja k6ik see komejant mingi suvalise lakkutäis vene jorsi pärast. No teretore exole.

See aga oli väike intsident selle k6rval, mis veel pärast meie toas toimuma hakkas:

Kuna lastedisko ärajäämisest tingituna oli kell veel magamaminekuks vähev6itu, sai seekord ühe filmi asemel ära vaadatud 2…

Jätkub :D

“I Love Sales”.

Nagu öeldakse, et igas negatiivses asjas tuleb leida ka midagi positiivset, sest pole halba ilma heata, siis miks mitte ära kasutada praegu seda ootamisest ja teadmatusest tingitud mittetöötegemist - otsustasimegi kolmapäeva hommikul pärast einestamist Iraklioni poole p6rutada. Nädala algul alanud meeletud allahindluses t6mbasid meid sinna lausa magnetina. Sai t6epoolest odavaid asju. Tagasiteel sai läbi p6igatud ka

ühest kohalikust rannast. Ühes6naga taaskord üks kordaläinud päev. Tagasi hotelli j6udes oli see kordaläinud päev juba 6htas, hüppasime veel korra läbi Kristeli juurest, saime juurde uusi filme, käis ka kibe piltide ja muusika vahetus. Et öö lühem tunduks,   vaatasime veel enese petuks ka enne suikumist paar dvd`d ära. Selleks, et hommikul hirmuga üles ärgata, ei pea siin küll selleks 6udusunenägusid nägema, siinne öö üle elamine ongi 6udusunenägu omaette. Kahjuks.

Uus “kodu”.

Aega v6ttis, aga asja sai – olemegi nüüdseks siis juba 3.ndat päeva uues hotellis. Siit v6iks ju järeldada, et oleme 6nnega koos, sest see on ju see, millest me oma viimased 3 nädalat unistanud oleme, aga asi on 6nnest kaugel. Nüüd annaks me ei tea mida selle eest, et kasv6i Ariassegi tagasi saada, sest see siin on P6rgu suure tähega. Ainuke asi, mis paremuse poole läks on teadmine, et enam ei ole me metsas ja teistest eraldatud. Ega see hotell nüüd ka ma ei tea kus tsentris ei ole, aga natukenegi linnale lähemal ja natukenegi tsivilisatsiooni. Aga kogu ülejäänud.. hotell ise, toad, söök, mändžment.. See viimane ongi antud hetkel meie k6ige suurem peavalu. Okei, kannatame ära need 5x3cm suurused toas ringi jooksvad tarakanid ja ilma sahtliteta kapid ja voodi kas siis ühel v6i teisel pool magamise, kuna keskele poole kaldudes saad vedru kintsu.. Kindlasti on neid asju veel, aga mul hakkas vahepeal pea valutama mille tulemusena pole enam just k6ige teravam pliiats pinalis ja olgem ausad ega see teema ei kannata pikalt kirjutada ka. Ühes6naga sattusime perekonna, kes antud hotelli juhivad, terrori alla. Pärast pooletunnist nendega jutlemist (loe: nende poolsete tingimuste ette lugemist) andsid nad selgelt m6ista, et hakkame tegema seda, nagu nemad ütlevad, kuigi nemad on viimased inimesed, kes meile midagi üldse öelda v6ivad – k6ik on juba Eesti firma poolt paika pandud. 6nneks on kogu see välismaal veedetud aeg meile nii paksu naha peale kasvatanud, et oskame enda eest seista ja mingitel suvalistel lontidel endale ikka nii kergelt pähe istuda ei lase. Teatasime, et enne, kui meile inimlikke elamis- ja töötingimusi ei v6imaldata, meie keeldume tööle hakkamast. Aga otseloomulikult oli juba see, et me midagi vastu julgesime öelda omanikule vastukarva ja kus siis hakkas marutama kui punast riiet näinud pull. Nüüdseks oleme siis nii kaugel, et ootame siinmail meie eest vastutava isikuga personaalset kohtumist, et asjad selgeks rääkida – kaua meid siis väntsutatakse? On seda taluvust ja sallivust ja head nägu juba küll tehtud, aga kuskil on ikka piirid ka!!!

PS! Seda hotelli ei soovitaks oma vaenlasele ka. AUS6NA!

Ega ma ei oskagi muud öelda kui et ootame jälle :D

Seiklus l6unarannikul.

Teisipäeval ei olnud Kristelil ühtegi ekskursoiooni, seega kasutasime juhust ja p6rutasime saare l6una ossa päeva nautlema. Kristel oli seal enne käinud ja teadis väita, et seal pidavat megailus palmirand olema. Ei ole just palju kohti, kuhu Kristel tahaks tagasi minna, aga ju siis see oli seda väärt. Tagant järgi noogutan kaasa ja ütle, et asi oli seda sajaga väärt.

S6it sinna v6ttis natuke rohkem kui tunnike. Kilomeetreid sinna oli tglt k6vasti alla saja, aga enamus meie ajast v6tsid vahepeatused. Ja siinkohal ei pea ma silmas pissikaid, vaid tunne-oma-kodumaad stoppe. Unustasime fakti, et oleme siin olnud juba pea 2 kuud ja jääme siia teiseks sama kauaks veel – uudistasime ringi fotokas kaelas kui t6elised turistid. Saime ära käia kohtades, kuhu me oma elu jooksul vb enam kunagi satu. Üks k6ige meeldejäävam seik kogu tripi jooksul oli kanjonis s6it, see megailus vaade ja mägedega v6rreldes täpitunne ning meeletu tuul – oi kuidas me ukerdasime seal pilte tehes, kui kuskilt kinni ei oleks saanud haarata, oleks minema lennand nagu tuulispask. Ja nagu pildilt ilmselgelt näha v6ib olid tol päeval seelikud meile rohkem tüliks kui naiselikkuse sümboliks. Seelikusaba j6udis päeva jooksul rohkem üle pea käia kui ma silmi pilgutada. Ja no teine omaette elamus oli muidugi siis palm beach – seda silmipimestavat vaadet ja tunnet, mis pärast pikaks pikaks ajaks sisse jäi on lihtsalt raske s6nadesse kirja panna. Tänu laenutatud vesirattale sai ära käidud ka metsikus “džunglis, kus ilmselt sai jäädvustatud ka meie päeva k6ige eredamad pixlid.

Kui ma kunagi veel Kreetale tagasi peaks tulema, siis see koht ei jää kohe kindlasti külastamata. Seal palmide vahel metsikus looduses veedaks isegi oma mesiädalad, aga no sinna on mul veel pikk pikk ma minna :) Kahjuks v6i 6nneks.. no ma nüüd ei teagi kohe :P

Tutvu Kreetaga.

Esmaspäeval  saime endid juba päris varakult jalule, sest kell 7.30 oli pick up ja meie järjekordne tripp võis alata.

Sellel ekskursioonil pakkus Kreeta meile ikka palju enamat kui ainult merd ja päikest, mida siiamaani tundnud ja tunda saanud oleme. Saime suurepärase võimaluse külastada paiku, mis asuvad eemal turismikeskustest ja on tänapäeva tsivilisatsiooni poolt puutumata. Saime näha kohalikku küla, mis on peidus sügaval mägedes, tutvuda seal elavate inimeste, nende kommete ja
eluviisiga.   Nautida mägede ja maastiku ilu ning tunnetada täiel määral Kreeta elanike siirast külalislahkust. Kogu ekskursiooni vältel pakkus meile silmailu Kreeta saare suurepärane loodus ja teele jäi ka mitmeid imeilusaid koskesid.
Lõunasöögi ajal avanes kohalikus kõrtsis võimalus maitsta maailmakuulsa Kreeka köögi hõrgutisi. Mina võtsin küll tavapärase omleti, mis aga nii minu kui paljude teiste üllatuseks serveeriti koos kartuliga. No missassja!? Need on ju 2 täiesti erinevat asja.. See tuleb täpselt sama välja kui ma tellin coka cola ja see tuuakse mulle spritega segatult. No ei lähe ju kohe üldse! Aga tuli välja, et siin on see täiesti tavaline.

Igatahes andis see ekskursioon nii meile Kadiga kui ka teistele “kaaskannatajatele” suurepärase võimaluse vaadata ja tundma õppida Kreeta tõelist kohalikku kultuuri ja elu.
õhtu kulmineerus Kreeta ainukeses järves ujumisega ja otseloomulikult kaasnes sellega ka väikene päikesevõtt :P

Liiv, lained, palmid ja melu..

