Ilm vs Elu

Üks päev vaatasin akanast ebanormaalse kiirusega muutuvat ilma. 6-7 tunni jooksul j6udis vahelduda särav päike, ideaalne kevadilm paduvihmahoogude ja tormituulega. See on peeaegu absurdne,kui kiiresti ja järsult see kõik toimub. Samas...
Kas pole elus mitte samamoodi? ühel hetkel paistab päike, nii soe ja särav ja sa oled nii nii õnnelik ja järgmisel..päike on kadunud paksude murepilve rüngaste taha, pisaravihma kallab kui oavarrest ja katsumused üritavad tuulehoona sind murda, ümber puhuda. Mitte kunagi ei tea ette, kas päike tuleb uuesti välja minutite, tundide, päevade või... pärast. Ja kui see lõpuks juhtub, kardad lihtsalt nii väga, et pilved iga hetk tagasi tulla võivad, et imed oma "päikesehetke" endasse, iga rakuga, kuniks see ainult kestab. Või siis vastupidi- ei oska üldse hinnata olevat sära ja alles siis kui tuul sult tasakaalu viib ja vihm märjaks kastab, taipad lõpuks kui palju sulle oli antud. Ja ei jää muud üle kui iga hinna eest püüda vastu pidada, kannatada ja loota et päike võimalikult ruttu uuesti välja tuleb.
Nii, nagu muutub ilm, muutub ka elu. Kahjuks või õnneks ei saa me peatset muutust elus lasta meteroloogidel välja uurida. Kuid- kas me tahaksimegi seda? Kas ettearvatavus poleks hoopis kurnavam kui tedmatus?
Kui Su elus paistab praegu päike, naudi seda, võta sellest kõik. Iial ei või teada,mis suunas tuul järgmiseks puhuma hakkab ja kui paksud pilved kaasa toob. Minu elus paistab praegu päike ja ma olen 6nnelik:)

15.02.2008 Tournament&evaluation


Hommikul ärgates ootas mind ees üllatus – minu ja Tiago nimed olid armupuu peal. Üllatus ei olnud see, et me nimed seal olid, vaid see, millest seda järeldatakse? Sest su nimi läheb üles ainult siis, kui sind tabatakse teolt, ehk kui keegi näeb sind kellegagi suudlemas! Kas meie nimed läksid üles sellepärast, et öösel 2kesi koos peolt koju tulime? Täpselt sama kiirelt kui see süda meie nimedega sinna puu peale tekkis, täpselt sama kiirelt see ka sealt maha sai võetud:P Kuid kooli peal jätkub endiselt jutuainet et mis ja kus. Siin ei saa ikka MITTTEEMIDAGIII teha või öelda, kõik, KÕIK on kohe teada. Nagu mingi külamooride kokkutulek:D Lausa ise otsitakse midagi, millest saaks uue salajutu välja lasta..ja see veel puhutakse nii suureks ka..Ja jumala tihti pole paljud liikvele lastud jutud üldse tõsi ka..see on umbes stiilis „keegi kuskil nägi kedagi midagi tegemas“ Ja kõik usuvad ka ju.. Ebaaus, kas pole?:D
Oehh, lisaks sellele eelnevale oli see vist ainuke päev, kus söök maitses kuidagi teistmoodi, st eriti ei maitsenudki:D Eks eelmise õhtu pidu oli oma jälje jätnud:P Aga nohh, leppisime sellega, et iga päev ei olegi vaja nii palju süüa, onju:P
Et veri taas selgemaks saada, oli vaja higistada, ja tolleks päevaks ettenähtud tournament sobis selleks kui rusikas silmaauku. Taaskord oli meid jagatud gruppidesse, kes erinevates pallimängudes lahinguid hakkasid pidama – võrkpall, korvpall, saalihoki, battle ja ronimine seinal. Eks nii mõnelgi tuli see higi pallllju kiiremini välja kui mõnel TAVALISEL päeval:D
Natuke anti meil aega hinge tõmmata, end kasida ja pärast lõunasööki saime käsu pastakas endaga kaasa võtta ja sööklasse tagasi tulla..Lahti läks nädala kokkuvõtete tegemine..Õppejõud olid meile kokku pannud ankeedid küsimustega mis meeldis, mis mitte, kas see andis meile midagi, kas arendas jne jne. Eriti oluline oli see just selle nädalase programmi kokkupanijatele, kuna tagasiside on ju just see, millest ka nemad õpivad, mida teinekord paremini teha, mis ära jätta, mis juurde panna. Sellega see meie Theme Week läbi saigiJ Mulle isiklikult väga meeldis see nädal, midagi uut ja huvitavat, vahelduseks ettenähtud kohustuslikule tunniplaanile. Väga hariv igatahes. Saime nii palju teada kunstist, saime käia teises linnas ja paljupalju muud!!

