Frangokastello.

Eile sai mööda l6unarannikut jälle tripitud, seekord sai käidud sellistes kohtades nagu Frangokastello ja Hora Sfakion. Lootsime nagu midagi enamat, seepärast ei ole sel korral ka minu tektsis mingeid ülimaid tundeelamusi ega ektaasi. Frangokastellos viskasime pilgu peale kindlusele, ega ausalt öeldes ei saanudki nagu aru, kas tegemist oli/on üles ehitatud kindlusega v6i oli ta siis  t6esti nii hiilgavalt oma esialgse kuju säilitanud. Igatahes täiesti mitte midagi ütlev. Järgnev paik, kus pikemalt peatusime, oli Hora Sfakion, seda ka ainult päikesev6tuks. Aga kell 15.30 koju j6udes olid need 5h läinud kui lennates, ei saanudki nagu aru. K6ige jubedam oli jälle läbi kanjoni s6it, esiteks kardan ma ju k6rgust ja teiseks oli ju Kadil otseloomulikult vaja rääkida oma teooriast kuidas auto teatud nurga all tuule alla v6tab ja kuristikku v6ib lennata. Tänks Kadi, mul ei olnudki sellest mägedes kurvitamisest veel süda liialt paha ;)

Aga varsti ootab meid ees juba uus saar ja uued ahvatlused :P

Baila bailaaaa, Jai Hoo :D

NB! Kui üleeile 6htul veel omaarust viiiimase tarakaniga toas maid jagasime, siis täna öösel manala teele saadetud hing pani meid t6siselt m6tlema: “Huvitav palju neid meiega koos siin veel elab?” Aga 6nneks nüüd oleme me tarakanide suhtes juba nii karastatud, et neile sussiga hoope pähe lajatada on juba titeasi, aga just see protsess sinna j6udmiseni niiväga titeasi ei ole, sest esiteks on nad kuradima kiired plehku pistma ja teiseks oskavad nad end ka kuradima hästi ka igasugustesse prigudesse ja pragudesse ära peita.

Ilu on vaataja silmades.

Ma kulgen, ja see ongi asja juures k6ige huvitavam. Jälgin ja panen tähele. Ma näen, mida ma tahan näha. Mulle meeldib meeldida. Seiklused on üks osa minust, mhm indeed. Isepäine kohati, aga vahel peeglisse vaadates ma meeldin endale. Ja vahel olen võib-olla ehk liialt hingeline, kuid siiski kahe jalaga maas. Päike laeb mu patareisid. Nojah ja vahest unustan end ka unistama, sest elu on ju tegelikult armas. Ja sõbrad on tähtsad! Südames on ilu. See ilu meeldib mulle k6ige rohkem maailmas. Tegelikult on ju kõik ilus ja täpselt nii piisavalt hea, et tahta rohkemat, kuid samas ka mitte nii vähe, et seda igatsema peaks...!!!

Tarakanide paraad.

… üks filmidest, mis me vaatasime, oli 6udukas, ja sel ajal olid meil otseloomulikult ju tuled kustus.. muidu ei saa seda 6iget horrori fiilingut :D Film vaadatud, näitas kell juba magamaminekuaega, aga selleks, et end ilusasti voodisse sättida ja igasugused magama-minekuks-vajalikud-protseduurid läbi viia, vajasime me valgust. Seda, mis aga sellest tulenevalt pärast toimuma hakkas, m6tlen praegu tagantjärgi, et vb oleks olnud parem neid asju pimeduses korda saata..!?