..see ongi elu! On siis w?
Meil Kadiga praegu igatahes küll jah :)
On pühapäev. Vaba päev. Internet. Bla bla bla..K6ik üks ja see sama ikka :D

Hommiku poole käisime vaba päeva puhul rannas end päikesev6tuga premeerimas, no lausa lust ja lillepidu ma ütlen :D Juba eile 6htul möllama hakanud tuul oli tänaseks veel hoogu juurde saanud ja seega v6ite juba arvata millise lainetuse see endaga kaasa t6i - meie Kadiga igatahes ainult p6lvist saadik vette saimegi, edasi lihtsalt minna ei kannatanud, laine peksis vastu selga ja uhtus kaldale tagasi. Cast away, ohh tahaks näha seda filmi jälle, polegi ammu vaadanud :)Nagu meil neist filmidest veel küllalt ei oleks, lisaks oma 32le oleme läbi vaadanud ka giid Kristeli 10 ja hetkel oleme ametis ka netist juurde t6mbamisega :D

Tööga seoses oleme endiselt samas augus, teame ainult nii palju, et hotell, kuhu meid üle taheti viia, ei taha animatsioonist midagi kuulda, seega oleme alguses tagasi ja peame vist olukorraga paratamatult leppima ning siin l6puni vastu pidama. Ahh ega enam tegelt ei tundugi siin nii paha, vahel jagub restoranis isegi meile natuke süüa ja eile saime tuppa internetikaabli, küll ühe aga jagame s6bralikult ju :)

Nädalavahetusel oli Tallinnas 6llekas. Minna oleks tahtnud küll, aga ega süda väga verd ei tilgu, eks ta paras joomaüritus ole, mida meelelahutuse pähe välja kuulutatakse.

Märkimist väärib veel kindlasti ka asjaolu, et täna hommikul saabus meile hotelli lausa 2 inimest. APLAUS! Ja meie k6rvu j6udsid ka jutud, et see pidavat viimane grupp olema, kes üle Aria Village hotelli lävepaku astub. Nimelt l6petab Top Tours sootuks müügi siia hotelli. V6tsid l6puks m6istuse pähe. 5 punkti neile selle eest. Okei, au ja kiitus ka. Mis aga saab meist, näitab jälle aeg, mis ühtaegu nii seisab kui lendab. Vähemalt meie jaoks.

Ciaociaociaociaociaoo ;)

Lootus!?

 

Ähh, jälle on ju pühapäev. Meie vaba päev. Ja me oleme netis. Mitte enam Hanias, nagu meile juba tavaks oli saanud. Leidsime meie hotellist u 2 km kaugusel oleva rannabaari nimega Corali, kus on täiesti olemas ka traadita internet. Niiet oma läpakas siinkohal on kui rusikas silmaauku. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka meie poolt mitmekordselt armastatud keskmise suhkrusisalduse ja piimaga jääkohvi, mis siinmail kannab nimetust frappe ning mis meile ilma igasuguse kahtluseta ka alati unetu öö garanteerib. Nagu meil neid veel vähe oleks eksole. Päris harvad on need korrad, kui ärkad hommikul teadmisega, et oled öö jooksul 9 korra asemel “k6igest” 4x kella vaadanud ja kael ei olegi nii kange kui tavaliselt. Saavutus missugune. Mhm. Aga ikka on ju vaja korraliku kofeiinidoosiga oma keha v6belema ja käed värisema panna nohh. Samas olgem ausad, kuradime hea on ju seda ka lürbata, on viimane ju piisavalt kange ja külm, et täpselt need viiskuusseitsekaheksa netitundi ära sisustada. Ja pealegi on see hinna poolest odavaim, mida rahakott v6tta kannatab, kuigi seegi on juba kukrule paras pr6makas omaette, kui ette m6eldes k6ik eesseisvad külastused ja nendega seotud kulutused kokku arvestada. Aga siin me siis nüüd Keidiga (nii tutvustab siinmail Kadi end kohalikele juba vabatahtlikult, sest nende keel lihtsalt paraku kahjuks ei küündi Kadi pärisnime välja hääldama. Taunid.) istume. Jälle. Täpselt nagu eelmine pühapäevgi. Nimelt otsustas meie Hania s6ber meist lihtsalt lahti öelda. V6i pöörasime hoopis meie temale selja!? Igatahes ainult meie Kadiga teame asja tegelikku p6hjust ja kogu loo tagap6hja. Ja siiralt loodame, et TEMAGI. Aga naiivne oleks uskuda, et tema poolt jäi asi katki sama p6hjuse pärast, mille pärast see meie poolt tehtud sai. Sest paraku peame leppima t6siasjaga, et mehed näevad asju hoopis teise külje pealt ja t6lgendavad asju oma äranägemise järgi. Kahjuks. Seepärast jääbki temapoolne versioon asjast meile m6istatuseks. 6hku rippuma. Las jääb. Pigem oli tema see, kes kaotas. Eks ka meie jääme taga igatsema Daily News`i koos Andrea ja Mihhalise ja Billy`ga. Ja otseloomulikult ka Kahluat. Ning juba seda tunnet, et saad siit urkast välja. Njahh..

Enivei, siin ma igatahes seda k6ike aga pikemalt lahkama EI hakka, kogu eelnevgi oli pigem seletuseks meie Hanias mittekäikudele enam. Aga 6nneks mäletame seal viimast korda veedetud aega ainult heade m6tete ja tunnetega. Pealekauba pidasime me ju tol korral seal ka Kadi sünnipäeva. Khmmm :D Juba see peaks olema piisavalt hea p6hjus headeks mälestusteks :)Aga jälle ainult MEIE teame. Ainuke asi, mida kahetseda v6ib, oli l6pus Daily News`i mahaunustatud apelsine täis kott, mille Kadi raske vaevaga välja oli teeninud!

Elasime selle nädala ilma apelsinideta üle. Ja ka teise nädala. Ja tuleb ka kolmas nädal otsa. Ja ilmselt tuleb neid veelgi..

Oleme ka selle üle elanud, et konutame endiselt selles väljasurnud inimtühjas hotellis, mille karjamaadel isegi loomadel on piin olla. Nii kurb kui see ka poleks.

Nüüdseks oleme siis Kadiga asjal juba nii kaugele lasknud minna, et sellised filmide nimekirjas olevad multikad nagu Open Season ja Shrek , mis algul meie silmadele vaatamiseks täiesti välistatud olid, on ka tänaseks oma täispikkuses ja –hiilguses otsast l6puni läbi vaadatud ja lahatud. Mis veel enam, ka kogu meie olemasolev filmilist sai sisse uue hoo – nimelt alustasime me filmide teistkordset, m6ndade ka kolme- v6i neljakordset vaatamist. Et ikka kogu süžee täielikult pealuusse raiuda :D

Aga vähemalt praegu saan ma tunda end inimesena, rääkida oma lähedaste ja s6pradega ning lugeda uudiseid. Naiss :)

NB! Saladuskatte all v6in ka öelda, (tahaks hullult tglt juba kindlusega väita) et käivad tihedad läbirääkimised meie ümberasustamisele. Jälle :D

Kas t6esti j6uab 6nn nüüd l6puks ka meie 6uele? Elamenäeme.

See tapab!

Same shit different day..
Meil on siin metsas lihtsalt niii eluigav, et oleme juba ära vaadanud k6ik 32 filmi, mis Kadi k6vakettal pesitseb ja retseptsioonist klientidele m6eldud 6 raamatut ka kahe peale läbi lugenud. Saab veel rohkem nohikumad olla? Vist mitte :D

aga sellegipoolest ei ole me Kadiga veel sugugi alla andnud, endiselt suudame säilitada positiivset meelt ja seda jätkub meil isegi teistelegi jagamiseks - naljaburgerid nagu me oleme ;)

noja 6nneks leidsime üles ka hotelli, kus lahutab puhkajate meelt itaallaste animatsioonigrupp, vähegi vaheldust ja silmailu meie juba üksluiseteks saanud 6htutesse :P

lootus annab r66mu olla, usu mind mu hell ja heaaaaaaaa..
neile ongi maailm valla kelle usk on suur..
saada k6iki meid sel kaunil maal, lootus hea ja kindel tasakaal..
parampampppaaaa ja valleraaa :D

NB! Tna öösel laastas Kreeka üht saart nimega San Torini maavärin, minaeidea kas ma magasin liiga sügavalt, aga minu taguotsani see igatahes ei j6udnud, lucky me exole :D

Changes.

