Jõulud Egiptuse moodi!

Nüüdseks on siis jõulud möödas, vähemalt meie jaoks, kes me siin Egiptusemaal elameoleme. Õnneks jäime sellest eestlastele kombeks meeletust söögiorgiast see aasta eemale :D
Ega moslemitel pole ju mingit jõuluaega kui sellist, ainult siinmail elavad kristlased käivad kirikus ja värki, no nagu meiegi nohh. Aga siiski korraldas hotell 24.nda õhtul eestlastele nö „jõuluõhtu“. Mis pärast niiväga eestlastele nagu tegelikult ei olnudki, sest venelased mõtlesid, et päris äge oleks ka osa võtta ja nii nad sisse sulandusid:S
Buffee oli täiesti tavaline nagu iga päev ja esinemised a`la kõhutantsijad jne pakkusid funi rohkem kohalikele kui meie rahvale. Ja nii me siis istusime seal kurbade nägudega: „Tahaks koju!“
Aga vähemalt saime meie, animaatorid, oma tavapärase etteaste Jassi Zahharovi ja Nele-Liis Vaiksoo „Öölaps`ega“ midagigi eestimaist pakkuda. Oli näha, et rahvale meeldis. Vähemalt sellele osale, kes aru said. Ja kusjuures paljud vist mõtlesidki, et ma laulsin päriselt..Sest pärast restoranis tehti mulle ruumi nagu staarile ja sosistati kõrva;“ You were amazing!“ Hihii, naljakus kuubis:D
Ja õhtu kulmineerus sellega, kui me oma kulinatega alla jooksime, et Shakira Obsessioni tants ette vihtuda. Aga pidu oli omadega juba otsakorral ja nii me siis esinesime põhimõtteliselt restorani koristavatele ja dekoratsioone mahavõtvatele töötajatele. Aga ise olime rahul. Ja see ongi peamine;)
Vähemalt õhtule sai sellega punkt pandud!
PS! Meil käis jõuluvana ka:)

Mis aga jõulumasendusest tingitud kurvameelsuse kibekiirelt rõõmu vastu välja vahetas, oli eilne taaskord peaaegu et 100%liselt õnnestunud EESTI PIDU Crowne Plazas. Rahvast ei olnud küll nii palju kui eelmine kord, kuid hoolimata sellest teeb ju teadmine, et peol on su ümber ainult eestlased, südame alt niiii soojaks. Vähemalt minul tegi! Ja loodan, et kõikidel teistel ka..
Eestlane olla on ikka kuradima uhke ja hää..
Aitähh crownikad, et olemas olete!

Nüüd siis jääme uusaastapidu ootama!!!

”Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas”.

Ja nii me päevad nüüd mööda siin läevad!!

Mai oskagi tegelikult siia enam midagi uut ja huvitavat kirjutada, sest kõik uus ja huvitav on nagu möödas. Kõik, mis me teeme või ei tee, ei tundu enam üldsegist niii äge kui alguses. Eks ta ole nii, et kõik ammendub lõpuks ja hakkab lihtsalt oma tavalist radapidi käima. Nii ka meie elu siin Egiptuses..

Meie päev algab hommikuse äratuse ja voodis einestamisega, jah justnimelt voodis, sest teadupärast keegi peale poiste hommikust söömas ei käi. Mitte enam sellepärast, et toit sees ei püsi, ei, vaid lihtsalt kes ei leia endale sealt midagi sobivat või siis on nii välja kujunenud, et lepitakse lihtsa jogurti või buddingu või müslibatoonikestega.

Järgneb programm kellel rannas, kellel basseini ääres, kellel lastetoas ja kellel diskoripuldis. Enne paaritunnist lõunapausi käime ära einestamas, sööklas, mhm SÖÖKLAS, sest tegelikult ei ole einestamine EGIPTUSE moodi meile enam üldse murelapseks, aga siiski jääb lunch meie ainukeseks korraks „restorani“ toitu süüa. Vahel harvad korrad saab ka õhtuti sööklast korra„läbi hüpatud“, aga pärast seda tunned rohkem enda küljes seda silmi pimestavat ja kõrvu lukustavat kärsahaisu kui täiskõhtu :D

Kui eelnev öö on puhtkogemata liiga pikaks veninud linnas käigu või lihtsalt Patayas ( see on selline armas väike rannaklubi, kus mõnusasti jalga saab keerutada) tantsimise tõttu, siis kulub see paar tunnikest ideaalselt magamise peale. Kel aga ajast kahju ja seda lihtsalt olesklemise peale kulutada ei raatsi, kas päevitab või shoppab juba sadakorda läbikäidud Nabqi poodides :D

Pealelõunane programm basseini ääres algab inimeste käimatõmbamisega klubitantsude saatel, peale mida on mul ideaalne higiseks tõmbunud kehad vesiaeroobikaga taas maha jahutada.

