Jõulud Egiptuse moodi!

Nüüdseks on siis jõulud möödas, vähemalt meie jaoks, kes me siin Egiptusemaal elameoleme. Õnneks jäime sellest eestlastele kombeks meeletust söögiorgiast see aasta eemale :D
Ega moslemitel pole ju mingit jõuluaega kui sellist, ainult siinmail elavad kristlased käivad kirikus ja värki, no nagu meiegi nohh. Aga siiski korraldas hotell 24.nda õhtul eestlastele nö „jõuluõhtu“. Mis pärast niiväga eestlastele nagu tegelikult ei olnudki, sest venelased mõtlesid, et päris äge oleks ka osa võtta ja nii nad sisse sulandusid:S
Buffee oli täiesti tavaline nagu iga päev ja esinemised a`la kõhutantsijad jne pakkusid funi rohkem kohalikele kui meie rahvale. Ja nii me siis istusime seal kurbade nägudega: „Tahaks koju!“
Aga vähemalt saime meie, animaatorid, oma tavapärase etteaste Jassi Zahharovi ja Nele-Liis Vaiksoo „Öölaps`ega“ midagigi eestimaist pakkuda. Oli näha, et rahvale meeldis. Vähemalt sellele osale, kes aru said. Ja kusjuures paljud vist mõtlesidki, et ma laulsin päriselt..Sest pärast restoranis tehti mulle ruumi nagu staarile ja sosistati kõrva;“ You were amazing!“ Hihii, naljakus kuubis:D
Ja õhtu kulmineerus sellega, kui me oma kulinatega alla jooksime, et Shakira Obsessioni tants ette vihtuda. Aga pidu oli omadega juba otsakorral ja nii me siis esinesime põhimõtteliselt restorani koristavatele ja dekoratsioone mahavõtvatele töötajatele. Aga ise olime rahul. Ja see ongi peamine;)
Vähemalt õhtule sai sellega punkt pandud!
PS! Meil käis jõuluvana ka:)

Mis aga jõulumasendusest tingitud kurvameelsuse kibekiirelt rõõmu vastu välja vahetas, oli eilne taaskord peaaegu et 100%liselt õnnestunud EESTI PIDU Crowne Plazas. Rahvast ei olnud küll nii palju kui eelmine kord, kuid hoolimata sellest teeb ju teadmine, et peol on su ümber ainult eestlased, südame alt niiii soojaks. Vähemalt minul tegi! Ja loodan, et kõikidel teistel ka..
Eestlane olla on ikka kuradima uhke ja hää..
Aitähh crownikad, et olemas olete!

Nüüd siis jääme uusaastapidu ootama!!!

”Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas”.

Ja nii me päevad nüüd mööda siin läevad!!

Mai oskagi tegelikult siia enam midagi uut ja huvitavat kirjutada, sest kõik uus ja huvitav on nagu möödas. Kõik, mis me teeme või ei tee, ei tundu enam üldsegist niii äge kui alguses. Eks ta ole nii, et kõik ammendub lõpuks ja hakkab lihtsalt oma tavalist radapidi käima. Nii ka meie elu siin Egiptuses..

Meie päev algab hommikuse äratuse ja voodis einestamisega, jah justnimelt voodis, sest teadupärast keegi peale poiste hommikust söömas ei käi. Mitte enam sellepärast, et toit sees ei püsi, ei, vaid lihtsalt kes ei leia endale sealt midagi sobivat või siis on nii välja kujunenud, et lepitakse lihtsa jogurti või buddingu või müslibatoonikestega.

Järgneb programm kellel rannas, kellel basseini ääres, kellel lastetoas ja kellel diskoripuldis. Enne paaritunnist lõunapausi käime ära einestamas, sööklas, mhm SÖÖKLAS, sest tegelikult ei ole einestamine EGIPTUSE moodi meile enam üldse murelapseks, aga siiski jääb lunch meie ainukeseks korraks „restorani“ toitu süüa. Vahel harvad korrad saab ka õhtuti sööklast korra„läbi hüpatud“, aga pärast seda tunned rohkem enda küljes seda silmi pimestavat ja kõrvu lukustavat kärsahaisu kui täiskõhtu :D

Kui eelnev öö on puhtkogemata liiga pikaks veninud linnas käigu või lihtsalt Patayas ( see on selline armas väike rannaklubi, kus mõnusasti jalga saab keerutada) tantsimise tõttu, siis kulub see paar tunnikest ideaalselt magamise peale. Kel aga ajast kahju ja seda lihtsalt olesklemise peale kulutada ei raatsi, kas päevitab või shoppab juba sadakorda läbikäidud Nabqi poodides :D

Pealelõunane programm basseini ääres algab inimeste käimatõmbamisega klubitantsude saatel, peale mida on mul ideaalne higiseks tõmbunud kehad vesiaeroobikaga taas maha jahutada.

Pärast kella 17.00 (seda kuni lastediskoni õhtul ja vb ka täiskasvanute nightshow või tantsuõhtuni!? ) on igaühe oma asi, mis ajaga peale hakkab. Poisid ju ohvkoors läfad jõusaali oma muskleid pumpama ja tüdrukud üldjuhul kas netti või Metrosse buddinguid ja jogurteid ja tuunikala ostma :D

Vahel on ikka ka Old Marketis ja Naama Bay`s käidud, aga ka need kohad on end juba kahjuks või õnneks ära ammendanud. Aga eks palgapäeval tundu ka juba vana asi uus, niiet kord kuus satub linna peale ikka :D

Rõõmu teeb ka see, et viimasel ajal on palju aega koos veedetud Crownikate tiimiga. Ühel õhtul käisime meie neil külas, aga põhiajast veedavad teise tiimi poisid aega ikkagist meie juures, mitte justpäris meie hotellis, sest siia sisse neid ei lasta ( ärge küsige miks, käsk pidavat olema retseptsioonis selline, et võõraid sisse lasta EI TOHI! No ilgelt võõrad on nad ju ka eks, aga no tee sa nendele ähmidele siin midagi selgeks, enne kukub endal viimnegi juuksekarv peast välja kui neile midagi selgeks saab. Me pigem loobume ja laseme neil ägedad olla;) Vot selliste kohtade pealt näitavad, kui vägevad turvasüsteemid neil on, aga krt kus on siis security kui mingi paks täissöönd siga venelasenäss meil tantsida ei luba ja kaela kargab, ise karjudes „Russia russia“, ah, ahh?), aga La Stradal kärab istuda küll, kus ideaalne vesipiibuga neti kasutamisvõimalus ja poistele õllejoomiskoht;)

Oiiii täna on meil sellllline liivatorm siin, et te ei kujuta ette ka, aknad vilisevad, uksed pauguvad ja liiv möllab. No on enne kõva tuul olnud, aga sellist küll mitte, et lausa programmi ära peab jätma.
Ja kusjuures enne tänast on täiiiesti pilves ilmad olnud, nagu ausalt, suht esimene kord vist meie siin veedetud aja jooksul. Ja keegi klientidest rääkis, et tema olevat Eestis enne siiatulekut ilmateadet vaadanud ja lubaski Egiptuses vihma ka, et nagu mis toimub?:D Egiptus ja vihm??? Seda tahaks küll näha:D

Aga homme on jõulud, 24.detsember. Päris kurb on tegelikult, sest jõulud on minujaks alati midagi ilusat ja meeldejäävat olnud. Jalge all krudisev lumi, perekond, rahu ja vaikus ning hapukapsad ja pannil särisevad verivorstid on veel väike osa kõigest sellest, mis kõik olema peab tegelikult. Siin on meil küll hotelli esine igast tulesid ja Merry Christmasi ja Happy New Yeari kirjutisi täis ning hotellis sees on isegi spreiga ülelastud kuusepuud ja kingikotte täis päkapikumaja..aga kõik on kuidagi..nii võlts :S Pole üldseegiiiist see, mida hing tegelikult ihkab. Ja siis vahel lihtsalt vajud oma maailma ja mõtled, mis tunne oleks pista varvas lumme ja ise samal ajal piparkooki näsides hüüda puhtas ja selges EESTI KEELES: „ Ilusaid jõule!“, olles enam kui kindel, et KÕIK sellest aru saavad, kartmata, et äkki järsku kargab kuskilt nurga tagant välja umbkeelne venelane ja vastab selle peale: „ Kes teist täna võrkpall on?“ Uuuh..Sees hakkas soe tunne kohe selle peale! Sest niiväga ju tahaks, et nii oleks..

Ei, jõulud on ju tegelikult ilus aeg, ja eks meiegi püüa homme seda aega siin enestele nii ilusaks kui vähegi võimalik teha! Meil on kavas väike jõuluõhtusöömaaeg ja erinevad esinemised ja etteasted. Õnneks on kogu programm ainult eestlastele. Jhupppiduuu ja pumpsvalleraaaaaaa. Elagu EEEEEEESTLASEEEEED ja eestlaste jõulud Egiptuses:D
PS! Ka meil tuleb homme jõuluvana;)
Oiiii ma rahutu hing, hommmmeeee tuleeeee jubaaaaaa!!! :)

”Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked!”

Iga päev on lehekülg meie eluloos!

Isegi kui ma teaksin, et homme lendab maailm tükkideks, istutaksin ma ikkagi oma õunapuu!!

Mu kõht ei streigigi enam!? Tundub nii :)

08.12. Heam.

Tänaseks on mul juba palju parem olla. Ma olen enam kui kindel, et see on tingitud sellest pildikesest, mis Kati mulle joonistas, et ma kiiremini terveks saaks. Armas..
Aga siiski ei ole mu olemine pärismitte veel nii nagu peaks või võiks. Vaikselt harjutan end taas sööma, nagu väike laps õpib kõndima:)

Usk, lootus ja armastus on need, mis loevad!!!