K6igepealt siirad vabandused minu blogi f2nnide ja f2nnitaride ees, et juba enam kui n2dal ei ole siia lisa tulnud, aga mul on ka vabandus kohe varnast v6tta - nimelt hakkas minu septembris 4aastaseks saav siiani truu s6ber olnud sylearvuti jonnima a 1 p2ev lihtsalt keeldus enam pilti ette v6tmast. H2mmastav ja kurb yheaegselt. Aga eks nagu inimolevustelgi tulevad vanusega igasugused h2dad ja seda just enamjaolt seespidiselt, ilmnes ka minu ustaval kaaslasel, kes on mind teeninud juba aastaid, elanud koos minuga yle nii halbu kui h2id aegu, t6en2oliselt mingi rike. Kuskil sees. Sygaval. Ilmselt emakaart. Viskas sussid pysti ja keeldus enam elamast. V6i hoopis k6vaketas. Aga need k6ik on praegu vaid oletused, t6elise vea p6hjuse selgitab v2la juba ekspertiis. No kui v2ga ekspertiis see nyyd on, aga meie siinse s6bra - nii kutsume me Kadiga Apladas Beachist yht kutti, kes esimesena hotellist meie vastu viisakussheste v2lja n2itas ja sellega ka meie usalduse p2lvis. Tema oli see, kes meile hotelli saabudes meelalt naeratas ja meie 10kg kasti lasteasadega, mis me t2iesti kogemata fuajeesse unustasime tuppa t6i - s6ber.


Tegelikult on vahepeal selle paarikymne p2evaga p2ris palju juhtunud...


P2rast s6bra korduvatele v2ljakutsumiste mittevastamistele otsustasime 1p2ev siiski oma igap2vaellu mingit vaheldust tuua, hotelli territooriumilt v2lja saada ja end ka avalikult ilmutada. P2rast mitmetunnist hea popmuusika saatel childrens cocteilide nautlemist - meie ju alkoholi ei oo - baaris nimega Kahlua kell 4 koju j6udes pidime t6dema, et oma paakide v2lgutamine avalikus sektoris ei olnudki nii paha m6te kui algul arvasime. Esiteks t2ienesid meie s6bravarud silmm2rgatavalt, v6ib julgelt v2ita et isegi 3kordselt - kui sinna l2ksime yhe s6braga, siis 2ratulles oli neid uba lausa 3, kes meie 2rgmisi v2lask2ike pikisilmiootama 2id. Nende sisse mahub ka 1 baarit66taa, kes mulle siiamaani millegip2rast rahu ei anna.. a teiseks veendusime iga seal veedetud minutiga yha enam kreeklaste avatuses ja s6bralikkuses. Kui sa siin kuskile baari l2hed, siis ei ole sa mittekeegi vaid vastupidi, sa oled k6ik. jumal hoidku veel selle eest, kui sisened 1 v6i 2 v6i 3kesi, st ole sa paljukesi tahes, aga ilma kaaslaseta, saad sa sellise t2helepanu osaliseks, millest sa kunagi isegi unistadagi ei osanud. Mehed l2hevad sellepeale lausa kaklema, kes v2lja saab teha. Me Kadiga ei saanud end veel mugavalt sissegi seatud kui juba n6 tervitusoogid tekiila shotid laual v6beledes oomist ootasid. Nii v6ib ju baarist baari seigeldes siin end t2iesti pildituks juua. V6i siis on nii, et mingi tyyp tellib endale joogi ja laseb t2pselt sama arvu shotte tellida ka lauda, kui mitu chikki seal hambaid veristab. Siis ei j22 sul muud yle kui lihtsalt pits t6sta ja yle laua oma k6lava a selge h22lega jAMAS karjuda. jamas on kohalikus keeles terviseks. See shest on tyybile t2nut2heks kyll ja enamgi veel. Alkoholilembeliste tydrukute paradiis on see kreekamaa ma ytlen. Aga samal ajal pead sa ise ka koguaeg kainet ja selget m6istust s2ilitama, sest ega mehed lollid ei ole, olgu nad siis mis rahvusest tahes, kui tulevad m2ngu mehelikud instinktid, siis ega siinkohal enamaolt enam rahvus ei loe, mees on mees ja tasuta l6unaid kui selliseid t2nap2eval yldse ei eksisteerigi. Kui sa aga piiritunnetuse koju oled unustanud v6i selle lausa meelega sinna j2tnud ja lased v2gioogil enda yle v6imust v6tta, v6ib 6htu l6ppeda sinu jaoks ettearvamatult kui mitte 6elda lausa 6udusunen2ona. Kui h2sti l2heb, kummitab sind kogu elu sinuga 66 veetnud k2kerdise suur kongus nina, kui aga nii h2sti ei l2he, elad edasi pildiga silme ees vb millestki veel suuremast ja veel kongusemast.

Kui meie Kadiga tekiila asemel red bulli tellisime, oli k6igil algul imestus suur, aga see-eest saime p2rast suure austuse osalisteks ja meid v6eti kohe kui omasid. Uskumatu, kuidas ikka mehed kohe naisele otsa vaadates oskavad 2ra 6elda, kas ta on easy-going v6i ei. ja no selle 6htu jooksul k2is sealt baarist l2bi seda sorti naisi ikka roppu kanti - kes alustas oma meelde22vat 66d mingi suvalise konksuga baaris suudeldes, kelle 6htu aga l6ppes juba vetsus oksendades. M6lemad juhused sai oma silmaga 2ra n2htud. Kahju neist lausa. But thts the way it is.

Yhes6naga see oli meie esimene t6eline v2ljask2ik siin oldud aja jooksul, aga otseloomulikult ei j22nud see meie esimeseks ja viimaseks, esimesele j2rgnes teine, teisele kolmas ja kolmandale oleks j2rgnend ka neljas ja nelandale viies jne, aga p2rast kolmandat korda see ahel katkes, meie kartus sai t6eks - nimelt j6uti siiski arusaamale, et meil ei n2hta tulevikku antud hotellis ja me peame ymber asuma...K6ige parem oli aga asja juures see, et neljap2va 6htul 6eldi meile, et reede hommikul helistatakse ja 6eldakse, mis kella ajal buss meid peale v6tab ja oma teekonda koos meiega meie uue kodu poole alustab. Nautisime veel oma viimast 6htut Hanias t2iel rinnal - alustasime hotelli k6rval olevas tavernas Mihhalise ja Andrea juures ning l6petasime Platania suurklubi Mylose hooaja avamispeoga. Hotelli tagasi j6udes u 5 paiku ootas meid aga ees tol hetkel meie jaoks ahhetama panev yllatus, nimelt oli meie poolt reteptsiooni j2etud hotellitoa v6tmega - otseloomulikult olime me ju viimase 6htu auks end yles l66nud kui puped ja maailma k6ige pyssimad kleidid selga ajanud, niiet me kogu 6htu naelad olime ja klubi kogu kylastajate pilgud meie kylge kui liimitud olid..oot kuhu ma nyyd oma jutuga 6uda tahtsingi.. aa et teadaolevalt ei ole yhelgi pyssil kleidil ju mingit yleolevat avaust, kuhu saaks toppida hotellitoa v6tme, seega olime me sunnitud j2tma selle reteptsiooni - kaasas ka v2ike paberilipikas kirjaga you will b picked up in the morning at 7.15. Nagu WTF. Esiteks oli kell juba 5 ja teiseks pidi meile helistatama hommikul, millest v6is rahumeeli oletada, et lahkume alles p2rastl6nal..a krdi kolmandaks olid meil k6ik asjad veel kappides ja sahtlites ja vanniytoas ja r6dul laiali ja kokku pakkimata. Nagu tglt, ajuvabadus ju. Aga kaua meil seal ahhetada ja ohhetada aega ei olnud, lippasime sibinal sabinal kleitide v2lkudes tuppa asju pakkima nii mis koliseb. Ainuke asi, mida meil veel pakkimise ajal j6udu teha oli oli laulda "te oleteee v2rdaaaaaaaaaaad". 6nneks, 6NNEKS ei olnud meie toa riidekapil riiuleid ja suurem osa meie riietest pesitses endiselt kohvrites, siis ei v6tnud pakkimine kyll sajandeid, aga proovi sa teha seda kell 5 hommikul..Kuid paanitsemiseks polnud ometigi mittemingisugust p6hjust - saime me ju veel lausa 1,5 h magada ka - tagant j2rgi m6eldes oli see ikka priiskamine kyll ma ytlen.