Ühes6naga nii kui tuled p6lema saime, läks madin lahti.. K6igepealt nägi Kadi üht tarakani kapi otsas teki peal, oli teine end ikka eriti mugavalt end sinna sisse seadnud, pikutas nagu oleks oma kodus olnud, on nahhaal. Siis jäi pilk peatuma teisel, kes külmkapi peal bossilt oma jalga puhkas, teda ahvatlesid seal ilmselt Kadi 3 šokolaaditahvlit, mis Lidlist hea hinnaga ostetud sai. Kolmas aga ilmselt aimas juba midagi halba ja pani oma kapjade välkudes ning tundlate lehvides vannitoa poole ajama, kui mina talle l6puks järgi j6udsin, oli tema juba end uksepiida ühest august sisse upitamas, niiet mina nägin vaid ta ahtrit veel. Kadi oli selle ajaga j6udnud näost täiesti valgeks minna, aga no olgem ausad, oli see ka ika šokk omaette, oleks nad siis mingi tavalise mutuka m66tu, no krt kui sulle ikka ühe pöidla pikkune ja kahe pöidla paksune elukas vastu vaatab, lööb p6hja alt ära küll. Kui tavaliselt on olnud Kadi see aktiivsem pool, kes neid lendava taldrikuga taga ajab, sest mina lihtsalt istun ammuli sui voodil jalad taeva poole ning kategooriliselt keeldun end liigutamast, siis seekord oli julgusepoiss hoopis minu sees, kes mind tegutsema pani. Nähes Kadi kaamet nägu, mul lihtsalt ei olnud muud varianti :D Aga ega minulgi v6ttis see k6ik ju aega.. K6igepealt oli vaja leida parajalt tugev ja suur asi, millega neile niimoodi lagipähe saaks lajatada, et ta tundlad jalgadeks muutuks ja vastupidi. Vahepeal oli see külmkapitarakan teinud väikse hüppe kapi otsa oma s6bra juurde. See intsident tegi aga Kadi näo pool tooni veel valgemaks. Siis sai mul villand, haarasin oma valge tossu, vähemalt tol hetkel tundus see k6ikidest olemasolevatest asjadest k6ige m6istlikum.. Kiskusin laua alt välja tooli, sest nii pikk ma ka ei ole, et kapi otsa ulatuksin, isegi kui käe pikalt välja sirutasin, ei andnud m66tu välja, ja no ma pidin ikka kindel olema, et ka pihta saan.. Panin siis ühe jala toolile, teise hoidsin esialgu kindlalt maa peal, ega see asi ei käinud nii kiirelt, et hops toolile ja lajatus sellele sitapeale.. no ma pidin ju hoogu v6tma :D niimoodi sellises asendis ma seal siis olin, otsides seda “6iget” momenti :P 15 minutit ootasin :D no maaaaaa ei saand, v6ttis ikka jala tudisema küll, ma olin talle ju niii lähedal, ja no ta vahtis mulle täpselt otsa ka, minu esialgne plaan talle tagant poolt läheneda läks vett vedama :S L6puks v6tsin siis julguse kokku ja lajatasin, aga MÖÖÖÖÖÖDAAAAAA :D Mineeepekkinohh, nii palju aega ja vaeva, tulemus aga täiesti null. No siis pani ta ju otseloomulikult kuskile sügavamale teki sisse ajama, kaval ka nohh :D Kuidas ma sain mööda lüüa mai saa aru :D:D Piinlik. Olime Kadiga ühel n6ul, et tarakanide tapjaid meist ei saa, v6tsime appi teise 6lek6rre ja t6ttasime baari abi järele. No sealt saime me seda vurtsu, millesse k6ik nii t6siusklikult usuvad. V6tsime viisakusest vastu, aga sama kiirelt kui me selle saime, kadus ka see kuskile kaugele voodi alla, sest kui me t6esti seal seda vurtsutama oleks kukkunud, siis oleks me ise enne sussid püsti visanud ning hommikuks oleks tarakanilaipade asemel 2 inimlaipa olnud. See variant meile millegipärast ei meelt mööda ei olnud. Tuli kasutusele ka viimane 6lek6rs, s6braabi - meile t6ttas appi ka veel öövalvur, kes juba kuskilt oli ühe k6rvaga kuulnud meie “kaklusest” tarakanidega. Kui ta oma käe sinna teki sisse toppis, siis mul jooksid külmavärinad üle kere, tundus, et mees oli teistega t6eliselt sina peal.. no kle ta rääkis ju ka nendega, nagu, RÄÄÄKIS!?? Kuidas sa üldse saad selliste elukatega rääkida? Fuhh. Aga ega tema nö v6luv6tetest ka suurt kasu ei olnud, ühe sai kapi otsast alla ning hirmsa jala hoobiga ta igatahes uksest välja lendas, aga teine suutis end ikkagi kuskile niimoodi ära peita, et me l6puks ei leidnudki teda, sai küll k6ik tekid läbi raputatud, aga ei miskit. Soovisime “abistajale” head teed ja 3kesi me sinna jäime. No asi seegi, parem kui 5kesi! Tuli ju uni küll, proovi sa jääda magama teadmisega, et mingi vastik parasiit pesitseb su toas teadmata-kohas ja ta v6ib iga kell sul sita lahti ehmatada. Meie igatahes väga vaimustuses sellest m6ttest ei olnud. Nii ma siis vaatasin iga 10 min tagant kella, ise iga kord naiivselt lootes, et ehk on juba hommik käes :D Igatahes 5.48 vaatasin kella ja ma polnud veel s6ba silmale saanud. Edasise kohta aga mul andmed puuduvad, ise järeldan, et ehk siis jäin L6PUKS ikkagi magama. Thänks gad!