Õhtul pidasime maha väikse Smoothie House`i, kui nii saab seda nimetada:)
6.s basic team tegi meile smoothiesid, istusime all sööklas laudade taga, mängisime lauamänge ja lihtsalt nautisime. Seljataga oli 1 vaffa nädal, lausa lust oli minna vastu eesootavale nädalavahetusele.
Õhtul mõtlesime, et ei, kuidagi peab ju i`le täpi peale panema – mõeldud,tehtud taaskord ja lõpuks avastasime endid õues väikse kuudi alla magamiskottide seest..TÄIIIIESTIIIII KREISIIIID :d See oli vist siin oldud aja jooksul külmim öö üldseeeee, ja meie mõtlesime, et just NÜÜD on õige aeg oma magamiskotte Norra tripiks katsetada:D
Kusjuures ei olnudki nii külm kui arvasime, kõik varbad ja sõrmed olid hommikuks alles:) Aga Heili muidugi mässis endale ju mingi 3 kihti riideid selga ja kus ta siis keset ööd hakkas neid ära kiskuma, sest ilmselgelt oli tal palav:D Miks ma ei imesta:D Ma veel mõtlesin, et tal on külm, et mis ta sipleb, hakkasin teda juba kaissu võtma, aga ei, tema kooris end riietest lahti, sest tal oli nii kuum, et ajas higistama juba:D:D
Öö läks kui lepase reega ning hommikul olime värskemad kui kunagi varem..ja kas saab olla midagi paremat kui ärgata linnulaulu saatel? Ega vist ei saagi, sest see oli tõesti midagi lummavat, ausalt! Mis muud kokkuvõtteks öelda kui, et varustus oli hea ja seltskond veel parem:P
Aaa, ja kui tekib tahtmine mulle kirjutada, joonistada või pakki saata, siis Meie aadress on:
Vinkelvej 32
8800 Viborg
Danmark
PS! Ka külastamine on pisikese etteteatamisega teretulnud;)