Kui 7.15x lubati meile transporti ja 7.30 me ikka endiselt hotelli fuajees istusime, ise peast jumalast uimased a soojad, olin ma valmis juba k6ige hullemaks, sest nagu teada on inimolevus veel poolunes olevas olekus k6ige 2kilisem ja ohtlikum. Isegi mu k6rval istuv Kadi oleks lataka 2ra saanud. Nende ja Kadi 6nneks m6ned minutid p2rast poolt 8 sisenes hotelli ustest oma parimates aastates olev naisterahvas kysides oma vigases inglise keeles ja pealekauba veel kohutava vene aktsendiga "Skaleta?" "You coming with us ok?", "Skaleta?" kordas ta uuesti. Ma isegi vist pobisesin midagi vastu, aga tol hetkel ei olnud mul tegelikult mitte v2hekest 6rna aimu ka, kas selle koha nimi, kuhu me k6igi eelduste kohaselt minema pidime on Skaleta v6i Huieta v6i misiganes eta, ma lihtsalt kylma n2rviga haraasin oma kohvrid ja kotit2is vitamiini ehk siis umbesligikaudu 6kilo apelsine, mis s6ber oli meile l2hedalolevast 7kilomeetrini laiuvast apelsiniparadiisist korjanud, seadsin sammud hotellist yle tee ootava bussi poole. ja no siis hakkas 6udusunen2gu - nii palju kui ma ka yritasin silma looja lasta, sest teadagi oli mul ju selataga pea magamata 66, ma seda teha EI saanud, sest nagu hiljem v2lja tuli, oli see buss mille peale ka meid Kadiga parseldati ekskursiooni buss, mis oli teel Iraklionisse ja minu lemmikkohta KNOSSOSE PALEESSE. juhhuuuu. Lucky them. No ja oteloomulikult pidi ju see giid kogu tee - nyyd siis v2hemalt oma puhtas emakeeles - pl2kutama Minosest ja tema retarded j2rglastest, mida ta kyla pealt kokku vorpis. Missiis, et see oli juba uus grupp ja nemad kuulsid seda k6ike esimest korda - ei huvitaaaaaa.

Enivei, v2malt kohale me j6udsime. Pandi meid kyll kuskil tee otsas maha, aga 6nneks oli ka kohe auto meil j2rgi.
ja siin me nyyd siis oleme, uues hotellis, uues kodus - ARIA VILLAGEs. Nagu internetis hotelli kohta researchi tehes selgus, et tuleme metsa, siis t6epoolest, hotell on t2iesti isoleeritud igasugusest tsivilisatsioonist kui mitte 6elda, et lausa 2ra l6igatud kogu ylej22nud maailmast. Oleme kuskil yleval m2gedes koos silmi kipitama paneva ja oksereflekti tekitava m2gikitsede j a lammaste sitahaisuga. Naiss. Aga see k6ik on aind v2line 6nneks. Hotell ise on muidu 5 t2rnilisena v2lja reklaamitud, p2ris on tegelt 5 t2rni. K6ik toad on kyll sviidid, v6ib 6elda, et sisemust saab v6rrelda heas seisukorras oleva eurokorteriga, kus sees on oma k66ginurk koos t2iskomplekt s66gitarvikute, veekeetja ja mikrolaineahjuga. Suures elutoas ilutseb valge nahkdiivan, silmailu pakuvad plasmateler ja dvd m2ngija. Magamistoast v6ib leida triikraua ja triikimislaua. 2mx5m r6dul on v6imalus restil pesu kuivatada, laua taga kohvi uua, lamamistoolidel paagid taeva poole p2ikest v6tta ja yhel p2eval eluisu kaotades sealt lihtsalt alla hypata. Mul seda viimast pole veel 6nneks ette tulnud, aga yhe paari stringe viskasin kyll alla, st ei visanud, nad kukkusid, kui me Kadiga r6du kaudu yhest toast teise pidime kolima. R6du kaudu tegime me seda lihtsuse m6ttes. Meie olemegi kolimiskunnid, mitte keegi maailmas pole vist kokku ka nii palju kolinud ja nii erinevates kodudes elanud kui meie seda viimase 9 kuu ooksul teinud oleme. Ega siin ei julgegi kohvreid lahti pakkida, kunagi ei v6i ette teada millal sulle ukse peale koputatakse ja 6eldakse "sorry, but u have to move to another room coz we need it for the clients who are coming tomorrow". Mulle meeldib olla stuff, t66taja ainult neil hetkedel, kui see annab mulle v6imaluse minna k66ki ise jooki v6tma v6i restoranist toitu v2lja vedada, aga ylduhul siiski mitte, just see sama kolimiskeiss v6i klientidest hiljem s66ma minek, siis oleme me stuff k6ige otsemas t6lkes - asi.

Skaleta rajoon ja Aria Village hotell on ideaalne koht puhkamiseks just rahu ja vaikust otsivale vanemale generatsioonile oma proteeside m2ngudeks. V2hemalt mina isiklikult kyll siia oma puhkep2evi veetma ei tuleks. Kui ma nagunii enamuse oma ajast kas basseini 22res, rannas v6i linna peal 66elu nautides veedaks, siis milleks mulle see sviit? Ainult magamiseks. Kui sellekski. Ahjaa, ja rand asub siit umbes kilomeetri kaugusel, sinna minna soovijatele k2ib iga tunni aja tagant buss, mis rannahuvilised kohale viib. ja kuigi siin saab nii hommiku-, l6una- kui 6htus66ki, ei ole valik kaugeltki nii suursugune ja lai kui see oli Apladases. ja puhtus annab ka soovida. ja kui m6elda sellele, et hinnaklass j22b Apladasega umbes samatasemele kui mitte isegi ei ole yle, siis kuskilt miskit ei klapi ju. Ilmselgelt p2rast minu eelneva jutu lugemist v6ib j22da mulje, et tahan tagasi Apladasesse. Ma valetaks, kui ytleks, et ei taha. T2iega tahan..

Aga igal pyhap2eval tuleb meile uus grupp eestlasi. M6nikord natuke rohkem, m6nikord v2hem. Tna tuli ainult 4. Ja mitte yhtegi last..

Aga T2na on Kadi synnip2ev. Palju 6nne Kadile :) Ja pealekauba on meil tna vaba p2ev, jeei. Seega oleme juba teist pyhap2eva j2rjest Hanias. Kyll on hea kui on s6brad, kes viitsivad maha s6ita sadu kilomeetreid, et 2 chikki saaks kord n2dalaski tsivilisatsiooni maitset tunda. Kahlua here we come :P

NB!Kasutan hetkel s6bra raali, millel ei ole t2pit2hti. Siirad vabandused ka selle ees.

TC!

Täna hommikul kuskil kella 9 aegu saabus meie hotelli uus grupp eestlasi - restoranist kaugelt kiigates ja neid ükshaaval kokku lugedes saime l6pparvuks 7. Isegi sassi ei läinud vahepeal, millest tulenevalt peab t6dema juba unustuste h6lma vajunud t6siasja, et aritmeetika oli koolis t6epoolest meie m6lema 1 tugevamaid külgi :D
Ja nendest 7st andis lapsem66du välja koguni 1 inimolend. Märgiks ka veel igaks juhuks ära, et kogu eelnev tekst käib ainult Top Toursi klientide kohta. Muidu on meie hotellis veel eestlasi, aga nemad on siia lennanud lihtsalt teise agentuuri kaudu ja kuna meie nendega otseselt kokku puutuma ei pea ja ega hakka ka, siis edaspidi mingeid kokkuv6tteid tehes v6i arvestusi pidades käib jutt siiski Top Toursi klientidest ja Top Clubi lastest.

Meid on Top Tours toonud siia TC nime all, oleme me siin täpsemalt laste jaoks, mitte öelda, et lausa nende päralt. Kui täna tuli meile 1 laps ja seegi esmapilgul hinnates kuskil 13-14 aastane, seega vaevalt ta meiega legoklotsidega mängima hakkaks v6i randa liivalosse ehitama tuleks, siis paratamatult tekib küsimus:" Kas me ikka oleme 6iges kohas? On see just Apladas Beach hotell, mis ilmtingimata vajab lasteanimaatoreid?" Ma kahtlen siiralt. Ja Kadi toetab mind täies oma hiilguses. Seda enam, kui kuulsime täna meiega sama firma all töötavalt giidilt, et Rethymnos asuvasse Amnissose hotelli läks rohkem kui 100 eestlast, kellest enamus olid lastega pered..