Ja taevas on jälle 2 tähte, täpselt needsamused tähed, mis eelmine kordki!

I MISS YOU.

Kui kõigil oleks sellised sõbrad nagu minul, oleks maailm elamiseks pallllju parem koht!!!
Ma ju niiväga tunnen teist puudust..

PS. Kui keegi tahab mulle midagi ilusat või ka mitteniiväga ilusat joonistada või kirjutada ja kodujuustu ja banaanilaastude vastu ei ole mul ka midagi, siis minu Egiptuse aadress on:
HORIZON SHARM RESORT
SHARM EL SHEIKH - NABQ BAY
SOUTH SINAI - EGYPT


Tegelt hakkavad need kaamelipoisid siin maal mulle juba täitsa armsaks saama:D

07.12. Minuga on kõik!

Ja see juhtus minuga JÄLLE. Same shit different day lihtsalt :S
Eelnev öö oli minu jaoks kui õudusunenägu..Kui umbes 1 aegu enda nüüd juba enam mitteainult-lohku-vajunud vaid ka poolkatkisesse voodisse (nimelt lendas voodi konstruktsioon õhku, sest üks puulaud otsustas oma elu naela küljest lahti öelda) sai heidetud, ei olnud mul ausalt öeldes aimu ka, et mind taaskord mingid f* tühipaljad bakterid nii rivist välja löövad, et vanakuradil põrgus silm ka ei pilgu. Kui esialgsete andmete kohaselt ma esimest korda peale nö uinuma jäämist kella vaatasin, näitas see 2.48 ja ma avastasin, et ma polegi tegelikult veel sõba silmale saanud, tuli mul meelde see kurikuulus Nescafe kohvi, mida ma õhtul kuskil 21.30 enne ühe hotelli baarmani pulma eelpidu rüübata otsustasin. Hoolimata sellest, et ma just kõigesuurem kohvijoodik ja sellest tulenevalt ka kofeiinisõltlane ju pole, tikkus mu käsi ikka kohe julged 2 spl täit puru tassi toppima ja seda otseloomulikult ilma igasuguse piima ja koore ja suhkruta suurte lonksudega terve ilma-sangata-kruusi täit alla kugistama. Mõtlesin endamisi, et ah eks see kofeiin mu veres endiselt siis ringleb, tühja kah, ise olen süüdi. Aga ma ei jätnud jonni ja trotsides seda kofeiinipauku, mille ma endale puht mittemeelega sisse olin süstinud, ootasin endiselt külla une-Matit, kes mulle tuduliiva silma raputaks, et väike Liisu saaks ilusasti suikuda. Aga no ei. Siis kui kõhus algas järjekordne möll, justnimelt järjekordne, sest eelmisest on möödas ju kõigest juba 2 päeva (milline priiskamine), oli asi enam kui kindel – need pahad kollid või bakterid või mürgid või misiganes nad ka ei olnud või ei ole või ei tule, ja ausaltöeldes mind ei huvita ka enam, mul enam rahus olla ei lasknud ja piinasid mind terrrrve öö. Õnneks on Kati niivõrd sügava unega ja ta võib selle eest jumalat tänada, et ta minu öist voodi-WCpott-voodi rallit pealt ei näinud!! Ma ei viitsi hakata jälle endaga diskuteerima teemal „Oli see õhtune kana või juba hilisõhtusse jäänud pulmapeo kreemine tort, mis mu maitsemeeled möllama pani ja kõhus Keeris Tormi või Pasa Peetri tekitas“, sest see oleks sama mõttetu kui heinakuhjast nõela otsimine!
Kaua see veel kestab? Või see jääbki kestma???
Ma tegelt ka ei jaksa enam, see piin on nii valus ja valu on piin. Siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi.
Ma tahan kodujuustu ja banaanilaaste, ma tahan Eesti toituL
Kui selline asi peaks mulle veel kallale tulema (ootame veel, sest 3 on ju kohtuseadus), siis mu kallid tiimikaaslased lubasid mulle tohtrimamma (pigem siin on vist –papat oodata) kutsuda, kes mu haige koha teoreetiliselt üle peaks vaatama.
Päris narr on nüüd seda kolmandat korda oodata, aga kui ta tuleb, siis ta tuleb ka kaugete mägede tagant, ei peata teda ei kaamlid ega mustad mehed..

Ja loeme nüüd kõik koos seda minu vanaemale juba pühaks piibliks saanud haiguse luuletust:
„Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Aga oot, me oleme Egiptuses, siin käivad ju asjad teistmoodi, proovime uuesti:
„Vaamlile valu, hobusele haigus, mustale Mohammedile muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Loodame, et see aitab. Peab aitama. Sest muretsemiseks pole ju põhjust, kõik saab korda. Peab saama:)
Aga meie toal on 9 nurka:)
Selline näeb siis välja minu ja Kati magala:D
PS. See sassim pool on Kati oma;)

Biip biiip biiiip biiiiip biiiiiip.

Oiiii kuidas mind ajavad närvi need taxod, mis siin ringi tuututavad. No neid on ju siin ka iga nurga peal ja all ja küljes ja sees. Selline tunne on, et täpselt nii palju kui on elanikke Egiptuses, on ka taksosid siin ringi sõitmas. Ja no ma arvan, et ma tglt ka ei liialda. Sest see ei ole enam normaalne, kui selle aja jooksul, kui ma internetikohvikusse jalutan (see on meie hotellist umbestäpselt 500m kaugusel), esiteks biibitavad mu kõrvade trummikiled oma metsasarvega lõhki ja teiseks suudavad mu oma röögatusega „Täksiiiiiiii“ nii marru ajada täpselt nii palju taksosid ja nende juhte, kui palju on maailmas numbreid, ehk siis lõpmatu arv. Algul proovisin hässsti viisakas nendega olla ja ilusti „Nõuuu, tänkjuuuu!“ vastata, aga ma enam tglt ka ei jõua ilusat nägu teha, nüüd ma kas ise röögatan neile puhtas eesti keeles a la „Sõida seende oma taksoga, ma enne kõnnin oma jalad villi ja konnasilmi täis kui sinu peale tulen või kui ma tõeeeeesti ei viitsi nendega maid jagada ja oma närvirakke kulutada, siis ma lihhhtsalt kõnnin edasi neile mitttteeemidagiiii lausumata. Las siis sõidavad mul seal kõrval üksteise võidu ja tunnevad, mis tunne on rääkida seinaga. Sest no tegelt, kui ma tahaksingi taksot, siis ma annaks ju ISE oma varbaküüntega või isegi küünevarvastega neile märku, kui nende teenust vajan. Ja vahel on isegi nii, et taxo sõidab täiiiestiiii teisele poole, no vastassuunas exole, juht pistab oma peakolu aknast välja niiiipalju kui vähegi võimalik ja vahib mulle täpselt sellise näoga otsa nagu mulle oleks otsaette kirjutatud, et ma niiiiiväga tahan, et ta järgmises võimalikus kohas U TURN`i teeb ja oma tõllaratastega minu poole kimab. No minaidea kustkuradi kohast nad sellise kombe välja kuokisid, see pigem hirmutab ju inimesi ja peletab iga potensiaalsegi kliendi eemale, kui nad nii pealetükkivad on ja end igale poole pressivad. Või siis kõige absurdsem näide on see, et kohviku ees seisev taksojuht jumal hoidku ju näeeeeeb, et mul on päris-kohe-täitsa-kindel plaan justsinnnnasamusesse kohvikusse sisse astuda, sest no kui ma olen oma sammudega juba poole trepi peal ja ühe jalaga juba vaata et seeski, siis no tuletaevasappitgltka, miks ta peaaaaaaab mulle näkku karjuma „Täksi?“ Üks variant kas ta tglt ka ei näe või siis on tal tõesti see sõna nii pealuusisse kodeeritud, et kõik muu ümbritsev kaob kui tina tuhka. Vahepeal isegi mõtlesin, et peaks otsaette tegema sildi „NO THANK YOU!!!“ Siis piisaks vaid väiksest peapöördest ja sõnu polekski vaja…
Aga siiamaani, kui see on vaid mõtteks jäänud, kõnnin edasi „mmmõnusaaa“ tuutu saatel..
..ja no sellest liikluskultuurist siin ei hakka ma üldse rääkima, isegi mina saaks siin oma komistuskivide ringristmikega hakkama – sest siin kehtib reegel „kes ees, see mees“ Ja üldjuhul ongi kõik ees ja kõik mehed ka. Vat kus lupps:D

Aga vahel on ikka niii villand ka nendest käte ja jalgadega kakajunnidest..“Where are you from?“, „Are you married?“, „Do you have boyfriend?“ Aaaarghh..Fakk on jah, missiis? Siin üldjuhul kõik teavadki, et mul on kodus mees ja ma olen abielus ja mul on 7 last. Nii endal kui teispoolel ka lihtsam kohe eos selgeks teha, et sorry..Nii palju olen vähemalt õppinud, ei saa koguaeg hea olla ja haletseda, et no mul on ju tast kahju ja ma võin ju korra taga välja minna. EI, konkreetne tuleb olla. No mul see veel päris hästi välja ei tule, aga ma õpinJ Vähemalt üritan!
Ühe kutsika ma sain siin juba enda järel jooksma, no teda ei heiduta ka minu 7 last. Ta on seal, kus mina olen ja seal ei ole, kus mind ei ole. Ta ütleb vähemalt 8x päevas, kui väga ma talle meeldin ja juba käivad jutud sellest, kuidas ta mu 5kuu pärast Itaaliasse elama viib! Ta isegi ostis mulle kohaliku numbri, et vajadusel mulle helistada või smsida. Aga see ei ole enam normaalne vajadus, kui minu foon väljas on ja ta seepärast Merka fooni punaseks helistab ja essemmesitab, eesmärgiga teada saada kus ma olen ja kellega ma olen ja mis ma teen! Ei ei ei ei..
Iseenesest hullult armas ja tore poiss, aga no ei..
Algul oli küll äge, et ohh mustad mehed ja niiipalju tähelepanu ja kõik jutud.
Aga veelkord ei, ma tahan Eesti meest:)