14.02.2008 Arhus, Dickens

Selle päeva märksõnaks on tõepoolest Arhus, sest see on see linn, kuhu me neljapäeva lõunal pärast mõningast indoor physical excercise`i ja kunstiloengut sammud seadsime. 12.30 startisid kooli eest 2bussitäit rahutuid Viborg`s Folk High Schooli üliõpilasi, jaaaaaa justnimelt rahutuid, kuna päike paistis, ei, lausa kõrvetas, ja bussis istuda oli lausa piin. Aga õnneks sõit sinna võttis kõigest tunnike..kohale jõudes võis toimuma hakkavat kirjeldada kui puurist välja lastud ahve:D Kõik hüplesid ja karglesid, esiteks sellepärast, et sai umbsest bussist välja, ja teiseks sellepärast, mis meid ees ootas. Nimelt mõningase aja pärast algas meil ekskursioon Arhuse kunstimuuseumis. Oii see oli alles elamus, 8 korrust täis kunsti..Äge oli see, et mida korrus kõrgemale läksid, seda modernsemaks kunst läks..niiiiiiiiägeeeee:D Ma pole kunagi tglt kunstist väga huvitatud olnud, aga seal kuulasin ma küll giidi juttu suu lahti ning pilte ja maale vaadates pidid silmad peast välja kukkuma:D
Pärast paaritunnist kunstimuuseumi elamust lasti loomad linnapeale, otseloomulikult läksime me ju shoppama:D Eks teise linna riided ja asjad tundu ikka alati ägedamad ja popimad, nii saigi siis Arhusest endale paar asja soetatud. Õhtul tagasi jõudes kõigil endiselt veri vemmeldas sees ja võetigi vastu otsus minna pidutsema karaokebaari Dickens. Mõeldud-tehtud. Piduriided selga, ratastele ja minek.
Kuna õlu mulle ei meeldi ja muu kõik Taanis nii kallis on, siis alkoholi joomine tol õhtul ei tulnud mul mõtteissegi, AGA laua taga istudes ning Heili ja teistega laulu otsides, mida laulma minna, mõtlesin et no fain, 1 õlu julgustuseks käib kah nohh, kulistan alla silmad kinni..NO mis te ise arvate mis edasi juhtuma hakkas? Sellele faking ühele õllele järgnes teine ja kolmas ja :D Ja nii me siis lõpetasime mingi 4 aeg w? Kellel tantsimisest riided läbimärjad, kellel rummkoolast vettinud juuksed, sest otseloomulikult oli ju vaja Juoa`l oma koksiga lavale ronida ja sellega seal keerutada:D Brasiilias on see tavaks vist?!:P:D
Ja nagu ikka, kui oli aeg ära minna, oli Liisul ju veel vaja tantsida ja poistega juttu ajada ja maidea mida veel..Heili:“ Liisu palun lähme koju nüüd, me ootame sind õues!“ Liisu:“Jaa, ma KOHE tulen, 2 minutit!“:D Ja sellest 2st minutist sai 10 minutit ja siis pool tundi ja kui ma mõtlesin, et okei,NÜÜD vist küll peaks minema, siis otseloomulikult keegi ei oodanud ju mind enam, okei ma saan aru ka, sest minu lubatud 2st minutist oli lõpuks saanud juba tund aega(A) Palun vabandust, enam ei tee:D
Nii me viimased pidulised siis kodu poole hakkasime sammuma, kes taksoga, kes jala, kes RATTAGA, ja just caps lockis rattaga, sest siiiiiiiiis oli see ratas küll kui nuhtlus ja põhjus miks ma ei saanud taksoga minna..oiii kui väga oleks tahtnud tol hetkel taksosse hüpata ja pehme tooli peale lebosse visata..Aga EI, ma ju pidin sadulasse hüppama ja seda nuhtlust roolima hakkama..siiasinnatiirataara:D Mõtlesin, et kui hommikuks kohale jõuan on hea..Aga endal oli niiiiiiii naljakas:D Õnneks ei olnud ma üksi, Tiago hoidis lenksu, ma väntasin,harjutasime tiimworki nohh:P Õues ei olnud ju kõige soojem ilm ka, kui tuul kõrvad peast tahtis lennutada ja ma oma käsi enam ei tundnud, siis mõte soojast mütsist ja villastest kinnastest tundus tol hetkel lausa paradiisina. Missiis, et minu jaoks ju muidu mütsi ei eksisteeri, aga siis oleks ma leppinud ka vanaema punase paretiga, nagu tegelt ka, niiiiii külm oli!
Ja mis te arvate, et kooli jõudes ootas meid ees haudvaikus?Pffffffff, kus sa sellega, pidu pidi ju edasi minema, kell oli KÕIGEST 4, missiis et kell 7 pidi ärkama juba:D 1 kamp lihtsalt käis toast tuppa ja harras igast midagi, meie tuppa jõudes nositi juba piistu pandud küpsiseid, kuna meilt midagi söödavat võtta ei olnud, siis meilt haarati seljakott, eks selleks, et ülejäänud varastatud staff kuskile paigutada:D Ohh neid purjus inimesi ikka:D
Aga selle õhtu/öö lõppedes tõdesin, et nende inimestega läheks luurele küll:D