Pärast kella 17.00 (seda kuni lastediskoni õhtul ja vb ka täiskasvanute nightshow või tantsuõhtuni!? ) on igaühe oma asi, mis ajaga peale hakkab. Poisid ju ohvkoors läfad jõusaali oma muskleid pumpama ja tüdrukud üldjuhul kas netti või Metrosse buddinguid ja jogurteid ja tuunikala ostma :D

Vahel on ikka ka Old Marketis ja Naama Bay`s käidud, aga ka need kohad on end juba kahjuks või õnneks ära ammendanud. Aga eks palgapäeval tundu ka juba vana asi uus, niiet kord kuus satub linna peale ikka :D

Rõõmu teeb ka see, et viimasel ajal on palju aega koos veedetud Crownikate tiimiga. Ühel õhtul käisime meie neil külas, aga põhiajast veedavad teise tiimi poisid aega ikkagist meie juures, mitte justpäris meie hotellis, sest siia sisse neid ei lasta ( ärge küsige miks, käsk pidavat olema retseptsioonis selline, et võõraid sisse lasta EI TOHI! No ilgelt võõrad on nad ju ka eks, aga no tee sa nendele ähmidele siin midagi selgeks, enne kukub endal viimnegi juuksekarv peast välja kui neile midagi selgeks saab. Me pigem loobume ja laseme neil ägedad olla;) Vot selliste kohtade pealt näitavad, kui vägevad turvasüsteemid neil on, aga krt kus on siis security kui mingi paks täissöönd siga venelasenäss meil tantsida ei luba ja kaela kargab, ise karjudes „Russia russia“, ah, ahh?), aga La Stradal kärab istuda küll, kus ideaalne vesipiibuga neti kasutamisvõimalus ja poistele õllejoomiskoht;)

Oiiii täna on meil sellllline liivatorm siin, et te ei kujuta ette ka, aknad vilisevad, uksed pauguvad ja liiv möllab. No on enne kõva tuul olnud, aga sellist küll mitte, et lausa programmi ära peab jätma.
Ja kusjuures enne tänast on täiiiesti pilves ilmad olnud, nagu ausalt, suht esimene kord vist meie siin veedetud aja jooksul. Ja keegi klientidest rääkis, et tema olevat Eestis enne siiatulekut ilmateadet vaadanud ja lubaski Egiptuses vihma ka, et nagu mis toimub?:D Egiptus ja vihm??? Seda tahaks küll näha:D

Aga homme on jõulud, 24.detsember. Päris kurb on tegelikult, sest jõulud on minujaks alati midagi ilusat ja meeldejäävat olnud. Jalge all krudisev lumi, perekond, rahu ja vaikus ning hapukapsad ja pannil särisevad verivorstid on veel väike osa kõigest sellest, mis kõik olema peab tegelikult. Siin on meil küll hotelli esine igast tulesid ja Merry Christmasi ja Happy New Yeari kirjutisi täis ning hotellis sees on isegi spreiga ülelastud kuusepuud ja kingikotte täis päkapikumaja..aga kõik on kuidagi..nii võlts :S Pole üldseegiiiist see, mida hing tegelikult ihkab. Ja siis vahel lihtsalt vajud oma maailma ja mõtled, mis tunne oleks pista varvas lumme ja ise samal ajal piparkooki näsides hüüda puhtas ja selges EESTI KEELES: „ Ilusaid jõule!“, olles enam kui kindel, et KÕIK sellest aru saavad, kartmata, et äkki järsku kargab kuskilt nurga tagant välja umbkeelne venelane ja vastab selle peale: „ Kes teist täna võrkpall on?“ Uuuh..Sees hakkas soe tunne kohe selle peale! Sest niiväga ju tahaks, et nii oleks..

Ei, jõulud on ju tegelikult ilus aeg, ja eks meiegi püüa homme seda aega siin enestele nii ilusaks kui vähegi võimalik teha! Meil on kavas väike jõuluõhtusöömaaeg ja erinevad esinemised ja etteasted. Õnneks on kogu programm ainult eestlastele. Jhupppiduuu ja pumpsvalleraaaaaaa. Elagu EEEEEEESTLASEEEEED ja eestlaste jõulud Egiptuses:D
PS! Ka meil tuleb homme jõuluvana;)
Oiiii ma rahutu hing, hommmmeeee tuleeeee jubaaaaaa!!! :)

”Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked!”

Iga päev on lehekülg meie eluloos!

Isegi kui ma teaksin, et homme lendab maailm tükkideks, istutaksin ma ikkagi oma õunapuu!!