..ja mul ei ole enam üldse lokke L Pole ju Liisut ilma lokkideta või oli see hoopis lokke ilma Liisuta? Igaljuhul praegu ei tule vist kummastki variandist midagi välja, sest keda pole seda pole või mida pole seda pole. Eks see teistmoodi õhuniiskus ja päike ja soolane merevesi ja Egiptuse padjapüürid ja see kolle täis vesi siin teevad oma töö. Kui iga päev kaoks mu juustest 1 lokirull, siis kiirelt kalkuleerides on aastas 12kuud, millest meie veedame Egiptuses pool miinus 1kuud, ja kui aastas on üldjuhul 365 päeva, siis pooles 183 päeva, aga meid see pool ei huvita ju üldse, kui aga 5 kuud on juba päris hea oma 151 päevaga. SEEEEGA, järeldus: 5kuuga kaob mu peast 151 lokine pahmakas. Aga nüüd tekib küsimus palju järgi jääb? Või ei jäägi üldse??
Aidake mind pliiiiiiis, abuaaaa!!!
Üks mis aga kindel, TAHAN OMA LOKKE TAGASI, TAHANTAHANTAHAN!!!!!!!
Ja no okei nohh, oma eespool olevat juttu korra uuesti lugedes hakkas mul natuke ikka kahju ka nendest taksojuhtidest, sest olgem ausad, kui ikka kuskile kaugemale vaja vahel minna, siis on ju tglt hea ka, kui nad ikka olemas on…
Ja ega mul nüüd nende shokolaadipoiste vastu ka midagi isiklikku ei ole tglt, sest arvestades seda, et nad oma naisi ainult nendes pikkades hürpides näevad ja ainus kontakt naisega enne abielu on käepuudutus, siis ma täiiiesti mõistan neid ja saan aru, miks neil ila jookseb ja triip kõrvuni on, kui 5 omaarust täiesti normaalset Eesti tšikki toppides ja miniseelikutes ringi liduvad, endal silmad peas kilades ja samal ajal otsaette kirjutatud „JAH PAAKI!“
Aga no ikkagi..:)

Elu kõige paham olla.

Eile olin ma sõna otsese mõttes kui jalust niidetud. Lamasin terve päeva voodis ja piinlesin, sest midagi muud teha ei kannatanud!
Algas see kõik hommikul, kui olin ära söönud poest ostetud 2 topsi jogurtit ja natukene müslirõngaid. Otseloomulikult tegin ma seda omaenda toas omaenda söögiriistadega. Hommikuti ma üldjuhul sööklas einestamas ei käi, esiteks juba sellepärast, et ma ei leia sealt endale sobivat söögipoolist ja teiseks püüan ma seal nende mõistes restoranis käia võimalikult vähe, et vältida justnimelt seda, mis juhtus minuga eile..
Ühesõnaga hommikused protseduurid tehtud, oli aeg minna randa hommikust programmi tegema. Ja juba bussis teel sinna tundsin, et kõik ei ole korras. Ja ei olnudki korras. Olin selle aja seal rannas kuidagi ära, koju tagasi jõudes vajusin sujuvalt oma juba mõnusalt lohku vajunud voodimadratsile ja sinna ma ka jäin. Jaa siiiiis hakkas mu sees, sügaval kõhus töö käima. Keeras ja keeras täpselt niikaua kuni keeraski end välja kogu see pask. Kui enne olen piirdunud kõigest tagumise leegiga, siis seekord tuli neid leeke ikka no igalt poolt. Ja kõige naljakam on see, et ma ju ei käinud eile korrrdagi sööklas söömas, kas ma tegelt ka võisin saada toidumürgituse sellest tühipaljast jogurtist, mis hommikul alla kugistasin??? Kas on võimalik siis tõesti, et see jogurt oli halvaks läinud ja mingeid pahasid baktereid täis, mida mu niigi hell magu vastu ei võtnud? Oehh, küsimusi on palju ja täpselt niimoodi nad õhku rippuma jäävad kahh, sest keegi neile siiani vastust leidnud ei ole, vähemalt meie seast küll mitte. Me võime kõik oletada igast asju, aga täpsemalt ei tea keegi midagi. Ja nii ma siis nüüd istun siin ja mõtlen, et mis must saab..Ma tegelt ka ei tea enam, mida süüa, sest kui ma enne olin enam kui kindel, et vähemalt ainuke asi, mida ma veel süüa saan, on jogurt, siis enam ei ole ma mittemilleski siin kindel.
Täna hommikul kui mu kõht oli juba omadega vastu selgroogu, siis tekkis korra tunne, et tahaks hullllult süüa, aga kartus, et midagi sellist võib veelkord juhtuda, võttis mult ära igasuguse söögiisu. Ja niimoodi ma siin nälga jään!!

Ja kussssjuures, ega õhtuti ei olegi siin enam midagi nii soe, kui arvata võite. Kell on hetkel täpselt niipalju kui 17.08, istun siis mina hetkel Sturbucksi kohvikus oma topi ja lühikeste pükse ja varbavahekatega ja ära sa märgi, täitsa jahe on..

Kuu on taevas.. ja 2 tähte ka:)

Elu-olu Egiptuses!


Oh mind küll, juba pikemat aega seedin oma väikses peakeses mõtet, et võiks ju tegelikult natuke pikemalt kirja panna, mis meie elus siin Egiptuses toimub ja mis ei toimu, aga näedsa, no ei jõua kuidagimoodi see jutt arvutisse trükkimisele. Ehk täna? Mhm, i feel like that:)
Et siis..eeeee..mmmmm, no vakk, mäletan ju küll enam, mis sadamiljon päeva tagasi toimus, nääd, laiskus maksab kätte, vakkvakkvakk:D
Liisu, võta end nüüd kokku, kassasaad! Okei, ma lähen tagasi sinna hetke, kui meie juba Eesti karge külmaga harjunud jalakesed sooja Egiptuse maad puudutasid, sest mai viitsi ju ometigi hakata jahuma seikadest lennujaamas ja lennujaama taga, sest need check innid ja audid ja kogu see kupatus, mis seal toimub a la „Tere kapten“ ja „Tere teie hapnikumaskid asuvad seal ja kingad võib sinna panna“ on kõigile juba nii iseenesestmõistetavad, exju?! Jah, teeme nii, et on:D

Ühesõnaga, templid mällu, st passi, igaveseks saadud, seadsime sammud Toptoursi bussi poole, mis meid ilusti meie järgmise 5kuu koju, Horizon Sharm Resorti hotelli ette sõidutas. Kuna ikkagi pikk tee seljataga, oli kõhus juba jõudnud tekkida selline näpistav tunne, noh teate ju küll seda tunnet, kui kõht on tühi. Kuigi me kõik olime kuulnud neid kollijutte nendest Egiptuse toitudest ja eestlaste pasajadadest, ei suutnud me keegi enam tol hetkel täiemõistusega mõelda, sest kõht nõudis oma ja ega keegi tagasi ka ei hoidnud. Tagajärjed saabusid kel järgmine kel ülejärgmine päev. Peaks ka ära mainima fakti, et elame 7kesi 3toalises sviidis, kus meil kamba peale kasutamiseks täpselt nii palju kui 2 wc`d, naiss. Nii me siis buristasime üksteise võidu niiet leegid taga :D No minul oli esimene nädal ikka vägga hull, mittemidagi sees ei püsinud, endal hakkas ka hirm, kui sellele mõtlesin, et pean seda kogu järgnevad 5 kuud taluma, aga nüüd võin juba rahus südamega endale puuviljade ja salati kõrvale ka kana lubada :D Ei, eks see olegi alguse asi, eks seda oli kohe teada, et harjume ära, inimolevus on ju juba selleks kord loodud, et kõigega harjuda :p Bon appetit mulle, mhm, aitähh:D

Kui Virko ja Kadri veel siin olid, siis käisime ära ka Naama-Bay`s, see on ikka konkreetselt turistide linn. Koosnes see siis kolmest tänavast, mis on omavahel risti. Nendel tänavatel on miljon restorani ja miljard tüüpi, kes ütlevad sulle iga minuti tagant “Hello my friend! Where are you from?”. Ega üksi seal käia ei julgeks, JAH PAAKI oleks raudselt garanteeritud:D

Mis veel? Aaa, kaameliga olen juba sõitmas käinud. Hehh, sellega on ka oma naljastoori – läksime siis kord mina, Harri ja Kati poodi. Tagasi tulles jäi meile tee peale üks vaffa kaamelike, no otseloomulikult oli ju Katil vaja seal peatuda ja ilalõuale pai teha. Siis aga hakkas ju see kaameli vennike pakkuma: „Do you wanna ride?“ Me mingi ofcourse we do. Saime kõik väikse ringikese kaameli küürude vahel rappuda, kõik oli jumala vinge ja äge ja täiega möllasime ja kiljusime kuni hetkeni, kui tüüp meilt 150pountsi raha hakkas nõudma. Jahus veel midagi, et turisti sõiduhind näkku on 200LE`d, et me saame isegi soodsalt ja mida veel. Ma arvan, et see kämel ehmus ka meie nägude peale ära. Vaata meil on siin see värk, et meil ripuvad töötõendid 24/7 koguaeg kaelas, kuna nendega oleme me stuff ja saame kõiki asju kas üliodavalt või siis üldse tasuta. No ja sellepärast olimegi me hämmeldunud, et kuidas tema meilt raha saab niimoodi küsida. Mis aga kõige naljakam, enne just olime omavahel rääkinud, et ahh viskame talle 5pountsi, tüüp ikkagi nägi vaeva ja sõidutas meid. Ja siis tuli see 150. Tegime kõik suured silmad ja ütlesime, et meil ei ole raha. Kati veel hakkas ajama, et :“ Hei meeeen, first you have to tell us how much does it cost and then to ask do we want to ride or no!“ Bastard :D Aga õnneks ei olnudki meil tegelikult ka rohkem raha kui Harri oma pükstetaskutest leidis, mingi 25 poundi kokku vist. Ütlesime, et vii meid kasvõi beduiinide juurde vangi, aga see on kõik, mis me selle lõbu eest tasuda saame. Tüüp haaras need närused rahatähed ja kadunud me olime:D Ja andkem jalgadele valu, kui seda karvast veelkord nägema peaks:D:D