13.02.2008 Presentations

Hommikut alustasimegi kohe piltide presenteerimisega. Kokku oli 14 tiimi, kellest meie endi hääletuse põhjal nö lõppvooru said 5 paremat. Meie projekt kahjuks nii kaugele ei jõudnud, aga megakift oli kõikide teiste omasid ka vaadata, ja nii äge just et niii erinevaid projekte oli tehtud..kes kasutas mingit objekti läbi iga teema, kes olid ise piltidel jne. SUPPERÄGE!
Pildid vaadatud, ootas meid ees outdoor physical excercises – jooks ja kõiksugu erinevad mängud metsas – küll me maadlesime ja kaklesime ja nügisime ja togisime – justnimelt sellised mängud olidki, mhm:D Veits metsik tegelt, kuna päris palju vigastusi oli lõpuks, kel sõrmed verised, kel põlved marraskil, aga õnneks iga päev me selliseid wild geime ei mängi…SAMAS, muudmoodi ju tugevaks ei saa:P Kui ikka mõnele meesolevusele vahel vaja kolki anda, siis kui veel nats praktiseeirda, saab vast hakkama küll:P

11.02.2008 THEME WEEK

Taanlased nimetasid eelnevat pikaks nädalavahetuseks, kuna esmaspäev algas alles 12.00 Seda seepärast, et nädal, mis meid ees ootas, ei olnud mitteteps sama, mis kõik eelnevad, hoopishoopis teistsugune, seda nädalat võis nimetada kokkuvõtvalt art&culture, sest sporti oli minimaalselt ja rõhku pandi just kunstile ja kultuurile.
Esmaspäeva lõuna algas sissejuhatusega kogu nädalale ja järgnevale 24tunnile, jah justnimelt 24tunnile, kuna justniipalju aega kestis meie järgnev projekt „24TUNNINE FOTOMARATON“ Meid oli jaotatud gruppidesse nii, et iga grupi peale oleks vähemalt 1 digikas, 1 telefon ja 1 läpakas – see oli kogu varustus, mis antud ülesannete täitmiseks vajasime. Reegel oli see, et iga tunni aja tagant saadeti smsiga 1teema ja iga 3 tunni tagant korraga 3teemat, mille põhjal siis kõik tiimid pilte hakkasid tegema..Kui teemaks tuli connection, siis me tegime pildi pistikust ja pistikupesast näiteks..Ja niiii 24teemat ja 24h järjest! Me muidugi võtsime asja inimlikult ja ikka magasime ka öösel mõned tunnid..eks hommikul oli selle võrra rohkem pilte teha, aga sai hakkama. Hoolimata sellest, et hommikul olid kõik kui tühjaks pigistatud sidrunid ja magasid söögilauas, oli asi seda väärt..Õppisime jälle nii palju 1teist tundma – kes on loov, kellel lõid välja fotograafioskused, kes vingub iga asjaga jne jne ning samas arendas see ka nii palju kuidagi teistmoodi mõtlema, mitte ainult mind vaid meid kõiki ma usun. Kui muidu plõksid niisama pilte, eelkõige inimestest, siis nüüd tõdesime, kui ilus ja huvitav pilt võib tulla ka tühisest august seinas, ja justnimelt sellest tühisest august seinas me ka pilti tegime, kui teemaks oli INSIDE, ja tegelt ka nagu jumala äge pilt tuli. Ja nii oli paljude asjadega..Ma armastan seda kooli üha enamjaenam:)
Kuna esmaspäeval oli maratoni start 15.00, siis loogiliselt võttes sellest 24tundi, lõpetasime oma projektiga teisipäeval kell 15.00 Selleks ajaks pidi siis valmis olema ka slaidshow piltidest power pointis. Õppejõud korjasid kokku kõik projektid, säilitamaks need järgmise päeva esitlusteks.