Mu kõht ei streigigi enam!? Tundub nii :)

08.12. Heam.

Tänaseks on mul juba palju parem olla. Ma olen enam kui kindel, et see on tingitud sellest pildikesest, mis Kati mulle joonistas, et ma kiiremini terveks saaks. Armas..
Aga siiski ei ole mu olemine pärismitte veel nii nagu peaks või võiks. Vaikselt harjutan end taas sööma, nagu väike laps õpib kõndima:)

Usk, lootus ja armastus on need, mis loevad!!!


Ja taevas on jälle 2 tähte, täpselt needsamused tähed, mis eelmine kordki!

I MISS YOU.

Kui kõigil oleks sellised sõbrad nagu minul, oleks maailm elamiseks pallllju parem koht!!!
Ma ju niiväga tunnen teist puudust..

PS. Kui keegi tahab mulle midagi ilusat või ka mitteniiväga ilusat joonistada või kirjutada ja kodujuustu ja banaanilaastude vastu ei ole mul ka midagi, siis minu Egiptuse aadress on:
HORIZON SHARM RESORT
SHARM EL SHEIKH - NABQ BAY
SOUTH SINAI - EGYPT


Tegelt hakkavad need kaamelipoisid siin maal mulle juba täitsa armsaks saama:D

07.12. Minuga on kõik!

Ja see juhtus minuga JÄLLE. Same shit different day lihtsalt :S
Eelnev öö oli minu jaoks kui õudusunenägu..Kui umbes 1 aegu enda nüüd juba enam mitteainult-lohku-vajunud vaid ka poolkatkisesse voodisse (nimelt lendas voodi konstruktsioon õhku, sest üks puulaud otsustas oma elu naela küljest lahti öelda) sai heidetud, ei olnud mul ausalt öeldes aimu ka, et mind taaskord mingid f* tühipaljad bakterid nii rivist välja löövad, et vanakuradil põrgus silm ka ei pilgu. Kui esialgsete andmete kohaselt ma esimest korda peale nö uinuma jäämist kella vaatasin, näitas see 2.48 ja ma avastasin, et ma polegi tegelikult veel sõba silmale saanud, tuli mul meelde see kurikuulus Nescafe kohvi, mida ma õhtul kuskil 21.30 enne ühe hotelli baarmani pulma eelpidu rüübata otsustasin. Hoolimata sellest, et ma just kõigesuurem kohvijoodik ja sellest tulenevalt ka kofeiinisõltlane ju pole, tikkus mu käsi ikka kohe julged 2 spl täit puru tassi toppima ja seda otseloomulikult ilma igasuguse piima ja koore ja suhkruta suurte lonksudega terve ilma-sangata-kruusi täit alla kugistama. Mõtlesin endamisi, et ah eks see kofeiin mu veres endiselt siis ringleb, tühja kah, ise olen süüdi. Aga ma ei jätnud jonni ja trotsides seda kofeiinipauku, mille ma endale puht mittemeelega sisse olin süstinud, ootasin endiselt külla une-Matit, kes mulle tuduliiva silma raputaks, et väike Liisu saaks ilusasti suikuda. Aga no ei. Siis kui kõhus algas järjekordne möll, justnimelt järjekordne, sest eelmisest on möödas ju kõigest juba 2 päeva (milline priiskamine), oli asi enam kui kindel – need pahad kollid või bakterid või mürgid või misiganes nad ka ei olnud või ei ole või ei tule, ja ausaltöeldes mind ei huvita ka enam, mul enam rahus olla ei lasknud ja piinasid mind terrrrve öö. Õnneks on Kati niivõrd sügava unega ja ta võib selle eest jumalat tänada, et ta minu öist voodi-WCpott-voodi rallit pealt ei näinud!! Ma ei viitsi hakata jälle endaga diskuteerima teemal „Oli see õhtune kana või juba hilisõhtusse jäänud pulmapeo kreemine tort, mis mu maitsemeeled möllama pani ja kõhus Keeris Tormi või Pasa Peetri tekitas“, sest see oleks sama mõttetu kui heinakuhjast nõela otsimine!
Kaua see veel kestab? Või see jääbki kestma???
Ma tegelt ka ei jaksa enam, see piin on nii valus ja valu on piin. Siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi.
Ma tahan kodujuustu ja banaanilaaste, ma tahan Eesti toituL
Kui selline asi peaks mulle veel kallale tulema (ootame veel, sest 3 on ju kohtuseadus), siis mu kallid tiimikaaslased lubasid mulle tohtrimamma (pigem siin on vist –papat oodata) kutsuda, kes mu haige koha teoreetiliselt üle peaks vaatama.
Päris narr on nüüd seda kolmandat korda oodata, aga kui ta tuleb, siis ta tuleb ka kaugete mägede tagant, ei peata teda ei kaamlid ega mustad mehed..

