6NNEHETKED

Õnn on üks kummaline loom. Üldjuhul märkame, et ta meil külas käis alles siis, kui ta on lahkunud. Okei, ma räägin enda seisukohast, minul igatahes on nii. Eks neid õnnelikke hetki on ikka päris palju olnud, tagantjärgi mõeldes loomulikult. Selle ajal on muidugi raske mõista nende hetkede väärtust. Kurvaks teeb, et inimene oskab halba tunda palju kergemini kui head. Palju parem oleks, kui see lugu vastupidi toimuks.M6nikord tunnen ma ennast yliõnnelikuna. Imelik on mõelda, et mõnikord, kuid nii see on. Mingisuguseid hiiglaslikke õnnemomente pole vahepeal olnud, kuid ma tunnen end siiski õnnelikuna. Lausa koguksin sedasorti hetki, kui see oleks võimalik. Samas teinekord on vajumisetunne. Noh, see tunne, et Sa vajud kuhugile sügavale, sügavale auku ega oska sealt enam välja ronida. Kuidagi kummaline on.Tegelikult ma tahaksin õnnelik olla, mulle meeldib see tunne. Mulle meeldib selle tunde kergus ja puhtus, justkui libliktiivapehmus; mulle meeldib selle tunde sügav ilu, mis varjutab kõik muu. Õnn ongi ülim. Ja ausalt öeldes olen ma vist ikka õnnelik. Ohh, kui tobe see on! Aga igal juhul on mul praegu jälle õnneliku hetke tunne. See võiks kesta ja kesta ja kesta, jäädagi kestma.
BETTER TOGETHER!

13.04.2008 LEGOLAND


Ega meil ju palju enam seda siinoleku ajakest jäänud ei ole, tuleb veel võtta mis võtta annab!! Nii me siis otsustasime, et kui juba Taanimaal oleme, siis mixmitte ära käia kuulsas lastemaailmas Legolandis, jeeeeeeei. Seda enam veel, et Sanne vanemad ise seal töötavad ja me tänu sellele vaba sissepääsu saime:) Juba värava taga ei suutnud me oma emotsioone kinni hoida, no niiväga kiskus juba sisse, kõik tundus niiiii atraktiivne ja äge ja huvitav. Ja no kui sisse saime, teistele võis küll mulje jääda nagu puurist lahtilastud ahvidest, siia sinna tänna – mittemillestki ega kellestki ei suutnud eemale hoida, kõikkõik kohad oli vaja ju läbi käia:D Ja ma nagu tegelt ka arvan, et me olime hullemad kui need lapsed seal kokku üldse:D
Õhtul kooli jõudes oli täpselt selline tunne nagu Norrast tagasi tulles, nagu oleks nädal aega matkanud, päris läbi olime ikka. Nüüd saan ma aru kui raske on ikka laps olla:D Ja päris hea tunne on, et ma juba niii suur olen:D