Coffe House

Täna hommikul vastu võetud otsus minna järve jooksule sai saatuslikuks, kuna nüüd on see meil lausa traditsioon – IGALAUPÄEVANE ÜMBERJÄRVEKAS, nii me seda nimetame. Heilit me kaasa vedada ei suutnud, sest uni oli magusam kui mesi ja minust ta voodisse lebama jäi:) Nii me siis läksime mina, Kristiine ja Folke tatejõudu täis vastu 5,7km ringile. Poole maa peal võttis Kristiine oma tempo ja kadus, mina jäin Folkega. Sest tegelikult oli Folke see, kes niiväga jooksma tahtis minna, kuna ta peab oma Peruu tripiks end vormi ajama ja kõvasti harjutama, kui tahab tugevaks saada. Muidugi oleks ma ka kiiremini suutnud joosta, aga mai jätnud Folket, jäin talle toeks, innustasin teda lõpuni võitlema, nägin kui raske tal tegelikult oli, seepärast pakkusingi omapoolset tuge. Lõpuks ta parandas oma aega mingi poolteist minutit, pole küll nüüd ullult palju, aga see oli niiii tähtis tema jaoks ja ta nii tänas mind, et olin talle moraalseks toeks, sest ütles et ilma minuta oleks ta vahepeal katkestanud..Ja ka mina olin õnnelik, et sain teisele heameelt teha, sest minujaoks oli tõesti tähtsam teise aitamine kui nüüd enda hingetuks jooksmine:) Sellest päevast peale sai minust Folke treener:P

Käes oli järjekordne Coffe House`i õhtu. Seekord oli käes meie basic tiimi aeg peoks kooke valmistada..nii me siis istusime pool päeva köögis ja vorpisime kooke ja küpsiseid ja siisveel kooke ja kooke ja kooke..Õudne, lõpuks olime ise ka ühed koogid valmis:D
Aga tundus, et kõigile meeldis ja taas sai maha peetud 1 vaffa nö koogiõhtu..koos mõningase õllega ofkoors:D

Repelling

Järgmine climbingu tund. Õues seinal. Külm. Dziiz. Aga mis meil üle jäi – papud jalga ja ronima..Kuidas on võimalik mööda sirget seina üles ronida? Siseseinal on vähemalt need jullad, kust kätega kinni saad haarata ja oma jalgu toetada, aga õues polnud mitttte midagi. Oi kus me ukerdasime:D Heili pandi esimesena ronima, mina turvasin. Ja siis vastupidi. Jõudsime alati ühte kohta ja sealt enam edasi ei saanud, no ei olnud võimalik lihtsalt, nagu tglt ka..Proovi mööda toaseina üles ronida,on raske jah?mhm, on küll:D No okei, see ei olnud veel midagi..Siis..SIIIIIIIIIIS..vaatasime, hmm, kus õppejõud Claus on??! Ja nägime, õugaad, Claus seisab ühe kõrge kaljuseina otsas ja ootab meid. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli et peame sealt alla laskuma, ja täpselt nii see ka oli. Torni sees oli trepp, mis sind üles u 20m kõrgusele viis, aga alla pidid end nööri abiga laskma. Maingott. Küsisin Heililt kas ta teeb seda ja ta vastas “Tee sina algul, siis ma vaatan kuidas on!”:D Ja ta teeb ALATI nii, et mina esimesena katsetaks, kui ellu jään, siis ta ehk proovib ka:D Aga elusana ja tervena ma all olin, niiet Heilil ei jäänud muud üle, kui ka tipatapa mööda treppi üles rutata ja repellima hakata. Alt üles vaadates ei tundunudki see niii kõrge, aga ülalt alla vaadata hakkas päris kõhe.Mitte päris kõhe vaid ikka vägaväga kõhe. Ütlesin Clausile et tahan veel elada ja karjusin teistele ülevalt alla, et ma armastan neid:D Nii hirm oli noh. See hetk, kui oma tagumiku sealt kalju äärelt alla pidid upitama, oli kõige hirmsam. Edasine teekond ja kätetöö läks juba päris libedalt. No ja siis oli Heili kord. Ma askeldasin all, panin köisi kokku jne, kui järsku kuulsin Heilit mind hüüdmas, appi appi. Mõtlesin, et mis nüüd siis. Karjus “Liisu, ma kardan, ma tulen trepist alla tagasi. Ma siis muidugi vastu et ei tule sa kuskile, kui juba üles läksid, siis tuled köiega alla ja kõik, et me ju õppisime seda sees ja madalalt, et tegutseb samamoodi, lihtsalt väike kõrguse vahe on. Okei, kõrguse vahe oli ikka päris suur:D Aga no ikkagi. Heili oli nii närvis, et unustas end sootuks ja rääkis vahepeal Clausiga eesti keeles:D Ütles:” Appi mai suuda ma kardan nii kõrge on maidaha tahan alla”:D:D Värises mis ta värises, aga all ta oli nagu lupstiJ Kusjuures, mõned poisid EI TEINUDKI seda ära ju, ja tulidki trepist alla tagasi. Jeeeeeei, eestlased ruulivad, ei löö millegi ees risti ette:P Pean aind Heilit veel treenima veits!