Eile otsisime Kadiga p6hjust, miks siia nii vähe eestlasi tuleb. Top Toursi kodulehel veidi ringi surfates ning erinevate hotellide ja pakettide hindu v6rreldes saime selgust - kallis! Apladas Beach hotelli puhkama tulek läheks isegi üle keskmise Eestis palka saavale perele liiga kulukaks. Maksavad need paketid ju siin 11 000 ja üle selle. Ja seda ka ainult hommiku- ja 6htusöögiga. Siin üldse ei pakutagi restoranis l6unasööki, seda saab soovi korral ainult basseini baarist ja seda ka lisaraha eest. No muidugi see hotell väärib ka oma 4tärni ja ON t6epoolest seda raha väärt, aga siia v6ivad puhkama tulla üksnes paarid, kes kunagi k6vasti tööd rüganud ja nüüd heal pensionil on. Ja kusjuures enamik puhkajaid siin sellised ongi. Väga vääga palju vanapaare on siin - üks aitab teisel juukseid sugeda ja kolmas ajab neljanda proteese toidu seest taga. Nii on. Tegelt ka :D

Aga me oleme endiselt 6nnelikud ja täitsa pruunid ka juba:)

Baila bailaaaa!

WLAN. 1:0 meile.

WLAN. 1:0 meile.

No ma lihtsalt pean ära mainima, et meie hotelli managerideks on 2 noort ja ülinägusat kohalikku kutti, kes pealekauba on veel ka vennad. "Oh milline taevane 6nnistus", "millega me küll selle k6ik ära oleme teeninud?" m6tlen ma endamisi pidevalt..
Nimedeks on nad saanud Manolis ja Manos. Ja eile 6htul me siis istusime seal nende nö offisis. Mina ja Kadi.. ning nemad!! Salapärane eksole!? Tegelikult olime me seal ka p6hjusega. Ja päris tähtsa. Nimelt tervelt 15 minutit kohmekat olemist "tagaruumis" ja pärast 30 minutit ootamist tasus ära - saime endale unlimited accessiga interneti. Ja seda lausa tuppa, jeeeeei. Nüüd saame me endid enivheer ja enitaim ning üksk6ik millises konditsioonis kogu ülejäänud maailmaga ühendada. Sounds good, right? :P


Panime oma ilud ja v6lud mängu ning seekord pidid need muidu nii tugevad ja enesekindlad näivad 2 noormeest tunnistama n6rgema sugupoole pealejäämist. 1:0 meie kasuks ;)
Ootan juba p6nevusega järgmist "kohtumist" :D Kas tuleb 2:0 v6i lisame 1:1 viigiga asjasse vürtsi?
BTW, mäng käib 5 v6iduni!!!

Elagu Apladas Beach, selle mänedžerid ning vaifai (loe: Wi-Fi)

Knossose palee.


Ja ka Knossose palees anti meil v6imalus ära käia.
Tutvusime saare kuulsaima mälestusmärgi - Minose palee varemetega, millega on seotud lugematu arv müüte.

Algas see taaskord bussis6iduga. Ja seda juba päris hommikul vara, 7.55. Ei olnud ainult pooltunnikest s6itu, seekord viis meid teekond Iraklionisse, mis on alates 1972 aastast olnud Kreeta pealinnaks. No k6va 3h tuli ära küll seda istme nühkimist seal. Aga kuni sinnamaani olid veel lootused suured ja ootused üles kruvitud, sest uhke tunne oli ju ka juba sees, et pärast saad ikkagi teistele öelda, et oled päälinnas ära käinud ja ka maailmaajaloos tähtsat rolli mängivat Knossose paleed päris oma silmaga näinud. Tagant järgi m6eldes ei olnud see küll k6ike seda väärt. Vähemalt minu arust. Linn oli nagu linn ikka, ei saanud ma nüüd küll aru miks see Iraklion näiteks Haniast suurejoonelisem ja parem on. Ummikute järgi v6is küll öelda jaa, et tegemist v6ib olla pealinnaga, aga poed ja tavernad ja kogu muu ka on täpselt sama nagu igal pool. Ja sadamate kohapealt julgen küll kindlalt väita, et Hania oma on Iraklioni omast peajagu üle. Kindlalt kohe!

Me Kadiga juba teel sinna otsisime, et nohh, kus see palee nüüd juba on. Aga kohale j6udes oli imestus suur: " See siis ongi palee jah?" Olgu. M6tlesime, et see on.. Maidea tglt ise ka kuidas me seda ette kujutasime, aga vähemalt sellisena küll mitte. K6ik oli kuidagi nii korrapäratu ja nii palju asju jäi arusaamatuks. Hea, et ise siis 2005 aasta ISIC kaardiga tasuta sisse sain ja piletiraha pärast taga ei pidanud nutma :D
Ja pealegi see pea tunniajane tuur seal sees oli vähemalt minule küll ja rohkemgi veel. Sest ma pole kunagi olnud seda sorti turist, kes tuiab fotokas kaelas mööda muuseume ringi, on mega pöördes ja teeb sadamiljon pilti, mida siis pärast kogu suguv6saga koos vaadata v6i siis kunagi lastelastele näidata, et vaadake kus ma käinud olen ja mida k6ike näinud. Milleks? Ja mind t6esti ei huvita, kellega ja kui paljudega see Kreeta kunagine valitseja Minos magas ja kui paljudele ta lapsed taha tegi. Muidugi on huvitav kuulata. Korraks. Sest see läheb nagunii ühest k6rvast sisse ja teisest välja ja pärast ei mäleta enam midagi, sest neid legende on ju ka nii palju, et neid ei j6uagi meeles pidada ja pealegi paljud neist ka t6ele vastavad? Kui üldse vastavadki? No kes usub sellist asja, et sellelsamusel Kreeta valistejal Minosel öösiti kehast skorpione ja usse kehast välja voolas niiet naine üldse ei maganudki kunagi, sest oli pideva hirmu all?? Mina küll mitte :D Inimesed on lihtalt ise kunagi neid jutte ise välja m6elnud, et oleks tulevastele p6lvedele midagi jutustada. Raudselt.

PS! Ja kohe kindlasti ei saa ka mainimata jätta, et s6ites Iraklionisse, jäi meile poole tee peale selline väike kaluriküla nagu BALI. Nimelt Bali on koht, mis oli meie koduks eelmise aasta septembri l6pust kuni novembri alguseni. Nostalgia missugune. Meil Kadiga on kindel plaan ka sel korral seal kindlasti ära käia, jäi meil ju siiski m6ni s6ber sinna maha, kes kindlasti väärivad taaskohtumist ;) Ja noo Bali Paradise hotelli sildi nägemisest ei taha ma üldse rääkida, sest M6NEL läksid selle peale silmad kohe eriti särama. Ei tea küll miks!? Eee..äkki PRANTSLASEEEEEEED.. on nii Kadi w?? :D:D

Enivei, pärast seda pikka ja väsitavat reisi ei taha me Kadiga päris tükk aega enam mittemingisugusest bussiekskursioonist mittemidagi kuulda, eksju Kadi?! :D

Gramvousa saar ja Balose helesinine laguun.


Gramvousa saar oli keskajal piraatidevaheliste võitluste tallermaa.

Sai ka sellel imelisel saarel käidud ja ka Balose lahe rannik ei jäänud oma kauni helesinise laguuniga nägemata.

Tripp algas hommikul bussis6iduga Haniasse, kust väike laevake, meie m6istes siis praam, meid sinna saarekesele viis. Kuigi tuul oli küll korralik ja lainetust ning sellest tingituna ka laeva k6ikumist esines, olevat giidi s6nul eelmine nädal täpselt samal ajal vihma sadanud ja merel lausa selline torm möllanud, et oksendajad olevat iga nurga peale jätkunud. Jäka. Hea, et endal seekord siis vedas, päike l66mas lagipähe ja taevas ei olnud isegi mitte ühte märkigi lähenevast vihmavalangust. Väikesi rooberteid tuli küll ette (mitte meil Kadiga 6nneks :P), kuid seda ikka juhtub ;)

Saarel oli v6imalus minna uudistama ka saladuslikku Gramvousa kindlust - 137 m kõrgusel üle merepinna paiknev Gramvousa kindlus peidab endas hulgaliselt saladusi ja aardeid. Kes sinna mingil p6hjusel minna ei saanud v6i ei tahtnud v6i ei viitsinud, jäi niisama randa lamasklema ja päikest nautlema. V6ite 3x arvata, mida meie tegime, ohvkoors ronisime me tippu, MITTE :D Mh, Kadi oli seal juba käinud ja ma ei tahtnud üksi minna, aus6na (A)

Edasi ootas meid s6it helesinisesse laguuni. Kuna laev seal randuda ei saanud, viisid meid kohale väikesed paadid. Viisakad nagu me oleme, lasime k6ikidel teistel ees ära minna j6udes ise laguuni viimaste seas. Tegelt me lihtsalt ei viitsinud trügida. No t6esti, laev on alles poolel teel ja m6ni läheb juba alla järjekorda seisma.. Jumal küll, k6ik pääsevad ju paadile, kedagi maha ei jäeta, sai pea ju ilmtingimata esimeste seas olema, dziiz, arumaim6ista. Ma olen alati naernud ka neid inimesi, kes bussis lähevad 3peatust enne oma väljumist juba ukse juurde seisma, et ikka kindel olla, et maha saab, tule taevas appi nohh. Tegelt ka.