V6in ka veel niipalju öelda, et seesamune tarakanielukas on endiselt teadmata kadunud, aga meie toast ta ilmselt kuskile kaugemale pole j6udnud, sest aegajalt ta ikka kolistab kuskil.. ja ta teeb seda ikka päris valjult, pärisausalt. Kui ikka keegi mu läheduses magab, siis ma suudan ka vaiksemalt sammuda kui see mutuk meil lärmi teeb :D

AGA meie elus puhuvad hetkel uued tuuled, kui miskit kindlamat selgub, eks ma siis riputan ka siia miskit ;)

Seniks aga selget m6istust ja kainet meelt :P

PS! Eile pidas Top Tours oma 5.ndat sünnipäeva Eestis klubis Hollywood, homme tuleb aga sünnipäev meile siia Kreetale ja siis on meie aeg teda pidada. Can`t wait. NOOOOOT :D

Tants ja tagaajamine.

Kas teie juhtute juhuslikult teadma, mis mürk aitab venelaste ja tarakanide vastu???  Mina veel kuni eilse 6htuni jumala t6siusklikult ja naiivselt kaldusin arvama, no vähemalt lootsin, et midagi ju ometigi peab olema, aga nüüd v6in julgelt väita, et ei aita siin ei ussi- ega püssirohi!!!

Selgitus:

Kui eile , r66msalt CD käes, oma iga6htust lastediskot tegema ruttasime, punnis üks suure 6llejoomise tagajärjel ümmarguseks kui maakera paisunud k6hu ja vanadusest halliks läinud turris juuksekarvadega vana vene päss meile tugevalt vastu, et tema ei taha mittemingist lastediskost kuulda ja teda ei huvita absoluutselt, mis keegi selle peale ütleb v6i teeb. Muusikamängijas olevat tema plaat sees ja seda ta siis seal nii hoolega nautles, kas ta ise ka tegelikult sellest midagi m6istis ja iseendale aru andis, mis tegi, selles ma sügavalt kahtlen, sest kui tal oli juba raskusi jalgel püsimisega, siis ilmselgelt oli ta aju juba alkoholist täiesti läbi vettinud ning oma m6istuse hoopistükis koju jätnud. Mis aga asja juures k6ige iroonilisem on, tema enda tütar oli just sellest samast diskost, mis vana meil ära keelas, vaat et k6ige rohkem vaimustuses. Üks 6htu jooksis ta tuhatnelja kohale, keel vestil küsides ega ta jumala eest hiljaks ei jäänud. Oi tütar oli eile 6htul isa peale pahane: Paaaaaaapaaaa..” Isegi see ei heidutanud teda. Tropp mis tropp nohh. Ja ta saigi oma tahtmise, sest ta on ju KLIENT, kliendi rahulolu on ju hotellile esmatähtis, omanik naeratas mehega ilusasti kaasa, mhmh jajahh, k6ik on korras ja sinnapaika see jäigi. Täpselt sama tarkade v6i lollidena kui me sinna baarileti juurde enne läinud olime, läksime ka oma tuppa tagasi, CD oli endiselt käes, aga selle asemel, et sabaots taeva poole teda r66must liputada, ripnes ta meil lihtsalt jalge vahel, emotsioonid, mis sellega kaasnesid, jätaksin ma ka pigem kuskile sinna.. kas nüüd just jalge vahele, aga sinna alla poole küll. Okei, meie emotsioonid emotsioonideks, aga need vaesed lapsekesed, kes spets tantsulka pärast  kohale olid tulnud.. no kuidas sa vaatad sellele 6hinal silmadega lapsele otsa ja ütled, et täna jääb diskens ära. Ja no p6hjenda siis ka veel et miks eksole. Noja siis eile oligi, 1 pisitibu, mis ta v6is olla, vast mingi 3aastane, jooksis r66mujalul meie juurde: “ Sevodnja budem tants6vat?” Mille peale meie siis Kadiga kui ühest suust vastasime: “ Sevodnja ne budem, paprobajem zaftra”. Noja proovi siis head nägu teha, kui ta sulle oma kurbade silmadega otsa vaatab. K6ige ägedam oli veel ka see, et päris paljudele lastele oli eilne siin nende viimaseks puhkuse 6htuks.. Ja k6ik see komejant mingi suvalise lakkutäis vene jorsi pärast. No teretore exole.