Täna sai ka väike linnatripp tehtud.Ratastel.No mis kuradi komme siin on, et shopingutänavatel kus tihe liiklus käib, pead ratta seljast maha hüppama ja seda käe kõrval lohistama..no mai viiiiiitsiiiii, sõites saab ju palllju kiiremini edasi..Nii siis kõik vahtisid meid kui troppe:D Kui ma peaaegu lapsevankrile otsa pidin sõitma, siis ma tegelt sain aru miks, miks see nii vajalik on. Aga otseloomulikult hüppasin ma automaatselt rattalt maha ja kõmpisin..kõige meeldivam see muidugi polnud, aga elas üle:D
No ja tagasitulek oli ka äge ju, sõidame ja sõidame, järsku mingi meeshääl karjub meile midagi taani keeles, vaatame tagasi – pfffff, politsei..Esimene mõte oli kohe, mine pekki meil pole ju rattatulesid..Oi kus ma andsin ratastele valu:D:D Mul pole vist mittekunagi kets nii kiirelt all käind:D Võõras linnas niimoodi politsei eest põgeneda, päris äge:D Aga no traffi ka ju ei taht saada..Seekord läks siis õnneks:D Nüüd püüame ikka valges linnas ära käia, et säärast sehkeldust enam ei tekiks:P

Vabalangemine ja SPA

Kuna outdooris said meil nüüd primaarsed õppetunnid läbi (climbing, kajaking, physical training), siis saime järgnevaks 3ks tunniks valida kajakingu ja climbingu vahel. Mõte märjast ja külmast veest ning kajakiga ümberkäimisest ning sinikate saamisest tekitas minus korra külmavärinaid ja saigi siis hetkeemotsioonide ajel valitud climbing, kuigi ega ma seal ka veel oma kõrgusekartusest lahti pole saanud:D Mõtlesin, et ah mis see ikka on, ronin ja kõik..no mine pekki, kohe pandi meid vabalangemist tegema – kõik taanlased kükitasid ja värisesid kuskil nurgas, mis mul siis üle jäi, hopps nööridega üles lakke, kraks nöör lahti ühelt poolt ja nii ma siis swingisin seal lae ja põranda vahel:D Tegelikult ei olnudki nii hull, aga niii paljude asjadega siin elus on nii, et mõtled appi appi kui õudne ja hirmus, aga kui ise oled ära proovinud, siis tagantjärgi mõeldes tundub lausa absurdne, et üldsegi nii mõelda sai!! Nüüd ma tahaks seda veeljaveel teha, nii lahe:) Heili küll karjus kui metslane, aga ära ta selle tegi!

Kõik päeval tehtud kehalised pingutused tasusid end kuhjaga ära, sest see, mis meid õhtul ees ootas, oli midagi head ja lõõgastavat – SPA õhtu, jippijeeee. Ujula oli valgustatud küünaldega, kõhukinnituseks olid laual kausid täis puuvilju ja joogijanu kustutamiseks oli välja toodud morss. Ning otseloomulikult poistele pakkusid silmailu muidugi neiud bikiinides – milline romantika kõik kokku:) Pärast väikest suplust ja lõõgastust bassus ootas meid soojaks köetud saun, kus oma niigi kuumaks aetud kehad veeeeeel kuumemaks sai kütta:P Ja neid tulikuumi kehi aitas pärast maha jahutada koorimine soola ja õli seguga. No küll oli mõnsa. Aga ega pärast sellist õhtut enam kellestki ju millekski enam asja ei olnud, hea kui märjad riided kuivama sai pandud ja bjuutisliipi kuni hommikuni!