Ühes6naga, k6ik olid juba 3x j6udnud pruuniks saada, kui me Kadiga alles laguuni j6udsime. Aga missest, ikka j6udsime grillkanadeks kärssada ja isegi pilte j6udsime teha :D Ja märkimisväärselt ilus oli seal ka, roosavalge liiv, v6i oli see hoopis valgeroosa?? No vahet vist pole, m6lemat pidi oli kaunis 

Tagasi s6ites avastasime, et päikene on meile jälle natukene liiga teinud, ninad punetasid peas ja no maikat ikka ju selga ei päevitaks :D Päris kuri on see päike meil siin. Aga ikka on vaja nohh :D Tüüpiline eestlane, ole sa nii ära p6lenud kui tahes, ikka nägu v6i siis tagumine ots üha uuesti ja uuesti taeva poole. Kui päikest ikka iga päev ei näe ja kehal tunda ei saa, siis oleks lausa patt ju seda ka raisku lasta, onju nii tegelt?! :P

Hotelli j6udes oli vann musthave, sest ei olnud kohta, kus meil EI OLEKS olnud liiva, no seda pudenes ikka igalt poolt. Ja teiseks masthäviks oli 6htusöök, sest isegi pärast päev läbi banaanilaaste nosides tahtis nälg tappa. 6nneks päästis meid näljasurmast pärast pikki dilemmasid ja arutelusid mida v6tta v6i mida jätta restoranis laual nina ees asetsev taldrik, mis oli lookas igasugustest erinevatest salatitest ja kalkuni lihast ja päikese käes kuivatatud tomatitest ja parmesani juustust, rääkimata erinevast puuviljavalikust. Meie olemegi Kreeka köök varsti :D
Aga pärast seda maitses ka uni oi kui hea :P

Hania.


Kreeta on ikka kuradima ilus, maiv6i. Siin ringi sõites võib imetleda tsivilisatsiooni poolt puutumata jäänud loodust – saare keskel asuvaid suursuguseid mägesid, sügavatest lõhedest läbistatud kiltmaid, järske ja kaljuseid randu ja pisikesi liivaseid või kiviklibuseid supelrandu. Paradiiiiiiiiiis!!

Nagu ka juba oma eelmistes postitustes maininud olen, siis pesitseme Kadiga hetkel Kreeta ühes romantiliseimas linnas nimega Hania. Hania on suuruselt teine linn Kreetal, pärast pealinna Iraklioni. Ja mitte asjata ei kutsuta teda väikeseks Veneetsiaks.

Kolmapäeval otsustasimegi, et lähme ja vaatame ka oma silmaga selle kunagise Kreeta pealinna üle. M6eldud, tehtud!

No k6igepealt pididme ju peatuses bussi ootama teadmata aja, sest siin ei eksisteeri selliseid asju nagu BUSSIAJAD. Nad v6ivad ju öelda, et buss käib iga 20minuti tagant, aga pärast 45minutilist ootamist, tuleb siiski konstanteerida fakti, et bussid käivad siin nagu jumal juhatab ja kreetalased ON teada-tuntud hilinejad!
Meie 6nneks väga kaua ootama ei pidanud, sest Liisu k6va mutt vibutas korra käega ja nagu kord ja kohus, buss peatuski. Natukene küll eemal, aga siiski. Sest no bussijuht ei näinud meid esimese ropsuga – Kadil ja Liisul oli ju vaja end nii putka sisse peita, et keegi jumala eest ei näeks kuidas 2 püssi iseendast veel püssimaid pilte teevad :D Ja ega me ei teadnudki kas see üldse on 6ige buss, lihtsalt suvalt lehvitasin, sest ma t666esti ei mallanud enam kauem oodata. Jumal tänatud, et siiski Haniasse viiva bussi otsa sattusime 
Mis ta oli, mingi veerand tunnikest s6itu ja suurlinnas me olimegi. No pandi meid kuskil bussijaamas maha, päris oskasime ju kuskile minna. Liisu: "Hmm, huvitav kuhu poole nüüd see kesklinn siis jääb?" Kadi:" Mul ei ole 6rna aimu ka". Pikalt arutlemata panime igatahes kuskile poole ajama, suht uisapäisa, nagu meil viimasel ajal juba tavaks saanud :D Aga kuidas teistmoodi teada saakski kui ise kuidagimoodi ei katseta? Nii läksimegi kindla peale välja ja l6puks leidsime isegi old town`i üles ja imeilusasse sadamasse j6udsime ka. Aga kokkuv6tteks v6ib ikkagist öelda, et käisime terve päev ringi kui peata kanad ja ega ikka väga kuskile ei j6udnud ja midagi erilist ei näinud :D Ja pealegi, kuni hetkeni, kui avastasime, et ka siin on poed nimega Bershka ja Bull&Bear, j6udsin ma enne mitu korda omaette ahastada, et kas t6esti ei leidu siin mingeid normaalseid poode, kust ka meie, eestlastest moeikoonid :p , endale riideid leiavad, sest no t6esti mina ei saa aru, kas nad tegelt ka kannavad neid imelikke riideid, mida nende enamus poed siin pakuvad?? Tuleb nii välja..

Suurest linna "avastamisest" jalad rakkus ja ise näljast n6rkemas otustasime v6tta suuna tagasi hotelli. Kadi haaras veel viimasel minutil bussijaamast nälja kustutamiseks väikese pita (nii kutsutakse siin kohalikku kiirtoitu – taco moodi saia sisse on kokku klopsitud sealiha tükke, salatit ja kastet) ja tagasiteel me olimegi.

6htul sai veel paar filmi vaadatud enne kui uni meid jalust niitis!
V6ib öelda, et meie siiani 1 tegusamaid päevi siinmaal ;)

Been there done that!

Ega ma ise ka väga ei usu, aga siin ma olen. Kreetal. Ja mis k6ige parem – JÄLLE! Istun oma hotelli toas ja kirjutan blogi. Jah saite 6igesti aru, istun justnimelt TOAS, sest välja minna EI kannata, 38kraadine palavus tapab ja kui sa endiselt tunned eelmise päeva päikesev6tmist oma kehal, siis vast saate aru, miks ma bassu ääres ei lebota v6i meres ei hulla ;) Eks ka minu muidu suht t6mmu ja tavaliselt mittepunaseksminev nahk vajab harjumist! Kui kodus veel küsisin Kadi käest, kas v6tan after sun kreemi kaasa ja tema "EI!" vastuse peale ka vastavalt tegutsesin, siis nüüd on see mahajäänud asjadest peale piibu teisel kohal, mida kahetsen, et kaasa ei v6tnud :P

Ühes6naga,

Meie tripp sai alguse juba hetkest, kui kohvrid Tannu ülipüssi mazda 6 pagassi sai topitud ja linna peale kohvi otsima s6idetud. Sest kui voucheri peal oli kirjas, et lennuk t6useb 6hku 3.45 am, siis on ju siililegi selge, et ees on ootamas peaaegu, et magamata öö ja macki kohvi on must have. Peab t6dema, et see macki must-have-kohvi ei olnud justtäpselt selline, kui sisimas lootsime, aga tol hetkel käras natukenegi kofeiinimaiku küll ja rohkemgi veel. Meeled erksad, lendasime kummide vilinal lennujaama, sest kell näitas juba 1.45. Kui lennuk läheb 3.45 ja tšekk innis peab olema paar tundi enne, siis oma peas kiired kalkulatsioonid tehes saan ma lennujaamas oleku ajaks 1.45. Mhm, just nii on. Arvutasin veel telefoniga ka üle, k6ik 6ige :P
Lennujaama j6udes oli kohvritega Kreetale suvitama s6itjaid juba täitsa arvestatav hulk ja tšekk inni järjekordki ulatus silmnähtavalt üpris kaugele. Kui tagasi m6elda Egiptuse ajale - minu pagasi kadumisele, selle läbiotsimisele ja l6puks täiesti m6ttetuks osutuvale ülekuulamisele, siis seekord läks k6ik pagasiga seonduv ja pardale saamise eelne kontroll täitsa libedalt. Väravad ei hakanud isegi piibutama minu läbi minekul. Tavaliselt on mul ikka ID kaart v6i miskit taskusse ununenud. Aga sellel tädikesel seal jätkus siiski südikust mind ka seekord läbi katsuda ja Kadi pääses ilma :@ :D Selle vastu mul nagu polnudki miskit, et ta minuga seal m6ne minuti tegutses, aga see ajas vihale, et Kadi nii lihtsalt pääses :D Väike 6eluseuss käib asjaga kaasas nohh :D Ja no et miks jälle mina nohh :D Järgmine kord kui selline olukord taas tekib, siis lähen juba ise ja ütlen: "Tere, minu nimi on Liis Udris, mul pole küll midagi deklareerida ja rahakotis on ka ainult 2 Eesti krooni, aga otsige mind ikka läbi, am used to it already :D