9.-11.04.2008 Canoing trip

Sellest on nüüd jälle hulk vett merre voolanud, kui ma viimati siia midagi kribasin. Eks asi ikka pealehakkamise taha jäänud on. Ja selle taha ka, et tavaliselt tulevad mul kõige mõttekamad mõtted kas enne magamajäämist või siis jalutades ja jäävad seega kuskile mälusoppi, plaaniga pärast kõik kirja panna. "Pärast" on aga aeg edasi läinud, mõte muutunud või ununenud ja üleüldse!Aga ma üritan:) Kolmapäeval kell 15 startisime meie, outdoori inimesed, 3päevasele kanuumatkale. Tunniaja möödudes jõudsime stardipaika. Paaridesse võtt, asjad paati ja matk võiski alata. Esimesel päeval sõitsime kokku 12km. Ära sai käidud ka Taani kõrgeimal tipul Skymountain`il, 147m :D Jalgsi muidugi:D Esimese öö veetsime suures telgis. No ei lõppe see külmetamine öösiti:D Nagu Norrast ei aitand veel exole!! Aga nagu tegelt ka, juba magamiskoti sisse minnes ei tundnud ma TAASKORD oma varbaid. Mõtlesin, et suvemagamiskotiga Norras hakkama saadud, saab siin ka. Ja et no rohkem ikka külmetada ei saa, kui Norras. Sai, ja oiiikuidas veel sai. See oli vist tõesti kõikide nende väljasmagamiste kordade seas ainud öö, kus ma korrrrdagi sõba silmale ei saanud. No terrve öö üleval. Aga ma polnud õnneks ainuke - mõni oli külmast nii kange, et pidi keset ööd lausa jooksma minema, kes vahtis niisama telgi lakke jne. Me Kristiinega vahtisime telgi lakke:D Ja ma vahepeal pugesin Nikolaj külje alla ka, no ikka ei aidanud. Aga no me magamismatid olid ju ka vastavad, ma panen kodus lauale lina ka paksema kui see matt oli. Tunne oli täpselt nagu magaks palja maa peal. Ja no hommikuks olid need matid ka külje alt kadunud, siple nagu siil lehtedes:DTeisel päeval seilasime Silkeborgi järveteidpidi. Päike paisis ja ilm oli mega. Super lausa! Ja wauuuu, öösel sai isegi magada – kanuudest ehitatud ulualune oli üllatavalt soojem kui see telginässakas eelmisel ööl:DSoe öö seljataga, siis nagu väga ei tahtnudki koju, aga kolmandal päeval pärast 12km aerutamist oligi buss juba vastas. Asjad kokku ja tagasisõit kooli. Jälle üks vaffa tripp seljataga:)

Neljapäev. DICKENS

Jaaaiiiiiiiii, teate mis täna juhtus w?? Saime Heiliga oma vildist sussid valmis ju, üliäge:) Ja jumalast ilusad ka veel. Kui mõelda sellele, et no minul oli olukord vahepeal ikka täiiiiestiii lootusetu, tglt ka, kui tol hetkel mõtlesin, et löön käega ja annan alla, siis nüüd võib tõesti julgelt väita, et näed, ka sitast saab saia teha, kuigi mulle pole kunagi see väljend meeldinud:D Miski mu sees nagu ütles, et kamoon, esimene projekt, tuleb välja mis tuleb, tööta edasi. Ja barammpappaa, vaatmissai, peaaegu, et parimad sussid üldsee:) Oi ma olen uhke enda üle:D Nii uhke, et lausa uhkeimast uhke pidi ju õhtul pittu minema sellepärast:D Tegelt oli see diil meil juba ammu tehtud. Õigemini juba pärast meie karika võitu võrgus, sest kuidagi pidi ju victory`t tähistama:P
Pestud kustud kammitud mukitud, oli meil Heiliga vaja ju enne peole minekut väikse veiniga tuju veeeeeeeel rohkem ülespoole kergitada, mis ülihästi ka välja tuli;) Sest seda vähem pidime me pidus õlut jooma, sest teadagi meile kummalegi see väga ei maitse:D Niiet, ratta selga ja DICKENS, siit me tulime:D:D Tuju juba täitsa sees – esimene õlugi läks kuidagi väääga libedalt:D Kusjuures enam ei pane tähelegi, et õlut joome, esimesed korrad oli küll pärast igat lonku nägu krimpsus peas, aga nüüd on juba täitsa meeldima hakanud, kuradi kurat, nagu Heili ütleks selle peale:D:D Igatahes mida rohkem õllesid, seda rohkem tantsusamm sisse tuli..no nagu ikka:D Lõpuks oli tantsusamm juba nii sees, et ajataju täiesti kadunud ja mitte meie ei olnud need, kes peo lõpetasid, vaid need onklid seal baaris, kes tuled põlema panid, pfff, me oleks veel edasi pannud, vabaaaalt:D Oi tulede põlema panekuga tulevad mul alati millegipärast Hollika ajad meelde, sest sealt ei taha ma tavaliselt kunagi ju enne varvast lasta, kui ikka pidu AMETLIKULT lõppenuks kuulutatakse:D Igatahes jah, sunniviisiline lahkumine siis ka seekord..ratta selga ja..nokurjam, miskipärast oli see tagasitee jälle kuidagi niiiii raskevõitu:D Eriti kui ühe käega roolima pead, sest teise käega oli vaja hirmsasti telefoniga rääkida..40minutit ikka ei jauraks ju, eriti kui NORMAALSED inimesed EESTIS tol hetkel magavad..No ju siis oli ikka hirmsasti vaja:D

