Back in business.

Mõtlesin, et teen siin kahh siis selle nn ametliku osa ära ja teatan rõõmuhõisetega, et olen tagasi. Kodus kodumaal, jeppjepp. Et siis nendele, kes veel ei tea (kuigi minu mitteametlike andmete kohaselt peaks enamus ikka kursis olema minu residentluse lõppemisega välismaal) siis täpselt kuu aega tagasi puudutasid minu armsad tätsud (siinkohal tervitused Kailile) Eestimaa pinnast ja kohemitteüksteps ei kipu nad enam kuskile mujale minema. Ei tagasi ega edasi. Vähemalt praegu küll mitte, enne kui kool lõpetatud ja load käes. Siis vaatame edasi jälle ;)

Ah et küsite kas on hea tagasi olla? Ausalt? On küll :) Nii palju kui keegi teab või ei tea - kuna asjad ei läinud nii, nagu nüüd viimane kord ära minnes esialgu plaanitud oli ja nagu me lootsime neid minevat, siis ka sellest tulenevalt oli mul pidevalt meeeletu kodu- ja lähedaste- ja sõprade igatsus peal. Niuniu eks, aga tglt ka oli :D Aga nüüd on õnneks kõik taas käejala ulatuses :P
Ning hoolimata sellest, et ilmselgelt olen ma ju hetkel üks nende 73175 töötu seas, ei lase ma end sellest absoluutselt heidutada, mitte karvavõrdki, sest mulle meeldib nii nagu praegu on. Nagu siiani on olnud igatahes. Sest tööd omades ei oleks ma saanud teha asju, mis teinud olen ja käia kohtades, kus käinud olen. Aga, AGA justnüüd, kui hakkasin mõtteid m6lgutama tööle minemise asjus (mitte et ma seda varem teinud ei oleks, aga sel korral nagu FOR REAL), sain mina täna ühe vaffa telefonikõne, kus kutsuti töövestlusele. Jipppikajeee. Ma olen alati öelnud, et iga asi omal ajal ja k6ik läheb täpselt nii nagu minema peab, kui ise vaid natukene tahta ja kaasa aidata!!
Häppihäppihäppi olen :)