Pardale pääsemist oodates avastasime, et Kadil on sitaks Eesti raha ju alles, no kui sitaks seda oli, minu mletamist mööda oli seda umbestäpselt 135.- Kadi tahtis k6ik laiaks lüüa, ütles, et mis nende Eesti kroonidega Kreetal ikka teha, mille peale t6in ma ta shoppamise hullusest maa peale tagasi ja tuletasin meelde: " Hey dude, we r coming back some day!" :D L6puks läks loosi 30kroonine Eviani vesi ja ülejäänud jäi rahakotti tagasitulekut ootama ;)

Samal ajal kui me Kadiga lennukis hullasime ja iseendast pilte tegime, avastasime, et kogu ülejäänud lennuk magas. Uups. Aga seda rohkem see meis elevust tekitas :D Kui funnida, siis juba täiega. Ühel hetkel läbi lennuki akna vaadates avastasime, et lund sajab, tegelikult olid need aga k6igest pilvede ja mitmekümne miinuskraadisest külmast aknale tekkinud jääkristallide kooslus :P
Kui välja arvata kohutav valu minu k6rvades ja peas ja l6ualuus, mis painas mind kogu maandumise aja, läks lend vaffalt. Kui lennukirattad maad puudutasid ja m6te sellest, mis k6ik meid veel ees ootab, hakkas veel vaffam. Hania lennujaamast välja astudes tundsin, et Eesti kliimas musthave must nahktagi on siin ikka küllast ja lendas see kus kurat. 6ige buss leitud, algas tee meie hotelli, Apladas Beach `i poole. Kohale j6udes EI pidanud me pettuma, hotelli välimus ja sisemus olid täpselt nii ilusad ja lummavad nagu kodulehelt v6is näha ja välja lugeda. Nagu t6siseltt6siselt v6ib selle kokku v6tta Kadi lemmiklausega: "ÜLIPÜSS!"
Pikast reisist kurnatud ja väsinud, ei saanud me ju ometigi niisama magama minna, vaid ikka bikiinid selga ja basseini äärde. M6tlesime, et no kui seal uni peale tuleb, siis v6ib ju korra magada kahh, aga siis on ikkagi 2in1 :D

Aga enne bassu äärde minemist tagus nälg jalaga tagumikku, mis ajas meid super marketitesse minema. Sest no lennukis saadud nö hommikusöögist oli juba ikka päääris tunde möödas ja keha vajas oma. Pärast tunni ajast kollamist ühest marketist teise, ise juba minestamise äärel olles olime me peaaegu n6us ka kallist Kreeka salatit v6i rasvast sealiha pitat ka sööma. L6puks maandusime ikka backery`s ja lehttaigna pirukad läksid loosi. Mäletasin, et Kreetal on toit kallis, aga t6desime, et ikka hirmhirm kallis on, siit midagi ostad, siis tunned pärast tükk aega raha maitset suus.

Hoolimata paaritunnisest magamisest päeval, oli väsimus endiselt kontides ja magamata öö andis tunda. Aga ometigi ei saanud me ju maha magada v6imalust minna juba esimesel 6htul linna peale uudistama ja täpselt seda me ka tegime. Kui palju me nüüd väga ringi vaatasime, zombied nagu me olime, aga vähemalt saame öelda, et linn avastatud. Peaaegu. No vähemalt see hotellist kilomeetri kaugusel olev Platania keskus. M6tlesime küll, et oleme nüüd ju suuremas linnas ja ehk on ka poed suurejoonelisemad, aga ei, suht sama mis väikses kalurikülas Balis oli. Ikka need samad Super Marketid, nö k6ige poed, kust leiad t6epoolest k6ike, alustades ripsmetuššidest l6petades viigimarjadega. Mulle ei meeldi selline segapudru. Toidupood on ikka toidupood ja riidepood jäägu riidepoeks. Siinses melus on natukene isegi valus ringi tuiata, on oht, et v6tab pea valutama.
Aga lähipäevil on meil plaan minna avastama siit umbes 12km kaugusel asuvat Hania linna, ehk on seal miskit uut ja huvitavat

Aa ja netist veel nii palju, et hotellis on meil see täiesti olemas, aga nagu tegelt arvatagi v6is, tasuline :S Tunni aja eest 4.5 euri maksta hakkaks l6puks päris rängalt rahakotile. Aga hotelli manager on see-eest rohkem kui handsome, ehk saab kuidagi kokkuleppele :P Mul ju nende manageridega siiamaani täitsahästi läinud ;)

Ja no restorani toidumenüüst ei taha ma üldse rääkida, vastupidiselt Egiptuse sööklale, kuhu minnes poole pealt tagasi keerasid, siin lausa ootad söögiaega, sest no valik on ikka ülem6istuse, v6ta mida tahad. Yummmii :D

Nii palju siis esmamuljest ja esimestest päevadest.

Wake me up, when september ends..Sest täpselt siis tulen tagasi.

;)

M6ned tegemata teod ja ütlemata s6nad!

No kripeldab nohh, täiega kripeldab. Ja hullult kahju on ka ju. Ma ei saa öelda, et tulin seekord Eestist ära südamerahuga, sest m6ned kallid inimesed jäid ikka nägemata! Nii palju kui ma ka püüdsin ja pingutasin. Nad teadsid, et ma Eestis olen ja teadsid ka millal jälle lahkun. Ma tean, et kiire on, k6igil on kiire ja töö ja oma tegemised, aga tunnikese näpistaks kuskilt ju ikka!? Ju siis ei olnud nii tähtis.. Aga mind siiamaani veits piinab see. Ja ilmselt jääbki. Ma juba peaagu vihkan seda ütlust: "Helistame!" , sest ma tean, et enamustel kordadel seda ei juhtu. Vb on minu viga ka see,et ma ise loodan liiga palju ja jään ootama, selle asemel, et ise tegutseda – okei, kui ei helista, siis ei helista, helistan ise. Aga ma tahan ju tunda seda tunnet, et minust hoolitakse.. Mida sa siis ütled, et igatsed mind ja tahad hirmsasti näha kui sa tegelt ei m6tle seda?? Mai m6ista :S

Ma saan aru, et olen ka ise vähe süüdi, sest olen viimasel ajal pidevalt lennus ja seet6ttu ka oma s6pradest ja lähedastest eemal, aga see ei tohiks ju midagi muuta inimsuhetes? S6ber jääb ju ikka s6braks ja kallis kalliks, üksk6ik kui kaua v6i siis kui kaugel ta vahepeal olnud on!

Ah mida ma ikka halan, enam ei saa ju nagunii midagi teha, mina olen siin ja nemad seal. Aga ma tulen millalgi jälle tagasi ja ehk on siis asjad natukene paremini :)

MERI!

Kui meie vait jääme, raadio kinni keerame ja enam ajalehte ei krabista, n6udega ei kolista - meri!
Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi - läbi seinte otsekui veidi kaugemal, aga siiski - meri!
Magame, ärkame töötame, sekeldame, ei pane tähelegi, aga tema ikka, ikka ikka, asja eest, teist taga.

Veel m6ned loetud tunnid ja olengi jälle päikese käes ja täitsakohe mere ääres. Vahemere ääres. Kui veel täpsem olla siis Egeuse meri on see, mis mind järgmised 4 kuud iga päev kandma hakkab :)

Going back to Crete!