Ja loeme nüüd kõik koos seda minu vanaemale juba pühaks piibliks saanud haiguse luuletust:
„Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Aga oot, me oleme Egiptuses, siin käivad ju asjad teistmoodi, proovime uuesti:
„Vaamlile valu, hobusele haigus, mustale Mohammedile muu tõbi, meie Liisu saab terveks“.
Loodame, et see aitab. Peab aitama. Sest muretsemiseks pole ju põhjust, kõik saab korda. Peab saama:)
Aga meie toal on 9 nurka:)
Selline näeb siis välja minu ja Kati magala:D
PS. See sassim pool on Kati oma;)

Biip biiip biiiip biiiiip biiiiiip.

Oiiii kuidas mind ajavad närvi need taxod, mis siin ringi tuututavad. No neid on ju siin ka iga nurga peal ja all ja küljes ja sees. Selline tunne on, et täpselt nii palju kui on elanikke Egiptuses, on ka taksosid siin ringi sõitmas. Ja no ma arvan, et ma tglt ka ei liialda. Sest see ei ole enam normaalne, kui selle aja jooksul, kui ma internetikohvikusse jalutan (see on meie hotellist umbestäpselt 500m kaugusel), esiteks biibitavad mu kõrvade trummikiled oma metsasarvega lõhki ja teiseks suudavad mu oma röögatusega „Täksiiiiiiii“ nii marru ajada täpselt nii palju taksosid ja nende juhte, kui palju on maailmas numbreid, ehk siis lõpmatu arv. Algul proovisin hässsti viisakas nendega olla ja ilusti „Nõuuu, tänkjuuuu!“ vastata, aga ma enam tglt ka ei jõua ilusat nägu teha, nüüd ma kas ise röögatan neile puhtas eesti keeles a la „Sõida seende oma taksoga, ma enne kõnnin oma jalad villi ja konnasilmi täis kui sinu peale tulen või kui ma tõeeeeesti ei viitsi nendega maid jagada ja oma närvirakke kulutada, siis ma lihhhtsalt kõnnin edasi neile mitttteeemidagiiii lausumata. Las siis sõidavad mul seal kõrval üksteise võidu ja tunnevad, mis tunne on rääkida seinaga. Sest no tegelt, kui ma tahaksingi taksot, siis ma annaks ju ISE oma varbaküüntega või isegi küünevarvastega neile märku, kui nende teenust vajan. Ja vahel on isegi nii, et taxo sõidab täiiiestiiii teisele poole, no vastassuunas exole, juht pistab oma peakolu aknast välja niiiipalju kui vähegi võimalik ja vahib mulle täpselt sellise näoga otsa nagu mulle oleks otsaette kirjutatud, et ma niiiiiväga tahan, et ta järgmises võimalikus kohas U TURN`i teeb ja oma tõllaratastega minu poole kimab. No minaidea kustkuradi kohast nad sellise kombe välja kuokisid, see pigem hirmutab ju inimesi ja peletab iga potensiaalsegi kliendi eemale, kui nad nii pealetükkivad on ja end igale poole pressivad. Või siis kõige absurdsem näide on see, et kohviku ees seisev taksojuht jumal hoidku ju näeeeeeb, et mul on päris-kohe-täitsa-kindel plaan justsinnnnasamusesse kohvikusse sisse astuda, sest no kui ma olen oma sammudega juba poole trepi peal ja ühe jalaga juba vaata et seeski, siis no tuletaevasappitgltka, miks ta peaaaaaaab mulle näkku karjuma „Täksi?“ Üks variant kas ta tglt ka ei näe või siis on tal tõesti see sõna nii pealuusisse kodeeritud, et kõik muu ümbritsev kaob kui tina tuhka. Vahepeal isegi mõtlesin, et peaks otsaette tegema sildi „NO THANK YOU!!!“ Siis piisaks vaid väiksest peapöördest ja sõnu polekski vaja…
Aga siiamaani, kui see on vaid mõtteks jäänud, kõnnin edasi „mmmõnusaaa“ tuutu saatel..
..ja no sellest liikluskultuurist siin ei hakka ma üldse rääkima, isegi mina saaks siin oma komistuskivide ringristmikega hakkama – sest siin kehtib reegel „kes ees, see mees“ Ja üldjuhul ongi kõik ees ja kõik mehed ka. Vat kus lupps:D

