"Praegu läheb kõik hästi, aga ma kardan, et see kõik ei kesta kaua!"

Vaatan siis mina msnis ringi ja plaksti, ühel tüdrukul on nimeks pandud lausejupike " Praegu läheb kõik hästi, aga ma kardan, et see kõik ei kesta kaua " Arumaivõi ja pihtamaitaipa ! Miks peaks keegi muretsema sellepärast, mis pole veel tulnud? Miks ei võiks siis hetkelgi nautida seda " kõik läheb hästi't" ? Deem, see on nagu kui ma olen miljardär ja mulle kuulub pool Eesti kinnisvarast, aga ma nutan üksinda kodus, sest ma kardan, et homme on see kõik kadunud ja ma elan rentslis, kusjuures kõigi põlu alla olen kah kummalisel kombel sattunud, mis sest, et hetkel on mu ukse taga trobikond noori, kes peavad mind iidoliks ja edasipüüdlikuse etaloniks. Ja keegi ei tea, milline sitakott ma olen lihtsalt sellepärast, et ma ei suuda positiivselt mõelda. Kui teaks, siis nad sülitaksid minu peale. See on esimene asi, miks tuleb hästi mõelda. Teine on see, et ma olen alati arvanud, et alateadvus on väga kahtlane asi. Umbes nii, et kui sa oled haige, siis kui arvad, et sa ei saagi terveks, siis ei saagi, aga kui mõtled hästi, siis on varsti kõik jälle fain. Mõttejõud on suurim jõud, ega ma asjata neid enda hädisemaidki kirja pane. Ma tahan seda jõudu tunnetada! Ja ma tean, et mina mõtlen küll positiivselt. Aga kui sa ei suuda nautida hetke, vaid elad oma hirmsaksmõeldud halvas kõik-ei-lähe-hästi-tulevikus siis...Fakk, nii ei saaks ju üldse elada, kui karta, et terve see hunnik asju, millega sa end sidunud oled, lendavad kohekohe perse. Aga kui nüüd täitsa ausalt jätkata siis millise eelaimdusega ma peaks siis kõikidesse suhetesse suhtuma ? ( Ja ma mõtlen kõigi suhteliike, mitte ainult ilaavjuujuulaavmii, vaid ka näiteks sõprust, perekondlikke suhteid aga ka viha ja muud sellist paska ). Ei julgekski kellegagi mingil moel end siduda niiviisi. Ja siis ei jääkski muud üle, kui istuda toas ja halada, et väljas plahvatab kohekohe tuumapomm või tuleb suur tsunami. Ja keset seda halamislaviini sa vaatad mööda sellistest faktidest, et sa elad sisemaal või et kui plahvataks tuumapomm, poleks toas istumisest mingit kasu, kuna kõik on kadunud niikuinii. Ja toas olles jääks sa ilma isegi heast vaatest. Samas, hea, et sa ei mõtle. Muidu sa elaksid oma edasise elu väljas kuuri all, kartes, et kui tuppa astud, jääd sellest vaatest ilma. Võisiis korjaksid kokku oma viimase raha ja koliks ookeani äärde, sest seal on lihtsam ilma vasturääkivusteta karta.

Mis võib juhtuda, kui sa oled selline kehapoolt-väljutatud-jääkainete-a.k.a. sita -kott. Ma mõtlen hoopis, et käisin ükskord teatris ja seal oli lause, et ükski naer pole kurb ja mõned pisarad on rõõmsad. Ja isegi, kui sa arvad, et kõik vihkavad sind, siis juba rullnoxid teadsid öelda, et kõik ei tunnegi sind.

Mõelge positiivselt kogu seda paska, mis ümber teie on. See on edasilükkav jõud!

Te suudate, te olete paremad.