Ball Games

Tänane International tund toimus meil hoopis pallimängude hallis. Nimelt jagati meid 4-liikmelistesse gruppidesse, kes vastavalt ettenähtud paarile vihjele pidid hakkama mänge välja mõtlema – täiesti oma mängu ja täiesti uue mängu. Meie grupp sai 2 märksõna- yellow sticks and cooperation. Otsisime siis välja kõik kollased toikad, mis koolil pakkuda oli ja hakkasime koostööd arendavat mängu välja mõtlema. Lõpuks kui igal grupil reeglid paigas ja mäng valmis, hakkasime kõiki väljamõeldisi läbi töötlema – kõigepealt mängides ja pärast suusõnaliselt arutades, kas etteantud ülesanded pidasid paika ja kas eesmärk sai täidetud. Hästi hea ja arendav! Kui muidu mängime etteantud ja juba teadatuntud mänge, siis ise mängu välja mõelda oli tõesti midagi uut ja huvitavat.

02.02 2008 KARNEVAL

Kogu eelmine nädal käisid ettevalmistused laupäevaseks peoks – pidevalt võis kooli peal kuulda kihinat mingitest kostüümidest ja etteastetest jne. Me tegelikult ei saanudki täpselt aru, MIS karneval see oli, algul arvasime, et midagi Halloweeni sarnast, aga nimelt taanlastel on mingi komme kassid tünni sees kaikaga puruks taguda. Hirmutav jah, aga no vähemalt nii me nagu aru saime..Meie muidugi mingeid kasse surnuks ei tagunud:D Aga näitlikult tegime seda siiski..
Kogu pralle algas juba kell 17, kuna pidime ju seda nende kassitapmise TAVA jätkama:D
Mainin ka kähku ära, et tegemist oli stiilipeoga, niivaffa oli väha, et kõik, nagu KÕIK olid megalt vaeva näinud, kes muidugi rohkem, kes vähem, aga MITTE KEEGI ei olnud tavariietes. Kõik rollid olid esindatud, alustades vangidest lõpetades Ninja kilpkonnadega:D
Taanlased pidid enda kostüümid kas siis ise tegema või laenutama kuskilt, aga internationalid on alati privileegid olnud - meile anti kostüümide ruumi võti ja seal me siis 2 päeva tuhnimas käisime..Mina ja Heili olime mehhiklannad oma suurte ja uhkete shombreerodega, Kristiine oli luukere ja Vahur viiking.
Aga eks pildid rääägivad rohkem enda eest ma arvan:)
Pidu algas siis eelpool mainitud tavaga..Ühte treeninghalli oli üles seatud 2 väiksemamahulist õllevaati, millel peal musta värvi kassi pildid..tünnide kõrval maas olid pesapallikurikad. Poisid võtsid veergu ühe tünni taha ja tüdrukud tegid sama teise tünni juures. Jaaa siis läks kisa lahti.. Veerust esimene inimene startis, pani kurikaga ühe kõva lataka vastu tünni ja andis nö teatepulga järgmisele..ja niimoodi nii kaua, kuni tünnil pilpad taga olid, põhi alt ära lendas ja kommid välja kukkusid (et me siis tegime selle ilustatud variandi, kus surnud kasside asemel kukkusid tünnist välja kommid:D) Jumal mis tavad siinmail on exole:D Igaljuhul nalja sai nabani ja kõigil oli vähemalt lõbus.
Edasi ootas meid ees hõrgutav õhtusöök ja meeliköitvad etteasted. Lisaks oleme me kõik siin jagatud Basic Tiimidesse, kel igal neljapäeval on koosolek, kus arutatakse missugune tiim millal pidu korraldama peab, mida seal tegema jne. Sel peol pidid aga kõik tiimid midagi tegema. Meie valisime välja 4 paari, kes laval 2 minutiga riided pidid vahetama. Nii nad siis olid kõik lõpuks, poisil tüdruku riided seljas, ja tüdrukul poisi riided:D See aga oli kõigest üks näide, neid tegevusi ja mänge oli veel ja veel… Aaa, ühe siiski pean veel ära mainima – nimelt kutsuti 4liikmelised võistkonnad lavale, kes aja peale pidid õlut hakkama jooma. Põhjus, miks ma just selle veel ära mainin, on see, et ka meie Heili võttis sellest mängust osa.
Sellest innukusest, millega ta algul mängu läks, ei olnud lõpuks midagi järel, sest lõpetada 0.33l pudeli õlle joomine alles siis, kui teiste võistkondade 4liiget olid KÕIK juba lõpetanud, ei jäta just kõige kangema kõriga tüdruku mulje, aga no püüdsime taanlastele selgeks teha, et eesti tüdrukud EI OLE mingid õllejoojad..Heili oli vähemalt enda üle uhke küll: ”Ma jõin niii kiiresti kui jaksasin, okei vahepeal puhkasin ka natuke!”:D:D Nagu ka arvata võib, jätkus jutuainet sellest tükiks ajaks:P
Aga igaljuhul oli see üks parimaid pidusid, mis siiani olnud:P