Siis oleme me veel ATV Safaril käinud. Saime 8 peale 2 atv, niiet igaüks leidis endale paarilise ja ralli võis alata. Mingepekki kui lahe see oli, nagu tglt ka. Maailmakõigelahedam asi, mis siiani siinproovituist olnud on! Pärast tunniajast kõrbes kihutamist ootasid meid ees 2 kohalikku, kes olid ilusti meie tulekuks valmis seadnud aseme, teinud üles lõkke ja meid ootas ees õdus õhtupoolik kuuma tee ja tähtede vaatamisega vaikuses. Sigavinge. Trippi alustades olid mul enda mäletamistmööda seljas musta värvi riided, aga tagasi koju jõudes avastasin, et kuidagimoodi oli mustast värvist saanud hall. Täiesti liivakollid olime:D Ja hommikul ärgates pidin oma silmad liivakoobastest lausa välja kaevama:D Aga eelnev öö oli ka seda väärt. Sajatuhandega!!!
Vot see on asi, mida me kõik kohekindlasti veel kordame, mhm. Ohh palgapäev ohh palgapäev, millal sina tuled, mul on valmis juba pearätik ja atv tuled ;)

Oleme siin juba päris palju uusi sõpru saanud ja ägedaid sidemeid loonud. Siin saab jumalast vingeid diile teha ju, a la me viime lõhnapoodi kliente, saame ise pudelikese sõõmukest tasuta jnejne. Kasu missugune ju. Diving Centeri vennad on kuidagi nii igapäevane teema meil siin juba. Käime nendega tšaitamas ja shishatamas pea iga õhtu:) Kord lubasid meil ka basseinis sukelduda, no Merka ja Kadi on nüüd ju täielikud sukeldumisfetišid meil, ainult sukelduks ööd ja päevad, päevad ja ööd. Vot on asi, mida mina veel teha ei ole julgend, no maaaaaaaaeideaaa mis mul on, no ma tglt julgen küll, ausõna, aga mul on mingi foobia, et äkki mai saa ikkagi seal vee all hingata ja äkki saab õhk otsa ja äkki ja äkki ja äkki. No fakk äkki my ass :D Tuleb lihtsalt minna ja teha, mitte nii palju õuverthinkida. No ja siis kui mina olin niiii valmis omadega, öö otsa ei saand magada kah noh, täiega mõtlesin kui valmis ma olen ja mida ja kuidas teha, siis maidea tüübid olid vist hotelli manageridega tülli läinud, sest tegelt on hotell ja diving center 2 täiesti üksteisest mittesõltuvat asja, siis nemad ei tohi tegelt hotelli territooriumil oma daivinguga niiväga lehvitada, ja sinnapaika see jäigiL Mõtlesin just, et enne merele minekut oleks ju hea basseinis väike sull-mull teha, aga no mis seal`s ikka, peaees otse merre siis, sest et ooooleeeen tiigrikutsu jaaaa ma ei kardaaaaa keeeedaaaagiiiii :D:D

No ja täna käisin siis ka mina lõpuks snorgeldamas ära, mittehingatasaamisekartja nagu ma olen, olen enne kaldal värisenud, samal ajal kui teised mölland on :D Hoolimata sellest, et üle nabani vee väga minna ei kannatanud, kuna tuul oli suur ja vahepeal loksus laine üle mu „hingamisaparaadi“, on algus vähemalt tehtud. Läbi maski tundusin täiega sügavas vees olevat ja siis ma söövitasingi endale mällu, et ma käisin täiega sügavas vees ja nägin täiega palju kalu ja igasugusid erinevaid koralle, roosasid ja rohelisi ja lillasid, missiis et tegelt vb max 7 kala ujusid selle aja jooksul mu maski alt mööda. Aga ma alati kujutan endale asju ette, sest alati kui ma ntx ütlen: „ Ma tahan täiega pruun olla“, siis Hanna ütleb mulle alati, et aga Liisu, kujuta ette, et sa oled pruun. Ja siis ma kujutangi:D:D Sest justtäpselt niikaua kuni inimene oskab ise endale asju huvitavamaks teha, ongi huvitav, sest reaalsus ei pruugigi alati just see kõige peamisem olla. Sellepärast ma unistangi hästi palju, ja sellepärast mul ongi alati niiäge :D Sest saladuskatte all võin öelda, et vahel lähevad unistused täide kah, ka need kõigekõige võimatumad unistused;);) Muidu ma poleks praegu siin, kus ma olen ja üldsegist kes ma olen!!

ELU ON SEIKLUS!!!

PS! Aga meil hakkasid päkapikud käima:) On ju ikkagist käes detsembrikuu ja jõuluaeg. Et natukenegi seda jõulumeeleolu ja -fiilingut tekitada, tegid Kadi ja Merka meile seina peale pikapäkasussid, nii armas:) Nüüd on vähemalt põhjust hommikuseks ilusaks ärkamiseks:D Me oleme kõik nagu väiksed lapsed, jookseme võidu susside poole, kes esimesena sisse saab piiluda, millega päkad seekord meid üllatanud on:)

Kes pole Egiptuses käinud, pole õiget elu näinud :D

Naised on linnud - kes kodukana, kes harakas, kes uulitsavarblane, aga mina olen rändlind. Kui suvi lõpeb, hakkavad tiivanukid kihelema, suled sügelema ning rännukihk haarab meeled. Hea meelega paneks seljakoti eluks esmavajalikku täis ja kaoks aastateks, aga kahjuks olen liiga palju sõltuvuses oma lähedastest ja sõpradest, kes on minu suurim põhjus alati koju tagasi tulekuks!!!
Kuid siiski taaskord pigistasin ma silma kinni ja pühkisin Eesti tolmu jalge alt..

Tänasel päeval käivad kõik muudki Egiptuses. Ma räägin nagu rändlinnud nohh. Nojah, Poromaa hakid tulevad ju Eestisse puude otsa kädistama, eks eestlased peavad siis talveks veidi rohkem lõuna poole taanduma. Ja mõned mitte ainult ei käi vaid lausa resideeruvad seal. Jumal hoidku selle eest, et ka mina seda teeks!? EIEI!!
Ning aeg-ajalt mõnes seltskonnas, kus jutt on läinud Egiptimaa peale, olen mina koguaeg pidanud see ainuke loll olema, kes ei saa üldse mittemillestki aru, kui räägitakse uuest ja vanast Sharmist, Punase mere soolsusest ja kurat teab millest veel..

Nüüd aga istun mina juba oma 2 nädalat Egiptuses ja naljakas on mõelda, et teen seda veel järgmised 5 kuud..Nimelt kes veel ei tea, siis ma ei ole tulnud siia kui turist, meie teeme oma tiimiga Sharmis animatsiooni tööd:):)
Selle vähese ajaga olen vähemalt selle juba selgeks saanud, et kui keegi kohalik end tutvustama tuleb, siis on fifty-fifty, ta nimi on kas Mohammed või Ahmed :D Originaalsus kuubis nohh:D

Egiptuse saaga jätkub..:)

Nii soe on!

On taevas sitaks siiiiiniiiineeeeeeee..
..ja päike kuradi kollllaaaaneeee..
..ma seiiisaaan põlvini veeees..
..meil suuuviii suuuuur on eeeees..

Maailmaäge on siin kaamelitemaal olla!
:)

Uus suvi

Astusin just nädala võrra lähemale "uuele suvele", mis kusagil teisel pool maakera endale pesa on teinud ja mind jubavarsti ees ootab, ning tõdesin, et aeg kaob ikka sama kiiresti kui taldrikutäis mahlakaid aurutatud juurvilju näljasesse kõhtu.
Alles ma olin Eestis ja alles ma läksin Kreetale ja alles ma tulin Eestisse tagasi ja juba nädala pärast ma lähengi jälle. Uut päikest ja uut suve otsima. Seekord siis Egiptusesse..
Elame-näeme:)

...

Ütlemata sõnad...

Jagamata tänulikkus...

Enda teada jäetud hoolimine...

See kõik võib juhtuda. Pole garantiid, et me saame inimestele öelda, mida me tegelikult neist arvame. Palju asju võib alata hetkega ning lõppeda samuti vaid hetkega. Ka mina olen ikka põhiolemuselt veendunud, et väga tõsised asjad juhtuvad kusagil kaugel kellegi võõraga. Küll on aega. Aga kui pole aega? Kuidas ravida kripeldust, et nii palju jäi ütlemata? Kuidas edasi elada? Rääkige inimestega. Jagage ka häid tundeid. Kinnitage, et te hoolite. Ärge laske pisiasjadel jääda viimaseks, mida te ütlete. Ma ei taha sellega öelda, et te paranoliliselt mõtleksite, et aga - mis - siis - kui - äkki - enam - ei... Nautige elu, aga hinnake inimesi. Ärge hoidke ilusaid mõtteid vaid endale. Teadmine, et te hoolite, võib teha päeva ilusaks ka ilma paranoilise mõtteta, et ehk on see viimane jutuajamine. Armastage, hinnake, olge tänulikud, nautige, austage ja rõõmustage iga päev!