See aga oli väike intsident selle k6rval, mis veel pärast meie toas toimuma hakkas:

Kuna lastedisko ärajäämisest tingituna oli kell veel magamaminekuks vähev6itu, sai seekord ühe filmi asemel ära vaadatud 2…

Jätkub :D

“I Love Sales”.

Nagu öeldakse, et igas negatiivses asjas tuleb leida ka midagi positiivset, sest pole halba ilma heata, siis miks mitte ära kasutada praegu seda ootamisest ja teadmatusest tingitud mittetöötegemist - otsustasimegi kolmapäeva hommikul pärast einestamist Iraklioni poole p6rutada. Nädala algul alanud meeletud allahindluses t6mbasid meid sinna lausa magnetina. Sai t6epoolest odavaid asju. Tagasiteel sai läbi p6igatud ka

ühest kohalikust rannast. Ühes6naga taaskord üks kordaläinud päev. Tagasi hotelli j6udes oli see kordaläinud päev juba 6htas, hüppasime veel korra läbi Kristeli juurest, saime juurde uusi filme, käis ka kibe piltide ja muusika vahetus. Et öö lühem tunduks,   vaatasime veel enese petuks ka enne suikumist paar dvd`d ära. Selleks, et hommikul hirmuga üles ärgata, ei pea siin küll selleks 6udusunenägusid nägema, siinne öö üle elamine ongi 6udusunenägu omaette. Kahjuks.

Uus “kodu”.

Aega v6ttis, aga asja sai – olemegi nüüdseks siis juba 3.ndat päeva uues hotellis. Siit v6iks ju järeldada, et oleme 6nnega koos, sest see on ju see, millest me oma viimased 3 nädalat unistanud oleme, aga asi on 6nnest kaugel. Nüüd annaks me ei tea mida selle eest, et kasv6i Ariassegi tagasi saada, sest see siin on P6rgu suure tähega. Ainuke asi, mis paremuse poole läks on teadmine, et enam ei ole me metsas ja teistest eraldatud. Ega see hotell nüüd ka ma ei tea kus tsentris ei ole, aga natukenegi linnale lähemal ja natukenegi tsivilisatsiooni. Aga kogu ülejäänud.. hotell ise, toad, söök, mändžment.. See viimane ongi antud hetkel meie k6ige suurem peavalu. Okei, kannatame ära need 5x3cm suurused toas ringi jooksvad tarakanid ja ilma sahtliteta kapid ja voodi kas siis ühel v6i teisel pool magamise, kuna keskele poole kaldudes saad vedru kintsu.. Kindlasti on neid asju veel, aga mul hakkas vahepeal pea valutama mille tulemusena pole enam just k6ige teravam pliiats pinalis ja olgem ausad ega see teema ei kannata pikalt kirjutada ka. Ühes6naga sattusime perekonna, kes antud hotelli juhivad, terrori alla. Pärast pooletunnist nendega jutlemist (loe: nende poolsete tingimuste ette lugemist) andsid nad selgelt m6ista, et hakkame tegema seda, nagu nemad ütlevad, kuigi nemad on viimased inimesed, kes meile midagi üldse öelda v6ivad – k6ik on juba Eesti firma poolt paika pandud. 6nneks on kogu see välismaal veedetud aeg meile nii paksu naha peale kasvatanud, et oskame enda eest seista ja mingitel suvalistel lontidel endale ikka nii kergelt pähe istuda ei lase. Teatasime, et enne, kui meile inimlikke elamis- ja töötingimusi ei v6imaldata, meie keeldume tööle hakkamast. Aga otseloomulikult oli juba see, et me midagi vastu julgesime öelda omanikule vastukarva ja kus siis hakkas marutama kui punast riiet näinud pull. Nüüdseks oleme siis nii kaugel, et ootame siinmail meie eest vastutava isikuga personaalset kohtumist, et asjad selgeks rääkida – kaua meid siis väntsutatakse? On seda taluvust ja sallivust ja head nägu juba küll tehtud, aga kuskil on ikka piirid ka!!!