4.00 magama ja 7.00 üles. 3h täitsa piisav ju, NOOOT. Miks järgmisel päeval nii halb peab olema?? Ja selle vennikese kaela tahtsin ma kahe korra keerata, kes mulle kaikaga pähe tagus. No sellist peavalu pole enamammu tundnud. Õlu ja vein vist väga suured sõbrad ei ole, nagu ma järgmisel hommikul aru sain. Kahju, et selliseid asju alati liiga hilja taipad. Igaljuhul asi oli tegelikult lausa nii hull, et see puder, mis kaussi tõstetud sai, sinna jäigi ja ei mingit morning assemblit ja päeva esimese poole tegevustest ei tahtnud ma mittemidagi kuulda ka. Mine ise 2x raskema peaga kanuusse, ümberkäik on garanteeritud. Loobusin sellest, jah aitähh:D Ega Heiligi enesetunne kiita polnud, aga nii kiita ikka oli, et voodisse lamama ei pidanud jääma. Michaelile käskisin öelda, et olen haige..jaaa haige, olingi haige, misssiis?:D No okei, enam ei tee, pole ilus, ma tean. Aga no championid võivad, jaaaaaaaa, jesssssss:P:D:D
Lõunaks sain ikka kargud alla. Aga terve päev oli ikka selline „haiglane“ tunne peal ja sees ja igal pool:D Õhtul rühkisin 2h jõusaalis, et kuidagigi see tunne must välja saada, sain ka! Õhtul oleks jälle peole läind..PÄRIS oleks:D:D Mõned läksid ju kusjuures, hullud, väsimatud, baaaah. Mai jaksaks. Aitas sellest ühest korrast. Ja täiestiii.
Aaa, tegelt, 1 üliülitähtis asi jäi mainimata..Nimelt kuu aega, TÄPPPSELT KUU AEGA on meil veel siin olla..mõistate? Oleme olnud siin juba 3 kuud ja need on läinud kui linnulennult, mis siis veel see 1kuu? See on umbes nii, et täna..ja homme olemegi kodus. Appi, maidaha selle peale üldsee mõelda praegu, sest see teeb natuke kurvaks. Kui me kõik koos lahkuks, siis vb oleks olukord natuke teine, aga see, et internationalid lähvad ära ja taanlased jäävad..maidea..Midagi jääb ju nagu maha siis, st kõik jääb maha, kõik, millega need 4 kuud seotud oleme olnud. Okei, meil oleks ka võimalik tglt veel 2ks kuuks siia jääda, täpselt sama kaua nagu teisedki kõik, aga kui see ei juhtu nüüd, siis see juhtub siis, sest 1kord peame ju lahkuma nagunii!! Aaaagh, me oleme kõigiga nii lähedasteks saanud, kõik on nagu omad, mõtleme ja käitume kui 1 pere – internationalid on osa taanlastest ja taanlased on osa internationalidest. Ja siis järsku enam ühtesid pole. Ebaaus ju? Aga samas reaalselt mõeldes, elu läheb edasi, nii meil eestis kui neil siin taanis. Sometimes you win, sometimes you loose. That`s life. And so it is!!!