Proovige vähemalt!

Hetked on kiired kaduma...

Mina olin siin.

"Kas sa armastad mind?"
"Jaa!"
"Kui palju?"
"Suure maja suuruselt!"

Iga inimene peaks vähemalt kord nooruses uskuma, et surm on ukse taga, ainult siis jõuab ta üles lugeda kõik selle, mis talle tegelikult on kallis.

Mulle meeldiks mõelda, et asi ei olnud minus.

Impressionistlik maailm.

Kuidas täna küll mõtled nii ja homme naa. See, mis oli oluline, kaotab tähtsuse, mõistad, et see, mis sinuni toodi, oli vaid näilisus. Kuidas mulle ei meeldi "näilisus". Antud mõiste tekitab alati suurt segadust. Mitte ainult sellele näilisele inimesele, vaid ka kõigile teistele, kes seda mingiks hetkeks uskuma jäävad. Milleks valetada neile? Veel tähtsam - Milleks valetada iseendale?
Paneb imestama, kuidas sinu enda silme all inimesed korraga muutuvad. Muutud ka sina ise, neid teisi tundma õppides. Õpid nägema kahestumist. Midagi on alati nende meeldiva välise kesta all. Nende naeratuste taga. Heal juhul võib seal olla siiras mõtlemine. Siis on tõesti hästi läinud.
Juba ära elatud päevadel on see positiivne külg, et nii või naa õpid sa oma vigadest. Kui mõtledki, et see kohtumine või see suhe (või misiganes inimeste vaheline suhtlus) oli viga, siis mõtle uuesti. See kõik annab tohutu kogemustepagasi edaspidiseks. Saad seda vaid tulevikus aja kokku hoidmiseks enda jaoks ära kasutada. Neid teadmisi suhtlemisest.
Kui ka täna oled meeltesegaduses, siis ees ootab kindlasti päevi, mis üritavad sulle tõestada oma sündmustega - Mida sa ometi teed? See ei ole see, mida vajad. On väga suur erinevus sellel, mida tahad teha ja sellel, mida sulle tegelikult vaja on. Oma vajadustest on raskem aru saada. Kuni aga nendest aru ei saa, ei saa aru ka hingerahust. On väga pikk tee iseenda tundmaõppimiseks, sest me ainult tahame midagi, teadmata, kas me seda ka vajame.
Niisiis, ei tasu ennast petta. Kõik saab selgeks - Kui mitte täna, siis aasta pärast. Aga saab.

"Praegu läheb kõik hästi, aga ma kardan, et see kõik ei kesta kaua!"

Vaatan siis mina msnis ringi ja plaksti, ühel tüdrukul on nimeks pandud lausejupike " Praegu läheb kõik hästi, aga ma kardan, et see kõik ei kesta kaua " Arumaivõi ja pihtamaitaipa ! Miks peaks keegi muretsema sellepärast, mis pole veel tulnud? Miks ei võiks siis hetkelgi nautida seda " kõik läheb hästi't" ? Deem, see on nagu kui ma olen miljardär ja mulle kuulub pool Eesti kinnisvarast, aga ma nutan üksinda kodus, sest ma kardan, et homme on see kõik kadunud ja ma elan rentslis, kusjuures kõigi põlu alla olen kah kummalisel kombel sattunud, mis sest, et hetkel on mu ukse taga trobikond noori, kes peavad mind iidoliks ja edasipüüdlikuse etaloniks. Ja keegi ei tea, milline sitakott ma olen lihtsalt sellepärast, et ma ei suuda positiivselt mõelda. Kui teaks, siis nad sülitaksid minu peale. See on esimene asi, miks tuleb hästi mõelda. Teine on see, et ma olen alati arvanud, et alateadvus on väga kahtlane asi. Umbes nii, et kui sa oled haige, siis kui arvad, et sa ei saagi terveks, siis ei saagi, aga kui mõtled hästi, siis on varsti kõik jälle fain. Mõttejõud on suurim jõud, ega ma asjata neid enda hädisemaidki kirja pane. Ma tahan seda jõudu tunnetada! Ja ma tean, et mina mõtlen küll positiivselt. Aga kui sa ei suuda nautida hetke, vaid elad oma hirmsaksmõeldud halvas kõik-ei-lähe-hästi-tulevikus siis...Fakk, nii ei saaks ju üldse elada, kui karta, et terve see hunnik asju, millega sa end sidunud oled, lendavad kohekohe perse. Aga kui nüüd täitsa ausalt jätkata siis millise eelaimdusega ma peaks siis kõikidesse suhetesse suhtuma ? ( Ja ma mõtlen kõigi suhteliike, mitte ainult ilaavjuujuulaavmii, vaid ka näiteks sõprust, perekondlikke suhteid aga ka viha ja muud sellist paska ). Ei julgekski kellegagi mingil moel end siduda niiviisi. Ja siis ei jääkski muud üle, kui istuda toas ja halada, et väljas plahvatab kohekohe tuumapomm või tuleb suur tsunami. Ja keset seda halamislaviini sa vaatad mööda sellistest faktidest, et sa elad sisemaal või et kui plahvataks tuumapomm, poleks toas istumisest mingit kasu, kuna kõik on kadunud niikuinii. Ja toas olles jääks sa ilma isegi heast vaatest. Samas, hea, et sa ei mõtle. Muidu sa elaksid oma edasise elu väljas kuuri all, kartes, et kui tuppa astud, jääd sellest vaatest ilma. Võisiis korjaksid kokku oma viimase raha ja koliks ookeani äärde, sest seal on lihtsam ilma vasturääkivusteta karta.

Mis võib juhtuda, kui sa oled selline kehapoolt-väljutatud-jääkainete-a.k.a. sita -kott. Ma mõtlen hoopis, et käisin ükskord teatris ja seal oli lause, et ükski naer pole kurb ja mõned pisarad on rõõmsad. Ja isegi, kui sa arvad, et kõik vihkavad sind, siis juba rullnoxid teadsid öelda, et kõik ei tunnegi sind.

Mõelge positiivselt kogu seda paska, mis ümber teie on. See on edasilükkav jõud!

Te suudate, te olete paremad.

That`s just the way it is. Things will never be the same!

Tegelt on veitsliigapaljukahju. Samas ma teadsin seda kuidagi ette juba, maidea, sisetunne nagu ütles, et nii läheb. Ja läkski. Mixma muidu nii kaua selle tagasiminekuga venitasin, mingi asi nagu blokkis..ja täna ma sain siis teada mis selleks oli - mind ei olegi enam vaja. Kahjukahjukahju on. Eks jah, arvata oli, sest natuke aega eemal olek teeb oma töö, uued inimesed, uued vaateväljad, aga eks ikka mingi lootusesäde oli. Aga nüüd on see kustunud, täielikult.
Jah olen küll kurb, väga isegi, aga ma ei lase oma pead norgu, milleks? Elu läheb edasi. Ja äge aeg oli ikkagist ju see 7 kuud, täiega äge - sain juurde hästi palju uusi kogemusi ja uusi tutvusi. Ei, ma ei kahetse midagi..või et hakkaks nüüd halama, et see oli mahavisatud aeg, et lasin end välja koolitada ja nüüd ei saagi edasi areneda ja plaaplaaa, ei, absoluutselt mitte, ma mõtlen parem nii, et kõik, mis juhtub, on millekski hea - ju siis minu aeg sai seal otsa ja pidigi nii minema. Tulevad uued ja paremad ajad, olen selles enam kui kindel:):) Ja nii on, Liisu teab, tunneb seda. Lihtsalt kõige rohkem on kahju nendest inimestest, kellega iga päev ninapidi koos olin ja lähedaseks sain, jaaaa tean ju küll neid lubadusi, et no me ei kao ju kuskile, oleme olemas ja hoiame kontakti ja plaaaaaaaaa,mhm, ikka on nii, et ajapikku ununeb ja minnakse ikka oma teed..Aga loodame, et nii ei ole ja me ei unusta, eks?!:)

LIVING ABROAD

Nii so faking hard on..
Olen 2viimase påeva jooksul oma silmad peast nutnud...
But that`s life, nothing last forever!
I only have good memories from that time and that´s the most important thing!
But it`s still so faking hard..


Living abroad is not just to learn another language. It`s not just to walk through different streets or to know different people and cultures. It`s not just to do things that you would never do in your country. It`s not just to get a certificate. It`s not just the money value that change.

Living abroad is not just make new friends and collect new pictures. It`s not just to see your routines change completely `cause of the new schedules. It`s not just to eat different meals. It`s not just to love the news and the changes, but it`s also to miss people and things from your country. It`s not just to listen to different music and learn different steps on the dance floor. It`s not just to get out of your bed in a minute when you have got a mail from your family. It`s not just the distance. It`s not just a great view when you open your window. It`s to do mistakes but to learn from them.

Living abroad ist o know about yourself. Is to grow up and see a lot of options in front of you. Is to realize that it`s possible to do things that you have always dreamed of but seemed so fare from. Ist o realize that the world is just in front of you and you really can know it all. Is to feel that your intensions are chancing. Is to chance an idea. Is to put into practice. Is to be open-minded. NOT to be afraid to take risks. Is to accept challanges. Is to feel the „NEVER LAND“ and don`t want to come back. Is to have the feeling that you want to come back, but you don`t wanna live the same way , because your values and tastes have changed. Is to learn, or at least try the lyrics of a music in Danish. Is to be called ESTONIA and suddenly you became really BIG!