...ja ma ei jäänudki siia uskuma ja ootama ja lootma...
Isegi väike hällilaps v6ib oma natukene odavamat lutti, mis vanemad talle viimaste säästude eest on j6udnud soetada, närides tunda majanduskriisi maitset oma suus. Ka mina olen need Eestis veedetud 3 nädalat selle sees olnud. Ikka päääris nutune on kogu see värk siin jah. V6iks isegi öelda, et täitsa hapu kohe. Tööd leida on praktiliselt v6imatu, sajadtuhanded igapäevased CV-Onlines passijad ja päris paljud minu töötud s6brad-tuttavad on ehe näide töökohtade kitsikusest. Hea kui hing veel sees püsib, siis oled 6nnega koos. No ega nüüd asi tegelikult nii hull ka pole, alati saab ju hullemaks minna. Kui katus pea kohal ja tsipake toidupoolist laual, saab m6ne aja hakkama küll. Aga no mis elu see on? Kas sellist Eestit me tahtsimegi??
Ja nii olen ma isegi kogu Eestis oldud aja lihtsalt OLNUD. Ja muidugi olen ma näinud ära ja kokku saanud ja vähegi juttu vestnud PEAAEGU k6ikide oma kallite tuttavate-lähedaste-s6pradega. Ja ma olen väga 6nnelik selle üle.. Aga miskit on nagu ikkagi puudu. Ilmselt ei ole ma veel ENDISELT oma kohta siin maailmas leidnud, miks ma muidu jälle minema kibelen!? Ma tunnen, et ma veel tahan, las ma siis tahan, ärge pliiiiiiiiiis olge palun mu peale pahased! :S Ma tean, pole see kerge ei teie ega minu jaoks, aga kui siiani oleme hakkama saanud, saame ka edaspidi, eksju :)
Minu k6ige suuremast hirmust, et tagasitulles ei ole mul enam kedagi, k6ik mu s6brad on mu totaalselt ära unustanud ja sootuks hüljanud ja ei helista mulle ja ma olengi ja jäängi elu l6puni täiesti üksinda, on saanud minu k6ige väiksem hirm, sest nagu kogemused näitavad, EI OLE see karvav6rdki nii. Tagasi tulles oli k6ik sama, ainult, et aeg oli veitsa edasi läinud. Onju s6berid? :)
Samas nii ongi hea panna inimesed ka vähe proovile, kui ta on su t6eline s6ber ja hoolib sinust, tuleb ta sulle kasv6i maailma l6ppu järgi!!! Mitte et ma siin nüüd mingeid eksperimente v6i välja kuokimisi teeks, aga nii on. Nii on nagu elu käib :)

Ühes6aga asja juurde:

Sain uue pakkumise. Minna tagasi väljamaale. Tagasi Kreetale, kust sai alguse minu animaatori-elu eelmise aasta septembris. Tegema sama tööd, aga natukese teise kontseptsiooniga. Seekord on ainult lastetuba. Jäävad ära igasugused vesiaeroobikad ja pallimängud ja nightshowd täiskasvanutele, aga kes ütles, et me ei v6i teha seda k6ike lastega? Ja justtäpselt seda me tegema hakkamegi.
Aga otseloomulikult ei jätnud ma juhust kasutamata ja haarasin härjal sarvist - v6tsin pakkumise 2e käe ja 3e varbaga avasüli vastu. Ja juba sel pühapäeval, so 24.mai, ongi lend. 6igemini ööl vastu pühapäeva, 3.45. Täpselt nagu esimene kord kui läksime. Tegelikult ma natukene ei taha ka seda korda ausaltöeldes üldsegi mäletada, sest ärasaatmispidu läks vähe pikale.. :D Njah, las ta jääb :P Ja EI MINGIT ÄRASAATMISPIDU EGA VEINI SEEKORD, kuulsid Tanel, jah? :D

Kas ma pean nüüd mingi l6pps6na ka veel ütlema w? Pean w??
Mh, ma tulen ju tagasi jälle, ja seda juba 4 kuu pärast, täpsemalt ei tea millal, aga hetkeseisuga septembri l6pus millalgi ;) Palun siis lillede ja tordiga lennujaamas vastas olla :P

Ja praeguste andmete p6hjal peaks meil seal uhkes hotellis olemas olema ka wifi ja kui hästi läheb, siis ka kaabliga nett tubades, niiet ehk seekord saan teid tihedamini oma tegemistega kursis hoida. V6i siis mitte? :D No kui ma viitsin, olete n6us eks? Palun olete :)

Link ka meie hotellist, kus elama hakkame:
http://www.apladasbeach.gr/english.html

SHOW MUS GO OOOOOOON...

Ciaooo bambino.
Päikene ja rand ja liiiiiiiiiv.. :)

That`s the way it is..

You dont succeed in life while waiting and wishing - you have to attack and get your ass kicked in a million different ways in order to succeed!

EESTI!!!


Kodus kodumaal. L6puks. Aga kas ka alatiseks? Seda näitab aega!
Tegelt on ju täitsapaljuhea tagasi olla, seda enam, et päike ilmutab end juba päris vaffalt ja ilmadki seet6ttu täitsa soojad. Ei peagi talve puhvaikasid kapinurgast välja kuokima. Küll on tore :)

Aga enne kui end täitsa avalikult ilmutan, vajan natuke aega aklimatiseerumiseks, ega see kohanemine nii kerge nüüd ka pole, aga annab korraldada :)


Piupiupauvauvauu :D

Majanduslangus my ass!

Me elame praegu, nagu oleks käimas poksimatš, aga tegelikult on elu pigem maraton. Pärast järgmist küngast tuleb veel üks ja siis tükk lauget maad ja selleks kõigeks tuleb valmis olla..
Tegelt pole ju elul viga midagi ;)

Mis k6ige tähtsam, m6ned loetud päevad ja olengi Eestis tagasi, jubidubiduuuuuuu :P

Mwuahh..

Nii on.

Each day is a new adventure, we don’t have to travel far if we don’t want.
If our hearts reach out to joy we can find it wherever we are..
For the world is full of wonderful things if we look with open eyes!!!!
When a door of happiness closes, another always opens but most often we look so long at the closed door that we don’t see our chance with the other door which has been opened for us!!!!

Laiskus kuubis!

No nii laisk lihtsalt ei saa olla kui ma olen..Sadamiljon aastat pole jälle siia midagi kirjutanud. Häbi on küll tglt natukene, a ma vähemalt ei tunne seda :D

Aga Kadi ikka aeg-ajalt täiendab oma blogi, kasutan teda ära ja lükkan tema blogi aadressi siia, siis saate natukenegi meie tegemistega kursis olla:
http://www.katzage.blogspot.com/

tssssss..Ärge kellelegi öelge!
:P

Pumps valleraa!

Minuga on tegelikult k6ik korras, ärge muretsege:)
Ma lihtsalt ei saa siin Hurghadas enam nii tihti netti!

Päikene ja rand ja liiiv..

Oehjahh..



Nüüdseks on siis ka see kauaoodatud? uus aasta käes.
Tuli ta v6rreldes eelmiste aastatega vaikselt, pääris vaikselt, ei mingit kärtsu ega mürtsu, ei shampuseklaaside kokkulöömist .. Lihtsalt oli see tunne, et "aaa, nüüd siis on 2009 jah? ahahh, olgu.."
Aga sellegipoolest loodame siiralt, et sellest tuleb läbi aegade k6ige parem aasta. Peab tulema!!!

Sest öeldakse ju, et "lootus sureb viimasena", aga samas ka "lootus on lollide lohutus"..mhh, kumb siis!??

Praegust olukorda arvestades on uus aasta meie jaoks natukene nukralt alanud..
..me k6ik teame, et siin ei suju, aga poleks ealeski arvanud, et juba paljas m6te siit äraminekust t6mbab keha värisema..
..Ühes6naga meid viiaksegi siit ära, uude kohta..seekord siis Hurghadasse..Kauaks me sinna jääme? Ei tea, aga no kindlasti nii kauaks, et j6uame taaskord inimestega lähedaseks saada ja siis jälle minna, et endast tükike maha jätta. Kauaks meid niimoodi jätkub? Ma tean, et elu ON selline, et inimesed tulevad ja lähevad, k6ik hea saab kunagi otsa ja bla bla, aga no ikkagi nohh..Miks peab nii raske olema?? See on see, et inimesed lähevad südamesse, sügavale sisse, aga hea on see, et sinna nad ka jäävad, sest kui süda on suur, siis vaheamaad on väiksed!

Paki JÄLLE oma kohver kokku ja siis jälle lahti ja..Oehhh..

Igatahes homme pärast l6unat meid siin enam ei ole..

Headaega Horizon Sharm Resort hotell, headaega Sharm El Sheikh!

Mis aga k6ige kurvem, meie armas teine tiim, Crownikad, jäävad meist ju nüüd nii kaugele, aga 6nneks on süda see teine hea koht, kus koos on hea ja soe olla:)

Hurghada, here we come!

"Meie tugevus sirgub meie nõrkustest"