Laupäeval oli Fitness Centeri suuuur GRAND OPENING. Kõik tähtsad ninad olid kohal, palju kõnesid ja palju veini ja shampust. Ökk, käisin sealt „joogilaua“ juurest kaaaaaaarega mööda:D Ampsasin ainult paar viinamarja ja trenni ära..

Õhtul oli meil järjekordne Coffe House, teemal Classmate Night. Erinevad lauad. Poisid tüdrukud eraldi, nagu klassiõhtutel ikka:D Eeeeeeh, ja midagi täitsatäitsa uut, koooooke ei olnudki ju, hot dogi sai hoopis:D Naljakas ja kuidagi teistmoodi oli seekord üldse kõik...

Kolmapäev. Kanuutamine


Ilmataat heasõber on ju vee nii „soojaks“ kütnud, et Johnny otsustas ujula kus see ja teine jätta ning järvele minna. 6 kraadises vees on ju päris piisav hulpida, kui ümber peaks minema, mhm! Või siis mitte!!:D Igaljuhul ega meile suurt valikut ei antud, kanuud selga, õigemini siis „pähe“, sest nii me neid tassisime, minul oli kanuu esiots ja Heilil tagaots, mittemidagi ei näinud, lihtsalt kõndisime:D No kuradima raske oli..alla järve äärde jõudes pidime otsad andma:D Aga hopsti kanuusse ja sulps vette. Ei, tglt enne kui üldse vee peale meid lasti, pidime vett näos tundma, st sipsutasime käega näo märjaks, et juhul, JUHUL KUI peaks ümber käima selle paadiga, siis oled seda jääkülma vett vähemalt näoski juba tundnud!! Brrr, näpud võttis krampi küll:S Seda enam tegime me Heiliga kõik, et jumala eest MITTE sissse käia! Tegelt läks täitsa hästi..algul oli natuke raskusi aerude tööga, ei saand seda ühte rütmi kuidagi sisse nagu– üks tõmbas tugevamini kui teine, siis otseloomulikult pööras paat koguaeg ju selle poole, kes tugevamini ei tõmmanud:D Aga lõpus panime nagu vennad Jaansonid, eestlaste paat ikka eesotsas:P:P

1.04.-6.04 2008 Teisipäev. Naljapäev

Täna oli ju teadagi see naljategemisepäev, mhm!! Tegelt väga haneks ei läinudki, aga sööklas saime küll kõik valusalt mööda pükse ju – nimelt alati lõunal enne söömahakkamist tutvustab söögitädi menüüd..me internationalid muidugi ei mõista mõhkugi mittekunagi ju, aga teiste reaktsioonist võime lugeda, kas ootab meid ees midagi keelt allaviivat võiii võiiiii midagi mitte nii keelt allaviivat:D Seekord oli hurraatamist ja jessitamist üle kooli kosta, nimelt pidi meid magustoiduks ees ootama isuäratav jäätis, millegipärast on jäätis siin kõigi 1 lemmikuid. Igatahes emotsioonid olid laes, ruttu ruttu soolane toit sisse, õigemini seda soolast väga ei söödudki, vaja ju jäätise jaoks ruumi jätta..Ja..jaaaaaaaaaaaaaa kuiiiiiiii kööki mindi ja…ja teada saadi, et EIIMINGIIIITJÄÄÄTIIIISTTTT…1.aprill..Naliiiiii..mineepekki, need näod mis vastu vaatasid..no see oli tõesti kõigesuurem tüng, mis meile üldseeee teha sai selle päeva jooksul. Ja sellest täiesti piisas!!