Living abroad is to be taken by suprise with YOURSELF. Is to figure out that truely you didn`t know so deeply a thing, that you thought you knew very well: YOURSELF.

Thanks VIBORG FOLK HIGH SCHOOL for the beautiful time in here.
Thanks VIBORG FOLK HIGH SCHOOL for letting me know more about MYSELF…

Viimased nädalad, viimased tegevused..24.-04 – 2.05

Vahepeal on jälle nii palju juhtunud, lihtsalt no kohekuidagi ei ole jõudnud siia arvuti taha kõike kirja panema, eriti veel kui õues päike sillerdab ja kogu elu käibki värske õhu käes..
24.-25.04 oli meil spordipäev, külastasime Arhuse Folk High Schooli ja võistlesime nende vastu käsipallis, võrkpallis ja sulgpallis - ehh, meie tüdrukute võrgutiim tuli auväärsele 2.le kohale:) Esikoht oli tglt täidsa käegakatsutav! Et i`le täpp panna, sai viimase päeva õhtul veel Arhuse linna ühes kuulsaimas pubis maha peetud 1kõva rock`n roll – õlu voolas ojadena ja tants käis laudade peal, no pärast ikka tundsid, et olid pidu pannud – küünarnukid katki ja jalad valusad, aga mis ei tapa, teeb ainult tugevaks;)

Nüüd oleme siis ära proovinud ka kajakitamise järve peal, isegi rescue excercisega saime kõik hakkama taaskord, siplesime vees jälle nii mis hirmus:D Seekord oli vesi paar kraadi soojem juba:)

Teisipäeval oli meil jalka match ühe teise boarding schooli tüdrukute vastu, no saime lutti 4:1 nii mis koliseb :D Aga pole hullu, nendel on jalgpalli treeningud igal nädalal kavas, meie aga olime enne võistlust vb ainult 4praktilist trenni teinud. Ikka olime tublid:)

1.mai oli meil holiday siin jälle, läksime kogu kooliga mere äärde, ja no otseloomulikult ei saanud ju juhust kasutamata jätta ja merevesi ära proovida. Bikiinid selga ja lainetes me olime:D Mis see vesi võis olla, max 10kraadi ehk. Võttis hinge kinni küll algul, aga nii kuradima hea oli:D Naljakas oli vaadata kuidas mõni kaldal talvejopega lõdises, ma aga külma närviga lihtsalt vee ja kalda vahet jooksin:D:D SUPER!

Eile oli ka 1eriline päev – LINEDAYS - koolitunde ei olnud, küll aga veetsime ägeda päeva kogu oma outdoori grupiga metsas mööda puid ronides. Ja repelling vabas õhus sai ka ära proovitud. Adrenaliinilaks koguks päevaks nüüd olemas:D

2 päeva veel, KAKS PÄEVA VEEL, mõistate? MA ei mõista, see pole mulle veel ikka kohale jõudnud, et varsti pean ma siit lahkuma, ma vist ei tahagi, et see mulle kohale jõuaks, vähemalt enne kui see hetk käes on. Kõik on nagu kuidagi nii reaalne, et nii on koguaeg olnud ja nii peabki olema, ka edaspidi. Ma ei tohi mõelda lahkumisele, ma vihkan hüvastijätte, see on nii valus. Aga ma tean kuidas ma teen, kõik on juba läbimõeldud – ma teen nii, et ma naudin need 2 päeva siin veel täie rinnaga, et viimasel päeva öelda “ Ma olen endast kõik andnud ja samas ka kõik võtnud“. Sest kõige hullem asi siin maailmas on kahetseda tegemata jäänud asju, ja seda me ju ometigi ei taha! Niiet tegutsema nüüüüd ;););)

Täna on meil siin OLD STUDENTS MEETING, kõikkõik kes siin kunagi mingitel aastatel olnud on saavad kokku jälle, nii lahe:) Osad tulid eile õhtul ja praeguseks ongi kool juba siginat saginat täis, sest õhtul tõotab tulla väääägev pidu. Oiii kui vägev:D
Ja homme on diplomite kättesaamine ning aeg öelda good bye:(

6NNEHETKED

Õnn on üks kummaline loom. Üldjuhul märkame, et ta meil külas käis alles siis, kui ta on lahkunud. Okei, ma räägin enda seisukohast, minul igatahes on nii. Eks neid õnnelikke hetki on ikka päris palju olnud, tagantjärgi mõeldes loomulikult. Selle ajal on muidugi raske mõista nende hetkede väärtust. Kurvaks teeb, et inimene oskab halba tunda palju kergemini kui head. Palju parem oleks, kui see lugu vastupidi toimuks.M6nikord tunnen ma ennast yliõnnelikuna. Imelik on mõelda, et mõnikord, kuid nii see on. Mingisuguseid hiiglaslikke õnnemomente pole vahepeal olnud, kuid ma tunnen end siiski õnnelikuna. Lausa koguksin sedasorti hetki, kui see oleks võimalik. Samas teinekord on vajumisetunne. Noh, see tunne, et Sa vajud kuhugile sügavale, sügavale auku ega oska sealt enam välja ronida. Kuidagi kummaline on.Tegelikult ma tahaksin õnnelik olla, mulle meeldib see tunne. Mulle meeldib selle tunde kergus ja puhtus, justkui libliktiivapehmus; mulle meeldib selle tunde sügav ilu, mis varjutab kõik muu. Õnn ongi ülim. Ja ausalt öeldes olen ma vist ikka õnnelik. Ohh, kui tobe see on! Aga igal juhul on mul praegu jälle õnneliku hetke tunne. See võiks kesta ja kesta ja kesta, jäädagi kestma.
BETTER TOGETHER!

13.04.2008 LEGOLAND


Ega meil ju palju enam seda siinoleku ajakest jäänud ei ole, tuleb veel võtta mis võtta annab!! Nii me siis otsustasime, et kui juba Taanimaal oleme, siis mixmitte ära käia kuulsas lastemaailmas Legolandis, jeeeeeeei. Seda enam veel, et Sanne vanemad ise seal töötavad ja me tänu sellele vaba sissepääsu saime:) Juba värava taga ei suutnud me oma emotsioone kinni hoida, no niiväga kiskus juba sisse, kõik tundus niiiii atraktiivne ja äge ja huvitav. Ja no kui sisse saime, teistele võis küll mulje jääda nagu puurist lahtilastud ahvidest, siia sinna tänna – mittemillestki ega kellestki ei suutnud eemale hoida, kõikkõik kohad oli vaja ju läbi käia:D Ja ma nagu tegelt ka arvan, et me olime hullemad kui need lapsed seal kokku üldse:D
Õhtul kooli jõudes oli täpselt selline tunne nagu Norrast tagasi tulles, nagu oleks nädal aega matkanud, päris läbi olime ikka. Nüüd saan ma aru kui raske on ikka laps olla:D Ja päris hea tunne on, et ma juba niii suur olen:D

9.-11.04.2008 Canoing trip

Sellest on nüüd jälle hulk vett merre voolanud, kui ma viimati siia midagi kribasin. Eks asi ikka pealehakkamise taha jäänud on. Ja selle taha ka, et tavaliselt tulevad mul kõige mõttekamad mõtted kas enne magamajäämist või siis jalutades ja jäävad seega kuskile mälusoppi, plaaniga pärast kõik kirja panna. "Pärast" on aga aeg edasi läinud, mõte muutunud või ununenud ja üleüldse!Aga ma üritan:) Kolmapäeval kell 15 startisime meie, outdoori inimesed, 3päevasele kanuumatkale. Tunniaja möödudes jõudsime stardipaika. Paaridesse võtt, asjad paati ja matk võiski alata. Esimesel päeval sõitsime kokku 12km. Ära sai käidud ka Taani kõrgeimal tipul Skymountain`il, 147m :D Jalgsi muidugi:D Esimese öö veetsime suures telgis. No ei lõppe see külmetamine öösiti:D Nagu Norrast ei aitand veel exole!! Aga nagu tegelt ka, juba magamiskoti sisse minnes ei tundnud ma TAASKORD oma varbaid. Mõtlesin, et suvemagamiskotiga Norras hakkama saadud, saab siin ka. Ja et no rohkem ikka külmetada ei saa, kui Norras. Sai, ja oiiikuidas veel sai. See oli vist tõesti kõikide nende väljasmagamiste kordade seas ainud öö, kus ma korrrrdagi sõba silmale ei saanud. No terrve öö üleval. Aga ma polnud õnneks ainuke - mõni oli külmast nii kange, et pidi keset ööd lausa jooksma minema, kes vahtis niisama telgi lakke jne. Me Kristiinega vahtisime telgi lakke:D Ja ma vahepeal pugesin Nikolaj külje alla ka, no ikka ei aidanud. Aga no me magamismatid olid ju ka vastavad, ma panen kodus lauale lina ka paksema kui see matt oli. Tunne oli täpselt nagu magaks palja maa peal. Ja no hommikuks olid need matid ka külje alt kadunud, siple nagu siil lehtedes:DTeisel päeval seilasime Silkeborgi järveteidpidi. Päike paisis ja ilm oli mega. Super lausa! Ja wauuuu, öösel sai isegi magada – kanuudest ehitatud ulualune oli üllatavalt soojem kui see telginässakas eelmisel ööl:DSoe öö seljataga, siis nagu väga ei tahtnudki koju, aga kolmandal päeval pärast 12km aerutamist oligi buss juba vastas. Asjad kokku ja tagasisõit kooli. Jälle üks vaffa tripp seljataga:)