Aga vahel on ikka niii villand ka nendest käte ja jalgadega kakajunnidest..“Where are you from?“, „Are you married?“, „Do you have boyfriend?“ Aaaarghh..Fakk on jah, missiis? Siin üldjuhul kõik teavadki, et mul on kodus mees ja ma olen abielus ja mul on 7 last. Nii endal kui teispoolel ka lihtsam kohe eos selgeks teha, et sorry..Nii palju olen vähemalt õppinud, ei saa koguaeg hea olla ja haletseda, et no mul on ju tast kahju ja ma võin ju korra taga välja minna. EI, konkreetne tuleb olla. No mul see veel päris hästi välja ei tule, aga ma õpinJ Vähemalt üritan!
Ühe kutsika ma sain siin juba enda järel jooksma, no teda ei heiduta ka minu 7 last. Ta on seal, kus mina olen ja seal ei ole, kus mind ei ole. Ta ütleb vähemalt 8x päevas, kui väga ma talle meeldin ja juba käivad jutud sellest, kuidas ta mu 5kuu pärast Itaaliasse elama viib! Ta isegi ostis mulle kohaliku numbri, et vajadusel mulle helistada või smsida. Aga see ei ole enam normaalne vajadus, kui minu foon väljas on ja ta seepärast Merka fooni punaseks helistab ja essemmesitab, eesmärgiga teada saada kus ma olen ja kellega ma olen ja mis ma teen! Ei ei ei ei..
Iseenesest hullult armas ja tore poiss, aga no ei..
Algul oli küll äge, et ohh mustad mehed ja niiipalju tähelepanu ja kõik jutud.
Aga veelkord ei, ma tahan Eesti meest:)


..ja mul ei ole enam üldse lokke L Pole ju Liisut ilma lokkideta või oli see hoopis lokke ilma Liisuta? Igaljuhul praegu ei tule vist kummastki variandist midagi välja, sest keda pole seda pole või mida pole seda pole. Eks see teistmoodi õhuniiskus ja päike ja soolane merevesi ja Egiptuse padjapüürid ja see kolle täis vesi siin teevad oma töö. Kui iga päev kaoks mu juustest 1 lokirull, siis kiirelt kalkuleerides on aastas 12kuud, millest meie veedame Egiptuses pool miinus 1kuud, ja kui aastas on üldjuhul 365 päeva, siis pooles 183 päeva, aga meid see pool ei huvita ju üldse, kui aga 5 kuud on juba päris hea oma 151 päevaga. SEEEEGA, järeldus: 5kuuga kaob mu peast 151 lokine pahmakas. Aga nüüd tekib küsimus palju järgi jääb? Või ei jäägi üldse??
Aidake mind pliiiiiiis, abuaaaa!!!
Üks mis aga kindel, TAHAN OMA LOKKE TAGASI, TAHANTAHANTAHAN!!!!!!!
Ja no okei nohh, oma eespool olevat juttu korra uuesti lugedes hakkas mul natuke ikka kahju ka nendest taksojuhtidest, sest olgem ausad, kui ikka kuskile kaugemale vaja vahel minna, siis on ju tglt hea ka, kui nad ikka olemas on…
Ja ega mul nüüd nende shokolaadipoiste vastu ka midagi isiklikku ei ole tglt, sest arvestades seda, et nad oma naisi ainult nendes pikkades hürpides näevad ja ainus kontakt naisega enne abielu on käepuudutus, siis ma täiiiesti mõistan neid ja saan aru, miks neil ila jookseb ja triip kõrvuni on, kui 5 omaarust täiesti normaalset Eesti tšikki toppides ja miniseelikutes ringi liduvad, endal silmad peas kilades ja samal ajal otsaette kirjutatud „JAH PAAKI!“
Aga no ikkagi..:)

Elu kõige paham olla.