28.01-01.02 2008

Oihh, lausa igavik on ju möödunud sellest, kui viimati blogisse kirjutasin..Päris piinlik:D
Aga ma iga päev vähemalt MÕTLEN: ”Täna kirjutan” Mhm, sure ma ju kirjutan, päeval pole aega ja kui õhtul 23 aeg tuppa vajun, siis ainuke asi, mis mõtteis mõlgub, on voodi, soe tekk ja pehme padi ja arvuti läheb ühe hetkega shut downi:D
Aga täna ma võtsin end kätte..sundisin end varem tuppa tulema, ei pea ju iga päev ka kooli peal ringi jõlkuma ja lollusi tegema:)
Samas on nüüd jälle nii raske meenutada, mis näiteks eelmisel esmaspäeval tegime, ma ei mäleta enam mis sel esmaspäevalgi tegime, kuigi täna on alles neljapäev:D Asi lihtsalt selles, et teeme siin koguaeg niiiiiivõrd palju uusi asju, et kõike on lausa võimatu meeles pidada! Aga ma püüan ikka tähtsamad hetked ja olulised sündmused oma ajusopist välja kuokida ja siia kirja panna…
Eelmisel nädalal tuli meil movie labi tunnis uus project käsile võtta, nimelt nüüd saime ülesandeks kokku panna üks vaffa muusikavideo..saime eestlaste gruppi ka ühe brasiillasse, veidike temperamenti:P Küll me mõtlesime, mida ja kuidas ja jälle mida..Kuna Gabriel on juba titest saadik kung fu`ga tegelenud ja sellega sina peal, siis tekkis mõte teha Carl Douglase “Kung Fu Fighting GIV” laulule video. Nägime vaeva, mis me nägime, aga You Tube`is see nüüd igatahes üleval onJ Laulu nime järgi leiab üles;)
Outdooris sai meil 3x mägironimist ja 3x kajakki läbi, järgmisena ootas meid ees füüsiline treening. Kolmapäeval mängisime all jalka staadioni peal Frisbee`t, reedel jooksime metsas – ja see ei olnud lihtsalt jooks mööda sirget ja tasast teed, ei, kaugel sellest, ikka mäest üles ja alla, et siis jälle üles joosta ja nii koguaeg..ja no sprintidest, mis meid pärast mäkke jõudmist alati ees ootas, ei hakka ma üldse rääkima:D Jooksed täie pasaga, mõtled jess, mäetipp paistab, saab puhata (ma olin kaval, tahtsin alati esimeste seas olla, siis sai kauem puhata:P), aga ei, pärale jõudes anti mõni minut aega hingetõmbeks ja edasi mööda porimülkaid sprint hopps ja hopps, jooksid nii et pori pritsis 8st ilmakaarest:D JA NII KOGUAEG, 55 MINUTIT JÄRJEST, dziiz see oli raske, aga see see eesmärk oligi:) Lõpetasime kõik keeled vestil, aga oi kui hea enesetundega võis nädalavahetus alata, OI KUI HEA:):):)