Neljapäev. DICKENS

Jaaaiiiiiiiii, teate mis täna juhtus w?? Saime Heiliga oma vildist sussid valmis ju, üliäge:) Ja jumalast ilusad ka veel. Kui mõelda sellele, et no minul oli olukord vahepeal ikka täiiiiestiii lootusetu, tglt ka, kui tol hetkel mõtlesin, et löön käega ja annan alla, siis nüüd võib tõesti julgelt väita, et näed, ka sitast saab saia teha, kuigi mulle pole kunagi see väljend meeldinud:D Miski mu sees nagu ütles, et kamoon, esimene projekt, tuleb välja mis tuleb, tööta edasi. Ja barammpappaa, vaatmissai, peaaegu, et parimad sussid üldsee:) Oi ma olen uhke enda üle:D Nii uhke, et lausa uhkeimast uhke pidi ju õhtul pittu minema sellepärast:D Tegelt oli see diil meil juba ammu tehtud. Õigemini juba pärast meie karika võitu võrgus, sest kuidagi pidi ju victory`t tähistama:P
Pestud kustud kammitud mukitud, oli meil Heiliga vaja ju enne peole minekut väikse veiniga tuju veeeeeeeel rohkem ülespoole kergitada, mis ülihästi ka välja tuli;) Sest seda vähem pidime me pidus õlut jooma, sest teadagi meile kummalegi see väga ei maitse:D Niiet, ratta selga ja DICKENS, siit me tulime:D:D Tuju juba täitsa sees – esimene õlugi läks kuidagi väääga libedalt:D Kusjuures enam ei pane tähelegi, et õlut joome, esimesed korrad oli küll pärast igat lonku nägu krimpsus peas, aga nüüd on juba täitsa meeldima hakanud, kuradi kurat, nagu Heili ütleks selle peale:D:D Igatahes mida rohkem õllesid, seda rohkem tantsusamm sisse tuli..no nagu ikka:D Lõpuks oli tantsusamm juba nii sees, et ajataju täiesti kadunud ja mitte meie ei olnud need, kes peo lõpetasid, vaid need onklid seal baaris, kes tuled põlema panid, pfff, me oleks veel edasi pannud, vabaaaalt:D Oi tulede põlema panekuga tulevad mul alati millegipärast Hollika ajad meelde, sest sealt ei taha ma tavaliselt kunagi ju enne varvast lasta, kui ikka pidu AMETLIKULT lõppenuks kuulutatakse:D Igatahes jah, sunniviisiline lahkumine siis ka seekord..ratta selga ja..nokurjam, miskipärast oli see tagasitee jälle kuidagi niiiii raskevõitu:D Eriti kui ühe käega roolima pead, sest teise käega oli vaja hirmsasti telefoniga rääkida..40minutit ikka ei jauraks ju, eriti kui NORMAALSED inimesed EESTIS tol hetkel magavad..No ju siis oli ikka hirmsasti vaja:D

4.00 magama ja 7.00 üles. 3h täitsa piisav ju, NOOOT. Miks järgmisel päeval nii halb peab olema?? Ja selle vennikese kaela tahtsin ma kahe korra keerata, kes mulle kaikaga pähe tagus. No sellist peavalu pole enamammu tundnud. Õlu ja vein vist väga suured sõbrad ei ole, nagu ma järgmisel hommikul aru sain. Kahju, et selliseid asju alati liiga hilja taipad. Igaljuhul asi oli tegelikult lausa nii hull, et see puder, mis kaussi tõstetud sai, sinna jäigi ja ei mingit morning assemblit ja päeva esimese poole tegevustest ei tahtnud ma mittemidagi kuulda ka. Mine ise 2x raskema peaga kanuusse, ümberkäik on garanteeritud. Loobusin sellest, jah aitähh:D Ega Heiligi enesetunne kiita polnud, aga nii kiita ikka oli, et voodisse lamama ei pidanud jääma. Michaelile käskisin öelda, et olen haige..jaaa haige, olingi haige, misssiis?:D No okei, enam ei tee, pole ilus, ma tean. Aga no championid võivad, jaaaaaaaa, jesssssss:P:D:D
Lõunaks sain ikka kargud alla. Aga terve päev oli ikka selline „haiglane“ tunne peal ja sees ja igal pool:D Õhtul rühkisin 2h jõusaalis, et kuidagigi see tunne must välja saada, sain ka! Õhtul oleks jälle peole läind..PÄRIS oleks:D:D Mõned läksid ju kusjuures, hullud, väsimatud, baaaah. Mai jaksaks. Aitas sellest ühest korrast. Ja täiestiii.
Aaa, tegelt, 1 üliülitähtis asi jäi mainimata..Nimelt kuu aega, TÄPPPSELT KUU AEGA on meil veel siin olla..mõistate? Oleme olnud siin juba 3 kuud ja need on läinud kui linnulennult, mis siis veel see 1kuu? See on umbes nii, et täna..ja homme olemegi kodus. Appi, maidaha selle peale üldsee mõelda praegu, sest see teeb natuke kurvaks. Kui me kõik koos lahkuks, siis vb oleks olukord natuke teine, aga see, et internationalid lähvad ära ja taanlased jäävad..maidea..Midagi jääb ju nagu maha siis, st kõik jääb maha, kõik, millega need 4 kuud seotud oleme olnud. Okei, meil oleks ka võimalik tglt veel 2ks kuuks siia jääda, täpselt sama kaua nagu teisedki kõik, aga kui see ei juhtu nüüd, siis see juhtub siis, sest 1kord peame ju lahkuma nagunii!! Aaaagh, me oleme kõigiga nii lähedasteks saanud, kõik on nagu omad, mõtleme ja käitume kui 1 pere – internationalid on osa taanlastest ja taanlased on osa internationalidest. Ja siis järsku enam ühtesid pole. Ebaaus ju? Aga samas reaalselt mõeldes, elu läheb edasi, nii meil eestis kui neil siin taanis. Sometimes you win, sometimes you loose. That`s life. And so it is!!!

Laupäeval oli Fitness Centeri suuuur GRAND OPENING. Kõik tähtsad ninad olid kohal, palju kõnesid ja palju veini ja shampust. Ökk, käisin sealt „joogilaua“ juurest kaaaaaaarega mööda:D Ampsasin ainult paar viinamarja ja trenni ära..

Õhtul oli meil järjekordne Coffe House, teemal Classmate Night. Erinevad lauad. Poisid tüdrukud eraldi, nagu klassiõhtutel ikka:D Eeeeeeh, ja midagi täitsatäitsa uut, koooooke ei olnudki ju, hot dogi sai hoopis:D Naljakas ja kuidagi teistmoodi oli seekord üldse kõik...

Kolmapäev. Kanuutamine


Ilmataat heasõber on ju vee nii „soojaks“ kütnud, et Johnny otsustas ujula kus see ja teine jätta ning järvele minna. 6 kraadises vees on ju päris piisav hulpida, kui ümber peaks minema, mhm! Või siis mitte!!:D Igaljuhul ega meile suurt valikut ei antud, kanuud selga, õigemini siis „pähe“, sest nii me neid tassisime, minul oli kanuu esiots ja Heilil tagaots, mittemidagi ei näinud, lihtsalt kõndisime:D No kuradima raske oli..alla järve äärde jõudes pidime otsad andma:D Aga hopsti kanuusse ja sulps vette. Ei, tglt enne kui üldse vee peale meid lasti, pidime vett näos tundma, st sipsutasime käega näo märjaks, et juhul, JUHUL KUI peaks ümber käima selle paadiga, siis oled seda jääkülma vett vähemalt näoski juba tundnud!! Brrr, näpud võttis krampi küll:S Seda enam tegime me Heiliga kõik, et jumala eest MITTE sissse käia! Tegelt läks täitsa hästi..algul oli natuke raskusi aerude tööga, ei saand seda ühte rütmi kuidagi sisse nagu– üks tõmbas tugevamini kui teine, siis otseloomulikult pööras paat koguaeg ju selle poole, kes tugevamini ei tõmmanud:D Aga lõpus panime nagu vennad Jaansonid, eestlaste paat ikka eesotsas:P:P

1.04.-6.04 2008 Teisipäev. Naljapäev

Täna oli ju teadagi see naljategemisepäev, mhm!! Tegelt väga haneks ei läinudki, aga sööklas saime küll kõik valusalt mööda pükse ju – nimelt alati lõunal enne söömahakkamist tutvustab söögitädi menüüd..me internationalid muidugi ei mõista mõhkugi mittekunagi ju, aga teiste reaktsioonist võime lugeda, kas ootab meid ees midagi keelt allaviivat võiii võiiiii midagi mitte nii keelt allaviivat:D Seekord oli hurraatamist ja jessitamist üle kooli kosta, nimelt pidi meid magustoiduks ees ootama isuäratav jäätis, millegipärast on jäätis siin kõigi 1 lemmikuid. Igatahes emotsioonid olid laes, ruttu ruttu soolane toit sisse, õigemini seda soolast väga ei söödudki, vaja ju jäätise jaoks ruumi jätta..Ja..jaaaaaaaaaaaaaa kuiiiiiiii kööki mindi ja…ja teada saadi, et EIIMINGIIIITJÄÄÄTIIIISTTTT…1.aprill..Naliiiiii..mineepekki, need näod mis vastu vaatasid..no see oli tõesti kõigesuurem tüng, mis meile üldseeee teha sai selle päeva jooksul. Ja sellest täiesti piisas!!

Pärast lõunat oli meil nagu ikka iga teisipäev – common physical excersise. Pidime moodustama 3-liikmelised võistkonnad, kes 10 000m omavahel võistlema hakkavad. Olin ühes tiimis Tiago ja GianCarloga. Süsteem oli nii, et ühe ringi jooksed, 2 ringi puhkad. Kolme peale pidid kokku jooksma 10km. Öeldi, et kui poisid jooksevad ringi kuskil 1.14ga ja tüdrukud 1.40ga, siis on see VÄGA hästi joostud, et on võimalik isegi Taani rekord selles üle lüüa, 29.57 :D No jooksin end esimese ringiga täiesti kinni ju, 1.22. Jalad olid nagu pakud all. Aga võitlesin ikka innukalt lõpuni. Jooksin oma 8 ringi kokku ära, keskmine aeg oli u 1.36:) Üldsegi läks meie tiimil jumalast hästi, poisid olid ka nii tublid, lõppaeg oli 37.29. Üliväsitav oli selline ringtreening tegelt, aga kuradima hea oli olla pärast kui joostud oli!