Eile olin ma sõna otsese mõttes kui jalust niidetud. Lamasin terve päeva voodis ja piinlesin, sest midagi muud teha ei kannatanud!
Algas see kõik hommikul, kui olin ära söönud poest ostetud 2 topsi jogurtit ja natukene müslirõngaid. Otseloomulikult tegin ma seda omaenda toas omaenda söögiriistadega. Hommikuti ma üldjuhul sööklas einestamas ei käi, esiteks juba sellepärast, et ma ei leia sealt endale sobivat söögipoolist ja teiseks püüan ma seal nende mõistes restoranis käia võimalikult vähe, et vältida justnimelt seda, mis juhtus minuga eile..
Ühesõnaga hommikused protseduurid tehtud, oli aeg minna randa hommikust programmi tegema. Ja juba bussis teel sinna tundsin, et kõik ei ole korras. Ja ei olnudki korras. Olin selle aja seal rannas kuidagi ära, koju tagasi jõudes vajusin sujuvalt oma juba mõnusalt lohku vajunud voodimadratsile ja sinna ma ka jäin. Jaa siiiiis hakkas mu sees, sügaval kõhus töö käima. Keeras ja keeras täpselt niikaua kuni keeraski end välja kogu see pask. Kui enne olen piirdunud kõigest tagumise leegiga, siis seekord tuli neid leeke ikka no igalt poolt. Ja kõige naljakam on see, et ma ju ei käinud eile korrrdagi sööklas söömas, kas ma tegelt ka võisin saada toidumürgituse sellest tühipaljast jogurtist, mis hommikul alla kugistasin??? Kas on võimalik siis tõesti, et see jogurt oli halvaks läinud ja mingeid pahasid baktereid täis, mida mu niigi hell magu vastu ei võtnud? Oehh, küsimusi on palju ja täpselt niimoodi nad õhku rippuma jäävad kahh, sest keegi neile siiani vastust leidnud ei ole, vähemalt meie seast küll mitte. Me võime kõik oletada igast asju, aga täpsemalt ei tea keegi midagi. Ja nii ma siis nüüd istun siin ja mõtlen, et mis must saab..Ma tegelt ka ei tea enam, mida süüa, sest kui ma enne olin enam kui kindel, et vähemalt ainuke asi, mida ma veel süüa saan, on jogurt, siis enam ei ole ma mittemilleski siin kindel.
Täna hommikul kui mu kõht oli juba omadega vastu selgroogu, siis tekkis korra tunne, et tahaks hullllult süüa, aga kartus, et midagi sellist võib veelkord juhtuda, võttis mult ära igasuguse söögiisu. Ja niimoodi ma siin nälga jään!!

Ja kussssjuures, ega õhtuti ei olegi siin enam midagi nii soe, kui arvata võite. Kell on hetkel täpselt niipalju kui 17.08, istun siis mina hetkel Sturbucksi kohvikus oma topi ja lühikeste pükse ja varbavahekatega ja ära sa märgi, täitsa jahe on..

Kuu on taevas.. ja 2 tähte ka:)

Elu-olu Egiptuses!


Oh mind küll, juba pikemat aega seedin oma väikses peakeses mõtet, et võiks ju tegelikult natuke pikemalt kirja panna, mis meie elus siin Egiptuses toimub ja mis ei toimu, aga näedsa, no ei jõua kuidagimoodi see jutt arvutisse trükkimisele. Ehk täna? Mhm, i feel like that:)
Et siis..eeeee..mmmmm, no vakk, mäletan ju küll enam, mis sadamiljon päeva tagasi toimus, nääd, laiskus maksab kätte, vakkvakkvakk:D
Liisu, võta end nüüd kokku, kassasaad! Okei, ma lähen tagasi sinna hetke, kui meie juba Eesti karge külmaga harjunud jalakesed sooja Egiptuse maad puudutasid, sest mai viitsi ju ometigi hakata jahuma seikadest lennujaamas ja lennujaama taga, sest need check innid ja audid ja kogu see kupatus, mis seal toimub a la „Tere kapten“ ja „Tere teie hapnikumaskid asuvad seal ja kingad võib sinna panna“ on kõigile juba nii iseenesestmõistetavad, exju?! Jah, teeme nii, et on:D

Ühesõnaga, templid mällu, st passi, igaveseks saadud, seadsime sammud Toptoursi bussi poole, mis meid ilusti meie järgmise 5kuu koju, Horizon Sharm Resorti hotelli ette sõidutas. Kuna ikkagi pikk tee seljataga, oli kõhus juba jõudnud tekkida selline näpistav tunne, noh teate ju küll seda tunnet, kui kõht on tühi. Kuigi me kõik olime kuulnud neid kollijutte nendest Egiptuse toitudest ja eestlaste pasajadadest, ei suutnud me keegi enam tol hetkel täiemõistusega mõelda, sest kõht nõudis oma ja ega keegi tagasi ka ei hoidnud. Tagajärjed saabusid kel järgmine kel ülejärgmine päev. Peaks ka ära mainima fakti, et elame 7kesi 3toalises sviidis, kus meil kamba peale kasutamiseks täpselt nii palju kui 2 wc`d, naiss. Nii me siis buristasime üksteise võidu niiet leegid taga :D No minul oli esimene nädal ikka vägga hull, mittemidagi sees ei püsinud, endal hakkas ka hirm, kui sellele mõtlesin, et pean seda kogu järgnevad 5 kuud taluma, aga nüüd võin juba rahus südamega endale puuviljade ja salati kõrvale ka kana lubada :D Ei, eks see olegi alguse asi, eks seda oli kohe teada, et harjume ära, inimolevus on ju juba selleks kord loodud, et kõigega harjuda :p Bon appetit mulle, mhm, aitähh:D