PS! Seda hotelli ei soovitaks oma vaenlasele ka. AUS6NA!

Ega ma ei oskagi muud öelda kui et ootame jälle :D

Seiklus l6unarannikul.

Teisipäeval ei olnud Kristelil ühtegi ekskursoiooni, seega kasutasime juhust ja p6rutasime saare l6una ossa päeva nautlema. Kristel oli seal enne käinud ja teadis väita, et seal pidavat megailus palmirand olema. Ei ole just palju kohti, kuhu Kristel tahaks tagasi minna, aga ju siis see oli seda väärt. Tagant järgi noogutan kaasa ja ütle, et asi oli seda sajaga väärt.

S6it sinna v6ttis natuke rohkem kui tunnike. Kilomeetreid sinna oli tglt k6vasti alla saja, aga enamus meie ajast v6tsid vahepeatused. Ja siinkohal ei pea ma silmas pissikaid, vaid tunne-oma-kodumaad stoppe. Unustasime fakti, et oleme siin olnud juba pea 2 kuud ja jääme siia teiseks sama kauaks veel – uudistasime ringi fotokas kaelas kui t6elised turistid. Saime ära käia kohtades, kuhu me oma elu jooksul vb enam kunagi satu. Üks k6ige meeldejäävam seik kogu tripi jooksul oli kanjonis s6it, see megailus vaade ja mägedega v6rreldes täpitunne ning meeletu tuul – oi kuidas me ukerdasime seal pilte tehes, kui kuskilt kinni ei oleks saanud haarata, oleks minema lennand nagu tuulispask. Ja nagu pildilt ilmselgelt näha v6ib olid tol päeval seelikud meile rohkem tüliks kui naiselikkuse sümboliks. Seelikusaba j6udis päeva jooksul rohkem üle pea käia kui ma silmi pilgutada. Ja no teine omaette elamus oli muidugi siis palm beach – seda silmipimestavat vaadet ja tunnet, mis pärast pikaks pikaks ajaks sisse jäi on lihtsalt raske s6nadesse kirja panna. Tänu laenutatud vesirattale sai ära käidud ka metsikus “džunglis, kus ilmselt sai jäädvustatud ka meie päeva k6ige eredamad pixlid.

Kui ma kunagi veel Kreetale tagasi peaks tulema, siis see koht ei jää kohe kindlasti külastamata. Seal palmide vahel metsikus looduses veedaks isegi oma mesiädalad, aga no sinna on mul veel pikk pikk ma minna :) Kahjuks v6i 6nneks.. no ma nüüd ei teagi kohe :P

Tutvu Kreetaga.

Esmaspäeval  saime endid juba päris varakult jalule, sest kell 7.30 oli pick up ja meie järjekordne tripp võis alata.