Kõige parem oli aga õhtune märtsikuu sünnipäevade tähistamine:P Minulgi oli seekord au sünnipäevalauas istuda. Kuum shokolaad, kook ja laulmine – missa veel paremat oskad päeva lõpule tahta:)

25.03-30.03.2008 Viimane märtsi nädal



Teispäeva õhtul oli meil oskarite jagamine movie lab projectides, filmid, mis teinud olime eelmine semester. No mis te arvate kes võitis? Aga otseloomulikult TEAM ESTONIA oma „Facilities in GIV“ projektiga. Olime ära teeninud ühe korraliku aplausi ja seda me ka saime:P

Neljapäeval õnnestus mul end jälle lõhkuda natuke – nagu saatuse iroonia ma ütlen, tund oli juba läbi enam-jaolt, mängisime viimast geimi, viiiiiimane punkt, viiiiimane surumine, viiiiiiiimane blokk, ja justnimelt see blokk sai mulle saatuslikuks. Paulo tahtis palli maha suruda, et see punktiks teha, keegi pidi ju teda takistama, õnneks või siis tagant järgi mõeldes kahjuks, olin mina just seal õiges või siis tegelikult vales kohas, hüppasin blokki, maandusin Paulo jala peale ja kraks, sinna see hüppeliiges läks. Eks endalegi tuli see natuke shokina, et jälle mina, miks? Mina kes ma kõige rohkem vigastusi vihkan? Miksmiksmiks?? Aga põrandal ma seal lamasin, jääkott jalal ja pisarad voolasid, sest niiii valus oli. Ja JÄLLE tassiti mind minema:S
Kui Norras peale hüppeliigese väljaväänamist olin ma järgmine päev juba omal jalal, siis seekord oli olukord natukene hullem, kargud pidid mind aitama, sest jalale toetuda oli võimatu, kui proovisin, siis tuld pritsis silmist nii mis hirmus. Ohh mind õnnetut, trepist üles, trepist alla, jäin kõigile jalgu, takistasin teed..naljakas, aga samas nõme ja nii abitu tunne. Vastikvastikvastik. Hommikul ärkad samas asendis mis õhtul magama minnes võtsid, kuna hirm end keerata on nii suur, et jumala eest jalale mitte haiget teha..HÄNDIKÄPP Liisu, naisss! Enam ei taha, tegelt ka!! Kõike muud, aga spordi tegemist mult võtta ei saa. Ei saaaaaaaaaa!!!!!

Reedeses story tellingu tunnis pidi igaüks ühe retsepti endaga tundi kaasa võtma..keel ei olnud oluline. Eks kõik võtsid ikka oma emakeeles, kui antakse selline võimalus üldse, siis miksmitte ära kasutada exole:)
Tegelikult ei olnud jah keelel üldse tähtsust, sest tol korral kasutasime me oma kehakeelt hoopis. Tegime toolidest näitliku lava ja kõigile anti võimalus esineda. Nimelt ise valisid viisi, kuidas oma retsepti teistele ette loed ja publik pidi ära arvama, keda või mida või mis situatsiooni püütakse matkida. Üks tüdruk tegi hästi, hiilis vaikselt lavale, oli hästi tagasihoidlik, sahistas paberit käes, hääl ja käed värisesid – kohe saime aru, et teeb arglikku tüdrukut järgi. Kõik olid tegelikult hästi head, kes lamas põrandal, tõmbles ja siis vaevu vaevu hüüdis ette oma retsepti koostisosad – tegemist oli maas lamava haavatuga. Kes luges oma retsepti ette oma keha kraatsiliselt liigutades – arusaadav, et tantsija. Jne jne jne. Uskumatu tegelikult ikka, kuiii palju võib inimese kehakeel reeta – saad kohe aru kas teisel on olnud halb või paha päev, kas ta on kurb või rõõmus või misiganes. Jah, mõnikord püüame me oma tundeid varjata, kui midagi on pahasti, siis loomulikult ei taha me vahel seda välja näidata ju, tehes head nägu, aga, AGA silmad on need, mis tegelikult reedavad, ja väga paljugi kusjuuures. Ja niii on!
Veel pidime kõik ükshaaval rõdul diktaatorit mängima, karjuma oma retsepti ingredientsid niii kõvasti kui jaksasid - teised mõtlesid, et me täitsa arust ära vist:D
Aga vahel tuleb elus ette ka situatsioone, kus pead näitama, et sinu käes on võim ja teised peavad seda aktsepteerima. Saime kõik kaheks minutiks seda tunda. Aga koguaeg ei tahaks nii. See poleks õige mu arust. Kuidagi teistmoodi. Mina igatahes ei tahaks.

Laupäeval oli meil suuuur suur pidu siin. Kõigil oli võimalus kutsuda 1enda sõber ka pidusse. Kokku oli meid tol õhtul kuskil 180 ringis.Kõva sõna mis:P
Ettevalmistused algasid juba varahommikul. Dekoreerima pidi nii söökla kui thumbling halli, sest justnimelt nendes ruumides toimus kogu tants ja trall. Kuuulge, meil oli kohal isegi live band ju. Päääris äge:D
Teema oli..Okei, hakkame otsast peale – kunagi oli Kopenhaagenis mingi maja, kus noored pidutsesid ja kõvasti möllu panid, no meie Eestis nimetame neid EMO`deks:D Igaljuhul valitsusele see ei meeldinud kohe üldsemitte ja see maja võeti neilt ära. Oii kus noortel ajas see karva turri, küll siis tõsteti mässu, põletati, laamendati, märatseti ja maidea midaveel. See siiamaani Kopenhaagenis aktuaalne teema tglt. Nii me saimegi sellest idee ja mängisime kogu orgia oma laupäevasel peol ümber. Kes olid politseid, kes laamendajad, kes usklikud, kes valitsusest jne jne. Üliäge pidu. Ja taaskord pean ära mainima, KUIII hullult vaeva kõik olid näinud jälle. Täielik respekt. Mai näind mitttteühtegi, kes ei olnud vastavas dresscodes. Ja nagu ikka, sex drugs and rock`n roll kestis hommikuni. Meie olemegi kõiiigeeeeee suuremaaaad peolooooomaaaaaad:D
Aga mis kõige parem, meil oli ju pühapäeval volleymatch, 80km siit eemal, mingid kohalikud! See on suur väljakutse meile kõigile, sest teadsime, et 8.30 on kooli eest start. Mõni vist ei olnudki magama saanud, aga üllataval kombel olid kõik jumala värsked ja no kinni me selle võistluse panime. Eeeeeeeh, isegi ma ju mängisin:) Laupäeva hommikul viskasin kargud nurka ja harjutasin end normaalse inimese kombel käima. Tuli välja küll ja näedsa, kandis viljagi, sest pühapäeval olin ma platsil ja andsin endast parima:P Valu küll tegi natsa, aga ma niiväga tahtsin ka enda panuse anda ja võitlesin iga hinna eest. Nii valu kui vastastega:)
WE ARE THE CHAMPIONS;) Kui minu lemmik VK Milstrand on alistamatu, ega siis fännidki kehvemad olla saa;);) Küll me teile vastu saame, Keiu;)

23.03 Pühapäev

Saksas oli täna see ÕIGE tibudepäev. Kui meie Eestis värvime mune, et neid siis hiljem omavahel koksida, näitamaks kellel on tugevaim muna, siis nemad Saksas peidavad mune – peidetakse kuskile aeda ja lapsed peavad üles leidma. Jah, okei, tglt on see lastele enam-jaolt, et neil lõbus ja äge oleks ning et ka nemad pühadest rõõmu tunneksid. Jumala äge. Misssiis, et me juba 21-22 aastat vanad oleme, IKKA oli äge ajas tagasi minna ja end jälle lapsena tunda:P Folke oli hommikul vara juba ärganud ja terve aia väikeste ja suurte shokolaadimunadega ära märgistanud. No külll oli lõbus neid sammalde alt ja pealt ja vihmaveetoru seest ja linnupesa katuselt neid leida. Kuna kogu see tegevus meile Heiliga niiipalju rõõmu ja nalja ja lõbu pakkus, tõdesime, et eks see lapsepisik meie sees ikka veeeel õngitseb:P:P
Veel ootas meid ees üks sünnipäev. Mõnus jätk lapsepõlvetamisele..sünnipäev..“mmm..kartulisalat ja viinerid ja morss ja..“- mõtlesime meie. Aga ei. Tegelikult ei olnud see üldse lapse sünnipäev:D Folke tädil oli lihtsalt pisike reborningu tähistamine. No kui pisike ta oli, aga mingi 25 inimest oli ikka:P Väike brunch nagu nad seda nimetasid! Kõhud head-paremat täis, tulime tulema, sest no teate ju küll neid vanainimeste sünnipäevi..ja kui pole veel kaua aega näinud ka, ohhhsajumaaal kui palju on siis rääkida ja jutustada, kõik maailmaasjad räägitakse ära:D
Õhtul oli meil Games Night – Folkel tuli paar sõbrannat külla ja ära sai mängitud kõik mängud mis Folkel riiulil juba kaua aega puutumatuna on kükitanud;)







Ja kui kätte oli jõudnud esmaspäev, olimegi pärast pikka rongisõitu tagasi Viborgis:)