Pärast lõunat oli meil nagu ikka iga teisipäev – common physical excersise. Pidime moodustama 3-liikmelised võistkonnad, kes 10 000m omavahel võistlema hakkavad. Olin ühes tiimis Tiago ja GianCarloga. Süsteem oli nii, et ühe ringi jooksed, 2 ringi puhkad. Kolme peale pidid kokku jooksma 10km. Öeldi, et kui poisid jooksevad ringi kuskil 1.14ga ja tüdrukud 1.40ga, siis on see VÄGA hästi joostud, et on võimalik isegi Taani rekord selles üle lüüa, 29.57 :D No jooksin end esimese ringiga täiesti kinni ju, 1.22. Jalad olid nagu pakud all. Aga võitlesin ikka innukalt lõpuni. Jooksin oma 8 ringi kokku ära, keskmine aeg oli u 1.36:) Üldsegi läks meie tiimil jumalast hästi, poisid olid ka nii tublid, lõppaeg oli 37.29. Üliväsitav oli selline ringtreening tegelt, aga kuradima hea oli olla pärast kui joostud oli!

Kõige parem oli aga õhtune märtsikuu sünnipäevade tähistamine:P Minulgi oli seekord au sünnipäevalauas istuda. Kuum shokolaad, kook ja laulmine – missa veel paremat oskad päeva lõpule tahta:)

25.03-30.03.2008 Viimane märtsi nädal



Teispäeva õhtul oli meil oskarite jagamine movie lab projectides, filmid, mis teinud olime eelmine semester. No mis te arvate kes võitis? Aga otseloomulikult TEAM ESTONIA oma „Facilities in GIV“ projektiga. Olime ära teeninud ühe korraliku aplausi ja seda me ka saime:P

Neljapäeval õnnestus mul end jälle lõhkuda natuke – nagu saatuse iroonia ma ütlen, tund oli juba läbi enam-jaolt, mängisime viimast geimi, viiiiiimane punkt, viiiiimane surumine, viiiiiiiimane blokk, ja justnimelt see blokk sai mulle saatuslikuks. Paulo tahtis palli maha suruda, et see punktiks teha, keegi pidi ju teda takistama, õnneks või siis tagant järgi mõeldes kahjuks, olin mina just seal õiges või siis tegelikult vales kohas, hüppasin blokki, maandusin Paulo jala peale ja kraks, sinna see hüppeliiges läks. Eks endalegi tuli see natuke shokina, et jälle mina, miks? Mina kes ma kõige rohkem vigastusi vihkan? Miksmiksmiks?? Aga põrandal ma seal lamasin, jääkott jalal ja pisarad voolasid, sest niiii valus oli. Ja JÄLLE tassiti mind minema:S
Kui Norras peale hüppeliigese väljaväänamist olin ma järgmine päev juba omal jalal, siis seekord oli olukord natukene hullem, kargud pidid mind aitama, sest jalale toetuda oli võimatu, kui proovisin, siis tuld pritsis silmist nii mis hirmus. Ohh mind õnnetut, trepist üles, trepist alla, jäin kõigile jalgu, takistasin teed..naljakas, aga samas nõme ja nii abitu tunne. Vastikvastikvastik. Hommikul ärkad samas asendis mis õhtul magama minnes võtsid, kuna hirm end keerata on nii suur, et jumala eest jalale mitte haiget teha..HÄNDIKÄPP Liisu, naisss! Enam ei taha, tegelt ka!! Kõike muud, aga spordi tegemist mult võtta ei saa. Ei saaaaaaaaaa!!!!!