Sellel ekskursioonil pakkus Kreeta meile ikka palju enamat kui ainult merd ja päikest, mida siiamaani tundnud ja tunda saanud oleme. Saime suurepärase võimaluse külastada paiku, mis asuvad eemal turismikeskustest ja on tänapäeva tsivilisatsiooni poolt puutumata. Saime näha kohalikku küla, mis on peidus sügaval mägedes, tutvuda seal elavate inimeste, nende kommete ja
eluviisiga.   Nautida mägede ja maastiku ilu ning tunnetada täiel määral Kreeta elanike siirast külalislahkust. Kogu ekskursiooni vältel pakkus meile silmailu Kreeta saare suurepärane loodus ja teele jäi ka mitmeid imeilusaid koskesid.
Lõunasöögi ajal avanes kohalikus kõrtsis võimalus maitsta maailmakuulsa Kreeka köögi hõrgutisi. Mina võtsin küll tavapärase omleti, mis aga nii minu kui paljude teiste üllatuseks serveeriti koos kartuliga. No missassja!? Need on ju 2 täiesti erinevat asja.. See tuleb täpselt sama välja kui ma tellin coka cola ja see tuuakse mulle spritega segatult. No ei lähe ju kohe üldse! Aga tuli välja, et siin on see täiesti tavaline.

Igatahes andis see ekskursioon nii meile Kadiga kui ka teistele “kaaskannatajatele” suurepärase võimaluse vaadata ja tundma õppida Kreeta tõelist kohalikku kultuuri ja elu.
õhtu kulmineerus Kreeta ainukeses järves ujumisega ja otseloomulikult kaasnes sellega ka väikene päikesevõtt :P

Liiv, lained, palmid ja melu..

..see ongi elu! On siis w?
Meil Kadiga praegu igatahes küll jah :)
On pühapäev. Vaba päev. Internet. Bla bla bla..K6ik üks ja see sama ikka :D

Hommiku poole käisime vaba päeva puhul rannas end päikesev6tuga premeerimas, no lausa lust ja lillepidu ma ütlen :D Juba eile 6htul möllama hakanud tuul oli tänaseks veel hoogu juurde saanud ja seega v6ite juba arvata millise lainetuse see endaga kaasa t6i - meie Kadiga igatahes ainult p6lvist saadik vette saimegi, edasi lihtsalt minna ei kannatanud, laine peksis vastu selga ja uhtus kaldale tagasi. Cast away, ohh tahaks näha seda filmi jälle, polegi ammu vaadanud :)Nagu meil neist filmidest veel küllalt ei oleks, lisaks oma 32le oleme läbi vaadanud ka giid Kristeli 10 ja hetkel oleme ametis ka netist juurde t6mbamisega :D

Tööga seoses oleme endiselt samas augus, teame ainult nii palju, et hotell, kuhu meid üle taheti viia, ei taha animatsioonist midagi kuulda, seega oleme alguses tagasi ja peame vist olukorraga paratamatult leppima ning siin l6puni vastu pidama. Ahh ega enam tegelt ei tundugi siin nii paha, vahel jagub restoranis isegi meile natuke süüa ja eile saime tuppa internetikaabli, küll ühe aga jagame s6bralikult ju :)

Nädalavahetusel oli Tallinnas 6llekas. Minna oleks tahtnud küll, aga ega süda väga verd ei tilgu, eks ta paras joomaüritus ole, mida meelelahutuse pähe välja kuulutatakse.

Märkimist väärib veel kindlasti ka asjaolu, et täna hommikul saabus meile hotelli lausa 2 inimest. APLAUS! Ja meie k6rvu j6udsid ka jutud, et see pidavat viimane grupp olema, kes üle Aria Village hotelli lävepaku astub. Nimelt l6petab Top Tours sootuks müügi siia hotelli. V6tsid l6puks m6istuse pähe. 5 punkti neile selle eest. Okei, au ja kiitus ka. Mis aga saab meist, näitab jälle aeg, mis ühtaegu nii seisab kui lendab. Vähemalt meie jaoks.

Ciaociaociaociaociaoo ;)

Lootus!?

 