Kui Virko ja Kadri veel siin olid, siis käisime ära ka Naama-Bay`s, see on ikka konkreetselt turistide linn. Koosnes see siis kolmest tänavast, mis on omavahel risti. Nendel tänavatel on miljon restorani ja miljard tüüpi, kes ütlevad sulle iga minuti tagant “Hello my friend! Where are you from?”. Ega üksi seal käia ei julgeks, JAH PAAKI oleks raudselt garanteeritud:D

Mis veel? Aaa, kaameliga olen juba sõitmas käinud. Hehh, sellega on ka oma naljastoori – läksime siis kord mina, Harri ja Kati poodi. Tagasi tulles jäi meile tee peale üks vaffa kaamelike, no otseloomulikult oli ju Katil vaja seal peatuda ja ilalõuale pai teha. Siis aga hakkas ju see kaameli vennike pakkuma: „Do you wanna ride?“ Me mingi ofcourse we do. Saime kõik väikse ringikese kaameli küürude vahel rappuda, kõik oli jumala vinge ja äge ja täiega möllasime ja kiljusime kuni hetkeni, kui tüüp meilt 150pountsi raha hakkas nõudma. Jahus veel midagi, et turisti sõiduhind näkku on 200LE`d, et me saame isegi soodsalt ja mida veel. Ma arvan, et see kämel ehmus ka meie nägude peale ära. Vaata meil on siin see värk, et meil ripuvad töötõendid 24/7 koguaeg kaelas, kuna nendega oleme me stuff ja saame kõiki asju kas üliodavalt või siis üldse tasuta. No ja sellepärast olimegi me hämmeldunud, et kuidas tema meilt raha saab niimoodi küsida. Mis aga kõige naljakam, enne just olime omavahel rääkinud, et ahh viskame talle 5pountsi, tüüp ikkagi nägi vaeva ja sõidutas meid. Ja siis tuli see 150. Tegime kõik suured silmad ja ütlesime, et meil ei ole raha. Kati veel hakkas ajama, et :“ Hei meeeen, first you have to tell us how much does it cost and then to ask do we want to ride or no!“ Bastard :D Aga õnneks ei olnudki meil tegelikult ka rohkem raha kui Harri oma pükstetaskutest leidis, mingi 25 poundi kokku vist. Ütlesime, et vii meid kasvõi beduiinide juurde vangi, aga see on kõik, mis me selle lõbu eest tasuda saame. Tüüp haaras need närused rahatähed ja kadunud me olime:D Ja andkem jalgadele valu, kui seda karvast veelkord nägema peaks:D:D

Siis oleme me veel ATV Safaril käinud. Saime 8 peale 2 atv, niiet igaüks leidis endale paarilise ja ralli võis alata. Mingepekki kui lahe see oli, nagu tglt ka. Maailmakõigelahedam asi, mis siiani siinproovituist olnud on! Pärast tunniajast kõrbes kihutamist ootasid meid ees 2 kohalikku, kes olid ilusti meie tulekuks valmis seadnud aseme, teinud üles lõkke ja meid ootas ees õdus õhtupoolik kuuma tee ja tähtede vaatamisega vaikuses. Sigavinge. Trippi alustades olid mul enda mäletamistmööda seljas musta värvi riided, aga tagasi koju jõudes avastasin, et kuidagimoodi oli mustast värvist saanud hall. Täiesti liivakollid olime:D Ja hommikul ärgates pidin oma silmad liivakoobastest lausa välja kaevama:D Aga eelnev öö oli ka seda väärt. Sajatuhandega!!!
Vot see on asi, mida me kõik kohekindlasti veel kordame, mhm. Ohh palgapäev ohh palgapäev, millal sina tuled, mul on valmis juba pearätik ja atv tuled ;)

Oleme siin juba päris palju uusi sõpru saanud ja ägedaid sidemeid loonud. Siin saab jumalast vingeid diile teha ju, a la me viime lõhnapoodi kliente, saame ise pudelikese sõõmukest tasuta jnejne. Kasu missugune ju. Diving Centeri vennad on kuidagi nii igapäevane teema meil siin juba. Käime nendega tšaitamas ja shishatamas pea iga õhtu:) Kord lubasid meil ka basseinis sukelduda, no Merka ja Kadi on nüüd ju täielikud sukeldumisfetišid meil, ainult sukelduks ööd ja päevad, päevad ja ööd. Vot on asi, mida mina veel teha ei ole julgend, no maaaaaaaaeideaaa mis mul on, no ma tglt julgen küll, ausõna, aga mul on mingi foobia, et äkki mai saa ikkagi seal vee all hingata ja äkki saab õhk otsa ja äkki ja äkki ja äkki. No fakk äkki my ass :D Tuleb lihtsalt minna ja teha, mitte nii palju õuverthinkida. No ja siis kui mina olin niiii valmis omadega, öö otsa ei saand magada kah noh, täiega mõtlesin kui valmis ma olen ja mida ja kuidas teha, siis maidea tüübid olid vist hotelli manageridega tülli läinud, sest tegelt on hotell ja diving center 2 täiesti üksteisest mittesõltuvat asja, siis nemad ei tohi tegelt hotelli territooriumil oma daivinguga niiväga lehvitada, ja sinnapaika see jäigiL Mõtlesin just, et enne merele minekut oleks ju hea basseinis väike sull-mull teha, aga no mis seal`s ikka, peaees otse merre siis, sest et ooooleeeen tiigrikutsu jaaaa ma ei kardaaaaa keeeedaaaagiiiii :D:D