Reedeses story tellingu tunnis pidi igaüks ühe retsepti endaga tundi kaasa võtma..keel ei olnud oluline. Eks kõik võtsid ikka oma emakeeles, kui antakse selline võimalus üldse, siis miksmitte ära kasutada exole:)
Tegelikult ei olnud jah keelel üldse tähtsust, sest tol korral kasutasime me oma kehakeelt hoopis. Tegime toolidest näitliku lava ja kõigile anti võimalus esineda. Nimelt ise valisid viisi, kuidas oma retsepti teistele ette loed ja publik pidi ära arvama, keda või mida või mis situatsiooni püütakse matkida. Üks tüdruk tegi hästi, hiilis vaikselt lavale, oli hästi tagasihoidlik, sahistas paberit käes, hääl ja käed värisesid – kohe saime aru, et teeb arglikku tüdrukut järgi. Kõik olid tegelikult hästi head, kes lamas põrandal, tõmbles ja siis vaevu vaevu hüüdis ette oma retsepti koostisosad – tegemist oli maas lamava haavatuga. Kes luges oma retsepti ette oma keha kraatsiliselt liigutades – arusaadav, et tantsija. Jne jne jne. Uskumatu tegelikult ikka, kuiii palju võib inimese kehakeel reeta – saad kohe aru kas teisel on olnud halb või paha päev, kas ta on kurb või rõõmus või misiganes. Jah, mõnikord püüame me oma tundeid varjata, kui midagi on pahasti, siis loomulikult ei taha me vahel seda välja näidata ju, tehes head nägu, aga, AGA silmad on need, mis tegelikult reedavad, ja väga paljugi kusjuuures. Ja niii on!
Veel pidime kõik ükshaaval rõdul diktaatorit mängima, karjuma oma retsepti ingredientsid niii kõvasti kui jaksasid - teised mõtlesid, et me täitsa arust ära vist:D
Aga vahel tuleb elus ette ka situatsioone, kus pead näitama, et sinu käes on võim ja teised peavad seda aktsepteerima. Saime kõik kaheks minutiks seda tunda. Aga koguaeg ei tahaks nii. See poleks õige mu arust. Kuidagi teistmoodi. Mina igatahes ei tahaks.

Laupäeval oli meil suuuur suur pidu siin. Kõigil oli võimalus kutsuda 1enda sõber ka pidusse. Kokku oli meid tol õhtul kuskil 180 ringis.Kõva sõna mis:P
Ettevalmistused algasid juba varahommikul. Dekoreerima pidi nii söökla kui thumbling halli, sest justnimelt nendes ruumides toimus kogu tants ja trall. Kuuulge, meil oli kohal isegi live band ju. Päääris äge:D
Teema oli..Okei, hakkame otsast peale – kunagi oli Kopenhaagenis mingi maja, kus noored pidutsesid ja kõvasti möllu panid, no meie Eestis nimetame neid EMO`deks:D Igaljuhul valitsusele see ei meeldinud kohe üldsemitte ja see maja võeti neilt ära. Oii kus noortel ajas see karva turri, küll siis tõsteti mässu, põletati, laamendati, märatseti ja maidea midaveel. See siiamaani Kopenhaagenis aktuaalne teema tglt. Nii me saimegi sellest idee ja mängisime kogu orgia oma laupäevasel peol ümber. Kes olid politseid, kes laamendajad, kes usklikud, kes valitsusest jne jne. Üliäge pidu. Ja taaskord pean ära mainima, KUIII hullult vaeva kõik olid näinud jälle. Täielik respekt. Mai näind mitttteühtegi, kes ei olnud vastavas dresscodes. Ja nagu ikka, sex drugs and rock`n roll kestis hommikuni. Meie olemegi kõiiigeeeeee suuremaaaad peolooooomaaaaaad:D
Aga mis kõige parem, meil oli ju pühapäeval volleymatch, 80km siit eemal, mingid kohalikud! See on suur väljakutse meile kõigile, sest teadsime, et 8.30 on kooli eest start. Mõni vist ei olnudki magama saanud, aga üllataval kombel olid kõik jumala värsked ja no kinni me selle võistluse panime. Eeeeeeeh, isegi ma ju mängisin:) Laupäeva hommikul viskasin kargud nurka ja harjutasin end normaalse inimese kombel käima. Tuli välja küll ja näedsa, kandis viljagi, sest pühapäeval olin ma platsil ja andsin endast parima:P Valu küll tegi natsa, aga ma niiväga tahtsin ka enda panuse anda ja võitlesin iga hinna eest. Nii valu kui vastastega:)
WE ARE THE CHAMPIONS;) Kui minu lemmik VK Milstrand on alistamatu, ega siis fännidki kehvemad olla saa;);) Küll me teile vastu saame, Keiu;)