Ähh, jälle on ju pühapäev. Meie vaba päev. Ja me oleme netis. Mitte enam Hanias, nagu meile juba tavaks oli saanud. Leidsime meie hotellist u 2 km kaugusel oleva rannabaari nimega Corali, kus on täiesti olemas ka traadita internet. Niiet oma läpakas siinkohal on kui rusikas silmaauku. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka meie poolt mitmekordselt armastatud keskmise suhkrusisalduse ja piimaga jääkohvi, mis siinmail kannab nimetust frappe ning mis meile ilma igasuguse kahtluseta ka alati unetu öö garanteerib. Nagu meil neid veel vähe oleks eksole. Päris harvad on need korrad, kui ärkad hommikul teadmisega, et oled öö jooksul 9 korra asemel “k6igest” 4x kella vaadanud ja kael ei olegi nii kange kui tavaliselt. Saavutus missugune. Mhm. Aga ikka on ju vaja korraliku kofeiinidoosiga oma keha v6belema ja käed värisema panna nohh. Samas olgem ausad, kuradime hea on ju seda ka lürbata, on viimane ju piisavalt kange ja külm, et täpselt need viiskuusseitsekaheksa netitundi ära sisustada. Ja pealegi on see hinna poolest odavaim, mida rahakott v6tta kannatab, kuigi seegi on juba kukrule paras pr6makas omaette, kui ette m6eldes k6ik eesseisvad külastused ja nendega seotud kulutused kokku arvestada. Aga siin me siis nüüd Keidiga (nii tutvustab siinmail Kadi end kohalikele juba vabatahtlikult, sest nende keel lihtsalt paraku kahjuks ei küündi Kadi pärisnime välja hääldama. Taunid.) istume. Jälle. Täpselt nagu eelmine pühapäevgi. Nimelt otsustas meie Hania s6ber meist lihtsalt lahti öelda. V6i pöörasime hoopis meie temale selja!? Igatahes ainult meie Kadiga teame asja tegelikku p6hjust ja kogu loo tagap6hja. Ja siiralt loodame, et TEMAGI. Aga naiivne oleks uskuda, et tema poolt jäi asi katki sama p6hjuse pärast, mille pärast see meie poolt tehtud sai. Sest paraku peame leppima t6siasjaga, et mehed näevad asju hoopis teise külje pealt ja t6lgendavad asju oma äranägemise järgi. Kahjuks. Seepärast jääbki temapoolne versioon asjast meile m6istatuseks. 6hku rippuma. Las jääb. Pigem oli tema see, kes kaotas. Eks ka meie jääme taga igatsema Daily News`i koos Andrea ja Mihhalise ja Billy`ga. Ja otseloomulikult ka Kahluat. Ning juba seda tunnet, et saad siit urkast välja. Njahh..

Enivei, siin ma igatahes seda k6ike aga pikemalt lahkama EI hakka, kogu eelnevgi oli pigem seletuseks meie Hanias mittekäikudele enam. Aga 6nneks mäletame seal viimast korda veedetud aega ainult heade m6tete ja tunnetega. Pealekauba pidasime me ju tol korral seal ka Kadi sünnipäeva. Khmmm :D Juba see peaks olema piisavalt hea p6hjus headeks mälestusteks :)Aga jälle ainult MEIE teame. Ainuke asi, mida kahetseda v6ib, oli l6pus Daily News`i mahaunustatud apelsine täis kott, mille Kadi raske vaevaga välja oli teeninud!

Elasime selle nädala ilma apelsinideta üle. Ja ka teise nädala. Ja tuleb ka kolmas nädal otsa. Ja ilmselt tuleb neid veelgi..

Oleme ka selle üle elanud, et konutame endiselt selles väljasurnud inimtühjas hotellis, mille karjamaadel isegi loomadel on piin olla. Nii kurb kui see ka poleks.

Nüüdseks oleme siis Kadiga asjal juba nii kaugele lasknud minna, et sellised filmide nimekirjas olevad multikad nagu Open Season ja Shrek , mis algul meie silmadele vaatamiseks täiesti välistatud olid, on ka tänaseks oma täispikkuses ja –hiilguses otsast l6puni läbi vaadatud ja lahatud. Mis veel enam, ka kogu meie olemasolev filmilist sai sisse uue hoo – nimelt alustasime me filmide teistkordset, m6ndade ka kolme- v6i neljakordset vaatamist. Et ikka kogu süžee täielikult pealuusse raiuda :D

Aga vähemalt praegu saan ma tunda end inimesena, rääkida oma lähedaste ja s6pradega ning lugeda uudiseid. Naiss :)

NB! Saladuskatte all v6in ka öelda, (tahaks hullult tglt juba kindlusega väita) et käivad tihedad läbirääkimised meie ümberasustamisele. Jälle :D

Kas t6esti j6uab 6nn nüüd l6puks ka meie 6uele? Elamenäeme.