No ja täna käisin siis ka mina lõpuks snorgeldamas ära, mittehingatasaamisekartja nagu ma olen, olen enne kaldal värisenud, samal ajal kui teised mölland on :D Hoolimata sellest, et üle nabani vee väga minna ei kannatanud, kuna tuul oli suur ja vahepeal loksus laine üle mu „hingamisaparaadi“, on algus vähemalt tehtud. Läbi maski tundusin täiega sügavas vees olevat ja siis ma söövitasingi endale mällu, et ma käisin täiega sügavas vees ja nägin täiega palju kalu ja igasugusid erinevaid koralle, roosasid ja rohelisi ja lillasid, missiis et tegelt vb max 7 kala ujusid selle aja jooksul mu maski alt mööda. Aga ma alati kujutan endale asju ette, sest alati kui ma ntx ütlen: „ Ma tahan täiega pruun olla“, siis Hanna ütleb mulle alati, et aga Liisu, kujuta ette, et sa oled pruun. Ja siis ma kujutangi:D:D Sest justtäpselt niikaua kuni inimene oskab ise endale asju huvitavamaks teha, ongi huvitav, sest reaalsus ei pruugigi alati just see kõige peamisem olla. Sellepärast ma unistangi hästi palju, ja sellepärast mul ongi alati niiäge :D Sest saladuskatte all võin öelda, et vahel lähevad unistused täide kah, ka need kõigekõige võimatumad unistused;);) Muidu ma poleks praegu siin, kus ma olen ja üldsegist kes ma olen!!

ELU ON SEIKLUS!!!

PS! Aga meil hakkasid päkapikud käima:) On ju ikkagist käes detsembrikuu ja jõuluaeg. Et natukenegi seda jõulumeeleolu ja -fiilingut tekitada, tegid Kadi ja Merka meile seina peale pikapäkasussid, nii armas:) Nüüd on vähemalt põhjust hommikuseks ilusaks ärkamiseks:D Me oleme kõik nagu väiksed lapsed, jookseme võidu susside poole, kes esimesena sisse saab piiluda, millega päkad seekord meid üllatanud on:)

Kes pole Egiptuses käinud, pole õiget elu näinud :D

Naised on linnud - kes kodukana, kes harakas, kes uulitsavarblane, aga mina olen rändlind. Kui suvi lõpeb, hakkavad tiivanukid kihelema, suled sügelema ning rännukihk haarab meeled. Hea meelega paneks seljakoti eluks esmavajalikku täis ja kaoks aastateks, aga kahjuks olen liiga palju sõltuvuses oma lähedastest ja sõpradest, kes on minu suurim põhjus alati koju tagasi tulekuks!!!
Kuid siiski taaskord pigistasin ma silma kinni ja pühkisin Eesti tolmu jalge alt..

Tänasel päeval käivad kõik muudki Egiptuses. Ma räägin nagu rändlinnud nohh. Nojah, Poromaa hakid tulevad ju Eestisse puude otsa kädistama, eks eestlased peavad siis talveks veidi rohkem lõuna poole taanduma. Ja mõned mitte ainult ei käi vaid lausa resideeruvad seal. Jumal hoidku selle eest, et ka mina seda teeks!? EIEI!!
Ning aeg-ajalt mõnes seltskonnas, kus jutt on läinud Egiptimaa peale, olen mina koguaeg pidanud see ainuke loll olema, kes ei saa üldse mittemillestki aru, kui räägitakse uuest ja vanast Sharmist, Punase mere soolsusest ja kurat teab millest veel..

Nüüd aga istun mina juba oma 2 nädalat Egiptuses ja naljakas on mõelda, et teen seda veel järgmised 5 kuud..Nimelt kes veel ei tea, siis ma ei ole tulnud siia kui turist, meie teeme oma tiimiga Sharmis animatsiooni tööd:):)
Selle vähese ajaga olen vähemalt selle juba selgeks saanud, et kui keegi kohalik end tutvustama tuleb, siis on fifty-fifty, ta nimi on kas Mohammed või Ahmed :D Originaalsus kuubis nohh:D

Egiptuse saaga jätkub..:)